Videomängude ajalugu #7 - Vahepala

teisipäev, 29. detsember 2009


Enne kui sukeldume videomängude kuldajastu lõpuminutitesse, vaatame kiirelt üle mõned seni mainimatta jäänud konsoolid. Esimeseks neist on NEC Turbo Grafx 16, mis jõudis Jaapani turule PC Engine nime all ning seda üpriski ruttu peale Famicomi tulekut. PCE on teada ka kui maailma kõige väiksem konsool, sest mõõtmete poolest on ta ikka üpriski tilluke. Samuti oli ta Jaapanis ülimalt populaarne, tehes Famicomile ruttu silmad ette.
Nagu NEC Turbo Grafx 16 nimest aimata võib, oli tegemist 16 bitise masinaga, USA turule ilmus ta oma Jaapani vennast kaks aastat hiljem, ehk 1989al aastal. TG16 (nagu ka PCE) kasutas mängude hoiustamiseks kassettide asemel kaarte, lisaks oli olemas ka CD lisaseade, mis oli USAs esimene omalaadne. Ka Ameerika turul oli TG16 Nintendo rivaal, kuid nagu ka SEGA puhul, on tänapäeval võimalik TG16 mänge Wii peale alla laadida. 1992 aastal ilmus NEC Turboduo, mis pani TG16 ja CD lisaseadme kokku ühe konsooli sisse.


Aastal 1990 ilmus SNK Neo Geo AES, mis oma olemuselt oli SNK arcade masina MVSi kodukootud variant, kuid mis ei tähenda et tegemist oleks olnud kehvema isendiga. Konsool oli kassettipõhine ning kassettid olid suured. Tohutult suured. Teda reklaamiti kui 24 bitist masinat, kuigi reaalsuses kõikus ta 8 bitist kuni 32ni. Kuna paljud arcade mängud ilmusid ka konsoolile, siis seda huvitavam oli fakt et kahe masina vahel oli võimalik mälukaartide abil oma salvestatud mänge transportida. Oma huvitavate mängude ja suurepärase arcade stiili puldiga meelitava konsooli kahjuks mängisid siiski nii tema enda kui ka mängude suhteliselt kõrge hind. Seda üritati parandada aastal 1994, kui ilmus Neo Geo CD, mis asendas suured kassetid CDga. Kahjuks ilmnesid CDl aga pikad laadimisajad. Nagu ka TG16 puhul, on Neo Geo mänge Wiile laadida.



Nagu ka paljud muud kompaniid, tahtis ka Panasonic videomänguturust tükki hammustada. Nende ürituseks oli 3DO, mis oma olemuselt oleks pidanud olema järgmine samm, revolutsiooniline masin, mis saaks populaarseks meelelahutuskeskuseks igas majapidamises. Selle soodustamiseks andis Panasonic 3DO konsoolide kokkupanemiseks loa ka paljudele teistele kompaniidele. Kahjuks rääkis konsoolide kahjuks vägagi kõrge hind, kehvad mängud, vilets third party support ja kasvõi puldi ebaergonoomilisus, mis avaldus selles, et selle asemel et teise mängija pult otse konsooliga ühendada, tuli seda hoopis teha esimese mängija puldi kaudu.

Turbo Grafx 16 Vikipeedias
Neo Geo Vikipeedias
3DO Vikipeedias
Angry Video Game Nerd mängib 3DO'l

Videomängude ajalugu #6 - SEGA segab kaarte

kolmapäev, 23. detsember 2009


Aastal 86, vaid aasta peale NESi väljatulekut otsustas SEGA, et neil on kõrini ainult mängude tegemisest ning otsustas murda ennast konsooliturule. Vaid Jaapanis turul olnud konsooli SG-1000e kolmas väljalase Sega Mark III võeti aluseks ning loodi Sega Master System, et ka väljaspool Jaapanit käe valgeks saada. Sega Master System, ehk SMS oli NESi kombel 8-bitine kassettidel põhinev konsool, kuid tehnilises osakonnas oli oma vastasest isegi parem - graafika oli suurepärane ning audiopool võrratu. Lisaks oli SMSil palju huvitavaid lisasid nagu light gun ja isegi 3D prillid. Kahjuks ei suutnud SEGA aga inimesi enda konsooli juurde piisavalt meelitada, sest mängude valik oli konkurendiga võrreldes tunduvalt kehvem. Aastal 90 ilmus SMS II, mis oli oma disainilt kompaktsem, kuid millel puudus näites Reset nupp.


Kuid kolm aastat hiljem, kui Nintendo oli turgu juba viis aastat domineerinud, asus SEGA vasturünnakule ning areenile astus Sega Mega Drive/Genesis (millest oli nii umbes 3 erinevat versiooni), sõltuvalt asukohast. Koos sellega alustasid nad ka Nintendo vastast antikampaaniat, mille eesotsas oli tuntud reklaamslogan "Sega does what Nintendont" (fraas vahetati SNESi ilmudes muidugi välja). Oma olemuses tähendas see muidugi oma konsooli graafiliste võimete ülistamist, oli ju MD 16 bitine masin, kuigi turul mitte esimene. Kuid mitte ainult see ei olnud uus, sest uus oli ka SEGA maskot, kelleks sai kiireim siil eales - Sonic The Hedgehog! Sonicu mäng oli isegi nii kiiretempoline, et oma konsooli müümiseks mõtlesid Sega insenerid välja uue tehnilise komponendi, milleks oli "Blast Processor", mis reaalsuses oli kõigest reklaamitrikk.
Kuid SEGA ei peatunud seal, vaid väljastas MDle ka erinevaid lisasid, nagu näiteks Sega CD, mis võimaldas mängida CD põhiseid mänge ning kuulata tavalisi muusikaplaate. Kahjuks oli tehnoloogia veel niivõtd värske, et enamus mängud olid üpriski kohutavad, lisaks peletas ostust eemale ka tema kõrge hind. Teine lisa, millega kompanii oma konsooli veel elus püüdis hoida, oli Sega 32X, mis oli üks SEGA ajaloo kõige suurimaid läbikukkumisi, kuna mängud olid kehvad, hind oli kallis ning üleüldiselt oli tegemist mittemidagipakkuva asjandusega. Spekuleeritakse, et 32X oli üks põhjustes miks SEGA aastaid hiljem konsooliärist väljus ning taas ainult mängude tegemisele keskendus.



SMS Vikipeedias
Mega Drive Vikipeedias
Genesise ajaloost
Sonic The Hedgehog Vikipeedias
Angry Video Game Nerd mängib Sega CDd
Angry Video Game Nerd mängib Sega 32Xi

Tetris

teisipäev, 22. detsember 2009



Testitud platvorm: NES
Saadavus teistel platvormidel: *too many to count*

Just nimelt, Tetris. Mäng, mida kõik teavad ja armastavad, välja arvatud inimesed, kes kas terve elu kivi all elanud on või heast asjast lugu ei pea. Tetrist leidub pea et igal platvormil, mis eales tehtud on. Tõeline puzzlegame, mille eest peame tänama Alexey Pajitnovi, tänu kelleta poleks seda juhtunud ning kes tänase päevani tegeleb mängude vorpimise kallal, kuigi Tetrise skaala tuntust pole vist ükski saavutanud.

Papa Tetris.

Kes veel ei tea, siis häbi neile, kuid gameplay on lihtsamast lihtsam. Neljast ruudust koosnevad kujundid liiguvad ekraanil allapoole, kus mängija peab nad võimalikult kompaktselt kokku sobitama, et neid ära kaotada. Mida mäng edasi, seda kiiremini protsess toimub ning mäng lõppeb kui hunnik kasvab nii suureks, et ülaserva puudutab. Audio on hea, graafika on...olematu, sest kõik koosneb ainult kuubiktest ning üleüldiselt on tegemist klassikalise mänguga, mis suudab igal ajal igal pool korraliku meelelahutuse pakkuda või siis aitab lihtsalt aega surnuks lüüa.

Quarth



Testitud platvorm: NES
Saadavus teistel platvormidel: Game Boy. MSX2

Quarth on üks selline hästi mõnus puzzlegame (või kui päris täpne olla, siis puzzle ja shooteri hübriid), mis muutub väga kiiresti sõltuvust tekitavaks ja puldi käest ära panemine ning mängu pooleli jätmine on üpriski raske tegevus. Mängu kvaliteet ei tohiks üllatusena tulla, kui on teada, et asja eest vastutas Konami.

Gameplay on oma olemuselt Tetris meets Space Invaders. Mängija juhib(liigutab vasakule-paremale) kosmoselaeva, mis tulistab ruudukujulisi kuulikesi. Oma laskemoona tuleb muidugi tulistada nö. "tulnukate" pihta, kes enamjaolt on ebamäärase kujuga pulgamoodustised. Kuulide abil tuleb neist kõigist teha aga nelinurgad, sest see on ainuke asi mis neid "tapab"? Mängu edenedes muutub asi kiiremaks ning kui kujutised jõuavad enne oma surma ekraani all ääres oleva jooneni, on mängija kosmoselaevaga kaputt ning tuleb uuesti alustada. Lisaeludega ollakse siiski helded ning tee peale jääb ka erinevaid boonusesemeid. Punkte saab tapetavate tulnukate suuruse eest, seega mida suurem seda rohkem punkte. Kuid kui mängija läheb liiga ahneks ning ehitama üritab hakata, võib see kallilt kätte maksta...

Videomängude ajalugu #5 - Nintendo toob kastanid tulest välja

laupäev, 19. detsember 2009


Nintendo, kompanii mis loodi aastal 1889 ja tegeles kõige muu kui videomängudega, sai aastal 1983 hakkama oma esimese kassette kasutava 8bitisekonsooliga, mis peagi muutis maailma. See kandis nime Family Computer, kuid paljud teavad teda tema lühendi Famicom järgi. Kuigi Famicom ei suutnud kohe alguses pilvedesse tõusta, kuna konsoolidel ilmnes mõningaid probleeme, sai ta peale paranduste elluviimist tuule tiibadesse ning 84da aasta lõpuks oli Famicomist saanud kõige pareminimüüdav konsool Jaapanis.
Nagu juba teame, valitses USAs alates 83dast aastast videomängukrahh, mis tegi turu kõige sellega seonduvale eriti hellaks. Seetõttu pidi Nintendo kasutama erimeetmeid, et 1985l aastal oma uut disaini ja nime omava Nintendo Entertainment Systemiga Põhja-Ameerika turule tungida. Sellepärast katsetati NESi müüa kui mänguasja, selle asemel et otse välja öelda et tegemist on videomängukonsooliga. Plaani läbiviimiseks lasti välja Deluxe komplekte, mis sisaldasid muuhulgas ka kurikuulsat R.O.B. the Robotit - lisaseadet, mis pidi endast kujutama sõpra lastele, et mänge üksinda mängima ei peaks. Kahjuks peale tohutu edu saavutamist R.O.B. hüljati ning tema saavutuseks jäigi kõigest kaks mängu.
Osaliselt tänu R.O.B.ile, osaliselt tänu suurepärase mänguvaliku ning muu tõttu sai NESist USAs sama suur asi kui Famicomist Jaapanis, aidates riigi välja videomängukrahhist ning siludes tee uutele ja huvitavatele konsoolidele. Samuti on (mõlema) konsooli puhul tegemist asjaga, mis on andnud videomänguajaloole sellised kuulsad nimed nagu Super Mario, Metroid, Donkey Kong ja Zelda seeriad ja palju palju muud.
1993ndal aastal tuli välja NES 2 versioon, mis oli eelmisest pea et poole väiksem ning erinevalt teisest oli tegemist pealtlaetava mudeliga. Väiksemal suurusel oli ka oma hind, selle versioonil oli puudu näiteks võimalus AV kaabli kasutamiseks. Üks positiivne omadus 2. versiooni puhul oli võimalik mängida erinevate regioonide mänge samal konsoolil.


Disaini poolest erinesid Famicom ja NES (esimene versioon) üksteisest kardinaalselt. Puldid, mis sisaldasid tavalist D-Padi, start- ja selectnuppu ning B ja A nuppu, olid üldjoontes samad, kuigi Famicomis olid puldid konsooli külge ehitatud, kuid NESi puhul olid need vahetatavad. Lisaks oli Famicomi teise puldi küljes mikrofon, mida mõningad vähesed mängud kasutasid.
NES sai kuulsaks sellega, et talle ilmus tohutul hulgal lisaseadmeid, millest nii mõnigi on omamoodi kurikuulus ja imelik. Allpool on välja toodud Angry Video Game Nerdi video, mis sisaldab paljusid neist, kuid olgu öeldud, et liikumissensorite tehnoloogia pole Wii puhul esmakordne (võtmesõnaks Power Glove). Mis puutub Famicomi lisasid, siis NESist eraldas teda diskettilisand, millega oli võimalik mängida automaatidest allalaetud mänge mängida.

NES Vikipeedias
Lisalugemine
NES konsooli videoülevaade ja muu osa 1
NES konsooli videoülevaade ja muu osa 2
Angry Video Game Nerd mängib Power Glove'iga
Angry Video Game Nerd uurib NES lisaseadmeid

House of the Dead: Overkill

esmaspäev, 7. detsember 2009




Testitud platvorm: Wii
Saadavus teistel platvormidel: -


House of the Dead sai omal ajal tuule tiibadesse üheksakümnendate teise poole alguses, kui arcade saalidesse maandus SEGA poolt väljastatud HOTD light gun mäng. Mängija asetati nn. rööbastele, mis tähendas, et ta ei pidanud muretsema oma tegelase liigutamise eest, vaid lihtsalt nautis sõitu, samal ajal ajusid matsutada armastavatele zombiedele paar kilo tina söötes.
Mäng sai populaarseks ning hiljem ilmusid ka teine ja kolmas osa, mis aja pikku leidsid oma koha ka tavalistes majapidamistes erinevate kodukonsoolide portide näol. Eeelmisel aastal pandi mõlemad osad ühele plaadile ja ka Wii omanikud said korralikult kehvade eneseväljendusoskustega monstrumeid lahata. Neljas osa aga jäi ainult arcade'ide pärusmaaks.


Either she just got shot or you're getting slapped in the face by a mutant-nurse.

Lisaks peaseeria neljale osale, on ilmunud ka hulgaliselt spin-off mänge, neist vast kõige omapärasem teise osa remake Typing of the Dead, milles ei kasuta mängija ajunäljas vaevlevatele lombakatele laipadele koha kätte näitamiseks mitte käsirelva, vaid hoopiski tavalist klaviatuuri, kuulide asemel on koha leidnud aga korrektne trükkimisoskus.
Üks sellistest mängudest kannab nime House of the Dead: Overkill(*insert Captain Obvious quote here*), mis nägi ilmavalgust tänavuse aasta veebruaris ning seda taaskord Wii konsoolil.


Proloogil on veel oma proloog - enne mängu aset leidvad sündmused koomiksiversioonis.

Stooripoolelt paikneb ta kronoloogiliselt enne seeria esimest osa. Mängija asetatakse seeria varasematest osadest tuttava Agent G saabastesse, mil ta saadetakse Louisianasse oma esimest missiooni läbi viima, milleks on inimeste kadumise põhjuse uurimine ning kohaliku krimibossi Papa Caesari trellide taha toimetamine. Juhuse tahtel saab tema partneriks kohalik seadusesilm, ropusuine Isaac Washington, kelle eesmärgiks on ta isa tapnud Papa Caesari eluküünal kustutada. Kuid enne kui kumbki oma tahtmise saab, asetatakse nad vastamisi terve karja inimestega, kes kogu loogika järgi peaksid olema surnud, kuid nüüd elusa liha järgi keelt limpsavad. Vähemalt need, kellel keel alles on. Loo vältel satutakse kokku ka teiste tegelastega, nagu emaarmastusest hooliv vanglaülem Clement või monstrumiks muutunud geeniuspoisi stripparist suurt büsti omav õde, kelle nimi on iroonilisel kombel Varla Guns. Kogu lugu (ning ka äge graafika) on oma mõjutusi saanud seitsmekümnendate grindhouse filmidelt, ideele andis aga peamise tõuke Robert Rodrigueze "Planet Terror", mida on kohati ka suhteliselt hästi näha, lisaks on kogu kompoti sisse raputatud kohutaval hulgal igat värvi huumorit ning vulgaarset keelekasutust. Lausa niipalju, et mäng sai koha Guinessi rekorditeraamatus, kuna temas esines tervelt 189 korda sõna fuck.


Hey Doc, could you take a look at my right arm? It's completely numb.

Gameplay on ülimalt lihtne - lihtsalt sihi oma Wiipuldi ots telekaekraani poole ja vajuta nupule, kuni iga viimne zombie on lõpetanud liikumise. Lisaks zombiede tulistamisele tuleb silm lahti hoida tervist parandavate esmaabipakkide, granaatide, kuldsete ajude ja kõike ümbritsevat aeglasemaks muutva rohelise abstraktse kujundi tabamiseks. Kõike seda on võimalik teha seitsme erineva leveli jooksul, millest igaüks kestab nii umbes 20 minutit. Iga leveli lõpus tuleb võidelda aga tavalistest zombiejörmidest astme võrra kõrgemal olevate monstrumitega, kes kõik on omanäolised. Kõige selle ajal kõlab aga mõnusaim soundtrack üle pika aja, mis saaks olla parem kui eraldada zombiesid nende jäsemetest muheda funky muusika taustal.
Replay value seisneb Director's Cut - versioonis, mis avaneb alles pärast tavamängu läbimist. DC pakub pikemat mänguaega, erineva teega rööpaid ja rohkem zombiesid. Lisaks on olemas ka mõningad minimängud, saab avada erinevaid boonusasju, nagu conception art, erinevad muusikapalad, võimalusi mängida üksi kasutades kahte relva ja palju muud. Saab mängida ka kahekesti ning teine mängija võib sisse hüpata igal hetkel.


Make a successful headshot and even zombies will cheer you on!

Mängimiseks ei ole teoorias peale puldi midagi rohkemat vaja, kuid on võimalik muretseda alati kas Wii Zapper või mõni muu Wii puldile mõeldud relvakest, ideaalis on võimalik muretseda ka vastavale mängule spetsiaalselt valmistatud "käsikahurid". Igaüks neist variantideks oleks soovituslik, sest Wiipulti niisama ilma abita kasutades jäi vähemalt minu ranne lõpuks valusaks. Aga hei, kui inimkonda vaevavad kurjad eluvaimu minetanud kehad, kelle eesmärgiks on inimese põhilisest intelligentsusehoidikust toituda, siis see on hind mida ma olen nõus maksma...

Wii Play

esmaspäev, 16. november 2009



Testitud platvorm: Wii
Saadavus teistel platvormidel: -



Wii Play on teoorias Wii mängude seeriasse (nagu Wii Sports, Wii Fit, Wii Music etc) kuuluv üheksat minimängu sisaldav Wii Remote-puldi treeningprogramm, mis ei paku just niivõrd palju lõbu, kui et õpetab kuidas Wii puldiga ikka tegelikult ümber käia. Muidugi, täiesti ilma fun-faktorita mäng ei ole, kuid sellegi poolest ammendab ta ennast suhteliselt ruttu. Ometigi on tegu üpris populaarse mänguga, sest kõigi aegade müügitulemuste edetabelis hoiab ta esikohta (teist, kui arvestada koos konsooliga müüdavad mängud, sel puhul varastab esikoha Wii Sports). Eks selle kasuks räägib muidugi ka fakt, et mängu müüakse koos puldiga, seega lisapulte otsivad inimesed eelistavad enamjuhul seda võimalust, kuna komplekt tavalisest ilma-mänguta-puldist vaid umbes saja krooni võrra kallim.


Nagu juba öeldud, koosneb Wii Play üheksast minimängust, kõiki neid on võimalik mängida nii üksi kui ka kahekesi (kahjuks kogemus puudub hetkel), samuti on võimalus kasutada ka Nunchucki, kuigi see pole otseselt vajalik, sest vastavat mängu saab mängida ka kasutades tavalise puldi D-padi. Mängud avanevad järjest st. et peale esimese mängu mängimist avaneb teine jne., samuti on võimalik heade soorituste eest saada medaleid, mis siiski mängule endale mingit mõju ei valda ning on rohkem iluasjadeks. Osad mängud kasutavad ka Mii tegelaskujusid. Graafika ei ole just Wii parimat külge esindav, samas ei ole sedalaadi mängude jaoks rohkem vajagi ning minimalistlik lahendus on nende jaoks piisav. Audiopool ei hiilga samuti millegi rohkema kui vaid vajalike helieffektidega ning mõninga muusikajupiga siin ja seal.


Esimeseks mänguks on lasketiir, mis vihjab mõnusalt Duck Hunt'ile, omaaegsele NESi klassikale. Kahjuks seda ainult vähestes kogustes, lisaks kohustuslikule kettavoorule, lendavad ekraanilt läbi ka juhuslikud pardid ning taamalt kostub koera haukumist. Lisaks nendele tuleb tabada ka õhupalle, märklaudasid, kukkuvaid purke ja tulnukalaevasid. Sihtimiseks kasutatakse pulti, tulistamiseks kas A või B nuppu.

Teisena on selline mäng nagu "Leia Mii", kus tuleb leida nii kaks või kolm sarnast Miid või siis mingeid muid asju. Kahtlemata kõige nõrgem mäng kogu kogumikus, lihtsalt point and click, point and click.

Kolmandas osas pannakse mängijale pinksireket pihku, kuid selle asemel et teleka ees aktiivselt käega vehkima hakata, tuleb pulti lihtsalt vasakult paremale liigutada ning sellega kogu asi piirnebki.

Järgmises mängus tuleb oma isikliku Miiga poseerima hakata ning tegemist on ühe parima mänguga. Kuigi idee on lihtne läheb mäng ise iga vooruga aina kiiremaks ja raskemaks ning tänu sellele on lõbu ka garanteeritud. Taaskord tuleb pulti kasutades õige märge leida, keerata-pöörata ja õige poosi valimiseks A või B nuppu vajutama.

Viiendaks pakutakse mängijale kerget ja lihtsat Laserhokit, mille eesmärgiks on saada pall vastase väravasse (duh!). Visuaalid on ägedalt ulmelised ja värvilised, aga kahjuks kannatab mäng kangete kontrollide all, mis tõttu on õigel ajal õiges kohas olemine natuke raske. Vastasel juhul oleks tegemist minu raudse lemmikuga sellelt plaadilt.


Peale laserhokit pannakse mängija kalamehe saabastesse. Pult esindab õnge, kalad ilmuvad tiiki ning püüdmine võib alati. Erinevad kalad annavad erinevaid punkte, lisaks on iga poole minuti tagant uus boonuskala, mille eest saab lisapunkte. Plusspunkte annavad ägedad visuaalid, miinust aga taaskord ebamugav puldisüsteem, mis tundub jälle kuidagi kangena.

Järgmiseks on piljard, mis minu meelest on kogu üks kõige igavam mäng (kui Mii otsimine välja arvata). Kontrollid on head, aga gameplay on igav. Piljard kuulub ikkagi reaalsesse ellu. Rohkem kommentaare selle kohta välja ei võlu.

Kaheksas mäng on kogu komplekti kõige omanäolisem mäng ning tegemist ühe lemmikuga. Nimelt tuleb ratsutada punktist A punkti B, ratsavahendiks aga seekord hoopiski lehm. Teepeal tuleb üle hüpata takistusest ning pikali lüüa hernehirmutisi. Kontrollid on enam-vähem paigas, lehma juhtimiseks tuleb pulti horisontaalselt käes hoida ning edasi tagasi ja külgedele kallutama, kuid kui liiga palju küljele vajuda, on raskusi trajektoori korrigeerimisega. Sellegi poolest on tegemist üpriski lõbusa mänguga.

Kõige viimaseks on jäetud selline mäng nagu Tanks!, mis on kahtlemata mõjutusi saanud omaaegsest NESi hitist nagu seda oli Battle City. Mängija kontrolli alla satub üks pisike tank, mis asetatakse mänguklotsidest ehitatud maailma ülesandega kõik ekraanil olevad vaenlased hävitada. Selle mängu puhul on võimalik kasutada ka Nunchuki, kuigi endal kogemus puudub. Peamiselt eelarvamuse tõttu, et D-padi kasutamine tangi liigutamiseks oleks väga ebamugav. Tavalist puldi kasutatakse sihtimiseks, lisaks veel A ja B nupp vastavalt pommide panemiseks ja tulistamiseks.


Kokkuvõtvalt pole tegemist just kõige geniaalsema mänguga, üksi mängides ammendab ta end suht ruttu (kuigi seltsis on tõenäoliselt lõbu pikemaks ajaks), aga kuna tuleb koos lisapuldiga, siis pole ka kõige hullem. Puldi kasutamine on hiljem kohe kindlasti selgem.

Shii - The Wii for Women

neljapäev, 12. november 2009



Viimane on lastele keelatud mäng...

Chip 'N Dale: Rescue Rangers 2

kolmapäev, 11. november 2009

Testitud platvorm: piraat 8-bit + kollane kassett
Saadavus teistel platvormidel: NES



Vahelduseks ajaloo ja muu jutu vahele ka üks mänguarvustus. Kahju, et neid siin üsna harva näeb (vihje kaasautoritele).

Kuna Miki Hiir ja Disney tegelased üldse olid minu lapsepõlves üsnagi olulisel kohal, siis pole ka ime, et vöötoravate Tiku ja Taku seiklustel põhinev videomäng mulle ette jäi. Muidugi pole tegemist nende tavaliste seiklustega, vaid nagu ka multifilm, mille põhjal mängud loodud on, on oravakesed asetatud hoopis omamoodi maailma, kus nendest on saanud detektiivid (omal ajal Disney poolt üsna popp liigutus, näiteks suudeti Mowgli sõber karu Baloo panna oma lennufirma etteotsa). Õnneks oli multifilm äge ning seda olid ka mõlemad mängud, kahjuks pole esimest enam kusagilt võtta, aga teine mäng on õnneks piisavalt hea, et kurbust leevendada.


Tegemist on suurepärase side-scroller platvormeriga ning pole ka ime, sest asja kallale on asunud Capcom, kes omal ajal vastutas enamuste Disney mängude väljalaskmise eest (näitena võib siia tuua suurepärase Duck Talesi). Ning ka mitte-Disney mängud olid vägagi head, alustades Mega Maniga NESil, lõpetades selliste klassikutega nagu Street Fighter ja Resident Evil.
Graafikaon 8bitine klassika, etteheited puuduvad, on olemas selline multikalik õhkkond, koos kõikide tuttavate peategelastega ning humoorikate pahadega. Ka taustad näevad head välja, oma gigantsel moel. Muusika on täiesti arvestataval tasemel, kuid mitte kõige meeldejäävam. Heliefektid on eristatavad ning samuti head.

Lugu on taaskord lihtne, eelmises mängus kinni pandud peapaha Fatcat põgeneb vanglast ning Tiku ja Taku peavad nüüd taaskord tema pahad plaanid avalikuks tegema ja ta taaskord trellide taha pistma. Gameplay on juba omaette teema, sest tänu suurepärastele kontrollidele on mängimine vägagi nauditav tegevus. Mängija kontrollib kas Tikut või Takut (kaks mängijat saavad missioone korraga läbida, kasutades partnerit kasvõi relvana), eesmärgiga jõuda side-scolleritele kohaselt vasakust ekraaniservast paremasse. Tee peal tuleb koguda medaleid ning samal ajal elimineerida vastaseid, kasutades selle jaoks igal pool vedelevaid kaste. Kaste saab visata nii ülesse, alla, vasakule, paremale, kui ka ülesse 45 kraadise nurga all, samuti ka kükakil olles. Kõik see tuleb kasuks, kuna vaenlasi on palju ja mitut sorti.


Kuna minu piraatkoopia oli jaapanikeelne, jäi vaheekraanide ajal jutustatud dialoogid mulle kättesaamatuks, niivõrd palju jõudsin täheldada, et mingil hetkel saab teha oma tegelase jutus valikuid, kuigi kas see ka mängule mingit efekti annab, jääb teadmata. Sellegi poolest suudan selles kahelda. Mäng on jagatud mitmeks erinevaks maailmaks, mis koosneb umbes 2-5 levelist, keskmine võib kõikuda. Päris täpne number on hetkel meelest läinud ning ühtegi infoallikat ette ei jäänud, et kindlaks teha. Siiski oskan öelda, et muster tundub ebaühtlane. Levelite vahepeale jäävad ka boonus-staadiumid, kus on võimalik lisaelusid võita.

Iga maailma lõpus tuleb kakelda peapahaga ning siin avaldab ennast mängu suurim ning seni ainuke viga - ta on liiga kerge. Peapahade rünnakumustri meeldejätmine võtab aega sekundeid ning seejärel on võit peaaegu et taskus, ainus põhjus kaotamiseks on tõsine "sakkimine" videomängudes (selle mängu puhul tuleks häbi tunda kui ekraanile ilmub Game Over screen). Ainult viimane peapaha võtab natuke rohkem aega, kuid seda seetõttu et oma rünnakuid tuleb väga täpselt ajastada. Sellele vaatamata on tegemist lausa klassikalise mänguga, mida võimaluse korral ei tohiks endast mööda lasta.

Videomängude ajalugu #4 - 5200 ja Vectrex

Enne veel kui liigume ühe ikoonilisema konsooli juurde läbi ajaloo (ning ma usun, et kõik teavad millega on tegu), heidame pilgu kahele konsoolile, mis ilmusid aastal 1982. Nendeks on Atari 5200 - 2600 otsene, kuid läbikukkunud järeltulija - ning Vectrex, omamoodi põnev ja müstiline konsool, mis on üks ainulaadsemaid masinavärke konsooliajaloos.


Alustame konsooliga, mis pidi olema igatpidi parem oma ellkäijast ehk Atari 2600st. 5200 loodi, et konkureerida oma eelkäija kandadele astuva Intellivisioniga, olles mitmes aspektis oma aja kõige võimsam masin. Kahjuks oli tal aga mitmeid muid probleeme ning tema läbilöök jäi rohkem unistuste valda. Esmapilgul jäi muidugi silma tema visuaalne massiivsus, mille tõttu oli ja on ta jätkuvalt üks suurimaid konsoole, mis eal loodud.
Samuti kasutas 5200 ainulaadset lülitikarpi, mis ühendas konsooli nii teleka kui ka vooluvõrguga - seda kõike samal ajal. Lisaks sellele ei saanud 5200 omanikud konsooliga 2600 mänge mängida, alles hiljem tuli välja seda võimaldav adapter.
Kogu konsooli kirstunaelaks aga said tema puldid. Kuigi puldid olid oma aja kohta vägagi uudsed(analoog, omasid pausinuppu, numbrinupud) ning neid sai konsooli külge ühendada lausa neli tükki korraga, ei olnud sellest kuigi palju kasu, sest enamjaolt oli neil probleeme töötamisega ja nende asendamine oli küllaltki kulukas. Kolmanda osapoole pulte on siiski tänapäeval leida, aga need ei ole just kõige odavamate killast.

Atari 5200 Vikipeedias
Läbi ja lõhki 5200
CGR Atari 5200 videoülevaade
Angry Video Game Nerd mängib Atari 5200ga...?




Teine meile huvipakkuv konsool kannab nime Vectrex, mis oli küll kaheksabitine konsool, kuid pikslite asemel kasutas hoopis vektorgraafikat, samalaadselt paljude selle aja populaarsete arcade masinatega. Samuti on ta ainus mittekaasaskantav konsool, mis omas oma isiklikku sisseehitatud ekraani. Värvid ekraanil puudusid ning seda kompenseerisid mängudega kaasaskäivad kilest ülekatted, mis samuti aitasid ka mõndade graafikaprobleemida vastu. Vectrexi pult oli samuti konsooli sisseehitatud, omas juhtkangi ja nelja nuppu, mängud olid kassettidel ja käisid konsooli külje peal asetsevasse pilusse.

Vectrex Vikipeedias
Vectrexihullude poolt loodud kodulehekülg
CGR Vecrtexi videoülevaade
Angry Video Game Nerd mängib (muuhulgas ka Vecrtexil) Star Treki mänge

Viis põnevat mängublogi

esmaspäev, 9. november 2009

Leidsin järgneva teksti novembrikuu [digi] ajakirjast:


Viis põnevat mängublogi

Eestisse on vaikselt tekkinud paras ports mängublogisid. Kõige rohkem kirjutajaid on koondunud Mängumaania nime alla.
mangumaania.blogspot.com

Push Space on kõige tihedamini värskenev eestikeelne mänguteemaliste uudiste blogi, mis ei tunne ei žanri- ega platvormipiire.
www.pushspace.com

Hoolimata oma nimest ei leia Suborinurgast lugusid üksnes eestlaste 1990ndate lemmikkonsoolist, vaid huumoriga kirjutatud lugusid Wii Fit'ist kuni hiireklikiklassika "Day of the Tentacleini".
rockwitch.com/subor

Mitte just kõige tihedamini, kuid siiski stabiilselt uusi artikleid avaldav Kangelane minu sees võtab ette nii äsjailmunud märuleid kui ka päevinäinud õudukaid.
kangelaneminusees.blogspot.com

Retropeldikus saavad kokku vanad head (ja mõnikord mitte väga head) mängud. Näiteks võib sealt lugeda põnevat sünnipäevalugu, mis pühendatud sel suvel 20aastaseks saanud Game Boy'le.
retropeldik.blogspot.com

Videomängude ajalugu #3 - Atari 2600, tema tõus ja langus

pühapäev, 1. november 2009



Seitsmekümnendate keskpaiku plahvatanud pongimaania hakkas kümnendi lõpul väsimuse märke näitama ning nii mõnigi firma sai asjast haisu ninna ja märkas, et turg on innovatsiooni jaoks küps. RCA, firma kelle juurde Ralph Baer oma Odyssey prototüübiga esimesena tuli ning kes ta nö. pikalt saatis, tundis nüüd kahetsust ja soovis samuti videomängude turul toodetavast kasumist tükki saada. Seega loodi RCA Studio II, mis oleks olnud esimene programmeeritav konsool (ehk teisisõnu kasutas kassette erinevate mängude hoiustamiseks), kuid kahjuks paar kuud enne tema turuletulekut, aastal 1976 jõudis teda ennetada Fairchild Channel F, mis ületas RCA konsooli igas mõttes, sest tahes tahtmata tuli nentida, et RCA jäi ajale jalgu, kasutades mustvalget graafikat ning omamata eraldi pulte. Kuid mõlemad konsoolid pidid peatselt uuele väljakutsujale alla vanduma.
Aastal 1977 sai Atari hakkama oma kõige parema ja populaarsema konsooliga, mis kandis nime Atari VCS (Video Computer System - algselt kerge torge Fairchild Channel Fi algse nime VSE pihta), mis aastal 1982 (peale Atari 5200 ilmumist) hakkas kandma nime 2600. VCS oli oma ajastu populaarseim konsool, tehes populaarseks ka tema eelkäijate poolt kasutatud vahetatavate kassettide süsteemi ning olles nii visuaalselt kui ka heliliselt konkurentidest üle.
Olles niivõrd populaarne ning valitsedes turgu polnud vaja kaua oodata, et VCSile uued konkurendid taldadele hakkasid astuma. Aastal 1978 tuli välja Magnavox Odyssey 2, mis oli oma eelkäijast hoopiski teise suunaga, aastal 1980 Mattel Intellivision ning aastal 1982 Colecovision, mis pakkusid nii paremat graafikat ja helipilti, kuid lõppkokkuvõttes ei suutnud siiski 2600 troonilt lükata. Üheks põhjuseks fakt, et kõigele vaatamata suutis Atari konsool siiski paremat gameplayd pakkuda. Samuti oli turul ka tundmatumaid nimesid.
Kõikide konsoolide ühismõju tõttu hakkas aga turg üleküllastuma, videomängude huvi inimestes hakkas kaduma, sest üpris pea hakati paigal tammuma, suutmata pakkuda turu jaoks uusi ja huvitavaid mänge. Selle asemel olid poodide riiulid täidetud keskpäraste mängudega, mille ostmine oli tollase aja infopuuduse tõttu justkui lotomäng. Samuti kaotati kontroll oma mängude tootmise üle, peaaegu igaüks võis vastavatele konsoolidele mänge luua kui ainult võimalik.
Kõikidest nendest komponentidest kasvas välja 1983nda aasta videomängukrahh, millele aitas suuresti kaasa Atarile loodud mäng, mida peetakse üheks maailma kõige halvimaks läbi aegade - E.T., Spielbergi samanimelise filmi põhjal loodud mäng, mis tegi kõike valesti. Tema kallal nähti vaeva kõigest kuus nädalat, temaga ujutati üle kauplused, mitte keegi ei tahtnud teda osta ja need kes seda tegid, tõid üpris ruttu oma koopia tagasi poodi. Videomängukrahhi tulemusena võttis Atari kaasa tuhanded mängukassetid, sealhulgas ka paraja portsu E.T. mängudega ning seadis sammud New Mexico kõrbe poole, kus need ka maha maeti...

Üldine info kahetuhandekuuesajast
Vikipeedia
Läbi ja lõhki 2600
Mis on RCA Studio II?
Mis on Fairchild Channel F?
1983nda videomängukrahh
CGR videoülevaade 2600st
Angry Video Game Nerd mängib Intellisvisioniga
Angry Video Game Nerd mängib Colecovisioniga

Videomängude ajalugu #2 - Pong hullutab rahvast

laupäev, 17. oktoober 2009



Nagu juba eelnevalt mainitud, sai Atari oma esimese PONG arcade masina jaoks (mida sai arcade saalides mängida 1972 aastal) ideid ja mõjutusi Odysseylt, tänu millele Atari ka kohtusse kaevati.
Kodudesse jõudis PONG alles kolm aastat peale Odysseyt, aastal 1975 (kuigi idee pong kodudesse viia tekkis juba kaks aastat varem). Et asi teostatud saaks, lõi Atari käed Searsiga, et too konsoolide tootmise eest vastutaks. Sellega lasti kivi veerema, sest PONG sai ülimalt populaarseks ning see pani ka muud firmad pead tõstma ning oma versioone pongist kui sellisest välja laskma. Magnavox lasi välja mitmeid Odyssey pongi masinaid, tituleerides neid numbritega 100, 200, 300, 400, 500 ning hiljem veel ka 2000,3000 ja 4000. Atari laskis välja hiljem sellised konsoolid nagu Super PONG ja Atari Video Pinball, Coleco aga omad versioonid nagu Coleco Telstar, Coleco Telstar Alpha ning Coleco Telstar Classic ning lisaks veel mõnele oli ametis ka Nintendo oma esimese konsooliga, mis kandis nime Color TV Game 6, mis sai veel neli järglast, kuid seda kõike Jaapanis.
PONGi graafika ei vaja vist erilist kommenteerimist, sest ülalolev pilt räägib enda eest, hilisemad versioonid omasid ka värve. Osad süsteemid ei omanud punktilugemissüsteemi ekraanil, vaid konsooli enda küljes tuli käsitisi arvet pidada. Heli sõltus konsoolide isiklikest omadustest, samuti on lugu ka juhtimissüsteemiga, mõned konsoolid omasid pulte, mõnede puhul oli mängimiseks vaja kogu konsooli süles hoida.
Kokkuvõtvalt olid 70ndate teine pool küllaltki PONGirohke, kuigi nii mõnigi pong oli omas elemendis küllaltki innovaatiline oli turg peagi muutumas, sest turule olid ilmumas palju mitmekülgsemad masinad, mis raputasid pongitolmu oma kingadelt ning astusid mitmekülgsema gameplay ning vahetatavate kassettide maailma...

Lühikokkuvõtteid erinevatest pongimasinatest
PONG Vikipeedias
Pongi lugu
Erinevat tüüpi PONGid
Color TV Game - Nintendopong
Videoülevaade Atari Super Pongist
PONGi Gameplay

Videomängude ajalugu #1 - Magnavox Odyssey

Algselt Konsool.eu foorumi lehtedele noorte mängurite harimiseks mõeldud teema saab ka blogi kaudu hoogu juurde, tänu Retropeldiku haldamise eest vastutavale krebalole, tänud idee eest asi ka blogisse üles lükata!
Tegemist seeriaga, vastavaid teemasid ilmub veelgi. Muidugi tuleb ära märkida, et minu näol on ka siiski tegemist inimesega ning eksimine võib ette tulla. Seega kui viga märkate, andke teada ja see saab parandatud!
Kuid nüüd teema juurde -

#1 - Magnavox Odyssey


Ehk siis see kõige esimene konsool, mis vallutas kodusid. Odyssey loojaks oli saksa päritoluga ameeriklane nimega Ralph Baer, keda teatakse ka kui "videomängude isa". Ta alustas tööd vastava konsooli kallal umbes kuuekümnendate keskel ning juba paari aastaga (täpsemalt 1968ndaks aastaks) oli valminud töökorras konsooli prototüüp, mida tänapäeval "pruuniks kastiks" hüütakse ning mis hetkel Ameerika rahvusmuuseumis pesitseb.
Kui prototüüp valmis, oli Ralphil ees järgmine etapp - leida keegi, kes oleks huvitatud konsooli masstootmisest. Lisaks mitmele muule kompaniile (kelle seas oli ka Magnavox, kes lõpuks tootmise eest vastutama hakkaski) oli esmaesitlusel kohal ka Atari esindaja ning sellest olukorrast kasvas hiljem välja kohturetk, kuna 70ndate alguses valmis Atari PONGi arcade masin, mis oma inspiratsiooni sai just Odysseylt. Odyssey ise tuli välja aastal 1972.
Konsool ise on üpriski kummaline. Oma voolu saab ta patareidelt ja telekaga ühendamiseks on mõeldud üks üüratult pikk juhe. Konsoolil on kaks pulti, mis hoiavad enda küljes kahte nupp kumbalgi küljel - ühte liigutades liigub mängija tähis vertikaalselt, teist liigutades horisontaalselt. Lisaks on vasakul pool asuva nupu peal lisanupp, mille omadus on minu jaoks teadmata ning puldi peal on reset-nupp.
Mäng on konsoolile sisse ehitatud, kuid vahetades erinevaid kaarte, programmeeritakse mäng ümber. Kuna kogu graafika koosneb ainult kolmest ruudust, asendatakse ülejäänud graafika konsooliga kaaasatulevate kiledega, mis käivad teleriekraani peale. Samuti on kaasas ka muud tabelid, kaardid, nupud ja muu säärane. Heli konsoolil puudub täiesti. Hiljem oli konsoolile võimalik soetada ka suhteliselt bad-ass välimusega light-guni.

Lingid -
Lühikokkuvõte
Vikipeedia lehekülg
Odysseyle pühendatud kodulehekülg
Video ülevaade Odysseyst
Angry Video Game Nerd mängib Odysseyga

Super Mario Land

pühapäev, 11. oktoober 2009


Testitud platvorm: Game Boy
Saadavus teistel platvormidel: -

Super Mario Land on vana hea Mario, ehk siis üks parimaid platvormikaid kokkupressitud kujul ühele parimale pihukonsoolile läbi aegade. Gameboy Mario ei pruugi olla just kõige täiuslikum Mario mäng, kuid ta jõuab üpriski lähedale.
Stooripoolelt on küll mõningaid muudatusi, kuid laias laastus taandub missioon ikka samale asjale - päästa printsess. Siiski ei ole tegemist printsess Peachiga, vaid hoopis uue printsessiga, kellel nimeks Daisy. Samuti ei ole Bowser see, kes kuritöö taga peitub, vaid hoopis Tatanga, tulnukas kosmosest. Ning lõpuks, Mario ei saa seekord Luigi abile loota, vaid peab vaenlastele üksi vastu astuma. Power-upidest on tuttav seen, mis suuremaks teeb, kuid lill ei anna enam tulepalle, vaid superpalle, mis põrkavad ringi.
Kokku on mängus neli maailma, mis omakorda koosnevad kolmest levelist, mis mõnnes mõttes tundub liiga lühike, eriti kuna mäng on suhteliselt lihtne ning selle läbimiseks kulub keskmiselt tunnike. Iga maailma viimase leveli lõpus ootab mängijat bossivõitlus, tavalevelite lõpus on mängijal võimalus boonusmänguks, kuna valida on kahe ukse vahel - madalam ja kõrgem, kõrgemal asuv boonusmängu uks on loomulikult raskemini kättesaadavam.

Graafika on Game Boy kohta suurepärane, Mario näeb välja nagu Mario ikka. Ainult printsess Daisy näeb välja nagu tal oleksid vuntsid. Muusika on samuti tuttavlikult rõõmus ja lõbus, erandiks võib olla viimase maailma kaks esimest levelit, kui Game Boy pisikesest kõlarist kostab klišheelist Hiina rahvamuusikat.
Gameplaysse tuuakse vaheldust kahe leveliga, kus Mario seikleb vastavalt kas allveelaevas või raketis lennates ning vaenlasi tulistades. Mario kontrollimine võib tunduda mõnevõrra kangena, kuid kogu kompotti arvesse võttes on tegemist pisiasjaga ning tuleb tõdeda, et Super Mario Land on võrratu mäng.

Bugs Bunny Birthday Blowout

teisipäev, 22. september 2009


Testitud platvorm: piraat 8-bit + kollane kassett
Saadavus teistel platvormidel: NES



Kuigi Nohiku sõnul on selle mängu näol tegemist ülima rämpsuga, siis mina nii karmiks ei läheks. Isegi kui BBBB'l vigu jagub, on tegemist siiski ühe mu lapsepõlvelemmikuga ning päris mutta tampimiseks tema puhul ei lähe.
BBBB on tüüpiline side scroller platvormikas, traditsioone järgides tuleb minna vasakult paremale ning tee peal koguda porgandeid ning peksta vaenlasi. Õnneks vigased kontrollid gameplayd lõhkuma ei hakka, sest vähemalt minu pult reageeris nii nagu pidi. Visuaalne pool ei ole midagi imelist, samas ka mitte kõige hullem.
Mäng ise koosneb kuuest erinevast maailmast, mis omakorda sisaldavad endas nelja erinevat levelit. Iga leveli lõpus on võimalik mängida boonusmängu sarnaselt Bingo Loto stiilis, kus tuleb järjest ritta saada vähemalt kolm numbrit tabelis, et saada lisaelusid. Samuti on iga maailma lõpus tavalisest erinev boonusmäng, mis oma olemuselt on Whack-a-Mole kloon. Lisaelude saamine on mõlemas mängusääretult lihtne, kuid nende kasutamist tuleb harva ette ning sedagi rohkem mängija oma rumaluse tõttu, sest mäng on niivõrd lihtne, et enamus leveleid saab esimese korraga läbitud. Isiklikult jäi mul mängu lõppedes üle 60 elu järele.


Mängu edasikandev lugu on lihtne ning naeruväärne. Bugs Bunny on teel oma 50ndale juubelile, kuid kõik tema multikasõbrad on kadedusest rohelised ning üritavad teda takistada. Enamus tuntud Looney Toonidest on olemas ka kui leveli lõpubossid, nagu näiteks Daffy Duck, Tweety, Sylvester, Elmer Fudd ja paljud teised. Aga nagu ülejäänud mänguga, ei ole ka nende alistamine raskete killast. Kahjuks ei ole peale leveli lõpukakluste multikategelasi aga mujale mängu jatkunud, seega on levelid täis fantaasiavaeseid vaenlasi, nagu kõndivad vasarad ning pesupulbrikarbid, plahvatavad kellad, mürgised konnad ja muud. Viimases maailmas rikub närvivarustust ka suvalised haituvad põrandaplaadid, mida on tavalistest võimatu eraldada ning kogu strateegia baseerub lihtsalt vedamisel.

Easy as pie.

Lõppkokkuvõtteks võib öelda, et kuigi mängul on parajal kuhjal vigu, on tal ka omad helged hetked ning minu käest saab ta lisarespekti oma nostalgiafaktori tõttu. Kellele jänesepoiss Bugs südamelähedane tegelane on ning tehnika võimaldab, siis selle mängu võiks isegi välja tsekkida.

Day of the Tentacle

kolmapäev, 16. september 2009

Mängisin platvormil: PC (Windows XP)
Saadavus teistel: DOS, Mac, Amiga

Day of the Tentacle on Maniac Mansioni järg, milles mängija kohtub taas Edisonide perekonna ja kombitsatega. Eelmisest mängust tuntud Lilla kombits joob Fred Edisoni toksiliste jäätmete masina poolt väljapumbatud vett ja saab seeläbi endale midagi kätelaadset, muutub superintelligentseks ja hakkab loomulikult maailma vallutama... õnnestunult, nagu mängu käigus näha on. Eelmise mängu juhitavatest tegelastest on alles ainult Bernard, teda aitavad ta sõbrad Hoagie ja Laverne. Kuna Lilla kombitsa ambitsioonid võivad olla üsna ohtlikud, saadab dr Fred kolm sõpra ühe päeva jagu ajas tagasi, et nad jäätmemasina välja lülitaks. Ja kui keegi arvab, et DeLorean või telefoniputka on ajas reisimiseks veidrad vahendid, siis antud juhul lähevad käiku kolm välikäimlat, mis on ühendatud vana autoromuga, mille kabiini on pandud hiiglaslik (võlts)teemant. Reis muidugi ebaõnnestub ja selle tulemusel jääb Bernard samasse aega, Hoagie läheb 200 aastat minevikku ja Laverne 200 aastat tulevikku, kus planeeti valitsevad kombitsad.

Edasine tegevus toimubki kolmes ajas korraga ja mitme mõistatuse lahendamiseks peavad tegelased üksteisele läbi aja esemeid saatma, kasutades selleks omavahel ühendusesolevaid ajapeldikuid. Hoagie ja Laverne'i peamiseks ülesandeks on oma aega tagasipöördumine, et kolmekesi maailm päästa. Dialoogid ja mitmed lahendused on humoorikad, ideed üsna pöörased. Minevikus peab Hoagie veenma George Washingtoni, et see ühe puu maha raiuks, hiljem aga ta hammaste kallale minema. Olevikus valmistab dr Fredi unerežiim (või selle puudumine) Bernardile probleeme ning Laverne peab võitma lemmikloomadena peetavate inimeste näituse.

Nagu ka eelmise osa puhul, on seegi mäng kindel soovitus selle žanri huvilistele. Mängu headust näitab ka see, et Mobygames lehele kogutud 21st arvustusest on seitse maksimumpunktidega (100) ja vähim hinne on 75/100. Üsna kindel valik.


Plumbers Don't Wear Ties

teisipäev, 15. september 2009


Testitud platvorm: Youtube
Saadavus teistel platvormidel: 3DO


Konkurentsitult kõige sitem mäng, mida ma kunagi mänginud olen, reklaamib ennast kui interaktiivne romantiline komöödia, kuigi tegelikkuses on asi naljast kaugel ning kogu interaktiivsus on vaid pisike protsent tervest mängust. Kogu kompott on äärmiselt kehvasti kokku keevitatud, alates olematu graafikaga (lugu edastatakse fotode abil), kõrvukriipiva muusikaga või ülimalt magedat huumorit omava looga, mis ei suudaks paeluda ka keskmisest madalamat IQd omavat matsi.

Lugu ise on lihtne. John ja Jane ei tunne teineteist. Nad mõlemad on vallalised ning nende vanemad käivad neile peale, et nood endale partneri leiaks ja lapsi saaks. Juhuse tahtel kohtuvad kaks eelnimetatut ühel päeval ühes parklas ning sealt edasi on juba mängija asi, et need kaks saaks õigeid valikuid tehes kokku viidud. Valikuid on kas kaks või kolm ning nende seast tuleb leida see õige. Kuid kui teed vale valiku, lõppeb lugu õnnetult ning mängijale antakse võimalus oma valik uuesti teha, seega puudub igasugune motivatsioon õige valik kohe esimese korraga leida, vaid tekib hoopis huvi ka teiste variantide vastu. Samuti on võimalus mäng selles punktis otsast alustada, kuid et seda teha, tuleb olla vist parajalt debiilne.

Lisaks põhiloole, milles elutsevad John, Jane ning viimase bossikandidaat, tegutsevad niiöelda kulisside taga ka kaks jutustajat, kelle otstarve jääb täiesti arusaamatuks. Tõenäoliselt lisati nad comedic reliefi eesmärgil, kuid tulemuseks on see, et mängija tunneb igal hetkel, mil üks neist ekraanil on piinlikkust, mille põhjustajaks on maailma kõige vanemad ja halvemad ja klišeelikumad "naljad", mis eales välja mõeldud. Ning kui "huumori" tegemisest paus tehakse, siis sel hetkel nad vinguvad, et kõik tehtud valikud on olnud äärmiselt õudsad ning et inimene, kes ekraani taga on, on maailma suurim pervert. KUID. Sedasorti hädaldamist kuuleb VAID siis, kui tehtud on ÕIGED valikud ning lugu kulgeb selles suunas, kuhu ta loogiliselt PEAB kulgema. Seega mille kuradi pärast on vaja neil vinguda? Kujutage ette, et te peate liikuma punktist A punkti B ning te teete seda, kuid kohale jõudes hakkab teid oodanud inimene õiendama, et miks sa siia tulid!? Loogika ei ole selle mängu tugevaim külg. Nagu ei ole seda ka kõik ülejäänud küljed. Fakt, et seda müüdi kunagi kui täisväärtuslikku mängu ei mahu mulle lihtsalt pähe.

Korrektne reaktsioon peale selle mängu mängimist.


Kui keegi on piisavalt hulljulge, et seda mängu mingil müstiliselt idiootlikul põhjusel proovida tahab, siis olge lahked.

Maniac Mansion Deluxe

laupäev, 12. september 2009


Mängisin platvormil: PC (Windows XP)
Saadavus teistel (mitte Deluxe): Apple II, Atari ST, Amiga, Commodore 64, DOS, NES

Seiklusmängude vallas on viimased aastad olnud üsna tagasihoidlikud. Ei saa väita, et mänge poleks välja lastud, Adventuregames.com leheküljel näen ma päris mitmeid nimesid, millel aastaarvudeks 2009, 2008, 200misiganes. Küll aga on suurem osa nendest nimedest täiesti tundmatud. Kui just ise ei taipa otsida, siis niisama nendega kokku ei puutu. Nii pidasingi ma seda žanrit üsna väljasurnuks ja võtsin endale kindla plaani lähiajal Ahvide saare seeria uued ja vanad osad ette võtta, seni aga end mõne kiirelt netist kättesaadava doosiga lohutada.

Maniac Mansion on graafiliste seiklusmängude hulgas üks tuntumaid ja ka kõige esimene, mis kasutas kuulsat SCUMM mängumootorit. Aja jooksul on sellest tehtud mitmeid erinevaid versioone erineva võimsuse ja võimalustega platvormide jaoks. Kuna ma pole mängu varem mänginud ja mingit nostalgiat CGA või EGA graafika suhtes ei tunne, valisin parima välimusega võimaluse, milleks on aastal 2004 fännide poolt tehtud uusversioon Maniac Mansion Deluxe. Iga soovija saab selle SIIT alla laadida.

Lugu algab 20 aasta eest, kui Edisonide perekonna mõisa murule prantsatab lillat värvi meteoor, mis muudab eriti just dr Fred Edisoni väga veidraks. Kui mängu sündmustele eelnevalt röövitakse Edisonide poolt kohaliku kooli ergutustüdruk, asub tema sõber Dave koos kaaslastega neidu kummalisest mõisast päästma, astudes vastu Edisonide perekonnale ja paarile ringihüplevale kombitsale.

Igas mängus saab valida lisaks Dave'ile, kes on alati meeskonnas, kuue tegelase hulgast kaks. Kuna nende oskused on erinevad, on erinevad ka mängu läbimiseks vajalikud lahendused ja raskusaste. Teatud mõistatuste lahendamiseks tuleb kasutada samaaegselt kahte tegelast, kellest üks nt meelitab ühe vastase mingist ruumist välja, et teine tegelane saaks siis sealt kähku vajalikud asjad kahmata.

Mõistatustes on olemas loogika, puudlit toasussideks võluma ei pea, siiski ei ole õige lahenduse tabamine alati niisama lihtne. Seda osalt tänu asjaolule, et nagu sageli sellistes mängudes, on ka siin esemeid ja tegevusi, milles pole kasu ja mis ei vii kuhugi. Siiski, külastage potitaim Chucki, ta on ju sõber.

Välimus ja kõla on tänu VGA-graafikale ja Day of the Tentacle'st laenatud muusikale meeldiv nii silmale kui kõrvale. Mängitavus on väidetavasti sama hea, nagu vanemates versioonides, eks pean uskuma, võrrelda ei saa. Küll aga pole varasemates vist võimalust kõikide käskluste jaoks klaviatuuri kasutada... ma oletan. QWE, ASD ja ZXC võimaldavad hiirega mööda ekraani siblimist vähendada ja see funktsioon leidis mängimise ajal kasutust küll. Mäng on esmajoones ingliskeelne, kuid kel inglise keel nõrgavõitu, saab muuhulgas valida nt saksa, prantsuse või vene keele.

Hiirekliki-seiklusmängude klassika, mida peaks iga selle žanri austaja proovima.

Duke Nukem : Manhattan Project

kolmapäev, 26. august 2009

Mängisin platvormil : PC
Saadavus teistel platvormidel : Puudub

Eile kui ParanoiaDisco end parajasti tööl apelsinimahlaga turgutas sai talt küsitud, millised järjed siis Duke Nukem 3D'le on, kuna olin enda meelest teadlik Forever nimelise mängu olemasolust ja eksisteerisid ka õrnad mälestused mingisugusest salapärasest Manhattan Projectist.

Vastus selline, et Forever on juba kümme aastat tegemises ja toosama Manhattan Project on hoopis platvormikas ja mitte FPS, aga tõtt-öelda ei ole mul sellise lahenduse vastu midagi ja kuna järsku tekkis ilge tahtmine seda nõndanimetatud järge testida sai see masinasse peale lastud, ja kahtlemata on see üks vahvamaid ja vaimukamaid shootereid mida hiljuti mänginud olen. Eks mängumaanidel ole Duke Nukem tuntud hea suuvärgi poolest ja mingi hetk mängu pelamise käigus tekkiski küsimus, et kas neid helifaile kuidagi mängu failide folderist enam-vähem mõistlikus formaadis kätte saada ei ole, chanel handbags sest mõte tema andekad repliigid telefoni panna ja sõnumi või sissetuleva kõne teavitusena kasutusele võtta oli tõesti ahvatlev. Korduvalt kuuleb juba tuntud "Rest in... pieces!" ja "Say hello to my little friend" ja Duke'i kavalad pomisemised siis kui päästad näiteks mingis radioaktiivses tünnis lõksus oleva kitsas tagasihoidlikus riietuses tütarlapse on kohe eriti teravad.
Üheks õhtuks pakub Duke Nukem : Manhattan Project mängulusti kõvasti. Väga ilusti loodud kaunis ruumiline maailm, lahedad ja üsna arutud sea-kollid kellel shotguniga ribisid kehast välja lasta saab, mõnusalt hüppamist-turnimist ja vahepeal koguni jetpackiga sõitmist ning loomulikult, nagu mainitud, mõnusalt huumorit.

 
Mängumaania © 2012 | Designed by Bubble Shooter, in collaboration with Reseller Hosting , Forum Jual Beli and Business Solutions