Spiderman

esmaspäev, 22. veebruar 2010


Spiderman on üks neist mängudest, mis mulle nooremana kohutavalt meeldis. Ta oli lõbus, huvitav ning peaosas oli üks mu lemmikkangelastest läbi aegade. Nüüd tagasi vaadates ning uuesti kätt proovides ei ole need tunded muidugi kadunud, kuid siiski on silm nüüd terasem vigu märkama.


Last time I checked, *I* was Spider-Man

Lugu on kogu mängu tagasihoidlikum osa, olles nii koomiksi kui ka teleseriaalidega võrreldes natuke erksam ning lapsemeelsem. Kuigi päris tihti produtseerib sedalaadi lugu mõnusaid huumorikilde, siis vahel tekib tunne, et toonid võiksid kohati tõsisemad olla. Tegevust viiakse edasi cut scene'de abil, mis näevad üpriski kenad välja, kuid hilisem võrdlus Dreamcasti versiooniga ei kannatanud muidugi mainimist. Lugu ise aga on üpriski tavaline superkangelase värk - ühel suurel teadusüritusel varastatakse ära üks suur leiutis ning vargaks ei ole keegi muu kui Ämblikmees. Publikus istuv Peter Parker aga teab paremini ning hakkab otsima süüdlast. Tee peal jäävad talle ette muidugi ka mitmed muud probleemid, mille tõttu tuleb tal tegemist teha nii politseinike, pangaröövlite, Skorpioni, Venomi, Ninasarvikuga kui ka paljude teiste pahalastega.




Swing that web

Olles oma olemuselt kolmanda isiku action/seiklus mäng, kus tuleb võidelda erinevate vaenlastega, jõuda punktist A punkti B ja palju muud säärast, on mäng üpriski õnnestunud. Nupud teevad seda mida mängija tahab ning sellega erilisi probleeme ei teki. Ämblikmehel on üpriski eeskujulik valik erinevaid rünnakuid, olgu selleks siis kas tavapärased käe- või jalalöögid, või erinevad ämblikuvõrku kasutavad kombinatsioonid. Samuti on esindatud ülejäänud Ämblikmehe võimed nagu võrguheitmisega majalt majale liikumine või ronimine seintel või lagedes ning hädaohu eest hoiatav Spider sense. Lisaks kõigele muule on vahel harva vaja lahendada ka mõni mõistatus, kuid need on üpriski kergelt sooritavad. Üleüldse on kogu mäng liiga kerge, mille kasuks räägiba ka fakt, et lisaks "easy" variandile on olemas ka "kid mode", mis on lausa naeruväärselt kerge - üks levelitest kestab tänu sellele kõigest 2 sekundit. Kaamera on enamjaolt toimiv ning vaid harva rikub mängija tempot.




Dude, capes are out this year.

Multiplayer mängul puudub, aga üksikmängija leiab replay valuet kasvõi paljude boonuste näol nagu koomiksitegelaste põhjal tehtud mängudes selleks saanud kohustuslikud koomiksikaaned või erinevad kostüümid. Kui sellest ei piisa, siis koodiga aktiveeritav What if? mode on üpriski humoorikas ning erinev, et lugu teistkordselt läbi teha. Mängu graafiline pool on rahuldav, kuigi osad näod on üpriski inetud. Audiopool on samuti rahuldav, häälenäitlejad on täiesti tasemel ning dialoog on nagu juba mainitud sisustatud nii mitmegi humoorika pärliga, kuid muusikast tuleb selle mängu jooksul puudust tunda. Muusikat kuuleb enamjuhul vaid siis, kui tõsiselt kuumaks actioniks läheb ning nii kiirelt kui ta ilmus, nii kiirelt ta ka kaob.

Vaatamata oma pisikestele vigadele on Spiderman siiski üks väärt mäng mida tasub proovida. Miks? Sest Ämblikmees on kõige lahedam superkangelane läbi aegade!

Enter the Matrix

laupäev, 20. veebruar 2010



Testitud platvorm: Xbox
Saadavus teistel platvormidel: PS2, Gamecube, PC



O Neo, Where Art Thou?

Enter the Matrix ei pruugi tänasel päeval millegi uudsega silma paista, kuid omal ajal oli ta vähemalt oma stooripoolega midagi erinevat ning paistis sellega tavaliste filmimängude seast välja. Mängu nimitegelaseks ei olnud The One, vaid puine Keanu heideti kõrvale ning keskenduti filmi seisukoha pealt kõrvalistematele tegelastele, kelleks oli kogu Logose meeskond. Ehk siis kapten Niobe, tema truu kõrvalpiloot ja kaardilugeja Ghost ning ninatargast operaator Sparks; kogu mäng ringleb ümber nende, keskendudes nende tegemistele ja andes üpriski palju lisainfot teise filmi juhtumistele. Olgem ausad, stoori on üks peamisi põhjusi, miks seda mängu mängida. Kui sulle meeldis Matrix, siis tõenäoliselt meeldib sulle ka see mäng. Aga et stoorist kõik välja saada, tuleb lisaks põhifilmile enne ära vaadata ka Animatrix. Või vähemalt ühte osa sellest, sest "Final Flight of the Osiris" on tõukelauaks esimese missiooni jaoks mängus.

Mängul on olemas ka hea replay value, sest nii Niobe kui ka Ghost on mõlemad mängitavad tegelased, kuid see ei tähendaks, et mõlemaga mängimine oleks täpselt üks ja seesama kogemus, oh ei. Kuigi ka seda juhtub (ning kohati isegi liiga palju) on mõlemil võimalus kogeda oma seiklust ning seista vastu oma probleemidele. Mõnikord on erinevused tohutud, mõnikord aga üpriski pisukesed; sellele vaatamata on kaks erinevat tegelast oma stooriliiniga tervitatav nähtus, mis teistkordsele mängimisele ainult lisapunkte annab. Samuti on mängu jaoks salvestatud tervelt mitme tunni jagu live action cut scene'e, taaskord andes filmi loole (mis minu arvates mängu oma kõrval isegi kahvatub) palju juurde. Lisaboonusena võib näha stseeni kus Monica Belluci ning Jada Pinkett Smithi huuled omavahel kohtuvad.



Kung-Fu in Slow Mo

Gameplay vastab täiesti tavalise kolmanda isiku actionmängu omale - sind asetatakse sinu poolt valitud tegelase saabastesse ning saadetakse missioonile, sealt hakkavad sündmused suhteliselt loogiliselt edasi arenema. Levelid on suhteliselt linaarsed, kuid juhul kui sellele vaatamata ära suudetakse eksida, aitab abivalmis nooleke sul õige tee leida. Igas tasemes tuleb kahjutuks teha terve hunnik turvamehi, politseinikke, libahunte ja vampiire (just nimelt), põigelda Agnetide ning teiste musti päikseprille kandvate kurjamite eest, lasta midagi õhku, päästa keegi või midagi muud sarnast. Lisaks tavalistele andmebaasist allalaetud karate liigutustele, on mängijale abiks ka terve hunnik relvi, millest mõnda on üpriski lõbus kasutada (nagu näiteks kopsudele hävitavalt mõjuv granaadiheitja), mõnda aga mitte nii lõbus; snaiprimissioonid valmistasid vähemalt minule pettumuse. Kõike seda saab teha Matrixis, mis tähendab suures koguses aegluupi. Või "Fookust", "bullet time'i igavamat väikevenda.

Lisaks kaklemisele ning tulistamisele on harva võimalus ka autorooli taha sattuda, vähemalt seda sel juhul kui mängija on otsustanud Niobe kasuks; vastasel juhul tuleb tal leppida auto kaitsmisega Ghosti näol, kes aknast välja ripub ning lõppematu automaaditulega politseinikke, Agente või Kaksikuid eemal hoiab. Kui väga igavaks läheb (ning seda võib ka juhtuda) võib õhku lasta ka kõik ülejäänud autod, kes vähegi teele ette jäävad. Endale ausaks jäädes tuleb tunnistada, et mängu kütkestavus langeb iga hetkega; algus on küll suhteliselt action-packed, aga mida lõpu poole asi liigub, seda igavamaks levelid muutuvad ning ainus asi, mida ees on oodata, ongi just need võrratud cut scene'd, mis mõnusat lugu edasi jutustavad (ning näitavad Sparksi, see mees on lahe). Eriti just mängu lõpupoole, kus on terve osa pühendatud Agentide eest ärajooksmisele ning Logose navigeerimisele/kaitsmisele, mis vaieldamatul on kõige antiklimaatilisem lõpulevel eales. Multiplayer puudub mängul täielikult, kuid kui kahekesti mängimise isu on kannatamatult suur, siis on võimalik koodi sisestamisel mängida kaklusmängu, kus tegelasteks on loomulikult nii mängus kui ka filmides nähtud tegelased. Punktipidamine tuleb siiski endal teha, sest raunde on lõpmatu hulk.



Grayer than gray

Graafika on...ülimalt keskpärane. Kõik on niivõrd hall ja pruun ja must ja roheline, et see hakkab lihtsalt silmadele. Levelid on enamjaolt igavad ning cut scene'd, mis ei ole live action, on lihtsalt koledad vaadata. Lisaks sellele on terve mängi igasuguseid graafikabuge täis, et õudne lausa. On selge, et selles osas oleks mäng kohe kõvasti rohkem täiustamist tahtnud ning et turule tuldi liiga vara. Muusika, kui seda on, on totaalselt unustatav ning muu audipool on täiesti tavaline, ehk teisiõnu igav.

Üleüldiselt võib öelda, et mängul oleks olnud tohutul potentsiaali, aga liigne kiirustamine tappis selle. Tulemuseks oli huvitava looga käkk, mis ei suuda millegi muuga silma paista ning jääb teiste keskpäraste halli massi filmimängudega suurest pildist kõrvale. Sellegipoolest ei ole tegu kohutava mänguga ning kui huvi Matrixi triloogia vastu on suur ning silmad graafika koleduse ära kannatavad, siis kaasakiskuv lugu väärib selle kahekordset läbimängimist. Ülejäänutele aga...noh, kui midagi paremat kätte ei satu, siis käib hädakorral see kah.

Videomängude ajalugu #8 - Super Nintendo ja tema lapsed

reede, 12. veebruar 2010

Peale seda, kui Sega oli paar aastat oma 16 bitise konsooliga turgu enda käes hoidnud, otsustas Nintendo samuti järgmise sammu astuda ning niimoodi nägigi üheksakümnendate alguses üks populaarsematest konsoolidest ilmavalgust, sest võitlusesse sisenes Super Nintendo Entertainment System, ehk lühidalt SNES. Nii mitmedki inimesed peavad SNESi videomängude "kuldajastu" tippsaavutuseks. Tegemist oli nagu juba aru võis saada 16 bitise konsooliga, mis mitte ainult ei suutnud seljatada oma vastase Sega, vaid suutis püsida jätkuvalt konkurentsivõimeline, kui teised kompaniid siirdusid 32 bitiste masinate maailma.


Kuid SNESi panused mängumaailma ei lõppe sellega. Peale seda kui Sega laskis välja Sega CD lisaseadme Genesisele/Mega Drivele, oli ka Nintendol plaan omale sarnane lisaseade valmistada. Selleks lõi Nintendo käed kahe kompaniiga - Philips ja Sony. Kahjuks või õnneks, kuid mõlemad tehingud kukkusid läbi ning mõlemad kompaniid otsustasid pooleliolevad kontseptsioonid lõpuni viia ja väljastada oma konsooli. Philips, kes lisatehinguna sai kaasa ka kaks litsentsi Nintendo tegelastele, tuli välja konsooliga, mille nimeks Philips CD-i, Sony aga tuli turule masinaga mis peaks kõigile tuttav olema - Playstation. Seega, mida me võime sellest järedada? Kui poleks olnud Nintendot ei pruugiks olla ka Playstationit. Fakt, mis paljude fännipoiste kõrvade vahele ei taha mahtuda.


Philips Cd-i oli oma olemuselt tollane multimeediakeskus, mis mängis nii CDsid kui ka mänge. Kahjuks olid mängud liiga kehvad ning paljud peavad konsooli üheks halvimaks. Lisaks sellele avaldas Philips neli üpriski kurikuulsa mainega mängu - Mario Hotel, Link: The Faces of Evil, Zelda: The Wand of Gamelon ja Zelda's Adventure - tänu litsentsidele, mis Nintendo lepingu katkemisega neile lubas. Philips ebaõnnestus looma legendaarsetele tegelastele mänge, mis oleks olnud mängimistväärt ning ainuüksi need mängud kehastasid konsooli läbipõrumises suurt rolli.


Peale seda kui Sony Nintendolt 25% kõikidest Playstationi mängude ja konsoolide tuludest endale saada tahtis ning Nintendo hoopis Philipsi poole pöördus, otsustas Sony oma ideed isiklikku konsooli tarbeks kasutada. Üheksakümnendate keskpaigas ilmunud konsool omas tervelt 32 bitti ning toimis CD plaatidega. PS kogus kiirelt hoogu ning tõusis varsti üheks tuntuimaks konsooliks eales. Aastaid hiljem väljastati ka konsooli Slim versioon, mis seisnes enamjaolt siiski vaid kosmeetilises uuenduses.
1997. aasta teisel poolel tuli Sony välja uue puldikujundusega, milleks oli Dualshock ning mis omas ka võimalust mängida analoogkangidega, lisaks oli puldil olemas ka vibratsioon. SIISKI ei olnud tegu esimese omalaadsega, nagu paljud kipuvad arvama, sest Nintendo 64 sai vastava lisaseadme endale sama aasta kevadel...




SNES Wikipeedias
Playstation Wikipeedias
CD-i Wikipeedias
CD-i Blogi
Angry Video Game Nerd mängib Hotel Mariot
Angry Video Game Nerd mängib Zelda CD-i mänge, osa 1
Angry Video Game Nerd mängib Zelda CD-i mänge, osa 2

 
Mängumaania © 2012 | Designed by Bubble Shooter, in collaboration with Reseller Hosting , Forum Jual Beli and Business Solutions