Kuvatud on postitused sildiga PS3. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga PS3. Kuva kõik postitused

Batman: Arkham Origins

teisipäev, 12. november 2013


Juba ammusest ajast on välja kujunenud muster, et kui miski rahvale väga meeldib, siis tuleb jätkata neile selle pakkumist. Täpselt samamoodi on juhtunud ka Batmani Arkhami seeriaga - aastal 2009 tühjast kohast stseenile ilmunud Batman: Arkham Asylum noppis aasta kokkuvõttes igalt poolt auhindu ning pälvis õigustatult tunnustust nii ajakirjanike kui ka mängurite endi seas. Tegemist oli sõna otseses mõttes meistriteosega. Kaks aastat hiljem esitleti meile Batman: Arkham City't, mis viis seeria täiesti uuele tasemele - tutvustati uusi mängumehaanikaid, uusi tegelasi ning kogu pakett oli otsast otsani niivõrd palju tegemist täis, et see võis mõnel lausa pea ringi käima panna. Batmani mängumaa oli nüüd kordades suurem ning mängimine oli taaskord puhas lust. Lugu leidis oma otsustava lõpu, ent kuna mäng oli ülimalt menukas, siis tahes-tahtmata tekkis kõrgematel kohtadel asuvatele inimestele pähe üks küsimus - mis järgmiseks?


Edasiminek oli raskendatud, sest kahe eelneva mängu jooksul oli Batman peksa andnud pea et igale ühele oma suurematest ja nimekamatest vaenlastest. Ainus variant oli teha seda, mida paljud mängud (ning ka filmid) enne neid - minna ajas tagasi. Mängu tegevus leiab aset viis aastat enne Arkham Asylumi sündmusi. Batman on Gotham City kaitsjana tegelenud kõigest kaks aastat, ta on veel pisut "roheline" ja kasutab oma võtetes kohati liigset agressiivsust. Tal ei ole veel autot...ning sellega enam-vähem ka asi piirdub, sest üldises plaanis tundub Batman olevat siiski see sama Batman kes ta ka hilisemates mängudes on. On lumine jõuluõhtu, kuid Batmanil pole aega seda nautida, sest kurjam nimega Must Mask on tema kannule saatnud kaheksa erinevat palgamõrtsukat. Loo autoriks ei ole aga seekord enam Paul Dini, kelle CV on pikk ja Batmani-küllane, vaid kaks uut härrasmeest, kelle resümees on erinevad videomängud, alates Assassin's Creedist ja lõpetades Terminator Salvationiga. Dini puudumine on üks mängu miinustest, sest kuigi uued härrad saavad adekvaatselt hakkama, siis eelnev loo lühikirjeldus ei peida endas täit tõde, vaid loo dünaamika muutub üsna peatselt. Ilma täpseid elemente paljastamata on raske seda lahti seletada, ent lugu ei ole midagi uut, vaid üritab korrata seda, mida Dini juba eelnevad kaks korda teinud on.


Koos stsenaristiga vahetus ka stuudio ning Rocksteady asemel võttis ohjad enda kätte WBG Montréal, kelle resümees ootas ees enne seda kõigest Arkham City port Wii U peal. Üldiselt on tulemus adekvaatne, kuigi mänguliselt on muutusi minimaalselt. Nii nagu looga, on ka mängumehaanikat üritatud eelmistest mängudest kopeerida. Üle on võetud Arkham City avatud maailma kontseptsioon, muudetud kaart kahe korra võrra suuremaks ning lisatud erinevate linnaosade vahel "nn. kiir-reisimise võimalus, kasutades selleks batwingi, Batmani isiklikku lennumasinat. Kaklussüsteem on täpselt samasugune nagu varem, ent vastaste hulk on suurenenud jõudsalt ning kui esimesed minutid läbi saavad ja maailm mängija ees avaneb, tuleb leppida sellega, et enamjaolt liiguvad kriminaalid ja korrumpeerunud politseinikud ringi nii umbes kümne-kahekümnekesi (NB! liialdus). Kahjuks mida lähemale lõpule jõuda, seda suuremaks vastaste hulk muutub ning samamoodi on ka paljude bossivõitlustega, kus lisaks põhipahale tuleb taaskord kolki anda igasugustele väiksematele jõmmidele.


Taaskord saab vaenlasi pimeduse varjus maha võtta ja taaskord on Batmanil abiks igasugused imevidinadest abivahendid, millest osad on uued (ümbertehtud vanad) ning osad vanad, mille eksistents ajalises kontekstis on küsimusi tekitav. Gotham City on küll suur, ent tundub ülimalt elutu. Tegelikult on ta ju tegevusi täis topitud, nagu Arkham City seda oli - mitmed lisamissioonid, suvalisel ajahetkel aset leidvad kuriteod, erinevad kogutavad ja leitavad ja lõhutavad asjad ja muud säärast. Ent peale pättide ja politseinike leidub linnas vaid mõni üksik kodutu, jättes mulje justkui oleks taaskord tegu kõigest ühe suure vanglalinnaga ning kuna eelmisest osast tuttav linnapilt moodustab Originsi Gothamist umbes poole, siis on see illusioon kerge tekkima. Visuaalselt näeb mäng sama kena välja kui alati, ent selle jooksutamisega alati hästi hakkama ei saada - pea et igal mängukorral jooksis minu Xbox kokku ning selle vastu aitas ainult konsooli väljalülitamine ja uuesti käivitamine. Samuti leidis aset hetk, mil täielikult kadus igasugune muusika ning alles jäi ainult tuule vilisemine, muutes elutu linna veelgi kõhedamaks.


Esmakordselt on paketile külge kleebitud ka mitmikmäng, mis sisaldab endas ühte mängumoodi ning nelja erinevat kaarti. Mängijad jagunevad kolmeks tiimiks - Jokkeri alluvad, Bane'i alluvad ning Dünaamiline Duo, ehk Batman ja Robin. Eesmärgiks on erinevate objektide allutamine ning vastaste elimineerimine. Batmani ja Robini puhul on mäng tuttav, ent pättide omavahelised mõõduvõtmised sooritatakse relvade kaasabil. See aga on miski, mis ilmselgelt stuudiole võõras element on, sest kogu pätte ümbritsev mehaanika on niivõrd kohmakas, et mängus puudub igasugune lõbu. Mitmikmängu kvaliteedile räägib ilmekalt kaasa ka fakt, et ühte mängu, millega liituda saaksin, otsisin umbes pool tundi. Wii U versioonis mitmikmängu kaasa ei tule ning võib olla parem ongi, sest millestki erilisest ilma nad ei jäänud. Eriti kuna üksikmängu jagub mitmeks pikaks õhtuks ning seda isegi ilma lisamissioonideta.


Batman: Arkham Origins ei ole halb mäng, otse vastupidi. Kahjuks ei too ta aga lauale midagi uut ning lihtsalt kasutab samu vanu skeeme ning tänu sellele võiks seda pigem kutsuda Arkham City 2ks. Mis Batmanist edasi saab on hetkel müstika, ent juba praegu näitab seeria tillukesi väsimuse märke.


+ palju erinevaid tegevusi
+ visuaalselt heal tasemel
+ kordab eelmise mängu edu...
- ...ent ei oma hinge
- tehnilised probleemid
- tarbetu mitmikmäng

7/10

Lost Planet 3

esmaspäev, 28. oktoober 2013

Jaapanlaste Capcomi poolt välja antud ja USA stuudio Spark Unlimitedi ("Call of Duty: Finest Hour", "Legendary") arendatud „Lost Planet 3“ on täpselt selline kolmanda vaate tulistamismärul, mille kohta võib öelda, et kui oled žanriga varem kokku puutunud, siis ei tohiks see „Dead Space 3“ meenutav kosmosemärul midagi uut pakkuda. Tulistamis - ja võitlusmehaanika on igav, puine ja ennastkordav. Lugu ei paku üllatusi ning maailm pakub nii vähe isikupära, et raske on mängu isegi lõpetada. 
Kõige üllatavam on aga see, et mängu peategelasega on nähtud kõige rohkem vaeva ja see tasus end ära. Ainuke põhjus, miks üldse mängu lõpetasin, seisneski selles, et Jim Peyton on huvitavalt, veenvalt ja omapäraselt kirjutatud lihtne mees ebatavalises olukorras. 
„Lost Planet`i“ seeria ei saanud kunagi sama populaarseks kui näiteks „Gears of War“, kuid kindel fännibaas on lasknud seerial muutuda triloogiaks ja ilmselt selleks ta jääbki. „Lost Planet 3“ on erinevalt eelmistest osadest väga loo – ja tegelasepõhine ning kõige suurem erinevus ei seisne mitte selles, et tegu on eellooga eelnevatele osadele, vaid et kadunud on mehitatud robotite kaootiline võitlus ja mängijaid piitsutanud kiire tempo.
Mängu peategelaseks on Jim Peyton. Jim on heasüdamlik, töökas ja oma naist armastav lihtsameelne sinikrae, kes töötab „Alien`i“ filmidest inspiratsiooni saanud kurja korporatsiooni NEVEC`i heaks ainult selleks, et teenida piisavalt raha oma tulevase järelkasvu tuleviku kindlustamiseks.
Jim saabub EDN III nimelisele jäisele planeedile ainult ühel eesmärgil – teha tööd, teenida raha ja hoida oma suu kinni NEVECi kohta levivate kuulduste suhtes. See osutub aga keerulisemaks kui mees oskas arvata, sest Coronise nimelise baasi ümber toimuvad kahtlased sündmused. Inimesed kaovad või lähevad hulluks. Töölised vannuvad, et on näinud lumetormis inimesi liikumas. Ülemused ütlevad, et see on võimatu ja et see on kõigest meeltega mängiv luust ja lihast läbi tungiv külmus.
Jim harjub rutiiniga. Tema ülesanne on parandada baasi eluks vajalikke masinaid, abistada teisi nende tööülesannetega ja olla sõnakuulelik mehaanik. Tavaline, kuid samas ka täiesti ebatavaline töö on iseenesest huvitav.
Mängija saab planeedil ringi sõita oma isikliku robotiga, kuulata naise saadetud tuleviku country muusikat ning asju parandades tuleb paratamatult lugematutes koridorides ja areenidel võidelda väiksemate ja suuremate Akrini nimeliste putukalaadsete olenditega.
Sarnasused „Dead Space 3`ga“ on paratamatud. Lumi, üleõla tulistamine, relvade täiustamine ja lumi ja veelkord lumi. Valge surm võõral planeedil oli „Lost Planet`il“ juba enne kasutusele võetud, kuid kolmas osa sarnaneb ka kõiges muus varem mainitud märulile andunud õudusseeriale.
Kui tegu oleks otse PC-ile loodud mänguga, siis võiks "Lost Planet 3" olla tõeliselt ilus mäng, aga praegu kordab see eelmiste osade poolt loodut, kuigi Unreal Engine 3 põhjal valminud lumine maastik, kõrged robotid, kõledad jäätunnelid ja meeletud kosmilised tormid pakuvad vahel tõeliselt ilusat vaatepilti.
Vahel on õhustik nii täiuslik, et lausa kahju on näha seda mängudele omaste klišeede all tükkideks lagunemas. Pean silmas muidugi mängude suutmatust jutustada oma lugu nii, et seda ei räägita mängijale otse, vaid et mängija kogeb lugu seda ise läbi mängides.
Hetkel on „Lost Planet 3“ seda tüüpi mäng, kus pärast pikki ekslemisi koridorides ja areenidel tuleb vahele mõni pikem lugu edasi arendav mängusisene video. Loo esitus ise peaks olema osa mängumehaanika ja loo sümbioosist mitte eraldiseisev osa, mis halastamatult matkib filmidele omaseid elemente.
See rutiin, kus mängija käib baasist väljas, parandab seadeldisi, abistab teisi ja võitleb muuseas ka nõrku kohti oranži värviga paljastavate tulnukeluvormidega on huvitav, kaasahaarav ja isegi emotsionaalne puhtalt Jim Peytoni karakteri pärast. Tema mured, rõõmud ja unistused lähevad korda, sest ta on täiesti tavaline mees. Ta ei päästa maailma, vaid on lihtne mehaanik.
Lugu ise on klišee kurjast korporatsioonist ja selle vastu võitlevatest mässulistest, kuid Jimi tegelaskuju on see, kes annab loole ja üldse kogu mängule vajalikus koguses tõsist draamat, veenvaid intriige ja piisavalt palju südant, et natukenegi eristuda teistest palju edukamatest seeriatest.
"Lost planet 3" on ilmselgelt kokku hoitud eelarvega järg, mis ei ürita olla teetähis, vaid on täpselt nii hea kui oma võimaluste piires on üldse võimalik.

+ veenvalt kirjutatud peategelane
+ lihtne, klišeeline, aga siiski töötav lugu
- igav tulistamis - ja võitlusmehaanika
- visuaalselt igav maailm

 6/10

Girl Fight

teisipäev, 22. oktoober 2013


Tuleb visata ainult üks pilk ülevalolevale pildile ning ülima tõenäosusega on kõigil selge, mis sorti mäng Girl Fight on. Mängus leidub tõepoolest nii tüdrukuid, kui ka kaklemist. Kahe sõna vahel leiduva logo põhjal (tütarlaps eemaldamas enda rinnahoidjat) võib oletada, et mängu arendajad ja väljaandjad on jäänud truuks müüginipile, mille kohaselt seks müüb. Esmane tutvumine mängus leiduvate tegelastega kõigest kinnitab seda eelaimdust.


Girl Fight ei hiilga oma sügavmõttelise looga ning kohati tekib küsimus, et miks vastav element üldse valemisse lisatud ongi. Käputäis erinevaid tütarlapsi on sattunud virtuaalmaailma, kus nad võitlevad üksteisega, et välja seletada parim neist ning saada enda käsutusse teatud sorti võimed. Kahjuks või õnneks on mäng üsna selle lahtiseletamisega üsnagi laialivalguv ning konkreetset huvi tegelaste motiivide kohta ei tekigi. Iga tegelasega on võimalik mäng läbi teha nö. "redeli" süsteemis, astudes vastu erinevatele tegelastele ning lõpuks oma jõudu põhipaha peal proovile panna. Mängu alguses on lahti ainult üks tütarlaps, seega tuleb redelist üles ronida mitmeid kordi, kui on soov kõikide neiudega mängida. Kui põhipahale (kes vastava mängu kontekstis vist ei ole siiski päriselt paha) on naha peale antud, saab mängija autasuks erootilise alatooniga pildi tema käsutuses olnud neiust ning samuti lukustub lahti järgmine mängitav tütarlaps. Lisaks jagatakse matšide ajal punkte ilusate soorituste ja muu säärase eest, millega omakorda saab erinevaid boonuseid ja taustalugu paljastavaid dokumente osta.


Mängitavus on aktsepteeritav. Girl Fight ei ole ei liiga raske, ega ka liiga kerge. Kontrollsüsteem on lihtsakoeline ning saab üsna ruttu selgeks, sest asju mida selgeks õppida ei ole just väga palju. Üldjuhul piisab mängijale kolmest nupust, mis hõlmavad endas vastavalt kas käe- või jalalööke, või hoopiski heiteid. Kombode loomine ei ole raskete killast ning kahjuks saab sellega hakkama ka siis, kui seda otseselt mitte üritada, vaid lihtsalt niisama sihitult nuppe vajutades. Väikest eripära mängule lisab Psi-võimete olemasolu, mis võimaldab mängijal kas oma löökidega vastaste elusid varastada, endale terasnahk peale manada või muud säärast. Erinevate võimete lahtilukustamine käib eelnevalt mainitud meetodil ning see on kohe kindlasti soovitatav, sest nendega eksperimenteerimine on tõenäoliselt üks väheseid kütkestavamaid elemente kogu mängu juures.



Visuaalselt ei ole mäng muljetavaldav, ent samas ka mitte üdini inetu; ta jääb kuhugi keskpärasuse piirimaile sihitult hulpima. Osad areenid näevad väga kenad välja, osad on aga ülimalt fantaasiavaesed ning koledad. Tegelaste puhul on nähtud pisut rohkem vaeva, ent siingi on ruumi arenemiseks. Muusika kvaliteet selle eest on üsnagi kõikuva väärtusega. Tegevuse toimumine virtuaalmaailmas enam kui garanteerib elektroonilise instrumentaalmuusika ülekaalu, ent erinevate stiilide kokkupõrge konkreetses ruumis ei kõla lihtsalt alati hästi. Häälenäitlemine puudub, kui mitte arvestada robotlikku "jutustajat," kes enne iga raundi ühe kokkuvõtva lausega lugu edasi üritab arendada ning muidugi on esindatud tütarlaste erinevad valu- ja võiduhõiked.

Girl Fight ei ole halb mäng, per se - mängitavus on lihtne, ent siiski omab nauditavaid hetki. Kahjuks on aga mängu fookus sellel, et näidata võimalikult palju pikslitest koostatud neidude paljast ihu ning tänu sellele on kannatanud kõik muu. Keskpärane mäng on keskpärane.


+ Lihtne kontrollsüsteemist aru saada
- Õhkõrn lugu ei haara kaasa
- "Seks müüb" müügistrateegia on primaarne

4/10











Grand Theft Auto V

kolmapäev, 16. oktoober 2013



Grand Theft Auto seeria on mängutööstuse üks gigantidest. Ei tarvitse isegi kodumaast kaugemale vaadata, et näha tema püsivat populaarsust - kodumaise elektroonikapoeketi Euronicsi mängumüügi tippudes valitsevad eelkõige just selle seeria mängud, olenemata nende vanusest või platvormist. Selle najal võiks lausa väita, et tegu on eestlaste vaieldamatu lemmikmänguga. Seega pole ka ime, et viienda osa ilmumist niivõrd palavikuliselt oodati. Kindlasti aitas kaasa ka mängu arendaja Rockstari "ihne" infojagamine - eelmise aasta keskpaigast poetati rahvale aeg-ajalt mõni üksik pildike mängust ning suuremat infot hakkas lekkima alles mõned kuud enne ilmumispäeva. Mängu oodati pingsalt ja pikalt, ent kas see ootamine oli ka ennast väärt?


GTA kõige suurem tõmbenumber on alati olnud vabadus teha asju oma tahtmise ja ajagraafiku järgi. Mängijal on võimalus sooritada erinevaid missioone, mis arendavad edasi mängu keskset lugu või siis minna niisama linna peale uudistama, olgu selle eesmärgiks siis kas autode varastamine, niisama möllu korraldamine või imeilusa linna avastamine - GTA's on alati midagi teha, eriti veel kui abiks võtta isiklik piiramatu fantaasia. Õnneks ei pea fantaasiat kohe käiku laskma, sest tegemist on arendajad mängu sisse peitnud küllaga - lisaks 69le põhimissioonile, arvukatele kõrvalmissioonidele ning suvalistele juhtumistele on lisaks veel ka muidugi arvukad võidusõidud, kogutavad esemed, võimalus mängida golfi ja tennist, võtta osa triatlonidest ning palju, palju muud. Kõik need tegemised on kokku kogutud vabasse maailma, mis seepuhku on taaskord tagasi jõudnud San Andrease maakonda ning pidavat olema suurem, kui paljud eelmiste mängude maailmad kokku. Ning selle maailma avastamiseks on valida tohutult suure hulga erinevate sõidukite vahel, olgu selleks siis autod, mootorrattad, jalgrattad, lennukid, helikopterid, esmakordselt GTA seerias ennast ilmutavad allveelaevad või muud sõiduvahendid maal, õhus või vees liiklemiseks.


Esimest korda seeria ajaloos ei ole mängija kontrollida ainult üks, vaid tervelt kolm karakterit - rikkur Michael, gängster Franklin ning maakas Trevor. Igaüks neist on erineva taustaga ning erineva erioskusega, mis on taaskord tolle seeria jaoks esmakordne juhtumine. Michaeli erivõimeks on aja aeglustamine tulistamisel paremaks sihtimiseks, Franklini jaoks aga sama täpsete sõidumanöövrite elluviimiseks. Trevor seevastu muutub pööraseks ning omandab tulevahetuses paksu naha ja  hävituslikuma laskemoona. Kolme meest kokkusiduv lugu ei ole just teab mis kirjanduslik meistriteos, ent selles vallas ei ole GTA kunagi hiilanud ning ta pole seda isegi üritanud. Pearõhk on hoopis tegelastel ning nende omavahelisel suhtlusel ja vot siin tuleb nentida, et tehtud on head, väga head tööd. Väga tihti on suu muigel ning vahel tuleb lausa valju häälega naerda, sest dialoogid on humoorikad. Kindlasti suur kiitus häälenäitlejatele, eriti Trevorit kehastavale Steven Ogg'ile, kelle rollisooritust võiks pidada vaat et fenomenaalseks.


Visuaalselt on edasiminekut võrreldes eelmise osaga küll näha, ent samas ei tehta saladust faktist, et mäng jookseb siiani samal mootoril. Sellest on aga välja pigistatud kõik mis võimalik, et luua suur, värvideküllane, võimalikult detailne maailm. Muidugi ei puudu ka avatud maailmaga mängude kohustuslikud elemendid, ehk naljakad glitchid ja vead, aga minu Xboxi versioonis neid huvitaval kombel näha pole olnud. Mine sa tea, mis loogika järgi need mängudesse ilmuvad.


Kokku tuli mänguaega umbes neljakümne tunni jagu, sinna hulka siis põhimissioonid ning mõned paljudest kõrvalmissioonidest ning tegevustest. Eraldi on aga mängul olemas veel internetipõhine mitmikmäng, mis esimestel päevadel siiski valdavas osas rivist väljas oli ning nii mänguritele kui ka arendajatele nii mitugi halli juuksekarva pähe juurde tekitas. Nüüdseks hetkeks *peaks* asi korralikult toimima, kuigi siin-seal võib väiksemaid tõrkeid esineda. Üldjuhul on mitmikmäng päris lõbus, ent pigem haarata sõbrad kaasa, sest üksi võõraste keskel pole ikka see. Sellegi poolest oleks mäng oma raha väärt ka ilma mitmikmängu osata, seega võib toda võtta pigem nagu boonust. Mitmikmängus kuulutati kohe alguses välja, et seal on üle 500 erineva missiooni ning hiljem tuleb neid juurdegi (tõenäoliselt DLC näol), ent kes lootis et need 500 on kõik erinevad ning samasuguse skaalaga kui üksikmängus, need peavad pettuma. Mängijaile pakutakse aga külluses erinevaid võidusõite, kõikvõimalikke deathmatche, langevarjuhüppeid, minimissioone kahe erineva võistkonna vahel ja palju muud säärast, seega tegevust jätkub piisavalt. Lisaks muidugi veel võimalus koos teiste inimestega kogu San Andrease maakonna ulatuses vabalt möllu korraldada, mis on alati olnud üks seeria tõmbenumbritest.


Kõike seda, mis eelnevalt kirja pandud sai (ning seda mis ära ununes) arvesse võttes, võib julgelt öelda et ootamine tõepoolest tasus end ära. Virtuaalses San Andrease maakonnas jätkub tegevust veel pikaks ajaks ning kui kõik see on tehtud ning absoluutselt kõik nurgad  läbi otsitud tasub lihtsalt aeg maha võtta ning tõeliselt jälgida mis ümber toimub ning kui palju on veel asju, mille olemasolust aimugi polnud.

[5/5]
















Sanctum 2

kolmapäev, 25. september 2013

"Sanctum 2" on omapärane kooslus tornide kaitsmise strateegiast ja esimese isiku vaates tulistamisest, mis kahjuks eelistab tulistamist strateegiale. Unreali mootoril valminud esimene "Sanctum" polnud minu jaoks just see kõige meeldivam kooslus. Esimese osa põhjal ei saanud strateegiahuviline minus piisavalt väljakutseid ja tulistamismängude fänn minus ei saanud just väga rikka kogemuse osaliseks. 
Teine osa teeb mitut head asja korraga, aga unustab ära, mida tahab saavutada või mis rolli tahaks niigi karvaseid ja sulelisi täis mängumaastikul omada. 
FPS kohtub strateegiaga 
"Sanctum 2-es" tuleb ülistiilsete futuristlike seadeldiste ja relvade abil luua baasi keskel asuva hinnalise tuuma ümber läbimatu labürint ja seda turvavad kahurid, kuulipildurid ja muud kaitsemehhanismid. Kindla aja möödudes või ise valmisolekust märku andes saabuvad tulnukad, kes üritavad iga hinna eest sind ja sinu tuuma hävitada. Mida keerukam on labürint ja mida rohkem on kaitset, seda väiksem on võimalus, et nad tuumani jõuavad. Iga matši järel saab täiustada torne, relvi ja iseennast.
Enne matši tuleb eelkõige panustada parima võimaliku strateegia väljamõtlemisele, aga mängija käsutuses oleva kahe relvaga vaenlaste pihta tuld andmine ei ole strateegia, vaid lihtsalt tulistamine. Tornid küll kaitsevad ja neid saab igatpidi kasutada, aga FPS mängija olemasolu ja mõju tundub olevat minimaalne ja sama kehtib ka strateegilise osa kohta. 
Tulistamismängu osa suurendamiseks ja pinge parandamiseks on mängijale antud korraga kätte kaks relva ja mõlemal on ka alternatiivne tulejõud. Mõlemad relvad peavad teatud kuulide arvu tulistamise järel laadima ja nii vahetadki kogu aeg relvi omavahel, olles ise samal ajal tule all - see annab juurde pinget ja tunnet, et liigselt paigal püsides ja niisama tulistades ei saa ikka hakkama. 
Õnneks on mäng tehtud piisavalt raskeks. Vaenlased pole kergemate killast, raha ja varusid ei jagata niisama - kogu strateegia peab väheste olemasolevate jõududega ära kasutama.
Pingsat mõttetööd labürintide ehitamises osas ja ühe kaardi kontrollimist oma äranägemise ja võimekuse järgi pakutakse vähem kui võiks eeldada, aga siiski piisavalt, et olla vajalik osa mängust. Üksi mängides saab iga matsi järel valida 4 tegelase vahel ja sul on ühe matši jaoks ühte kindlat tüüpi relvad. Koos sõpradega või võrgus mängides on kõigil erinevad relvad ja nende funktsioone saab grupi liikmete vahel lahingutandril oskuslikult jaotades väga tulemuslikult ära kasutada. 
"Sanctum 2" keskendubki kõige rohkem mitmikmängule, mis on ühtlasi ka mängu üks kõige suuremaid väärtusi. Fookus on grupiga koos töötamisel, meeskonnaga tulnukate hävitamisel, tuuma kaitsmisel ja labürindi ehitamisel. Relvade, tornide ja erinevate võimetega tegelaste uuendamine pakub vaheldust ja vajalikus koguses põnevust uueks matšiks valmistumisel. Mängija progressi ja tähtsust meeskonnas kannustab pidevalt uusi võimeid lahtilukustav taseme – ja punktisüsteem. 
Mäng kukub läbi aga selles, et üritab rohkem olla tulistamismäng kui tornide kaitsmise strateegia. Vaenlaste tulek on igav ja ühesuunaline ning varieeruvust on vähe. Väljakutse seisneb ainult raha ja varude hoidmises ning nende strateegilises kasutamises, aga mitte vaenlastega võitlemises. Tulistamismängu olemust lõhub aga see, et relvadel ja nende uuendustel ei ole vaenlaste pihta lastes tuntavat tulejõudu. On ühte ja on teist, aga pole ühte selget pidevat joont. 
Algupärane "Sanctum" keskendus rohkem strateegiale ja vähem tulistamisele. Teise osaga on vastupidi - tundub, et mõlemat korraga ei saa. "Sanctum 2" pole hea strateegilises lähenemises ja tulistamismänguna on see samuti väga puudulik. 
Kokkuvõte: Võib-olla ei pea tornide kaitsmise strateegia olema FPS žanris, sest "Sanctum 2" ei tee kumbagi just väga hästi kui suurepärane mitmikmäng välja arvata. 

Hinne: 3/5

Arvustus ilmus esmakordselt septembrikuu [digi]-s. 

Saints Row IV

neljapäev, 12. september 2013

 

Algselt sündinud kui Grand Theft Auto kloon uue konsoolipõlvkonna tulekul, on nüüd Saints Row seeria oma "suurest vennast" lahku kasvanud ning iga järgneva osaga aina enam ja enam omanäolisemaks muutunud. Seeria kolmas osa, mis paljude mängurite poolt positiivselt vastu võeti, heitis kõrvale tüüpilise tänavajõmmide stsenaariumid ning keskendus rohkem naeruväärsele - endistest kriminaalidest olid saanud ülelinna superstaarid, kelle tegevuste ampluaasse mahtus nii suure roosa peaga kassimaskoti tapamängudest osavõtmine, zombidega võitlemine kui ka niisama linna peal möllu korraldamine, kasutades selleks kas vektorgraafikast valmistatud tanki või suurt lillat dildokurikat.


Saints Row IV , mis oma kontseptuaalse alguse sai küll kolmanda osa allalaetava lisapaketina, ent THQ pankrotistumise ning õiguste ja vahendite uute omanike kätte liikumise järel täisväärtuslikuks mänguks sai, viib aga naeruväärsuse (ja sellega koos ka lõbu) hoopis uuele tasemele. Saints Row kamba kuulsus on jõudnud uuele tasemele ning enam ei tegeleta tühiste tänavasõdadega, vaid mängija loodud peategelasest on saanud Ameerika Ühendriikide president, kelle üks esimestest otsustest on kas näljahäda lõpetamine või vähi ravimine igaveseks. Minuteid hiljem ründavad Valget Maja aga tulnukad ning pea et terve kamp langeb nende kätte vangi. Järgmisel hetkel leiavad nad endid virtuaalsest maailmast ning nende peamiseks eesmärgiks on oma vangikongist põgenemine ning otse loomulikult tulnukate pealikule naha peale andmine. Mäng ei võta ennast kordagi tõsiselt ning see on hea - lugu on lihtne, ent toimiv ning kogu kompott lihtsalt pulbitseb mõnusast huumorist ja arvukatest viidetest nii mängudele, filmidele kui ka muule popkultuuri elementidele. Kui kogu seda ülemeelikut tobedust ja lõbu ühe lausega kokku võtta, siis on Saints Row IV oma olemuselt just see mäng, mis Duke Nukem Forever oleks pidanud olema, seda küll omas võtmes. Mängu eelmiste osade mängimine ei ole küll kohustuslik, ent päris palju viiteid minevikule siin siiski tehakse.


Kuna suurem osa tegevusest leiab aset virtuaalses maailmas, on ka eksisteerimise reeglid palju paindlikumad, andes mängijale supervõimed. Juba päris alguses saab peategelane endale võime joosta kiiremini kui mistahes mootorsõiduk ning võime hüpata üle kõrgete majade. Mängu edenedes lukustub lahti veel terve posu muid võimed ning samuti saab neid edasi arendada, kogudes linna peale laiali puistatud datariismeid, ent kõige esimesed supervõimed on üldjuhul ka kõige kasulikumad ja lõbusamad. Lisaks supervõimetele on mängija kasutada ka terve arsenalitäis erinevaid hullumeelseid relvi, alustades lightsaberilaadsest energiamõõgast ning lõpetades dubstep-relvaga, mis sõna otseses mõttes tulistab muusikat ning paneb kõik ümbritseva tantsima.


Visuaalselt ei ole mingit hüpet toimunud, mootor on sama, kuigi tänavad on vallutatud neoonvärvide poolt. Kahetsusväärseks võib pidada seda, et nii mõnelgi korral oli konsoolil raskusi asja väljajooksutamisega, seega kel vähegi võimalik, see jahtigu PC versiooni. Kindlasti ei saa öelda, et mäng ei oleks konsoolil mängitav, kaugel sellest. Ent kui ekraanil toimub liiga palju asju korraga, eredaimaks näiteks suur hulk plahvatusi, lasereid ja dubsteppi, siis võib kaadrisagedus madalaks kiskuda ning pilt hakkida. Õnneks oli neid juhtumeid piisavalt vähe, et mitte häirivaks muutuda. Audiopoolel on asjalood tunduvalt paremad, häälenäitlemine omal kohal ning päris humoorikalt visatakse tuld alla mängutööstusele üldiselt pilades ühe tuntuima häälenäitleja Nolan North'i osalust igas videomängus sellega, et siin on võimalik valida tema häält oma tegelasele. Plusspunktid ka hea muusika eest ning samuti tuleb kiita võimalust kuulata seda ka siis kui parasjagu autoga sõitmist ei toimu, elimineerides need piinlikult vaiksed momendid, mil tuleb jalamees olla.


Mänguaega kulus minul umbes 25 tundi, sinna hulka saab lugeda nii 37 missiooni pikkuse loo osa, kui ka kõikide kõrvalmissioonide läbitegemise ja kogutavate esemete ülesotsimise alla kulunud aja. Teiseks läbimängimiseks piisavalt motivatsiooni ei pakuta, ent see ei tähenda seda, et mäng mängimata tuleks jätta - otse vastupidi. Saints Row IV võib väga vabalt olla selle aasta üks kõige lõbusam mäng üldse ning seda on raske mitte soovitada. Kuidas saab ta aga vastu kohe-kohe ilmuvale uuele Grand Theft Auto osale? Seda näeme juba varsti...


Mõttevälgatus: Kadunud ja leitud planeet - Lost Planet 3

kolmapäev, 11. september 2013

Lumehelbed langevad, väljas valitseb tormieelne ilmastik, pilved kogunevad, kaugel on kosta müristamist. Sina teed tavalise sinikraena aga oma igapäevast vahel igavat ja vahel tüütut tööd - parandad masinaid, abistad ülemusi erinevate ülesannetega ja proovid oma tööd nautida.
Samas loodad, et palk ei vähene ja et sellest ikka piisab, et pere üleval pidada. Sinu töö on kodust kaugel ja oma naist pole sa juba ammu näinud. Samas loodad ikka, et kogu vaev tasub end ära, sest tasu on hea, aga mis hinnaga?
Sinu töö on aga olla mehitatud hiigelroboti juht kosmose kaardistamata osas leitud lumisel ja väga jäisel planeedil täis inimeste kohalolusse väga konfliktselt suhtuvat kohalikku loomastikku. Konfliktse all pean silmas muidugi seda, et loomastik on valmis sind ja sinu töökaaslasi igal hetkel tükkideks rebima. Samas pole kõik ka nii hull. Palk on hea, kaastöölised meeldivad ja töö hiigelrobotiga pole raske.
See kaitseb sind vaenuliku loomastiku eest ja vahel kui peabki alati tormise näoga ilmaga väljas käima, siis on sul kaasas mitut tüüpi relvi, mis tulevad eriti kasuks siis kui hiigelrobot jääb liiga kaugele või kui jäine supertorm lihtsalt külmutab sinu masina ära ja ei jää muud üle kui jää maha lammutada.
Sinikraena on Jim Peyton väga leplik ja teab, kus on tema koht suurkorporatsiooni lõputus ahnuses. Tema koht on asendatav ja elu väärtusetu. Seetõttu teeb Jim seda, mida kõige paremini oskab - parandab sõidukeid, roboteid ja peab tehnilist järelvalvet uut kütuselementi kaevandava baasi ümber. Jim oskab oma tööst mõnu tunda.
Naine saadab talle kodukandi country muusikat, mida mees kuulab iga kord kui läheb uuele sõidule. Sõnumid saabuvad suure hilinemisega ja see morjendab Jimi. Iga vestlus naisega on nagu pihtimus mitte dialoog, aga muusika viib ta mõtted mujale.
Robotiga planeedi lumistel nõlvadel ringi käies ja tuleviku versiooni country muusikast kuulates on olemine mõnus ja isegi tüütu töö muutub hetkeks nauditavaks. Seda kuni hetkeni, mil baasi tabab torm või kui robot loobub töötamast või kui on vaja väljas palja peaga ringi käia ja hädalisi aidata.
Vahel Jim väsib ära, aga siis ronib ta robotist välja ja vaatab tundmatu planeedi lumiste mäeahelike poole. Suur mecha tema selja taga ja tuleviku country muusika üle tormi üürgamas. Lund hakkab sadama ja Jim on siiski rahul, aga miski siiski pitsitab. Kõik siin planeedil ei ole nii nagu paistab. Mingi suurem jõud on tegutsemas ja esimesed märgid sellest annavad juba tunda.
Keegi sellest ei räägi, aga kõik teavad. Jim on roheline ja väga värske töömesilane sellel lumisel planeedil. Ta alles tutvub korporatsiooni pahede ja selle jäise, aga vägagi elusa planeedi saladustega.
Kui Jim vaid teaks, et muusika, mida kuulab on komponeeritud "Mass Effect`i" kahe esimese osa autori poolt, siis ta mitte ainult ei kuulaks, vaid naudiks igat nooti. Jack Wall pole seekord loonud eepilist muusikat eepilisele mängule ja seda ilmselgetel põhjustel. Selle asemel on "Lost Planet 3" täis James Horneri "Aliens`i" ja paljude teiste kuulsate ulmefilmide viiside erinevaid variatsioone, kuid see teeb oma töö ära - õhkkond muutub suuremaks kui elu ja lugu eepilisemaks kui ta seda tegelikult on.
Kõige suurem ilu Jack Walli muusika juures on aga tuleviku country muusika või nagu ta seda ise on nimetanud alien country music. Kultusliku režissööri, stsenaristi ja produtsendi Joss Whedoni kultuslik seriaal "Firefly" kasutas tuleviku country muusikat omas vesternlikus laadis esimest korda väga tõhusalt, luues seejuures unustamatu õhustiku.
"Lost Planet 3" muutub seetõttu kohe ka tükkmaad nostalgilisemaks, argisemaks ja kodusemaks. "Firefly" muusikat meenutavaid palasid kuulates mechaga ringi sõites unustan ka ise ära mängu mitmed möödalaskmised ja hindan seda, mida on püütud saavutada - hea lugu, veenev peategelane ja maailm, mida kõik juba tunneme, aga mida keegi meist hinnata ei oska.
"Lost Planet 3" on seeria kolmas ja tõenäoliselt ka viimane osa. Kolmas osa pole siiski järg, vaid hoopis seeria eellugu - uus lugu, uus peategelane ja veel vaiksevõitu külmunud planeet.
Maailmakuulsa Jaapani suurstuudio Capcomi jaoks oli esimene, nüüd juba ligi 7 aastat tagasi ilmunud, "Lost Planet" samm uude generatsiooni. Aasta oli siis 2006 ja maailma asus vallutama Xbox 360 järel aasta hiljem turgusid rünnanud PlayStation 3. Iga suurstuudio oli valmis avama uut mängugeneratsiooni oma parima pakkumisega. Xbox 360 jaoks oli selleks "Lost Planet`iga" umbes samal ajal ilmunud ja senini mängurite südames pesitsev "Gears of War". 
"Lost Planet`it" tabas aga natuke teine saatus. Kui "Gears of War" läks iga järgneva osaga aina paremaks ja on seda tänini suuresti fännide nostalgia pärast, siis "Lost Planet 2" ei suutnud ületada nii esimese võlusid ega haarata osa "Gears of War`i" võidukäigust. Põhjuseid oli mitu. Alates kaasahaarava loo puudumisest ja lõpetades võitlusmehaanika puudulikkusega. Kasuks ei tulnud ka võrdlus "Gears of War"-iga.
Jaapanlased töötavad teistmoodi. Nende mängueetika ja seetõttu ka looming on teistsugune. Kui Jaapani mängustuudiod loovad kõigepealt mehaanika, võitluse ning kõik kellad ja viled ning alles siis paigutavad selle keskele loo ja tegelased, siis läänes on asjad teistmoodi. Algul lugu ja tegelased ning alles siis graafika, mehaanika, võitlus ehk siis kõik, mis teeb mängu lõbusaks. Seetõttu suhtuvad nii ka lääne mängurid - lugu ja tegelased peaksid alati olema piisavalt head. et nautida mängu ennast.
See ei kehti muidugi kogu aeg ja enamjaolt ei pea see väide isegi paika, aga suundumus on selline olnud ja on alati iga uut mängu prooviva mänguri südames.
"Lost Planet 2" ilmus ligi kaks aastat pärast esimest ja sinna jäi asi ka seisma. Capcom hakkas vaikselt oma intellektuaalse omandi õiguseid lääne arendajatele üle andma (alguses "Devil May Cry" ja nüüd viimati "Dead Rising") ja tulemuseks on vana konsooligeneratsiooni lõpus ilma suurema kisa ja kärata ilmunud "Lost Planet 3".
Kuigi "Lost Planet`i" seeria populariseeris taaskord "Star Wars`i" stiilis lumise planeedi seikluse, on kolmandal osal teatavad sarnasused ühe teise lumise õudus/seiklusmänguga. Selleks on muidugi väga lumiseks osutunud "Dead Space 3".
Veri paistab valgel lumel hästi välja ja nii arvas ka Visceral Games, kelle Isaac Clarke`i kolmas tulemine pöördus natuke rohkem ära õudusest, et sisse tuua rohkem võitlust ja seiklust. See, et kas see oli hea otsus, oli fännide otsustada ja enamjaolt tundus, et tunti siiski puudust kitsaste koridoride horrorist.
"Dead Space" pole "Lost Planet`i" seeriaga küll väga seotud. Üks sai alguse Jaapanist ja teine on lääne horrorimaial filmi - ja mängukultuuril põhinev ulmeõudus. Muidugi on kahe seeria vahel ka ligi 2 aastat.
"Lost Planet" on rohkem nagu "Gears of War" ja vähem nagu "Dead Space", kuid kolmanda osa puhul ei saa enam nii öelda. Teatavad sisulised nüansid uue tegelase arengus ja loo esituses meenutavad vägisi kogemata kangelaseks ostunud Isaac Clarke`i seiklusi. 
"Lost Planet 3" ilmumine samal aastal "Dead Space 3"-ega ei ole muidugi juhus, aga annab siiski alust võrdluseks. Tegu on huvitava võrdlusmomendiga, sest ühelt poolt saame näha kuidas USA arendajad käsitlevad Jaapani mängukultuuris üles kasvanud seeriat, aga teiselt poolt on meil olemas ka seeria, mida on algusest peale arendanud lääne stuudiod. Ja seda on ka tunda.
"Dead Space" on iga osaga üritanud minna aina suuremaks ja seda tehes on kaotanud ka osa oma algsest võlust, aga "Lost Planet 3" on kahe viimase osaga võrreldes väiksem, vaiksem ja rahulikum. 
Samalaadne üleõla tulistamismehaanika, sarnased CGI videod ja üldiselt väga sarnane planeet - lumine ja külm. Nii "Dead Space`is" kui ka "Lost Planet`is" on vastased, keda peab tulistama suurima tõhususe nimel strateegilistesse kohtadesse.
Kolmest "Lost Planet`i" mängust paistab kõige värskem osa olevat kõige vähem populaarsem, aga tegu pole sugugi mitte halva mänguga, vaid pigem ei suutnud see algselt "Gears of War`i" ja "Dead Space`i" kõrval pakkuda midagi uut nii sisu, mängumehaanika kui ka tegelaste vallas ja praegu on selleks natuke liiga hilja.
"Lost Planet 3"-l on sümpaatne peategelane, sisu areneb aeglaselt, kuid piisava pingelaenguga, et olla köitev ning loo ja disaini kooskõla loob põneva maailma, millel oleks palju pakkuda. Võitlusmehaanika, graafika ja disain on maha jäänud suuresti tänu konsooligeneratsioonile endale.
Kui tegu oleks otse PC-ile loodud mänguga, siis võiks "Lost Planet 3" olla tõeliselt ilus mäng, aga praegu kordab see eelmiste osade poolt loodut, kuigi Unreal Engine 3 põhjal valminud lumine maastik, kõrged mechad, kõledad jäätunnelid ja meeletud kosmilised tormid pakuvad vahel tõeliselt ilusat vaatepilti. Vahel. Mitte tihti, aga vahel on õhustik nii täiuslik, et kahju on näha seda tükkideks lagunemas. 
"Lost Planet 3" on mul hetkel veel pooleli, kuid isegi pärast paari lühikest tundi võin südamerahus öelda, et tegu pole masstootmisest välja hüpanud juhusliku järjega, millest peaks suure kaarega eemale hoidma, vaid mängule pühendudes ja tõesti kuulates, mida sellel on öelda, võib avastada, et oma südamikus on tegu ilusa, isegi liigutava looga natuke liiga traditsioonilises ja tavapärases vormis.
Pealtnäha selline nagu teised, aga natuke jäist lund maha kraapides leiab siit nii mõndagi head ja ehk ka midagi sellist, mida suurem osa mänge enam ei paku - ilmselgelt kokku hoitud eelarvega järg, mis ei ürita olla teetähis, vaid on täpselt nii hea kui oma võimaluste piires on üldse võimalik. 

Deadpool

pühapäev, 1. september 2013

Marveli kurikuulus antikangelane Deadpool sai päris oma mängu. "Deadpool" on kui paat haiges unenäolises meres ja seda paati juhib kriminaalne geenius, kes on ühtlasi skisofreeniline lobamokk ja egomaniakk.
Kas oled kunagi mänginud mängu, milles peategelane teab, et mängija teda juhib? Kas juhitav tegelane on kunagi kommenteerinud või teinud nalja sinu tegevuse üle? Deadpool on tegelasena nii ülbe, et ei pea isegi lugu mängu tootnud High Moon stuudiost ("Transformers: Fall of Cybetron") ega nende stsenaariumist. 
Esimese asjana kirjutab Deadpool osa sellest ümber ja ülejäänud rebib puruks. Sageli juhtub ka nii, et mängustuudio võtab Deadpooliga ühendust, et ta ikka stsenaariumit jälgiks ja eelarvet liiga suureks ei ajaks, kuid Deadpool ähvardab mängu tegijaid õhku lasta, kui nad ei paku talle rohkem plahvatusi. 
Hullu antikangelase argipäev 
Kõik see on esindatud "Deadpool`i" mängus, kus geneetiliselt muundatud palgamõrvar Wade Wilson arutab tema peas kõlavate häältega stsenaariumis ja mängudes üleüldiselt leiduvate lolluste üle. Lugu peaks olema X-Meeste ühest vaenlasest, aga tegelikult on tegu Deadpooli nimelise karnevaliga, kus võib toimuda kõike, mida üks kahestunud isiksusega hing võib ihata. 
Deadpool on tegelasena justkui ideaalne vahend toomaks mängu põhimõtteliselt kõike hullumeelset, pöörast ja täiesti segast. Ühel hetkel oled 8 bitises mängus või siis astud esimest Wolfensteini meenutavasse keskkonda. Üldjuhul Deadpool vihastab ja helistab eelarvet alandanud produtsendile ning ähvardab ta õhku lasta. Teisel hetkel kasutad ohtlike kohtade ületamisel Deadpooli peas kostuvate häälte tekitatud koomikslikke kõnemulle.
"Deadpool`i" võib ühte patta panna koos "Far Cry 3: Blood Dragon`iga", kuid teineteisest on nad siiski väga kaugel. "Blood Dragon" on loodud kindla sihi ja eesmärgiga. "Deadpool" teab väga hästi, et on võitlusmänguna igav. Korduv disain ja ühekülgne võitlus kaob aga kuhugi sinna Deadpooli üliropu huumori ja kahestunud isiksuse vaidluste vahele ära. 
Näiteks lahingus viga saades paraneb Wolverine`i paranemismutatsiooni täis Deadpool kindla aja möödudes automaatselt, kuid senikaua saab mängija näha tõeliselt rõvedat tegelast - nahk on maha koorunud, liha on luudelt kadunud ja ühel hetkel märkad, et tegelase maskiga kaetud näo asemel on verine kolp. Deadpooli vulgaarsus ja ropp isiksus väljendub näiteks nii, et ta kiidab ühe vastase rinnapartii suurust, kuid too ripub samal ajal surnuna vaia otsas.
Deadpool on tegelasena geniaalne, aga ilmetute vastaste hakkimine on sellele vaatamata igav, ennastkordav ja üsna tüütu. Vaimuvaene võitlus tapab mängu kõikvõimsa huumori, kuni hetkeni, mil kerkib mõistmine, et ka huumor hakkab ennast kordama ja rutiinseks muutuma. 
Deadpooli firmamärgiks kujunenud mõõkadega saab teha igasuguseid trikke ja see vist ongi ainuke asi, mis hoiab võitlust põnevana, aga mitte just eriti pingelisena. Kogu võitlussüsteem on iganenud ja väga korduv, kuid siiski kordades huvitavam kui näiteks see, mida demonstreeris meile alles hiljuti ilmunud "Remember Me". 
Kokkuvõte: "Deadpool" näeb kurja vaeva, et peita kiirelt kaduv mõttekus võimalikult suure koguse hullumeelsuse alla ja osaliselt see isegi õnnestub.

Hinne: 3/5

Arvustus ilmus esmakordselt augustikuu [digi]-is. 

 
Mängumaania © 2012 | Designed by Bubble Shooter, in collaboration with Reseller Hosting , Forum Jual Beli and Business Solutions