Märkmeid maailmalõpust ehk 2012. aasta parimad mängud

Pühapäev, 6. jaanuar 2013

(Järgnev postitus kirjeldab mänguaastat puhtalt minu mängukogemuse järgi. Mitmed lõppenud aasta suuremad mängud on veel proovimata ning seetõttu ei vasta minu listid kindlasti kõikidele ootustele või auhinnahooajal välja kujunenud trendidele.)

2012 on läbi. Maailma lõppu ei tulnud, kuigi paljud mängud seda kuulutasid. Tulnukad meid ei rünnanud ("XCOM: Enemy Unknown"), surnud kõndima ei hakanud ("The Walking Dead: The Game") ja iidne tehisrass uut tsüklit käivitama ka ei saabunud ("Mass Effect 3"). Vaadati küll tagasi minevikku seda julgelt ja loominguliselt muutes ("Dishonored") ning ega ka meie praegust aega rahule jäetud ("I Am Alive"). 
Mass Effect 3
Samas ei olnud kõik ründajad välisjõud nagu tulnukad, zombied ja apokalüptilised kliimamuutused, vaid vahetevahel näidati ka õudusi meis endis. Nendeks võisid olla laastava sõja mõjud inimesele ("Spec Ops: The Line") või hoopis isiklikud deemonid ("Alan Wake"). 
Vahel loobuti maailmalõpu ideedest ja naaseti klassikaliste lugude juurde. Kättemaks, lunastus, enesetõestus ja - ohverdus nõuab ohvreid ("Max Payne 3"), kuid mõnikord on vägivald ainuke vahend võitlemaks vägivallaga ("Far Cry 3"). 
Mõnikord ei eksisteerigi võitlus füüsilises ega psüühilises maailmas, vaid hoopis meile kõigile väga lähedases vastuseta küsimuses - mis saab pärast surma? Teekond andestuseni võib olla raske, sest puuduvad sissetallatud rajad ("Dear Esther"). Alles kohale jõudes avastame, et tee kuskilt kuhugi, peatus ei-tea-kus ("Closure") on olnud kogu aeg meie ees. Pimedus pakub mõnikord katet, kuid vahel peidab hoopis ihaldatud valguse.
XCOM: Enemy Unknown
2012. aastat ilmestab originaalsete mängude rohkus. Originaalse all pean silmas mängu, mis pole järg, eellugu ega uusversioon. Tänavu olid nendeks mängija käest olulisi valikuid ja otsuseid nõudev "Dishonored", emotsioone pigistav ja moraalseid, eetilisi ning elumuutvaid otsuseid nõudev "The Walking Dead: The Game", tõeliselt kaasahaarav ja mängijale ootamatuid küsimusi suunav "Spec Ops: The Line" (tegemist on küll nö. uusversiooniga, aga üliväike seos varasemate osadega annab sellele loa olla originaal). Samuti hiilgasid originaalsusega "Alan Wake" (ilmus küll 2010, aga PC-ile alles 2012), "Dear Esther" ja "I Am Alive". 
"Dear Esther" pakkus unikaalset mänguelamust, mida ei saakski enam traditsiooniliste terminite järgi mänguks nimetada. Tegemist on rohkem visuaalse novelli või interaktiivse lühifilmiga. Mängija saab ainult kuulata, liikuda ja mõista. Ta on küll osaline, aga mitte tegija, vaid üksnes pealtvaataja. 
"Alan Wake" oli või ei olnud juba 2010. aasta mängude nimekirjades, kuid alles nüüd sain osaliseks selles pimeduse ja valguse vägikaikaveos. Stephen Kingi`lik atmosfäär ja sellest tulenev lugu on täis käänakuid ja pöördeid ning see kõik on mänguelamusena nii ootamatu kui ka mõnevõrra juba tuttav. 
Spec Ops: The Line
"I Am Alive" pole kaugeltki mitte täiuslik mäng. Seda nime ei kohta mitte üheski aastalõpu kokkuvõttes ja suure tõenäosusega jooksis see väga paljudest suure kaarega mööda. Kaua töös olnud postapokalüptiline "I Am Alive" õnnestub väga eeskujulikult selles vallas, mida ta püüab olla. Võitlus elu ja surma peale paneb mõtlema ning mängija valikutega kaasnevad kannatused või rõõmud mõjuvad hirmuäratavalt reaalsetena. Mängumehhaanika ja sageli kõige enam mängu olemust defineeriv graafika on aga komistuskivid, mida on raske ületada, kuid seda tehes võib avastada midagi enneolematut. 

2012 oli ka suurejooneliste lõppude ja kauaoodatud järgede aasta. Eepilise lõpu osaliseks sai "Mass Effecti" saaga ning vaatamata päikest varjutavale kriitikanoolte pilvele jäin lõpuga rahule. Tunnistan, et väike pettumusepojake tegi küll häält, aga see ei kujunenud aja jooksul valjemaks, vaid muutus hoopis soosivamaks. Kauaoodatud järg palavalt armastatud "Max Payne" seeriale sai kolmanda osa näol viisaka, klassikat austava ja värskust lisava järje. 
Minu üks möödunud aasta üllatavamaid järgesid oli aga hoopis "Far Cry 3". Eelmised osad on mulle võõrad, kuid seeria värske sissekande avatud maailm, võimalusterohkus ja lihtsalt puhas graafiline ilu võimaldasid mulle lugematuid tunde džunglis hiilimist ja elamusterohket saareseiklust. Vaas Montenegro hääletämbriga painajalik küsimus "Have I ever told you the definition of insanity?" kõrvus kajamas nautisin isegi tema hullumeelsust, sest esiteks oli ta loole mitte just väga palju rõhku paneva mängu kohta väga julgelt kirjutatud tegelane ja teiseks ei meenu mulle paarist möödunud aastast just väga palju teisi nii karismaatilisi antagoniste.

Olgu ette teada, et Mängumaanias on ilmunud minu arvustused "Dishonored" ja "I Am Alive" kohta.
Samuti on minu listides mänge, mille kohta on arvustusi ilmunud minu kaaskirjutajatelt: "Far Cry 3", "Halo 4", "XCOM: Enemy Unknown", "Max Payne 3", "Spec Ops: The Line",
Ennetamise eesmärgil märgin ära ka mängud, mida möödunud aastal proovida ei jõudnud, mistõttu puuduvad nad ka minu aastalõpu kokkuvõtest, kuid arvustused meie kirjutajatelt on täitsa olemas. "Assassins Creed III", "Call of Duty: Black Ops 2", "Journey", "Sleeping Dogs", "Borderlands 2" ja "Halo 4".
Dishonored
2012 TOP 10 - parim mäng
1. Dishonored
2. Mass Effect 3
3. XCOM: Enemy Unknown
4. Far Cry 3
5. The Walking Dead: The Game
6. Max Payne 3
7. Spec Ops: The Line
8. Dear Esther
9. Alan Wake
10. I Am Alive
Lisaks juurde, et minu arvustust "XCOM: Enemy Unknown" kohta on võimalik lugeda möödunud aasta detsembri [digis]-st.
The Walking Dead: The Game
Aasta parimate (filmid, mängud, muusika) nimekirju koostades juhtub nii, et vahel tekib sundus hakata mänge, filme ja muusikat žanritesse jaotama. Sel juhul saaks kas või kõik lemmikud ära mainida, aga 10 parima leidmine muutuks sel juhul natuke triviaalseks, sest väljakutse leida 5 või 10 parimat on palju keerulisem.
Žanritesse laskuma ei hakka, aga elukutselistel põhjustel loetleksin küll üles 5 parimat mängu ühes teatud kategoorias, milleks on parima stsenaariumiga mäng. Mitte lugu kui selline, vaid stsenaarium. Minu silmis tähendaks see mängu, mis pakub sadu erinevaid stsenaarseid võimalusi ülesandeid loo piires lahendada või siis tõesti lugu, mis tõmbab kurku klombi ja sunnib pärast mängu läbimist tuubist mängusiseseid videosid puhtalt emotsiooni tõttu üle vaatama. Hea loo jutustus ja rohked võimalused sisulises tähenduses on need kriteeriumid, mille alusel valisin siis 5 parima stsenaariumiga mängu. 
2012 TOP 5 - parim stsenaarium
1. The Walking Dead: The Game
2. Dishonored
3. Mass Effect 3
4. Spec Ops: The Line
5. I Am Alive
Eripreemia läheb visuaalsele novellile "Dear Esther". Sündis ta kui väike mod, aga sai jalad alla kui igat minutit väärt tõeliselt ilus eksperiment.
Closure
Mõned väiksed huvitavad leiud
1. Closure
2. Quantum Conundrum
Kohe tekib küsimus selle kohta, et miks on näha väikest lihapallikest ("Super Meat Boy") postituse esimesel pildil? See ilmus ju 2010, aga minu jõudsin jälile alles nüüd ja ai kuidas ma seda nautisin. "Quantum Conundrumi" kohta ei saa just öelda indie. Pigem on tegu väikse mänguga, mis vajus suurte vendade jalajälgede sügavustesse. Mängu taga seisab mõni mees, kes lõi "Portali" nimelise meistriteose, kuid seda ta ometi ei ole. Siiski on tegu nauditava visuaaliga ja piisavalt keerulise mõistatamisega. "Closure" on omapärane ja väga leidlik must-valge imelaps, mis võlub valguse ja varju ootamatu mänguga.
Erinevate tegurite kokkulangevuse tõttu on võimalik lugeda minu lühikesi arvustusi "Closure" ja "Quantum Conundrumi" kohta möödunud aasta novembri [digi]-st.
Things are bad. Let`s go this way! Do we have a choice? Uhm...no...not really
2012. aasta halvimad mängud
1. Syndicate
2. Medal of Honor: Warfighter
Kindlasti on neid veel, aga minu kätte sattus seekord 2. "Syndicate" on isikupäratu ja teisi mänge ahnelt kordav FPS tulistamismäng, mille ainuke eripära (ja see ei ole isegi hea) on jube vastik ja häiriv light bloom effect, mis vähemalt minu jaoks hävitas igasuguse mänguelamuse seal, kus oli seda juba niigi vähe.
"Medal of Honor: Warfighter" on nagu esimene PS1-e "Medal of Honor". Vabandust. Isegi PS1 "MoH" on parem kui see "uus" ja "ilus" koridoritulistamine.
Et heita natukene valgust mõne arvamuse näitel, siis minu vend Henryk Johan Novod (LiveForThis) kirjutas väga kurja arvustuse möödunud aasta detsembri [digis] "Medal of Honor: Warfighter" kohta. 

Praeguseks kõik.
Logging out. 

By Ra Ragnar Novod (Spellbound)
Dear Esther

 
Mängumaania © 2012 | Designed by Bubble Shooter, in collaboration with Reseller Hosting , Forum Jual Beli and Business Solutions