Bugs Bunny Birthday Blowout

Teisipäev, 22. september 2009


Testitud platvorm: piraat 8-bit + kollane kassett
Saadavus teistel platvormidel: NES



Kuigi Nohiku sõnul on selle mängu näol tegemist ülima rämpsuga, siis mina nii karmiks ei läheks. Isegi kui BBBB'l vigu jagub, on tegemist siiski ühe mu lapsepõlvelemmikuga ning päris mutta tampimiseks tema puhul ei lähe.
BBBB on tüüpiline side scroller platvormikas, traditsioone järgides tuleb minna vasakult paremale ning tee peal koguda porgandeid ning peksta vaenlasi. Õnneks vigased kontrollid gameplayd lõhkuma ei hakka, sest vähemalt minu pult reageeris nii nagu pidi. Visuaalne pool ei ole midagi imelist, samas ka mitte kõige hullem.
Mäng ise koosneb kuuest erinevast maailmast, mis omakorda sisaldavad endas nelja erinevat levelit. Iga leveli lõpus on võimalik mängida boonusmängu sarnaselt Bingo Loto stiilis, kus tuleb järjest ritta saada vähemalt kolm numbrit tabelis, et saada lisaelusid. Samuti on iga maailma lõpus tavalisest erinev boonusmäng, mis oma olemuselt on Whack-a-Mole kloon. Lisaelude saamine on mõlemas mängusääretult lihtne, kuid nende kasutamist tuleb harva ette ning sedagi rohkem mängija oma rumaluse tõttu, sest mäng on niivõrd lihtne, et enamus leveleid saab esimese korraga läbitud. Isiklikult jäi mul mängu lõppedes üle 60 elu järele.


Mängu edasikandev lugu on lihtne ning naeruväärne. Bugs Bunny on teel oma 50ndale juubelile, kuid kõik tema multikasõbrad on kadedusest rohelised ning üritavad teda takistada. Enamus tuntud Looney Toonidest on olemas ka kui leveli lõpubossid, nagu näiteks Daffy Duck, Tweety, Sylvester, Elmer Fudd ja paljud teised. Aga nagu ülejäänud mänguga, ei ole ka nende alistamine raskete killast. Kahjuks ei ole peale leveli lõpukakluste multikategelasi aga mujale mängu jatkunud, seega on levelid täis fantaasiavaeseid vaenlasi, nagu kõndivad vasarad ning pesupulbrikarbid, plahvatavad kellad, mürgised konnad ja muud. Viimases maailmas rikub närvivarustust ka suvalised haituvad põrandaplaadid, mida on tavalistest võimatu eraldada ning kogu strateegia baseerub lihtsalt vedamisel.

Easy as pie.

Lõppkokkuvõtteks võib öelda, et kuigi mängul on parajal kuhjal vigu, on tal ka omad helged hetked ning minu käest saab ta lisarespekti oma nostalgiafaktori tõttu. Kellele jänesepoiss Bugs südamelähedane tegelane on ning tehnika võimaldab, siis selle mängu võiks isegi välja tsekkida.

Day of the Tentacle

Kolmapäev, 16. september 2009

Mängisin platvormil: PC (Windows XP)
Saadavus teistel: DOS, Mac, Amiga

Day of the Tentacle on Maniac Mansioni järg, milles mängija kohtub taas Edisonide perekonna ja kombitsatega. Eelmisest mängust tuntud Lilla kombits joob Fred Edisoni toksiliste jäätmete masina poolt väljapumbatud vett ja saab seeläbi endale midagi kätelaadset, muutub superintelligentseks ja hakkab loomulikult maailma vallutama... õnnestunult, nagu mängu käigus näha on. Eelmise mängu juhitavatest tegelastest on alles ainult Bernard, teda aitavad ta sõbrad Hoagie ja Laverne. Kuna Lilla kombitsa ambitsioonid võivad olla üsna ohtlikud, saadab dr Fred kolm sõpra ühe päeva jagu ajas tagasi, et nad jäätmemasina välja lülitaks. Ja kui keegi arvab, et DeLorean või telefoniputka on ajas reisimiseks veidrad vahendid, siis antud juhul lähevad käiku kolm välikäimlat, mis on ühendatud vana autoromuga, mille kabiini on pandud hiiglaslik (võlts)teemant. Reis muidugi ebaõnnestub ja selle tulemusel jääb Bernard samasse aega, Hoagie läheb 200 aastat minevikku ja Laverne 200 aastat tulevikku, kus planeeti valitsevad kombitsad.

Edasine tegevus toimubki kolmes ajas korraga ja mitme mõistatuse lahendamiseks peavad tegelased üksteisele läbi aja esemeid saatma, kasutades selleks omavahel ühendusesolevaid ajapeldikuid. Hoagie ja Laverne'i peamiseks ülesandeks on oma aega tagasipöördumine, et kolmekesi maailm päästa. Dialoogid ja mitmed lahendused on humoorikad, ideed üsna pöörased. Minevikus peab Hoagie veenma George Washingtoni, et see ühe puu maha raiuks, hiljem aga ta hammaste kallale minema. Olevikus valmistab dr Fredi unerežiim (või selle puudumine) Bernardile probleeme ning Laverne peab võitma lemmikloomadena peetavate inimeste näituse.

Nagu ka eelmise osa puhul, on seegi mäng kindel soovitus selle žanri huvilistele. Mängu headust näitab ka see, et Mobygames lehele kogutud 21st arvustusest on seitse maksimumpunktidega (100) ja vähim hinne on 75/100. Üsna kindel valik.


Plumbers Don't Wear Ties

Teisipäev, 15. september 2009


Testitud platvorm: Youtube
Saadavus teistel platvormidel: 3DO


Konkurentsitult kõige sitem mäng, mida ma kunagi mänginud olen, reklaamib ennast kui interaktiivne romantiline komöödia, kuigi tegelikkuses on asi naljast kaugel ning kogu interaktiivsus on vaid pisike protsent tervest mängust. Kogu kompott on äärmiselt kehvasti kokku keevitatud, alates olematu graafikaga (lugu edastatakse fotode abil), kõrvukriipiva muusikaga või ülimalt magedat huumorit omava looga, mis ei suudaks paeluda ka keskmisest madalamat IQd omavat matsi.

Lugu ise on lihtne. John ja Jane ei tunne teineteist. Nad mõlemad on vallalised ning nende vanemad käivad neile peale, et nood endale partneri leiaks ja lapsi saaks. Juhuse tahtel kohtuvad kaks eelnimetatut ühel päeval ühes parklas ning sealt edasi on juba mängija asi, et need kaks saaks õigeid valikuid tehes kokku viidud. Valikuid on kas kaks või kolm ning nende seast tuleb leida see õige. Kuid kui teed vale valiku, lõppeb lugu õnnetult ning mängijale antakse võimalus oma valik uuesti teha, seega puudub igasugune motivatsioon õige valik kohe esimese korraga leida, vaid tekib hoopis huvi ka teiste variantide vastu. Samuti on võimalus mäng selles punktis otsast alustada, kuid et seda teha, tuleb olla vist parajalt debiilne.

Lisaks põhiloole, milles elutsevad John, Jane ning viimase bossikandidaat, tegutsevad niiöelda kulisside taga ka kaks jutustajat, kelle otstarve jääb täiesti arusaamatuks. Tõenäoliselt lisati nad comedic reliefi eesmärgil, kuid tulemuseks on see, et mängija tunneb igal hetkel, mil üks neist ekraanil on piinlikkust, mille põhjustajaks on maailma kõige vanemad ja halvemad ja klišeelikumad "naljad", mis eales välja mõeldud. Ning kui "huumori" tegemisest paus tehakse, siis sel hetkel nad vinguvad, et kõik tehtud valikud on olnud äärmiselt õudsad ning et inimene, kes ekraani taga on, on maailma suurim pervert. KUID. Sedasorti hädaldamist kuuleb VAID siis, kui tehtud on ÕIGED valikud ning lugu kulgeb selles suunas, kuhu ta loogiliselt PEAB kulgema. Seega mille kuradi pärast on vaja neil vinguda? Kujutage ette, et te peate liikuma punktist A punkti B ning te teete seda, kuid kohale jõudes hakkab teid oodanud inimene õiendama, et miks sa siia tulid!? Loogika ei ole selle mängu tugevaim külg. Nagu ei ole seda ka kõik ülejäänud küljed. Fakt, et seda müüdi kunagi kui täisväärtuslikku mängu ei mahu mulle lihtsalt pähe.

Korrektne reaktsioon peale selle mängu mängimist.


Kui keegi on piisavalt hulljulge, et seda mängu mingil müstiliselt idiootlikul põhjusel proovida tahab, siis olge lahked.

Maniac Mansion Deluxe

Laupäev, 12. september 2009


Mängisin platvormil: PC (Windows XP)
Saadavus teistel (mitte Deluxe): Apple II, Atari ST, Amiga, Commodore 64, DOS, NES

Seiklusmängude vallas on viimased aastad olnud üsna tagasihoidlikud. Ei saa väita, et mänge poleks välja lastud, Adventuregames.com leheküljel näen ma päris mitmeid nimesid, millel aastaarvudeks 2009, 2008, 200misiganes. Küll aga on suurem osa nendest nimedest täiesti tundmatud. Kui just ise ei taipa otsida, siis niisama nendega kokku ei puutu. Nii pidasingi ma seda žanrit üsna väljasurnuks ja võtsin endale kindla plaani lähiajal Ahvide saare seeria uued ja vanad osad ette võtta, seni aga end mõne kiirelt netist kättesaadava doosiga lohutada.

Maniac Mansion on graafiliste seiklusmängude hulgas üks tuntumaid ja ka kõige esimene, mis kasutas kuulsat SCUMM mängumootorit. Aja jooksul on sellest tehtud mitmeid erinevaid versioone erineva võimsuse ja võimalustega platvormide jaoks. Kuna ma pole mängu varem mänginud ja mingit nostalgiat CGA või EGA graafika suhtes ei tunne, valisin parima välimusega võimaluse, milleks on aastal 2004 fännide poolt tehtud uusversioon Maniac Mansion Deluxe. Iga soovija saab selle SIIT alla laadida.

Lugu algab 20 aasta eest, kui Edisonide perekonna mõisa murule prantsatab lillat värvi meteoor, mis muudab eriti just dr Fred Edisoni väga veidraks. Kui mängu sündmustele eelnevalt röövitakse Edisonide poolt kohaliku kooli ergutustüdruk, asub tema sõber Dave koos kaaslastega neidu kummalisest mõisast päästma, astudes vastu Edisonide perekonnale ja paarile ringihüplevale kombitsale.

Igas mängus saab valida lisaks Dave'ile, kes on alati meeskonnas, kuue tegelase hulgast kaks. Kuna nende oskused on erinevad, on erinevad ka mängu läbimiseks vajalikud lahendused ja raskusaste. Teatud mõistatuste lahendamiseks tuleb kasutada samaaegselt kahte tegelast, kellest üks nt meelitab ühe vastase mingist ruumist välja, et teine tegelane saaks siis sealt kähku vajalikud asjad kahmata.

Mõistatustes on olemas loogika, puudlit toasussideks võluma ei pea, siiski ei ole õige lahenduse tabamine alati niisama lihtne. Seda osalt tänu asjaolule, et nagu sageli sellistes mängudes, on ka siin esemeid ja tegevusi, milles pole kasu ja mis ei vii kuhugi. Siiski, külastage potitaim Chucki, ta on ju sõber.

Välimus ja kõla on tänu VGA-graafikale ja Day of the Tentacle'st laenatud muusikale meeldiv nii silmale kui kõrvale. Mängitavus on väidetavasti sama hea, nagu vanemates versioonides, eks pean uskuma, võrrelda ei saa. Küll aga pole varasemates vist võimalust kõikide käskluste jaoks klaviatuuri kasutada... ma oletan. QWE, ASD ja ZXC võimaldavad hiirega mööda ekraani siblimist vähendada ja see funktsioon leidis mängimise ajal kasutust küll. Mäng on esmajoones ingliskeelne, kuid kel inglise keel nõrgavõitu, saab muuhulgas valida nt saksa, prantsuse või vene keele.

Hiirekliki-seiklusmängude klassika, mida peaks iga selle žanri austaja proovima.

 
Mängumaania © 2012 | Designed by Bubble Shooter, in collaboration with Reseller Hosting , Forum Jual Beli and Business Solutions