Duke Nukem : Manhattan Project

Mängisin platvormil : PC
Saadavus teistel platvormidel : Puudub

Eile kui ParanoiaDisco end parajasti tööl apelsinimahlaga turgutas sai talt küsitud, millised järjed siis Duke Nukem 3D'le on, kuna olin enda meelest teadlik Forever nimelise mängu olemasolust ja eksisteerisid ka õrnad mälestused mingisugusest salapärasest Manhattan Projectist.

Vastus selline, et Forever on juba kümme aastat tegemises ja toosama Manhattan Project on hoopis platvormikas ja mitte FPS, aga tõtt-öelda ei ole mul sellise lahenduse vastu midagi ja kuna järsku tekkis ilge tahtmine seda nõndanimetatud järge testida sai see masinasse peale lastud, ja kahtlemata on see üks vahvamaid ja vaimukamaid shootereid mida hiljuti mänginud olen. Eks mängumaanidel ole Duke Nukem tuntud hea suuvärgi poolest ja mingi hetk mängu pelamise käigus tekkiski küsimus, et kas neid helifaile kuidagi mängu failide folderist enam-vähem mõistlikus formaadis kätte saada ei ole, chanel handbags sest mõte tema andekad repliigid telefoni panna ja sõnumi või sissetuleva kõne teavitusena kasutusele võtta oli tõesti ahvatlev. Korduvalt kuuleb juba tuntud "Rest in... pieces!" ja "Say hello to my little friend" ja Duke'i kavalad pomisemised siis kui päästad näiteks mingis radioaktiivses tünnis lõksus oleva kitsas tagasihoidlikus riietuses tütarlapse on kohe eriti teravad.
Üheks õhtuks pakub Duke Nukem : Manhattan Project mängulusti kõvasti. Väga ilusti loodud kaunis ruumiline maailm, lahedad ja üsna arutud sea-kollid kellel shotguniga ribisid kehast välja lasta saab, mõnusalt hüppamist-turnimist ja vahepeal koguni jetpackiga sõitmist ning loomulikult, nagu mainitud, mõnusalt huumorit.

Lisateave »

Half-Life 2

Mängin platvormil: PC

Saadavus teistel platvormidel: PS3, Xbox, Xbox 360

Tänu äsja Mängumaaniaga liitunud Gunslingeri poolt pakutud võimalusele sain lõppude lõpuks järele proovida niivõrd palju kiitust kogunud Half-Life 2-te. Esimese osaga sai madistatud juba aasta tagasi ja seegi oli omaette elamus. Gordon Freemani isevärki kannatused ei lõppenud tulnukate invasiooni välja tõrjumisega, vaid algasid uutmoodi ühiskonna ja türannia kujutamisega.

Kui algses seeria osas tulid tulnukeluvormid läbi portaali meie maailma ja vaesed teadlased nende poolt puruks kisti, siis Freeman otsustas õigustada oma perekonnanime tähendust ja haaras relva ning võitlus algas. Nüüd on aga jõuvahekord muutunud ja maapealne maailm on koondunud kaitstud ja organiseeritud linnadeks, mida juhib sõjaväeline valitsus iseenesestmõistetava hirmuvalitsusega. Freeman toimetatakse hallis kostüümis mehe poolt City 17-ni, mida juhib Dr.Breen. Alatasa on kosta mõistust manipuleerivat loengut Dr.Breeni esituses, sest kõikjal linnas on ekraanid ja kõlarid, kus kostub Dr.Breeni ideoloogia. Freeman liitub vastupanuvõitlejatega ja koos võitlejate juhtfiguuri Alyx Vance`ga püütakse õõnestada tulnukate ja nendega mestis olevate türannide ülemvõimu.

Sisu on vast kõige olulisem ja tähelepanuväärsem osa Half-Life 2 juures. 1. osas oli tegemist veel tavalise jookse, tapa ja tulista stiilis taktikaga, aga järjes lähevad asjad hoopis kaugele. Õuduselement saabub koos pähe kargavate väikeste olendite ja valust karjuvate zombilaadsete elavate surnutega. Erinevalt algupärasest osas on siin palju rõhku antud inimestele ja nende püüdlustele võidelda anastajatega. Koos juba tuttavate zombidega ilmusid ka looma moodi ringi lippavad ja kogu aeg rõvedalt karjuvad juba kiiremad näkkukargajatest nakatunud väärastunud inimeselaadsed tõprad. Nende kauge karje võis Ravenholmi osas hirmu küll peale ajada, sest linna kurjakuulutav pimedus ja võikad helid tegid juba oma eeltöö. Relvaarsenal on mingil määral oluliselt muutunud. Alles on jäänud vana ja hea pumppüss, kuid juurde on lisandunud asjaliku disainiga automaatrelvad igasuguste ulmeliste lisadega. Paljude erinevate asjatundjate poolt on juba ammu kuulutatud, et Gravity Gun on mängude universumi unikaalseim ja tarvilikum seadeldis. Kahtlemata pean ma nõustuma, sest selle vahvalt kollaselt ja mõnikord siniselt helenduva asjapulgaga saab päris palju nalja korda saata. Kui tahad hetke nautida, siis või rahumeelselt Gravity Guniga pisikesi materjale üles võtta ja vastaseid tükkhaaval rappida. Kui tahad, sest ega keegi käskima ei tule. Kui tekib soov jagada mäng kindlateks osadeks, siis minu arust võiks olla kolm osa, kus tegevus toimub. 1. tegevuspaik on tutvumine vastupanuvõitlejate peakorteritega ja seejärel õige varsti Ravenholmi valitsevate igast masti värdjate külastamine. Teine oleks juba valitsusvägede vastu võitlemine kõikvõimalikes tegevuspaikades ja kolmas oleks kindlasti Dr.Breeni valdustes hiiglaslikus City 17 keskel asuvas tornis. Mäng on ikka meeletult pikk. Võib olla mõne karastunud mänguri jaoks mitte, aga mulle pakuti tegevuspaiku, sündmusi, värdjalikke olendeid, huvitavat tulnukate tehnoloogiat ja isikipäraseid tegelasi, mis on mängude hulgas väga harv nähtus.

Füüsika koha peal on Half-Life 2 väga viis. Kastid, riiulid ja kes teab mis pisiasjad - kõiki neid saab oma suva järgi laiali loopida ja alatihti ka kindlal otstarbel kasutada. Graafika on nüüd 2009 aasta ässmängude kõrval veidi kahvatu, aga minu silma paitas Freemani vabadusvõitlus ikkagi. Ülesehitus oli lihtsalt väga kaasahaarav ja omapärane sisu oma uuenduslike lahendustega moodustas Half-Life 2-st nagu juba omaette filmielamuse. Kui kunagi mingi lavastaja tahab sellest filmi teha, siis kurat võtaks seda ei tohi untsu keerata. Liiga hea materjal, et keegi nagu Uwe Boll tuleks ja hakkaks solkima. Olgu Peter Jackson nii viks ja kena ning visaku see Halo põõsasse ja hakaku eesti keeles kummaliselt kõlavat Poolelu teist osa arendama. Eks ka laboratooriumis elu eest võitlemise võiks lisada filmi, sest kust kõik alguse sai, kui mitte algsest osast. Poliitilise alatooniga ulmelist seiklust rikastas kõige rohkem Alyx Vance`i tegelaskuju, kes kindlalt domineerib teiste mängude naistegelaste seas. Siin samas Mängumaanias on üleval video, kus arutatakse, miks naised pealtnäha vähe mänge mängivad ja üks kriipsujuku peenikese häälega püüab probleemile lahendusi leida. See juku tõi näiteks ka väga seksilistlikult promotavad naistegelased mängudest ning see oli üks peamisi probleemi allikaid ja siis tõi näiteks hoopis paremini käsitletud vastassugupoole esindaja, kelleks oli ei keegi muu kui Alyx Half-Life`st.

Mäng oli pikk, vaheldusrikas ja elav ning huvitav nagu üks korralik ulmeeepos olema peaks.

10/10

Lisateave »

Command & Conquer : Renegade

Mängin platvormil: Microsoft Windows (XP)
Saadavus teistel platvormidel: Puudub

Ausalt öeldes ei mäleta ma, et Command & Conquer : Renegade oleks mingisugust erilist vastukaja saanud või et sellel oleks kiiruga suur fännibaas arenenud, sest kui see 2002 aastal välja tuli olid kõik jätkuvalt Red Alert 2 hulluses ja nõnda jäi see first person shooter üsna tähelepanuta, küll aga kiideti professionaalsetes arvustustes rohkesti mängu tugevat multiplayer tuge. Kuna mul endal Westwoodi online component rumala peaga installeerimata jäi pole jõudnud mängu võrgus proovida (ja kahtlen sügavalt, kas keegi seda tänapäeval üldse aktiivselt mängib), kuid seda võin küll julge südamega öelda, et isegi single playeris on mängul üllatavalt palju sarmi. Ajutööd pole siin eriti vaja - kõik on üsna harilik run & gun.
Ma pole kahjuks Command & Conquer maailmaga kuigi kursis, seega jäigi veidi arusaamatuks kuidas mäng sellesse universumisse täpselt sisse sobitub, aga senikaua kuni saan peategelase Havoc'iga punases riietuses sõdureid maha nottida ja vahepeal tankiga sõita ning asju õhku lasta olen sama rõõmus kui laps Kalevi kommipoes. Mängus on ümbruskond väga mõnusalt üles ehitatud ja paugutamine on üllatavalt erutav. chanel handbags Vanasti nooremana olin pigem analoogiliste shooterite suur fänn ja nüüd eelistan ajutööd nõudvaid pelasid kuid Renegade, mille kallal hetkel ragistan, on tõepoolest täitsa kaasahaarav ja muhe põmmutamismäng.
Küll aga nuriseks selle üle, et mäng nii lihtne on: ronid mängu alguses näiteks tanki ja sulle antakse 100 kahurit ning kui elusid korjad, siis lähevad need kõik täis ja hiljem spawnib see elude pakk samasse kohta veel paar korda uuestigi, ja ma ei räägi kõige lihtsamast vaid keskmisest raskustasemest!

Gameplay video

Lisateave »

StarCraft : Brood War

Mängin platvormil: PC
Saadavus teistel platvormidel: Nintendo 64, Mac OS

Minu tuline armusuhe StarCraftiga algas umbes sel ajal, mil mäng 1998 aastal ilmavalgust nägi ja strateegiamängudes revolutsiooni tegi ja kõikide mängurite südamed võitis. Käisin paar maja edasi elava endast aasta vanema poisi juures 266 MHz arvutil demot näppimas ja hiljem ostsin mängu enda natuke võimsamalegi arvutile. Pean aga tunnistama, et ei ole StarCraftis aga kunagi kuigi hea olnud. Kuna tegemist on strateegiamänguga, pead ise välja mõtlema korraliku viisi vastas(t)ele tuupi tegemiseks ning see on justkui omamoodi matemaatika, mida minu pea ei võta - see-eest teebki mängu mõnusaks see, et igast kaotusest tekib palav soov olla parem ja harjutamist jätkata. On ju palju mänge, milles pidevast kaotamisest ehk nii kõvasti tüdined, et kohe Uninstall kallale lähed.
Blizzard Entertainmenti kultusmängus on kolm erinevat rassi: Terran (inimesed), Zerg (limased elukad) ja Protoss (tehnoloogiliselt arenenud psiooniliste võimetega rass). StarCrafti põhimõte seisneb peamiselt vastavalt enda rassi atribuutidele ja võimetele enda baasi, mida sa ise arendama pead, kaitsmises, ja vaenlaste hävitamises. Mõistagi on mängus ka oma stoori, mis missioonide kaupa areneb, ja neis missioonides võib juhtuda kõike. Tihtilugu pead väikese salgaga läbi map'i kõndima ja end ettejuhtuvate vastaste eest kaitsma. Mäng on niivõrd populaarne, et Lõuna-Koreas korraldatakse selle meistrivõistlusi, mille staarid võivad teenida miljoneid aastas. Ühe säärase progameri, SlayerS_`BoxeR` autobiograafia avaldati alles hiljuti võrgus ingliskeelsena ja seda võib lugeda siin. Samuti on välja lastud tohutul hulgal raamatuid, lauamäng jne.
Mis kõige toredam, kõik rassid on täiesti võrdsed: terranitel on hea tulejõud, mida korralikult ära kasutades ei saa sinu vastu miski, zergid arenevad kiiresti ja protossidel on hulgaliselt võimeid ja omadusi, mis ainult sinu kasuks mängivad. Blizzard on nende rasside loomisel kahtlemata kõvasti ajusid ragistanud ning saanud hakkama vahekorraga, mis on tõeliselt muljetavaldav. louis vuitton handbags Võib küll öelda, et 11 aastaga on mäng omajagu aegunud (ja eks ta nii on), aga mina eelistan kahtlemata sisulist kvaliteeti visuaalsele ja StarCraft on ning jääb üks mu lemmikmängudest... mis sest, et ma seda mängida ei oska. Brood War on mõistagi expansion set, ja sealjuures üks parimaid mis mängule väljastatud on. Kirjutaks kõvasti pikemalt, aga jätan mängu teile endale avastada, ehkki ma olen kindel, et kõik kes vähegi arvutimängudest huvitunud on, on mänguga hästi tuttavad.

PS. Praegu on tegemisel StarCraft II!

Lisateave »