DEMOMEES: Killzone 3

kolmapäev, 23. veebruar 2011


Playstation 3e ühe nimekama mänguseeria uusim osa on mõnel juba mängumasinas ning mõni peab veel päevakese ehk ootama, seega oleks õige hetk(lisaks mitmikmängu beetale) visata pilk peale ka üksikmängu demole, mis PSNi maandus tavakasutajate jaoks juba eelmisel nädalal. Saime seda testida ka meie ning tuleb tõdeda, et tegemist on väga hea demoga - ta on piisavalt mahukas ning jätab sind tahtma rohkemat. Ühesõnaga teeb ta kõik, mis demo tegema peab. Mängija visatakse sarja peategelase Sev'i saabastesse, antakse püss kätte ning suunatakse punasilmseid sõdureid nottima. Mängitavus on demos hea, graafika on lihtsalt võrratu, näidates ära iga väikese detaili ning audio on samuti kena kõlaga. Muidugi tekib küsimus miks Helghasti mehed jäise lumetormi sees kasukates on ning peategelane vaid t-särgiga piirdub. Lisaks jooksmisele, tulistamisele ning granaatide loopimisele on sedapuhku lisatud ka rakettranitsaga lendamine, mis oli ühteaegu lõbus ning ka veidike tüütu. Kuid kui demo on pooltki nii hea, kui lõppmäng, siis on raske selle endale muretsemist mitte soovitada. Kas just kohe, kuid vähemalt mingil hetkel kindlasti!

Don't Shit Your Pants

teisipäev, 22. veebruar 2011


Mõnikord satub ette mõni mäng, mis on ühteaegu ülimalt tobe ning samas ka vaimustavalt lõbus ja geniaalne. Tekstipõhine flashimäng Ära Püksi Situ on just üks nendest. Mängu eesmärk on lihtne - mitte püksi sittuda. Mängija ülesandeks saab oma tegelane võimalikult kiirelt peldikusse juhatada, et too saaks rahuldada oma maised vajadusi. Võiks arvata, et sellega asi piirdubki, kuid ei! Mängul on lisatud juurde veel ka auhinnasüsteem, mis nõuab erinevate ülesannete täitmist. Mõnikord piisab isegi sellest, kui püksid jalga jätta või lasta kõhugaasi. Don't Shit Your Pants on muhe huumor, mis peletab mõneks ajaks igavust ning tõestab, et virtuaalsete inimeste sulgurlihase kontrollimine on üpriski naljakas!


Mängu saab mängida SIIN!

Stacking ehk seiklevad matrjoškad

reede, 18. veebruar 2011

Double Fine'i esimene mitte-Tim Schaferi juhtimisel loodud mäng jätkab firma traditsiooni omapäraste ideede paiskamisega rahva ette.


Mängija kehastab maailma väikseimat ja ühtlasi kõige mõjukamat matrjoškanukku, Charlie Blackmore'i, kelle legendaarne korstnapühkijatest pere on jäänud rahalistesse raskustesse. Pereisa on aga õnneks saanud uue tööotsa, kus puhastab korstnaid alludes otse suurele ja kurjale parunile. Isa jääb aga päris pikaks ajaks ära ja pere jääb väga suurtesse rahalistesse võlgadesse. Perelapsed, peale Charlie, viiakse sunnitööle ja algab Blackmore'ide meeldejäävaim seiklus.

Mängu idee on juttude järgi spontaanselt tulnud, kuid atmosfäär on vaieldamatult asi, millega siin on kõvasti vaeva nähtud. Varajane 20. sajandi industriaalsnoobilik õhkkond on saavutatud perfektselt ja lisaks on muidugi Double Fine kõik üle võlli keeranud. Uhkeldavates riietes daamid karjuvad hüsteeriliselt ülepingutatult: "Good day, Sir!" mille vastukajaks on ümbritsevate nukkude köhatused, kaabukergitused, ehmatused ja mõmisemised. Vähemalt minule meenutavad sellised olukorrad väga esimest Simsi mängu, kus tegelastel puudus keel, kuid sain siiski aru, mida nad öelda tahtsid. Kui Te olete totakate snooblike žestide pooldaja, siis see mäng Teile ka meeldib. Muidugi muusika, graafika ja kõik selline on samuti hästi tehtud. Vaheklippides häälnäitlemine muidugi puudub - dialoog edastatakse tummfilmidele omaste vahelehtedega.


Mängu põhimehaanikaks kujuneb Charlie oskus end teiste nukkude sisse stackida. Ta suudab seda vaid teha endast ühe suuruse suurema nukuga, mille omakorda saab veel suurema nuku sisse laduda. Erinevaid suuruseid on alguses 5 ja iga uue keskkonnaga tutvustatakse veel suuremaid nukke. Enamasti näitab suurus ka matrjoškanuku sotsiaalset staatust ja olulisust ühiskonnas. Teine uhkelt reklaamitud omadus on see, et erinevad nukud räägivad erinevatele nukkudele erinevaid asju ja kuigi see mehaanika on vahest kahtlase väärtusega võib sealt siiski häid vihjeid või mõne killu leida.

Keskkondi või leveleid on mängus väga vähe - vaid rongijaam, mis käitub hubina, kus pääsed ülejäänud kolme maailma, kust leiad vastavalt juba oma vennad-õed. Iga tase sisaldab endas kolme kuni viite mõistatust, milledel omakorda kolm kuni viis lahendust. Mängu läbimiseks on vaja leida vähemalt üks lahendus igale põhilisele mõistatusele, aga 100% läbimisgurudel on muidugi tarvis leida kõik lahendused. Ja viimaste peale on ka mõeldud - mängusisene vihjesüsteem on väga abivalmis jännijäänut abistama. Vihjeid saab avada kolmes astmes - esimene annab suhteliselt abstraktse vihje või lausa vanasõna/kõnekäänu, mis peaks andma idee mida kasutada mille peal. Teine on juba natuke konkreetsem, ning kolmas ütleb juba otse, mida teha tuleb. Vihjete kasutamise eest mängijat mingil viisil ei karistata ja seega on kindlasti mõnel kerge jäädagi neid kasutama. Esimene kord läbides soovitan selle kasutamist vältida.


Igal tasemel on ka oma ~20 eksklusiivset nukku, milledest kõik omavad oma erilist võimet. Mõned neist on küll korduvad külalised, aga see on igati vabandatav. Meeldejäävaim minule on väike saksa poiss, kes on perega reisima läinud ja kelle rongijaamas suunad tagasi oma õe ja ema juurde. Järgmine tase on aga kruiisilaev - poiss on merehaige ja tema sisse end stackides hakkab pilt lainetama, ümbritsevad helid muutuvad jubedateks kõlinateks ja vilinateks ning poisi ability on küpsiste oksendamine. Ühesõnaga Double Fine'i huumor ründab taas. Igas levelis peitub ka üks eriline "komplekt" nukke, kes tuleb üksteise sisse stackida, mille järel saad mingi preemia.

Mängu suurim miinus on paljude silmis kindlasti selle pikkus. Tõsi, 3 tunniga on võimalik mäng läbi joosta kuid nii jääb mängija paljust huumorist ilma. 100% läbimine on saavutatav ~6 tunniga ja arvestades, et see on tänapäeval ka paljude retail mängude pikkus, siis vähemalt huumoriga tasutakse mängijale raha tagasi. Pikemana tunduks see juba välja venitatuna ja väsitaks tõenäoliselt ära.

Stacking on saadaval XBOX Live Arcade ja Playstation Network poodides hinnaga $15

Batman: Arkham Asylum GOTY

laupäev, 5. veebruar 2011


Batman: Arkham Asylumi tulek on võrreldav tema nimitegelase meetoditega - ta peitis ennast varjudes, oodates õiget hetke ning suutis tabada meid ootamatult. Mängu teinud Rocksteady Games'i varasemate loomingute nimekirja mahub vaid üks nimi - Urban Chaos, mäng mis hetkel omab näiteks Metacritcu andmete järgi 75% suurust populaarsust. See fakt kergitas enne mängu ilmumist ehk kulme, kuid kõik kartused ja umbusaldamised lükati pauguga ümber kui selgus tõsiasi, et Batman: AA on selle sajandi meisterteos ning kunagine klassika.


Mängu lugu on lihtne, ent mõjuv. Selle taga seisab Batmani veteran Paul Dini, kes on olnud kauaaegne Batmani koomiksi kui ka teleseriaali kirjutaja. Nahkhiiremehe vana vaenlane Jokker üritab linnapea kabinetis taaskord segadust tekitada, kuid eelnimetatu vangistab ta ning toimetab ta Arkhami hullumajja. Sinna jõudes aga Jokker pääseb valvurite valvsa pilku alt ning võtab Arkhami juhtimise enda kätte. Batman kahtlustab, et tegemist on pikalt valminud plaaniga ning asub teda mööda Arkhami saart jälitama. Jokker saadab samal ajal tema vastu nii terve hunniku tavalisi pätte, kui ka Batmani vanu ja tuttavaid vihavaenlasi, nagu Harley Quinn, Poison Ivy, Bane, Scarecrow ja Killer Croc. Samuti leidub hulgaliselt vihjeid teiste tuttavate kohta ning kuigi ta otseselt nägu ei näita, on ka Riddler mängus esindatud, andes Batmanile mängu ajal mitmeid mõstatusi lahendamiseks.


Graafika on lausa imeline. Iga liigutus on sujuv, iga ümbruskond näeb väga hea välja ning näha kuidas Batmani keep joostes tema taga lehvib, on unustamatu tunne. Geniaalsus peitub pisiasjades ning Rocksteady on teinud kõik endast oleneva, et need pisiasjad märkamata ei jääks. Eriti hästi avaldub graafika kõrge kvaliteet tegelaste disainis, nende liikumises, riietuses ja näoilmetes. Heaks näiteks on ka Batman ise, kes aja liikudes aina rohkem habemesse kasvab ning kelle kostüüm peale igat võitlust natukene kannatada saab, näidates riietes auke ja rebenemisi.


Ka audiopool on suurepärane, alustades õige muusikalise valikuga, lõpetades aga vaimustava häälenäitlemisega. Selle eest tuleb eelkõige tänada üheksakümnendate Batmani multika veterane Kevin Conroy'd, Arleen Sorkin'it ning suurepärase esituse teinud Mark Hamilli, kes kõik taaskord astuvad oma vanade tegelaste saabastesse ja teevad suurepärast tööd ning kuigi kõik näitlejad on tasemel, varastab Mark Hamill siiski kogu show. Tema Jokker on niivõrd õel, humoorikas, südamlik, karismaatilne...ning kõike seda samal ajal. Hetkedel, mil Batman varitseb varjudes, et oma vaenlasi elimineerida, võib ennast unustada kuulama Jokkeri teravaid ja humoorikaid kommentaare.


Kontrollid on selles kolmanda persooni action-seikluses täpselt õiges kohas ning teevad just seda mida mängija käsib, seega pole oma vigades siinkohal kedagi teist võimalik süüdistada. Mängu kaklusosad kasutavad enamjaolt kahte nuppu (mis hiljem eraldiseisvatel areenidel võideldes üksluisena võib tunduda), kuid teeb seda hästi, muutes võitluse ka suurema karja vastu voolavaks ning graatsiliseks. Lisaks on võimalik valemisse liita ka oma üpriski rikkaliku kasulike vidinate kogu, samuti ka Batmani hi-tech kostüüm saab kasutust, kui on vaja leida juhtlõngi ja lahendada Riddleri mõistatusi. Lisaks on võimalik vastaseid ka (nagu juba korduvalt mainitud) varjudes oodata, istuda katuse all ja rippuda kujude küljes kuni õige hetk saabub. Vaenlaste varitsemine oli minu jaoks vast kõige põnevam moment, kuid seda alles hetkeni, mis teatud upgradeid avanesid.


GOTY versioon on muidugi tore, kuid ei anna eelnevalt ilmunud tavamängule just väga palju juurde. Mängija saab lisaks neli uut areeni, millel enda kaklus- või hiilimisoskusi proovile panna ning võimaluse mängu 3Ds mängida. 3D ei ole muidugi millest koju kirjutada, tegemist on kõige lihtsama versiooniga, mille jaoks on mänguga kaasas ka kaks paari papist prille. Kui nüüd ausalt tunnistada, siis tuleb nentida, et BAA ei ole täiuslik mäng. Juba algusmomentidel näidatakse mängijale Batmani ja Killer Croci kohtumist ning õhus on tunda pinget; seda võiks lausa noaga lõigata. Mängu edenedes tekib neid momente veelgi, kuid kahe viimane kohtumine on enam kui pettumustvalmistav. Sama võiks öelda ka viimase bossivõitluse kohta, mis oleks võinud olla parem ning raskem, nagu ka ülejäänud.


Nendele pisiasjadele vaatamata ei ole Batman: Arkham Asylumi soovitamine mitte üldsegi raskust valmistav ülesanne. See pole enam lihtsalt mäng, see on kunst!

DEMOMEES: Killzone Multiplayer Beta

neljapäev, 3. veebruar 2011



Müttasin täna natuke Killzone 3e beta kallal. Multiplayeris buttfuckiti mind totaalselt ära, ega vist peale kuulide söömise ei saanud küll midagi tehtud. Seega ei jäänud üle muud kui botituppa tagasi kolida, et natukenegi mängida saada. Kui süveneda sai, siis tundus päris fun olevat, aga mitte midagi erilist siiski. Väljanägemine oli üpris kena ja relvad tegid muhedat häält. Vot ei oskagi öelda, et kas ostan tulevikus või mitte, aga viimasel ajal on tekkinud võimalus PS3 peal piisavalt palju (FPS) demosid proovida, et suhtumine neisse vastava platvormi peal on natuke paremaks muutunud.

 
Mängumaania © 2012 | Designed by Bubble Shooter, in collaboration with Reseller Hosting , Forum Jual Beli and Business Solutions