Wii Play

esmaspäev, 16. november 2009



Testitud platvorm: Wii
Saadavus teistel platvormidel: -



Wii Play on teoorias Wii mängude seeriasse (nagu Wii Sports, Wii Fit, Wii Music etc) kuuluv üheksat minimängu sisaldav Wii Remote-puldi treeningprogramm, mis ei paku just niivõrd palju lõbu, kui et õpetab kuidas Wii puldiga ikka tegelikult ümber käia. Muidugi, täiesti ilma fun-faktorita mäng ei ole, kuid sellegi poolest ammendab ta ennast suhteliselt ruttu. Ometigi on tegu üpris populaarse mänguga, sest kõigi aegade müügitulemuste edetabelis hoiab ta esikohta (teist, kui arvestada koos konsooliga müüdavad mängud, sel puhul varastab esikoha Wii Sports). Eks selle kasuks räägib muidugi ka fakt, et mängu müüakse koos puldiga, seega lisapulte otsivad inimesed eelistavad enamjuhul seda võimalust, kuna komplekt tavalisest ilma-mänguta-puldist vaid umbes saja krooni võrra kallim.


Nagu juba öeldud, koosneb Wii Play üheksast minimängust, kõiki neid on võimalik mängida nii üksi kui ka kahekesi (kahjuks kogemus puudub hetkel), samuti on võimalus kasutada ka Nunchucki, kuigi see pole otseselt vajalik, sest vastavat mängu saab mängida ka kasutades tavalise puldi D-padi. Mängud avanevad järjest st. et peale esimese mängu mängimist avaneb teine jne., samuti on võimalik heade soorituste eest saada medaleid, mis siiski mängule endale mingit mõju ei valda ning on rohkem iluasjadeks. Osad mängud kasutavad ka Mii tegelaskujusid. Graafika ei ole just Wii parimat külge esindav, samas ei ole sedalaadi mängude jaoks rohkem vajagi ning minimalistlik lahendus on nende jaoks piisav. Audiopool ei hiilga samuti millegi rohkema kui vaid vajalike helieffektidega ning mõninga muusikajupiga siin ja seal.


Esimeseks mänguks on lasketiir, mis vihjab mõnusalt Duck Hunt'ile, omaaegsele NESi klassikale. Kahjuks seda ainult vähestes kogustes, lisaks kohustuslikule kettavoorule, lendavad ekraanilt läbi ka juhuslikud pardid ning taamalt kostub koera haukumist. Lisaks nendele tuleb tabada ka õhupalle, märklaudasid, kukkuvaid purke ja tulnukalaevasid. Sihtimiseks kasutatakse pulti, tulistamiseks kas A või B nuppu.

Teisena on selline mäng nagu "Leia Mii", kus tuleb leida nii kaks või kolm sarnast Miid või siis mingeid muid asju. Kahtlemata kõige nõrgem mäng kogu kogumikus, lihtsalt point and click, point and click.

Kolmandas osas pannakse mängijale pinksireket pihku, kuid selle asemel et teleka ees aktiivselt käega vehkima hakata, tuleb pulti lihtsalt vasakult paremale liigutada ning sellega kogu asi piirnebki.

Järgmises mängus tuleb oma isikliku Miiga poseerima hakata ning tegemist on ühe parima mänguga. Kuigi idee on lihtne läheb mäng ise iga vooruga aina kiiremaks ja raskemaks ning tänu sellele on lõbu ka garanteeritud. Taaskord tuleb pulti kasutades õige märge leida, keerata-pöörata ja õige poosi valimiseks A või B nuppu vajutama.

Viiendaks pakutakse mängijale kerget ja lihtsat Laserhokit, mille eesmärgiks on saada pall vastase väravasse (duh!). Visuaalid on ägedalt ulmelised ja värvilised, aga kahjuks kannatab mäng kangete kontrollide all, mis tõttu on õigel ajal õiges kohas olemine natuke raske. Vastasel juhul oleks tegemist minu raudse lemmikuga sellelt plaadilt.


Peale laserhokit pannakse mängija kalamehe saabastesse. Pult esindab õnge, kalad ilmuvad tiiki ning püüdmine võib alati. Erinevad kalad annavad erinevaid punkte, lisaks on iga poole minuti tagant uus boonuskala, mille eest saab lisapunkte. Plusspunkte annavad ägedad visuaalid, miinust aga taaskord ebamugav puldisüsteem, mis tundub jälle kuidagi kangena.

Järgmiseks on piljard, mis minu meelest on kogu üks kõige igavam mäng (kui Mii otsimine välja arvata). Kontrollid on head, aga gameplay on igav. Piljard kuulub ikkagi reaalsesse ellu. Rohkem kommentaare selle kohta välja ei võlu.

Kaheksas mäng on kogu komplekti kõige omanäolisem mäng ning tegemist ühe lemmikuga. Nimelt tuleb ratsutada punktist A punkti B, ratsavahendiks aga seekord hoopiski lehm. Teepeal tuleb üle hüpata takistusest ning pikali lüüa hernehirmutisi. Kontrollid on enam-vähem paigas, lehma juhtimiseks tuleb pulti horisontaalselt käes hoida ning edasi tagasi ja külgedele kallutama, kuid kui liiga palju küljele vajuda, on raskusi trajektoori korrigeerimisega. Sellegi poolest on tegemist üpriski lõbusa mänguga.

Kõige viimaseks on jäetud selline mäng nagu Tanks!, mis on kahtlemata mõjutusi saanud omaaegsest NESi hitist nagu seda oli Battle City. Mängija kontrolli alla satub üks pisike tank, mis asetatakse mänguklotsidest ehitatud maailma ülesandega kõik ekraanil olevad vaenlased hävitada. Selle mängu puhul on võimalik kasutada ka Nunchuki, kuigi endal kogemus puudub. Peamiselt eelarvamuse tõttu, et D-padi kasutamine tangi liigutamiseks oleks väga ebamugav. Tavalist puldi kasutatakse sihtimiseks, lisaks veel A ja B nupp vastavalt pommide panemiseks ja tulistamiseks.


Kokkuvõtvalt pole tegemist just kõige geniaalsema mänguga, üksi mängides ammendab ta end suht ruttu (kuigi seltsis on tõenäoliselt lõbu pikemaks ajaks), aga kuna tuleb koos lisapuldiga, siis pole ka kõige hullem. Puldi kasutamine on hiljem kohe kindlasti selgem.

Shii - The Wii for Women

neljapäev, 12. november 2009



Viimane on lastele keelatud mäng...

Chip 'N Dale: Rescue Rangers 2

kolmapäev, 11. november 2009

Testitud platvorm: piraat 8-bit + kollane kassett
Saadavus teistel platvormidel: NES



Vahelduseks ajaloo ja muu jutu vahele ka üks mänguarvustus. Kahju, et neid siin üsna harva näeb (vihje kaasautoritele).

Kuna Miki Hiir ja Disney tegelased üldse olid minu lapsepõlves üsnagi olulisel kohal, siis pole ka ime, et vöötoravate Tiku ja Taku seiklustel põhinev videomäng mulle ette jäi. Muidugi pole tegemist nende tavaliste seiklustega, vaid nagu ka multifilm, mille põhjal mängud loodud on, on oravakesed asetatud hoopis omamoodi maailma, kus nendest on saanud detektiivid (omal ajal Disney poolt üsna popp liigutus, näiteks suudeti Mowgli sõber karu Baloo panna oma lennufirma etteotsa). Õnneks oli multifilm äge ning seda olid ka mõlemad mängud, kahjuks pole esimest enam kusagilt võtta, aga teine mäng on õnneks piisavalt hea, et kurbust leevendada.


Tegemist on suurepärase side-scroller platvormeriga ning pole ka ime, sest asja kallale on asunud Capcom, kes omal ajal vastutas enamuste Disney mängude väljalaskmise eest (näitena võib siia tuua suurepärase Duck Talesi). Ning ka mitte-Disney mängud olid vägagi head, alustades Mega Maniga NESil, lõpetades selliste klassikutega nagu Street Fighter ja Resident Evil.
Graafikaon 8bitine klassika, etteheited puuduvad, on olemas selline multikalik õhkkond, koos kõikide tuttavate peategelastega ning humoorikate pahadega. Ka taustad näevad head välja, oma gigantsel moel. Muusika on täiesti arvestataval tasemel, kuid mitte kõige meeldejäävam. Heliefektid on eristatavad ning samuti head.

Lugu on taaskord lihtne, eelmises mängus kinni pandud peapaha Fatcat põgeneb vanglast ning Tiku ja Taku peavad nüüd taaskord tema pahad plaanid avalikuks tegema ja ta taaskord trellide taha pistma. Gameplay on juba omaette teema, sest tänu suurepärastele kontrollidele on mängimine vägagi nauditav tegevus. Mängija kontrollib kas Tikut või Takut (kaks mängijat saavad missioone korraga läbida, kasutades partnerit kasvõi relvana), eesmärgiga jõuda side-scolleritele kohaselt vasakust ekraaniservast paremasse. Tee peal tuleb koguda medaleid ning samal ajal elimineerida vastaseid, kasutades selle jaoks igal pool vedelevaid kaste. Kaste saab visata nii ülesse, alla, vasakule, paremale, kui ka ülesse 45 kraadise nurga all, samuti ka kükakil olles. Kõik see tuleb kasuks, kuna vaenlasi on palju ja mitut sorti.


Kuna minu piraatkoopia oli jaapanikeelne, jäi vaheekraanide ajal jutustatud dialoogid mulle kättesaamatuks, niivõrd palju jõudsin täheldada, et mingil hetkel saab teha oma tegelase jutus valikuid, kuigi kas see ka mängule mingit efekti annab, jääb teadmata. Sellegi poolest suudan selles kahelda. Mäng on jagatud mitmeks erinevaks maailmaks, mis koosneb umbes 2-5 levelist, keskmine võib kõikuda. Päris täpne number on hetkel meelest läinud ning ühtegi infoallikat ette ei jäänud, et kindlaks teha. Siiski oskan öelda, et muster tundub ebaühtlane. Levelite vahepeale jäävad ka boonus-staadiumid, kus on võimalik lisaelusid võita.

Iga maailma lõpus tuleb kakelda peapahaga ning siin avaldab ennast mängu suurim ning seni ainuke viga - ta on liiga kerge. Peapahade rünnakumustri meeldejätmine võtab aega sekundeid ning seejärel on võit peaaegu et taskus, ainus põhjus kaotamiseks on tõsine "sakkimine" videomängudes (selle mängu puhul tuleks häbi tunda kui ekraanile ilmub Game Over screen). Ainult viimane peapaha võtab natuke rohkem aega, kuid seda seetõttu et oma rünnakuid tuleb väga täpselt ajastada. Sellele vaatamata on tegemist lausa klassikalise mänguga, mida võimaluse korral ei tohiks endast mööda lasta.

Videomängude ajalugu #4 - 5200 ja Vectrex

Enne veel kui liigume ühe ikoonilisema konsooli juurde läbi ajaloo (ning ma usun, et kõik teavad millega on tegu), heidame pilgu kahele konsoolile, mis ilmusid aastal 1982. Nendeks on Atari 5200 - 2600 otsene, kuid läbikukkunud järeltulija - ning Vectrex, omamoodi põnev ja müstiline konsool, mis on üks ainulaadsemaid masinavärke konsooliajaloos.


Alustame konsooliga, mis pidi olema igatpidi parem oma ellkäijast ehk Atari 2600st. 5200 loodi, et konkureerida oma eelkäija kandadele astuva Intellivisioniga, olles mitmes aspektis oma aja kõige võimsam masin. Kahjuks oli tal aga mitmeid muid probleeme ning tema läbilöök jäi rohkem unistuste valda. Esmapilgul jäi muidugi silma tema visuaalne massiivsus, mille tõttu oli ja on ta jätkuvalt üks suurimaid konsoole, mis eal loodud.
Samuti kasutas 5200 ainulaadset lülitikarpi, mis ühendas konsooli nii teleka kui ka vooluvõrguga - seda kõike samal ajal. Lisaks sellele ei saanud 5200 omanikud konsooliga 2600 mänge mängida, alles hiljem tuli välja seda võimaldav adapter.
Kogu konsooli kirstunaelaks aga said tema puldid. Kuigi puldid olid oma aja kohta vägagi uudsed(analoog, omasid pausinuppu, numbrinupud) ning neid sai konsooli külge ühendada lausa neli tükki korraga, ei olnud sellest kuigi palju kasu, sest enamjaolt oli neil probleeme töötamisega ja nende asendamine oli küllaltki kulukas. Kolmanda osapoole pulte on siiski tänapäeval leida, aga need ei ole just kõige odavamate killast.

Atari 5200 Vikipeedias
Läbi ja lõhki 5200
CGR Atari 5200 videoülevaade
Angry Video Game Nerd mängib Atari 5200ga...?




Teine meile huvipakkuv konsool kannab nime Vectrex, mis oli küll kaheksabitine konsool, kuid pikslite asemel kasutas hoopis vektorgraafikat, samalaadselt paljude selle aja populaarsete arcade masinatega. Samuti on ta ainus mittekaasaskantav konsool, mis omas oma isiklikku sisseehitatud ekraani. Värvid ekraanil puudusid ning seda kompenseerisid mängudega kaasaskäivad kilest ülekatted, mis samuti aitasid ka mõndade graafikaprobleemida vastu. Vectrexi pult oli samuti konsooli sisseehitatud, omas juhtkangi ja nelja nuppu, mängud olid kassettidel ja käisid konsooli külje peal asetsevasse pilusse.

Vectrex Vikipeedias
Vectrexihullude poolt loodud kodulehekülg
CGR Vecrtexi videoülevaade
Angry Video Game Nerd mängib (muuhulgas ka Vecrtexil) Star Treki mänge

Viis põnevat mängublogi

esmaspäev, 9. november 2009

Leidsin järgneva teksti novembrikuu [digi] ajakirjast:


Viis põnevat mängublogi

Eestisse on vaikselt tekkinud paras ports mängublogisid. Kõige rohkem kirjutajaid on koondunud Mängumaania nime alla.
mangumaania.blogspot.com

Push Space on kõige tihedamini värskenev eestikeelne mänguteemaliste uudiste blogi, mis ei tunne ei žanri- ega platvormipiire.
www.pushspace.com

Hoolimata oma nimest ei leia Suborinurgast lugusid üksnes eestlaste 1990ndate lemmikkonsoolist, vaid huumoriga kirjutatud lugusid Wii Fit'ist kuni hiireklikiklassika "Day of the Tentacleini".
rockwitch.com/subor

Mitte just kõige tihedamini, kuid siiski stabiilselt uusi artikleid avaldav Kangelane minu sees võtab ette nii äsjailmunud märuleid kui ka päevinäinud õudukaid.
kangelaneminusees.blogspot.com

Retropeldikus saavad kokku vanad head (ja mõnikord mitte väga head) mängud. Näiteks võib sealt lugeda põnevat sünnipäevalugu, mis pühendatud sel suvel 20aastaseks saanud Game Boy'le.
retropeldik.blogspot.com

Videomängude ajalugu #3 - Atari 2600, tema tõus ja langus

pühapäev, 1. november 2009



Seitsmekümnendate keskpaiku plahvatanud pongimaania hakkas kümnendi lõpul väsimuse märke näitama ning nii mõnigi firma sai asjast haisu ninna ja märkas, et turg on innovatsiooni jaoks küps. RCA, firma kelle juurde Ralph Baer oma Odyssey prototüübiga esimesena tuli ning kes ta nö. pikalt saatis, tundis nüüd kahetsust ja soovis samuti videomängude turul toodetavast kasumist tükki saada. Seega loodi RCA Studio II, mis oleks olnud esimene programmeeritav konsool (ehk teisisõnu kasutas kassette erinevate mängude hoiustamiseks), kuid kahjuks paar kuud enne tema turuletulekut, aastal 1976 jõudis teda ennetada Fairchild Channel F, mis ületas RCA konsooli igas mõttes, sest tahes tahtmata tuli nentida, et RCA jäi ajale jalgu, kasutades mustvalget graafikat ning omamata eraldi pulte. Kuid mõlemad konsoolid pidid peatselt uuele väljakutsujale alla vanduma.
Aastal 1977 sai Atari hakkama oma kõige parema ja populaarsema konsooliga, mis kandis nime Atari VCS (Video Computer System - algselt kerge torge Fairchild Channel Fi algse nime VSE pihta), mis aastal 1982 (peale Atari 5200 ilmumist) hakkas kandma nime 2600. VCS oli oma ajastu populaarseim konsool, tehes populaarseks ka tema eelkäijate poolt kasutatud vahetatavate kassettide süsteemi ning olles nii visuaalselt kui ka heliliselt konkurentidest üle.
Olles niivõrd populaarne ning valitsedes turgu polnud vaja kaua oodata, et VCSile uued konkurendid taldadele hakkasid astuma. Aastal 1978 tuli välja Magnavox Odyssey 2, mis oli oma eelkäijast hoopiski teise suunaga, aastal 1980 Mattel Intellivision ning aastal 1982 Colecovision, mis pakkusid nii paremat graafikat ja helipilti, kuid lõppkokkuvõttes ei suutnud siiski 2600 troonilt lükata. Üheks põhjuseks fakt, et kõigele vaatamata suutis Atari konsool siiski paremat gameplayd pakkuda. Samuti oli turul ka tundmatumaid nimesid.
Kõikide konsoolide ühismõju tõttu hakkas aga turg üleküllastuma, videomängude huvi inimestes hakkas kaduma, sest üpris pea hakati paigal tammuma, suutmata pakkuda turu jaoks uusi ja huvitavaid mänge. Selle asemel olid poodide riiulid täidetud keskpäraste mängudega, mille ostmine oli tollase aja infopuuduse tõttu justkui lotomäng. Samuti kaotati kontroll oma mängude tootmise üle, peaaegu igaüks võis vastavatele konsoolidele mänge luua kui ainult võimalik.
Kõikidest nendest komponentidest kasvas välja 1983nda aasta videomängukrahh, millele aitas suuresti kaasa Atarile loodud mäng, mida peetakse üheks maailma kõige halvimaks läbi aegade - E.T., Spielbergi samanimelise filmi põhjal loodud mäng, mis tegi kõike valesti. Tema kallal nähti vaeva kõigest kuus nädalat, temaga ujutati üle kauplused, mitte keegi ei tahtnud teda osta ja need kes seda tegid, tõid üpris ruttu oma koopia tagasi poodi. Videomängukrahhi tulemusena võttis Atari kaasa tuhanded mängukassetid, sealhulgas ka paraja portsu E.T. mängudega ning seadis sammud New Mexico kõrbe poole, kus need ka maha maeti...

Üldine info kahetuhandekuuesajast
Vikipeedia
Läbi ja lõhki 2600
Mis on RCA Studio II?
Mis on Fairchild Channel F?
1983nda videomängukrahh
CGR videoülevaade 2600st
Angry Video Game Nerd mängib Intellisvisioniga
Angry Video Game Nerd mängib Colecovisioniga

 
Mängumaania © 2012 | Designed by Bubble Shooter, in collaboration with Reseller Hosting , Forum Jual Beli and Business Solutions