Borderlands 2 jätkab mänguliselt samal rajal nagu tema eelkäija, segades kokku tulistamismängu ja RPG. Valem on tavapäraselt lihtne - mängija teenib nii missioonide täitmise kui ka vastaste tapmise eest kogemuspunkte, kõrgemale tasemele jõudes saab valida kuhu suunata teenitud oskuspunktid (kas kulutada see kilpide tugevdamiseks või hoopiski tulejõu suurendamiseks ja muud säärast) ning samuti võib teenida badass punkte, mille eest saab samuti igasuguseid erinevaid oskuseid/esemeid paremaks teha. Samuti on taaskord valida nelja erineva tegelasklassi vahel (kuigi peatselt on tulekul ka viies) - Commando ehk lihtsõdur, kes võib endale abimeheks maha visata ka kuulipilduja: Siren ehk sireen, kelle erivõimeks on lühiajaline vastaste liikumisvõimetuks tegemine; Gunserker ehk väike vihane lühike mees, kes suudab kasutada kahte relva korraga; ning Assassin ehk salamõrtsukas, kes muutub nähtamatuks, loob endast hologrammpeibutusi ning omab ägedat mõõka. Kõik on tehtud lihtsaks ja mugavaks ning valikuvabadus on niivõrd suur, et kui koos sõpradega mängida, siis on ülimalt harv juhus see, et kokku satuvad kaks samasugust tegelast. Samuti on võimalus muuta oma tegelase välimust, mis on võrreldes eelmise mänguga (kus tegelase välimuse muutmine sisaldas kolme erineva värvi valimisest tolle kostüümi tarbeks) suur samm edasi. Järjekordne suur pluss koos sõpradega mängimisele (mida saab teha lausa neljakesi) - isegi kui kõik otsustavad valida täpselt ühe ja sama klassi, siis tänu rohketele valikuvariantidele tegelase muutmise menüüs on lihtne üksteisel vahet teha. Välja arvatud juhul kui su sõbrad on jobud, kes lisaks samale klassile valivad ka samad kostüümid/soengud.
Eelmise mängu puhul oli minu jaoks probleemiks ka see, et heade (või vähemalt rahuldavate) relvadeni jõudmiseks kulus üpriski palju aega, siin aga tundub iga viimne kui üks neist arvukatest relvadest hea, või siis halvimal juhul vähemalt huvitavana. Relvi on palju, iga paari meetri tagant võid endale uue ning parema leida ning miski pärast meeldib pahadele just välikäimlatesse rohkelt relvi peita. Relvade erinevad omadused teevad kindlaks, et mängija arsenal on (soovi korral) mitmekülgne ning igaks juhtumiks ning iga vaenlase vastu on alati lahendus varrukast (või siinkohal seljakotist) võtta. Kõikide erinevate relvade katsetamine on pool lõbu - on relvi, mis panevad su vastase põlema, katavad nad happega üle, relvad mis laadmise ajal plahvatavad nagu granaadid...ning samuti on võimalik modifitseerida granaate, kilpidel on erinevaid omadusi ja palju muud - kõik see avastamisrõõm on lihtsalt võrratu! Sellele lisaks on kaardid, kus avastamismeelt avarda, üpriski suured ning omanäolised - on nii lumiseid mägesid, liivaseid kõrbi kui ka urbaniseerituid piirkondi jõgede, merede ääres. Vaenlasi on erinevaid, alustades tavalistest lumekollidest ja putukatest, lõpetades erinevate pättide ja maa all pesitsevate monstrumitega.
Mängu visuaalne stiil on suurepärane. Tumedad kontuurjooned tekitavad koomiksilaadse välimuse, mis on piisav, et Borderlands 2 suudaks oma eelkäija kombel massist erineda. Samuti on siin palju värve, mis on vägagi tervitatav nähtus ning see miski, mis esimeses osas (vähemalt minu mängukogemuse osas) natuke tagaplaanil oli. Üldise visuaalse ilmega võib üldplaanis rahule jääda, kahjuks suudab meepotti tõrvatilga poetada tõsiasi, et mõnikord läheb mootoril pisut aega, et kõik tegelased ja varandus pildiliselt teravaks teha, mistõttu võib nii mõnigi kord silma alla sattuda mõni ähmane rääkiv kuju või padrunisalv. Audioküljega probleeme pole - muusika on võrratu ning annab ekraanil aset leidvale kärtsule ja mürtsule palju juurde. Mängu dialoog on samuti hästi sisse loetud, millele annab muidugi palju juurde ka vägagi humoorikas ststenaarium. Tõenäoliselt pole ma kunagi varem nii palju ühte mängu mängides naernud kui nüüd (seda siis vähemalt õigetel põhjustel) - huumoriga alustatakse kohe esimestel sekunditel ning see rada jätkub mängu vältel. Eriti lõbus on kuulata Claptrapi vestlusi teiste tegelastega või mängu peapaha Handsome Jack'i heietusi raadiosaatja vältel kasvõi sellest, et mis lapsiku nime ta enda teemantitest tehtud hobusele paneb.
Mänguaega jätkub siin küll ja veel. Lisaks põhiloole (kus mängija peab takistama Handsome Jack'i kurjad plaanid) on kõrvalmissioone külluses. Tunnistan ausalt ülesse, et kuigi mänguaega on kulunud umbes 30 tunni jagu, ei ole ma siiani mängu lõppu näinud, sest tegemist on rohkem kui küll. Lisaks kõigele eelmainitud asjadele on mängu peidetud tohutul hulgal viiteid teistele mängudele ning popkultuurile üldisemalt, nii väiksemas kui ka suuremas mahus - olgu selleks siis väike torge kõige populaarsema lause pihta Skyrimis või siis terve kõrvalmissioon, mis on pühendatud teismelistele mutantninjakilpkonnadele. Igatahes on iga mänguga veedetud minut olnud täis lõbu ja naeru ning olen kindel, et kui selle mängu läbi saan, siis võtan esimese osa uuesti ette, vaadates seda nüüd teise pilguga. Üks asi on aga kindel - Borderlands 2 on niivõrd suur elamus, et võin juba praegu julgelt talle enda isikliku Aasta Mängu tiitli anda!
0 kommentaari:
Postita kommentaar