Medal of Honor: Warfighter

Esmaspäev, 21. jaanuar 2013


Mäletan oma nooruspõlvest seda aega, mil Medal of Honor oli SEE mäng ning Call of Duty oli just värskelt tema külje alla pugemas. Oh kuidas need ajad muutunud on - Call of Duty müüb ja müüb, Medal of Honor üritab kramplikult ennast aga areenil hoida. Kuigi paar aastat tagasi ilmunud reboot sai meedias pigem positiivset vastukaja, siis ei olnud ta samasugune hitt nagu loodeti. Ometigi piisas sellest, et tegijad saaksid valmis vorpida järje ning nüüd ongi meil harukordselt õnnelik võimalus mängida imelikku nime kandvat Aumedal: Sõjavõitlejat.


Mängu lugu jätkub (kuuldu järgi, endal järgi testimata) sealt, kus eelmine osa pooleli jäi. Üldplaanis pole sellel nii väga tähtsust, sest kõik taandub ühe idee ümber - Ameerika eliitsõdurid versus üdini halvad islamimaa terroristid. Ise pidasin mängu lihtsat (ent pisut igavat) lugu pigem plussiks, sest neid üle võlli märuleeposeid on nähtud küll ja küll. Muidugi ei saa öelda, et siin nendest momentidest puudu oleks, ent siiski võetakse siin asju kasvõi kraadi võrra tõsisemana. Tõsi, siin ja seal tehakse mõni kohustuslik jalaga perse nali, kuid maailma vallutamise plaanidega kättemaksuhimulised diktaatorid hoiavad sellest mängust eemale. Ometigi on veidike kahju, et on mindud kergema vastupanu teed ning selle asemel, et pakkuda mängijale pisutki vaheldust (tuues mängu sisse kasvõi mingisuguse väikese taktikalise elemendi), on kasutatud kõiki blockbusterite kohustuslikke elemente, nagu seda on aegluubis ruumidesse tungimine, igasugused sõiduvahenditega sõitmised ja nende peal tulistamised, tohutult edevad plahvatused, salajased vaiksed snaiprimissioonid ja muu säärane. Tänu sellele muutub kogu stsenaarium vägagi etteaimatavaks.


Mitmikmäng jäi seekord proovimata, aga kuna kunagi beetat sai proovitud ning kuuldu järgi lõppversioon sellest ei erinenud, siis ei nutnud seda ka taga. Beeta ajast jäi meelde versioon, mis tundus olevat kõikide ideede summa ning lõppkokkuvõttes polnud see mitte midagi millest koju emale kirjutada. Oletades muidugi, et kellegi ema on üldse huvitatud mis mänge nende pojad-tütred mängivad. Visuaalsel tasemel pole mängule pea et midagi ette heita, Frostbite'i mootor on suhteliselt eeskujulik. Mingeid erilisi vigu samuti silma ei paistnud, aga eks nüüd mitu kuud hiljem on enamik nendest suurtest aukudest kinni paigatud (ma olen näinud videosid, ma tean). Audiopool on samuti kõlbulik, eriti meeldisid mulle relvade hääled, millest osad kõlasid väga tõetruuna.


Mille üle veel kurta? No, üksikmängu pikkus on ikka masendavalt lühike. Ise mängisin selle ühe päevaga läbi, ilma et oleksin seda hommikust õhtuni tagunud. Hommikul tegin paar missiooni paari tunniga, õhtupoole samamoodi. Mänguaega läks kokku nii umbes 5-6 tundi ning raskusaste oli ka täiesti keskmine. Kerge tasemega oleks tõenäoliselt veel kiiremini läinud. Ise laenasin mängu sõbralt, kes omakorda sai selle tasuta, seega raha taga nutma ei pea. Aga kui oleksin reaalselt selle ka ostnud, siis pisut kahju oleks küll. Mitte et ma kahetseks selle mängu seltsis veedetud aega, aga turul on nii palju paremaid ja huvitavamaid asju. Militaarshooterite fännidele julgen ehk soovitada, aga midagi uut siin küll ei pakuta.

 
Mängumaania © 2012 | Designed by Bubble Shooter, in collaboration with Reseller Hosting , Forum Jual Beli and Business Solutions