Resident Evil : Outbreak

neljapäev, 25. november 2010


Viirused, zombid, mutandid ning viimasel ajal ka Milla Jovovich? Eks neid kõiki seostab edukas Resident Evil'i franchise. Olles ise seeria fanaatik ja kollektsionäär, võiksin kõik igavad tunnid peletada zombide päid purustades. Alles hiljuti tuletasin ärevusmomente taas meelde veidi tolmusema osaga.


Mäng on jaotatud viieks erineva atmosfääriga stsenaariumiks ning mängijale, kes on eelmiste osadega tutvunud, peaks "Raccoon City" elemendid suurt äratundmisrõõmu pakkuma. Mängu miinusteks toon välja kohe venivad cut-scene'd ning närve krudistavalt aeglased laadimised. Eelnevates osades pakutakse meile väike "uksest sisse-välja" animatsioon, kuid käes olevas tuleb leppida black screeniga, seltsiks väike tiitel (missugusesse ruumi sa parasjagu sisened) ning tagataustaks saadetakse meid kergete südamerütmidega, mis sõltuvad sinu tegelase tervise konditsioonist. Tegelaste valikuvõimalus on kergitatud kaheksani. Iga tegelane kvalifitseerub enda oskustele ning käitumisele. Näiteks torumees David, saab valmistada erinevaid kombineeritud relvi, tibi punases on osav lukkude muukimisega ning paitab ekraanil niisama silma. Võimalik kickida, nügida zombisid ning mängides negriidiga, saad sa maas lamades ka surnut mängida.Stsenaariumi pikkused sõltuvad tegelase valikust, raskustasemest ning võivad venida kuni kahe tunnini. Stsenaariumi lõppedes premeeritakse mängijat punktidega, mille eest saab "Collection" sektsioonist soetada endale uued kostüümid, erinevad raskusastmed, pildid, videod ning veidral kombel ka tunnusmeloodiaid..


Temaatika poole pealt on rahuldust pakkuv õhkkond ja stoori täitsa meelt mööda, kuid tiba halliks jääb kogu üldine kontekst. Hardcore mänguritele soovitan kindlasti "Hard mode", sest see punnitab otsmikul peidus oleva veresoone juba esimestel minutitel priskeks ning "Very Hard mode'st" pole vist midagi vaja järeldada. Vaenlasteks loobitakse tuttavaid reanimeeritud laipu ning ka "licker" teeb comebacki. Peavalu valmistab kõigile kindlasti "Leech man", seega varu bloodpacke! Bosside näol võime näha uusi bad-ass kolle, kes ei anna küll Nemesise mõõtu välja, kuid sellegipoolest toimivad.
Üks halb muudatus seisneb inventory screenis. Igas osas on olnud võimalik rahulikult valida relvi ja "süüa" rohelisi taimi, samal ajal on mäng pausil ning keegi ei ripu hammastega su kõri kallal. Seekord on Capcom otsustanud minna "Real-Time" laadsele gameplayle, kus isegi kergelt läbipaistvat kaarti tuleb lugeda kartuses, et keegi võib su pea otsast rebida.


Gameplay on veidike harjumatu ja liikumine kohmetu. Arvuti poolt juhitud tegelased ei kuula 80% juhtumitest sinu sõna. Selle osa eripäraks ongi antud stsenaariumi läbimiseks kaks lisa tegelast, kes abistavad sind teekonnal, kuid Capcom hävis totaalselt selle uuendusega.
Võimalik oli ka mängida onlines, ühendada jõud ning edukalt lõpetada level, kuid 2007. aasta seisuga on Capcom sulgenud kõik serverid.

Tubli üritus läheneda stooripulgale erineva nurga alt, kuid praeguseks on enamused ära unustanud, et selline osa üldse eksisteeris. Hetkel on seeria läinud üle 3rd-person-actionile, mis nägi ilmavalgust "Resident Evil 4's", ning hirmutunne on iga osaga kahanenud vähemalt poole võrra. Mängule järgneb ka "Resident Evil : Outbreak File #2", milles võime näha eelkäija parandusi ning uuendusi. Debüüdi teeb ka elevantzombi, how sick is that?!

Lootes, et kunagi tuuakse tagasi veel õudne keskkond oma judinaid tekitavada taustahelidega, veidrad kaameranurgad ning tuntud peategelased, jään kogu kurjuse kompotile truuks ning ootan õhinal paremaid ja intensiivsemaid järge.


Screens :






NBA Street Vol. 2

laupäev, 20. november 2010


Korvpallimängud on täiesti okei, aga mitte ülimalt lõbusad. Jookse, viska, kaitse, bloki ning kui sa just ei ole totaalne NBA fänn, siis ei piisa sellest, et mängu pidevalt oma mängumasinasse toppida. Aga kui sisse visata stiili ja ägedaid pealtpanekuid, ägedaid sööte ja natuke räpast mängimist, siis on tulemuseks puhas lõbu. Nii on ka tegu NBA Street Vol. 2e puhul.


Vol 2 on ilmselgelt NBA Street seeria teine osa, mis sisaldab endas nii mõndagi huvitavat ja head. On võimalik kohe üks kiire mäng teha, valides 29 erineva NBA tiimi vahel. Alustada NBA karjääri, tänavatel muidugi või saada ise tänavakorvpalli legendiks, luues endale tegelase ja alustades nullist. Lisaks on NBA Street Vol. 2 ainuke mäng, mis sisaldab endas kolme erinevat versiooni Michael Jordanist! Korvpall pole kunagi olnud lõbusam!

Mario Kart 64

neljapäev, 18. november 2010


Kes siis ei teaks Mario Kart seeriat? Asi sai küll alguse sellisel konsoolil nagu seda on Super Nintendo, kuid julgeksin öelda, et oma tänapäevase näo sai mäng alles siis kui leidis aset dimensioonidevaheline liikumine ehk kahedimesnioonilisest kardisõidust sai kolmedimensiooniline kardisõit.


Mario Kart on mäng, mida üksinda polegi nii lõbus mängida, tema erilisus tuleb esile just koos sõpradega mängides, kui sinu sõber on sinu ees, tal on jäänud loetud meetrid finišijooneni ning sel hetkel tulistad sina teda punase kilbiga. Need hetked on hindamatud, kahjuks ei ole üksikmäng pooltki nii lõbus kuid see ei tähenda, et sellele ei tuleks võimalust anda. Mängu välimus on totaalselt iganenud, on näha et graafika on ajale jalgu jäänud, kuid selle eest on muusika aegumatu. Rajad on toredad ja vaheldusrikkad, kuigi mõned üksikud neist on natuke vaimuvaesed ning mõned natuke liiga fantaasiarikkad. Siiski, kui endal kodus N64 konsool vedelemas on (koos lisapultidega), siis kutsu sõbrad külla ja lõbus õhtu on garanteeritud. Kas Wii peal proovides see võlu on säilinud on raske öelda. 

Hot Pixel

teisipäev, 16. november 2010


Hot Pixel on mõnus kogumik minimänge PSP peal, mis nimele omaselt kasutab suures koguses piksleid. Muidugi ei ole see stiililiselt ainus lahendus ning üleüldiselt hoiab HP sellist urbanistlikumat joont, tehes palju viiteid rulatamisele, graffitile ja muule säärasele. Muidugi leidub siin ka natukene tuttavlikkust inimestele, kes on eelnevalt mänginud Warioware seeria mänge, sest ka Hot Pixel omab sarnast olemust, kus kokku segatakse lõbu, suvalisus ning hullumeelsus, kuigi taseme poolest on HP veidikene madalamal astmel. See aga ei temast halvemat mängu, lihtsalt mõnes osas jääb veidike puudu. Minimängud on jagatud kategooriatesse, kus ühes setis on nii umbes kümme (pluss miinus siia-sinna) mis on suhteliselt lihtsad ning kui mõnega jänni jääb, siis on alati võimalik igat mängu eraldi lõputu arv kordi harjutada kuni asi totaalselt selgeks saab. Lühikeste mängusessioonide jaoks on aga Hot Pixel täiesti sobiv mäng. Bussis läheb kindlasti palju kiiremini.

Halo 3: ODST

pühapäev, 14. november 2010


Halo 3: ODST on Halo perekonna väikevend, kes on küll eeskujulik kodanik, kuid kelle kallal tema väikese kasvu tõttu alati võetakse. Ning eks ole selles nii natuke tõtt, kui ka natuke valejuttu. See aga ei muuda fakti, et Halo 3: ODST on päris lõbus mäng.


Kui ODST minu uues mängumasinas tööle hakkas, siis tundus nagu tegu oleks vana sõbraga, kes on vahepeal oma iseloomu muutnud. On ju peaosas Master Chiefi asemel hoopistükkis nimetu eriväelane ning tema tiimikaaslased, kel pole ümber samasugust turvist nagu MCl, vaid need poisid on palju haavatavamad. Samuti on puudu ka vastaseid tuvastav radar, mis esialgu on natuke võõrastav, kuid sellega harjub üpris ruttu ära, eriti kui on mänginud ka teisi shootereid peale Halo, kus sedalaadne värk täiesti tavapärane on. Siiski ei jäeta vana, harjumuspärase radari puudumine fänne päris hätta, sest ODST sõduritel on huvitav kiivrivisiir, mis tõstab pimedas kõikide esemete piirjooned esile, eriti just vaenlaste omad, muutes nood punaseks.


Kuna eelmised Halo kogemused jäid Microsofti eelmisele konsoolile, siis tuli kohe alguses uuema puldiga natuke harjuda. Samuti kirtsutaks nina selle peale, et kui vanades mängudes andis pisike heli teada, kui sa enda relvadele uut laskemoona said või granaate üles korjasid, siis siin mängus mina küll midagi sellelaadset ei täheldanud. Tõsi, tegemist on üpriski tähtsusetu pisiasjaga, aga siiski. Relvavalik on tasemel, mängijale jagatakse vanu tuttavaid ning, vähemalt minu jaoks, ka mitu uut huvitavad viisi vastaste eluküünalde kustutamiseks. Granaadivalik on samuti kraadi võrra suurenenud, kuigi nende korjamist tähele ei pannud.


Lugu on üpriski kaasakiskuv ning püsib üpriski tugevana kuni natuke klišeelise ja antiklimaatilise lõpuni. ODST üksuse vaikiv uustulnuk The Rookie ärkab kuus tundi hiljem peale hädamaandumist New Mombasa tänavatele. Kui Rookie aga ärkab on New Mombasa enda alla katnud pimedus ning tema tiimikaaslasest ei ole märkigi. Nii asubki meie peategelane linna kammima, et oma sõpradest mingitki märki leida. Teatud märkide leidmisel aga siirdub lugu ajas tagasi, näidates meile eelnenuid sündmusi ning pannes mängija sedapuhku vastava sõduri saabastesse. Tuleb nentida, et hetked mil Rookie on oma mõtetega New Mombasas täiesti üksi, arutlemas oma sõprade saatuse üle, on üpriski hästi tehtud ning sisaldavad endas palju emotsioone. Samas pakuvad teiste sõdurite omad missioonid ka humoorikamaid kohti, et asja tasakaalustada.


Eks neid erinevusi ole veelgi, kui Rookie öistel tänavatel kolamine on selline üksik elamus, kus vaenlasi tee peale nii tihti ei satu, siis tema tiimikaaslaste saabastes olles saab tulnukaid päris mõnusalt veristada, seda nii üksi kui ka tervete üksuste kaasabil. Lisaks saab sõita nii tangi ja Warthogi kui ka Covenantile kuuluvate liiklusvahenditega nagu Ghost või Banshee. Kui nüüd virisema aga hakata, siis tuleb tõdeda, et mäng on tõesti natuke lühikesevõitu, aga eks seda oli ka oodata kui mängu algselt DLCna plaaniti. Aga eks raskusastet tõstes läheks ehk aega ka rohkem, lisaks lisab mänguaega ka kõikide audiologide otsimine, mida vabalt uuritav New Mombasa endas peidab. Endal jäid esmasel mängukorral need kogumata, aga eks ma järgmine kord kammin New Mombasa hoolikamalt läbi.


Lisaks üksikmängule on kaasas ka eraldi plaadil ka multiplayer, täpsemalt Halo 3e multiplayer + kolm uut kaarti, mida mujalt saada ei ole, aga siiamaani olen ma suhteliselt vähe neisse süvenenud. Esmasel uurimisel olin ma igatahes väga algtaseme mängija ning seega eriti palju punkte ei saanud. Samuti oli natuke raske mängude leidmisel, kuna süsteem veidike võõras oli. Samuti oli pakkumisel ka uus mänguversioon nimega Firefight, mis oma olemuselt nö. ellujäämismäng on, kuid see jäi seel hetkel täiesti proovimata.

Graafiliselt ilus ning hingematva muusikarajaga ODST on vaatamata oma lühikesele mänguajale väga äge mäng, mis on Halo fännidele piisavalt tuttav, kuid samas pakunb ka piisavalt palju vaheldust. Halo 3: ODST on mäng, mida tasub mängida, sest tegemist on hea mänguga ning lõppkokkuvõttes on just see, mis loeb!

 
Mängumaania © 2012 | Designed by Bubble Shooter, in collaboration with Reseller Hosting , Forum Jual Beli and Business Solutions