Halo

pühapäev, 16. mai 2010

Halo on meedium, mille suhtes pole mul olnud mitte kunagi ühtegi kokkupuudet, aga see tõik ei takista mul nautimast Halo mängude treilereid ja promovideosid, mis on hiljaaegu omandanud juba täispika filmi reklaamikampaania mõõtmed. Algselt jagati enne mängude välja laskmist animeeritud videosid sõjast Covenandi vastu, aga nüüd, kus on ilmunud igat sorti jätkulugusid Halo kolmandale osale, on välja antud kohe mitu live-action promotrailerit, mis meenutavad vägisi filmiklippe. Filmi ennast muidugi veel ei ole, kuigi kuulujutud käivad, et filmi hakkab tegema see ja teine, aga nii kuum kaup peabki kaua ringlema, sest vastasel juhul ilmub välja Uwe Boll ja keerab köikidele fännidele nii kõvasti, et Microsoft on sunnitud pankrotti minema. Need videod olgu senikaua siis märgid sellest, et film on võimalik, aga kõige rohkem huvitab mind ennast ikka see, et palju aega ja raha kulutatakse mängu promomisele, aga seda parem ongi, sest iga uus video tõotab tulla üha kõrgema tasemega. Sageli tundub, et videod ise on mitu korda paremad kui mäng, mida reklaamitakse. Nojah...nii räägib inimene, kes pole Halo`t proovinud, aga see selleks.

Esimene video, milega esmakordselt kokku puutusin, oli treiler Halo 3-le. Antud juhul on seda klippi lausa lust vaadata, kõik huvi tekitamiseks vajalik on pressitud ühe minuti sisse.

Järgmisena sattus silme ette Halo Wars`i klipp. Tegemist on siis strateegiaga, mis oli seerias esmakordne suund, aga paistab, et seekord ei ilmu jätkuloole ühtegi samasugust järge.

Teadmata, millega on õieti tegu, sattusin peale tollal veel minu jaoks täiesti tundmatu Neil Blomkampi poolt lavastatud kaheksaminutilisele klipile. Klipi tagamaadest saab pikemalt lugeda siit ning eelmise aasta ühe parima filmi District 9 lavastanud Blomkampi kohta saab lugeda siit.

Halo 3 ODST-d reklaamiv üle kahe minuti kestev videolõik lõi mind esmakordsel vaatamisel pahviks ja jäin reaalselt uskuma, nagu oleks tegu filmireklaamiga.

Nüüd hiljuti ilmavalgust näinud klipp, mis reklaamib üsna pea ilmuvat Halo: Reach`i, on samuti nagu eelminegi ja annab mõista missugune näeks välja kunagi hiljem ilmuv film.

Juba tükk aega on interneti avarustes ringlenud Halo Wars`i vaheklippidest koosnev kogumik, mis on siiski piisavalt terviklik, et saaks seda ka täies mahus nautida. Sel aastal nägi ilmavalgust ka animatsioon kujul Halo Legends, mis koosneb seitsmest osast. Iga osa on lavastanud tuntud tegelane jaapani anime vallas, näiteks Mamoru Oshii ja Shinji Aramaki. Mõnikord saab nautida mänguga seonduvat nii, et ei pea mängu ennast proovimagi. Halo on hea näide.

BioShock 2

neljapäev, 13. mai 2010

Käesoleval aastal nägi ilmavalgust 2007. aasta parimaks mänguks nimetatud BioShock`i jätkulugu, mis jätkas teekonda läbi Rapture varemete, kuid nüüd ei ole mängija käsutuses enam tavaline inimene, vaid esimeses osas pidevat silmarõõmu ja hirmu pakkunud Big Daddy, aga mitte see sama tuttav versioon Suurest Issist, vaid algeline ja natuke teistsugusem inimeselaadne olend, kes kannab nime Subject Delta. Teine osa veel kahest osast koosnevast seeriast hiilgab mitme uuenduse tõttu, milleks ongi näiteks see, et mängija saab ümber kehastuda üheks kõige ihaldatumaks tegelaseks, aga unustada ei saa ka asjaolu, et veealune maailm ei ole enam piiratud üksnes linnas jalutamisega, sest nüüd on võimalus minna värske õhu kätte või siis soolase merevee valdustesse. Olgugi, et aeg ja ruum ümberkaudsete piirkondade avastamiseks on räigelt piiratud, on veelause taimestiku ja linnapildi kujutamisega nähtud palju vaeva ilmselt juba seetõttu, et natukenegi kompenseerida minimaalselt pakutavaid võimalusi veealuse linna ümbruse avastamiseks.
Nii lähedal, kuid ikkagi nii kaugel.

Kõik see, mis oli hea esimeses osas, on leidnud uue ja veelgi parema kasutuse. Plasmiide ja relvi saab nüüd kasutada üheskoos. Enam ei pea relva ja plasmiidi omavahel pidevalt vahetama. Esimeses osas oli see arusaadav, aga kuna nüüd on tegemist Big Daddy`ga, kellel on üks käsi plasmiidide ja teine tulirelvade jaoks. Need, kes nautisid esimeses osas muljetavaldavat pilti sellest, kuidas Issid hävitasid käe küljes oleva äärmiselt surmava puuriga teele ette sattuvaid vastaseid, ootab ees rõõmusõnum. Uues osas on puur igati asjalik kaaslane põrmustamaks ka kõige suuremaid vastaseid, sest puuri purustusjõudu saab piisavalt suure summa eest mitmeid kordi suurendada ning samuti on võimalik kanda puurile üle plasmiidides sisalduvaid võimeid.

Mängufüüsika on märgatavalt paranenud ning vastased pole enam lihtsalt lihakotid, keda saaks ühe lasuga purustada. Mängu välimus, muusika, pealeloetavad hääled on taaskord ideaalses kooskõlas Rapture utoopiaga, mis on küll hävinenud, kuid vägagi elus. Käies Big Daddyna mööda koridore, mis kunagi särasid õnnest ja jalutades hoonetes, kus kunagi elati harmoonias, kerkivad esile pidevad viited kunagi eksisteerinud utoopilisest paradiisist. Esimesest osast tuttav minevikuselgitaja, milleks oli kassettmakk, annab taaskord kirjeldusi inimestest ja nende arusaamistest ning hävingu tekitanud sündmustest. Mäng suudab nagu mängufilmgi tekitada oma tegelaste vastu empaatiat ning lõppu jõudes tabas mind kummaline sentimentaalsus, mida kergitas veelgi enam ootamatult hea ja edasiseks vihjeid andev lõpuvideo.

Kui üldse mõelda mängumuusika peale, siis pole olnud just väga palju hiljuti ilmunud mänge, mille muusika oleks olnud sama kaasahaarav kui mäng ise. Antud juhul on Garry Schumani muusika lihtsalt vapustav. Igaks momendiks on tabatud vastav muusikapala ning pealugu ja lõpulugu on vast kõige meeldejäävamad. Ma ei hinda mänge multiplayeri põhjal, tegelikult ei huvita see mind üldse, aga kui tulevikus taandub mängu põhiline väärtus sellele, kui hea on multiplayer, siis on vähemalt alati võimalus pöörduda minevikku ja sobrata mängude hulgas, mis oleksid olnud kui filmid, aga ainult selle vahega, et seekord sa mitte ei vaata, vaid võtad osa kogu elamusest, tunned kaasa tegelastele ja elad läbi kõikvõimalikke stsenaariume.



Mis muudab teise osa ikkagi eriliseks? Esimene oleks kindlasti uus keskkond, teine oleks uued gameplay võimalused, kolmas oleks uus tegelane (Big Daddy), aga neljas oleks uus vastane. Kui esimeses olid pidevateks vastasteks Suured Issid, siis teises on selleks Issid ja Big Sister`id, kes püüavad sinust igal võimalusel lahti saada, sest nemad on uue tõusva juhi Lambi orjad. Lamb tuli võimule pärast esimest osa, millest on möödunud 10 aastat. Lamb laseb röövida Little Sistereid ning toodab endale Suuri Õdesid, kes on Issidest kiiremad, tugevamad ja isegi kavalamad, kuid piisavalt hea taktikaga on võimalik Õdedest alati jagu saada, sest nende saabumisest antakse alati teada ning enne rünnakut on piisavalt palju aega, et ette valmistuda.


Mina pean üldjuhul mängude juures kõige tähtsamaks sisu. Kui sisu on kaasahaarav, huvitav, siis on ka kõige tavalisema ja halvema graafikaga mäng hea. Võrreldes esimese osaga on sisu piisavalt erinev, et mitte olla kordav. Olles mälukaotusega Subject Delta, saame tasapisi teada, mis on viimase 10 aasta jooksul toimunud ja mis veel toimuma hakkab. Suhteliselt avatud maailmaga mängus, kus saab nautida erinevaid võitlustehnikaid ja head graafikat, on sisu üllatavalt kaasahaarav ning käib muu tegevusega harjumuspäraselt kaasas, kuid on piisavalt huvitav, et peatuda ja reaalselt kaasa mõelda, mis on toimunud ja mis hakkab toimuma.

Mis aga edasi? Kui kolmas osa annab võimaluse olla Big Sister, siis võtaks ma selle versiooni vastu suure aplausiga, aga kui mitte, siis olen kindel, et mõeldakse jälle välja midagi väljakutsuvat ja kiiduväärt. Samas oleks üsna huvitav olla ka Little Sister, kuid selle peale kuluks ilmselt rohkem aega ja raha, aga miks mitte anda mängijale võimaluse olla tavainimene, kelle silme all manduks Rapture hiilgus ning lõpu saabudes muutuks mängitav tegelane ise Spliceriks. Need on ainult mõtted, aga miks mitte. Tänapäeval on kõik võimalik. Jällegi pakkus BioShock mulle väga hea mänguelamust, kuid elamus jäi natuke üürikeseks, sest mäng on üllatavalt lühike. Nautides kõike pakutavat, ei tahaks, et see kiiresti lõppeks, aga nii seekord juhtus. Ainukeseks tõsisemaks miinuseks loekski lühidust, mis tundub tänu mängu heale tasemele küll pikemana, kuid see tunne kaob ja tekib kahetsus, et juba sai läbi. Mulle pakkus uus osa jälle midagi uut ning kõigile, kellele meeldivad sisukad, kuid graafikalt head mängud, soovitan BioShock 2 igal juhul.



The Godfather

neljapäev, 6. mai 2010


Tegemist on ühe parima asjaga, mis nikerdati pärast Mafia't, kuid nendin, et nende mängude ebatäpsus ning bugid on mänguritele tekitanud peavalu juba mitu aastat. Kas tõesti ei suudeta leiutada massiivne gängsterimäng, mis tagaks ka suure edu mänguturul? Olgugi aasta 2006 ning tänu graafilistele lahendusele toob "Electronic Arts" meie ette mängu "The Godfather : The Game" - tundub just kui suurepärane lüke solkida kogu franchise.

The Godfather : The Game (PC)

Olles ise suur filmiaustaja, otsustasin mängu väljalaskel kogu nalja järele proovida ning pean tunnistama, et aastaid tagasi olin üpriski vaimustatud ning koduseinte vahele sai end päris mitmeks päevaks lukustatud. Eelmise nädala rekordiga suutsin mängu läbida ühe ja poole päevaga.

Peale 30 tundi mängimist, suutsin mängu 100% läbi teha ning veedetud aeg, ristiisa seltsis, oli seda igati väärt. Graafika on täiesti rahuldav, kuid mis värk on nende neljarattalistega? Kogu drive-teema on üldiselt väga labane. Autode esivedu mehaanika tundus ainukese reaalse omadusena selles supis. Juhitavus on häirivalt harjumatu, kuid kiites mängu paremaid külgi, võib selle koha pealt isegi silma kinni pigistada. Süsteem on üles ehitatud hand-to-hand combatina ning püssi paugutamisest ei väsi mängurid iial. Plahvatuseffektid pälvisid minu tähelepanu.

Character creation'i võimalus on tänapäevaks juba über-mainstream.. aga ehk ongi see väike maiuspala uuema põlve mänguritele. Hoolimatta hädistest riiete valikust, on võimalik uuendada oma tongipüsse ning mõnel üksikul õhtul saab ka lipata bordellist läbi - flirtida pesuväel neidudega, mis omakorda teenib sulle austust.. kõlab kui panomehe kultus.

Pea missioonid tundusid liiga lühikesed, aga see-eest täitsid suurepäraselt oma koha, pildudes
ekraanile palju tulemöllu ja aktsiooni. SPOILER! Mida lähemal jõuad mängu lõpetamisele, seda igavamaks kogu temaatika muutub. Peategelased surevad ükshaaval ning missioonid feilivad, üritades mängu venitada nii palju kui annab.

Story võtab ootamatuid pöördkäike ning üldjuhul on filmiga vähe seost. Küll võetakse nišši filmi elementidest ning üritatakse kogu teema põnevaks ajada, siiski oleks võinud Michael Corleone olla veidike Hr. Pacino nägu - hoolimatta, et Al ei tahtnud oma väljanägemist mängule müüa.

Hea üritus allilma realiseerimiseks ning mingi hetk tekitab mäng endalegi väikse pahapoisi tunde. Mäng oli kohati küll pain-in-the-ass, kuid soovitan soojalt märulisõpradele.

 
Mängumaania © 2012 | Designed by Bubble Shooter, in collaboration with Reseller Hosting , Forum Jual Beli and Business Solutions