Indiana Jones and the Staff King

Pühapäev, 19. september 2010


Viimasel ajal on Mängumaanias mainitud väga palju just filmimänge ning esmapilgul võib ka Indiana Jones: Staff of Kings tunduda kui odav kasseerimine neljanda filmi arvelt(enne mängu ilmumist arvas isegi osa rahvast seda, aga siis ilmus film, kuid mäng hilines), kuid reaalsuses on tegu iseseisva mänguga. See staatus ei muuda siiski midagi, sest mäng on ikkagi suhteliselt jama ning tundub järgivat tavapäraste filmimängude kvaliteeti.


Lugu üritab matkida filmitriloogia (ei ole neljandat näinud, seega ei oska sõna võtta) üpriski tavapärast ülesehitust, millek ohaselt on Indy taaskord mingi müstilise eseme jälgedel, kuid tee peal visatakse talle pidevalt kaikaid kodaratesse. Nii on ka seekord, kui Indiana asub otsima Moosese saua; sedasama millega too Punase Mere kahte lehte lõi. Kahjuks oli vana stiili järgimine natuke etteaimatav, seega võis filmiklišeesid üles lugeda ka rohkem kui ühe käe näppudel. Cut scene'id on staatilised, seega ei saa neid skippida, mis on üsnagi tüütu kui mõnikord samast kohast uuesti alustada. Indy seiklused viivad teda nii džunglisse, Egiptusesse, muuseumidesse ja talvistesse koobastesse, kus tema teel on nii peadmurdvad pusled ning mitmed erinevad vaenlased, eesotsas tuttavate natsidega. Pusled on enamjaolt naeruväärselt lihtsad ning nõuavad väga vähe nuputamist, sest tegemist oli tavapäraste "vea see kast sinna" või "vajuta seda nuppu" tüüpi mõistatustega. Ainult üks, mis esmapilgul tundus lihtne, nõudis internetist järgivaatamist, kuna antud vihje kohe üldse ei "meikinud senssi."


Pusled on aga väike osa sest, nagu kolmanda isiku perspektiivis mängitavad seiklus/actionmängud ikka, on pearõhk ringijalutamisel ja pahadele naha peale andmises. Siin saab seda teha kas lüües või ringivedelevaid esemeid kasutades, kuid kõige lihtsam on vastane piitsaga enda ette tirida ning siis kiirelt põlvega näkku lüüa. Kuna teised tüübid senikaua ootavad sinu järgi, siis ei ole raske terve tuba sama mustrit kasutades tühjaks teha. Vaid hiljem on paari tüübi puhul vaja kasutada raskemaid võtteid. Samuti satub ette kohti, kus mäng surub su põlvili ning pistab revolvri vägisi kätte. Wii peal ehk toimiks asi paremini, nö. light-guni stiilis, kuid siin oli parema analoogiga sihtimine veidi ebamugav.


Kõike viimasena tuleks ära mainida veel sõiduosad, kus Indy kihutab kas trammi, auto või paadi peal ning ühe korra lastakse teenekas seikleja ka elevandi selga. Tihtilugu on Indiana aga lihtsalt sõitja, mitte juhi rollis ning keskendub taaskord tulistamisosadele või QTE stiilis kiirendustele/kõrvalepõigetele. Mängu graafika on nähtavalt aegunud ning ruuduline, värvivalik on vägagi mannetu, sest kõik (isegi džungel) on omandanud kahvatud, hallikad toonid ning silmailu on suhteliselt väha. Audiopool on unustatav, kuigi Indyt kehastavale näitlejale annaks au, sest suutis natukene Harrison Fordi moodi kõlada küll. Mitmikmängu leiab kuuldu järgi ainult Wii peal, kus Indyle saab abistava käe ulatada ka tema isa, kuid isegi selle olemasolu ei oleks piisav, et sellele mängule replay väärtust lisada. Indiana Jones: Staff of Kings oli enam-vähem aga siiski mitte päris see. Oleks siis PS2 peal samuti Fate of Atlantis olnud, siis oleks vähemalt midagi värvilisemat ja lõbusamat saanud proovida.

X-Men Origins: Wolverine

Reede, 17. september 2010


Kuna just alles hiljuti sai avaldatud sama mängu PS2 arvustus, otsustasin siia panna ka ühe vanema, PSP versiooni arvustuse.


Filmi ennast ma näinud ei ole, kuid kui uute mängude otsimiseks läks, jäi silma just uue iksmeeste filmi mänguversioon, mis jutustab loo badass mutandi Wolverine'i sünnist ja tegemistest enne mutantide superjõuguga liitumist. Mäng keskendub just tema ajale Weapon X programmis, mis on kurja Kanada valitsuse poolt loodud supersõjardite vorpimise tarbeks. Mängu alguses istub metallküüntega poiss mälukustutamismasinas/elektritoolis ning pahad onud arutavad milliseid mälestusi kõige esimesena ära pühkida. Niimoodi käivituvad enamus levelitest.


Mängusisene graafika on normaalne, kuid vaheanimatsioonide oma, mis seletavad tähtsamaid stooriliine või mängu algus- ja lõpustseenid, on PSP skaalal võttes lausa võrratud ning kohati hakkab lausa kahju, et sellist asja ei pakuta mõne parema mängu juures. Kuigi ka sellel pole viga, siis viskab pidev kolmandas isikus vaenlaste veristamine lõpuks kopa ette. Kuigi kombinatsioone vaenlaste tapmiseks Wolverine küünte abil on mitmeid ja mitmeid ning mängu edenedes peaks neid vist isegi juurde tulema, siis reaalsuses saab enamuse mängu läbitud vana hea "ühe-nupu-kombinatsiooniga".

Puhata mäng ei lase, vaenlaseid ilmub su ette tosinate kaupa, kellest enamus on tõenäoliselt suitsiidsed tüübid, sest kes siis ikka paranemisvõimega metallküüsi omavale inimloomale vastu saaks. Varasematel levelitel lõpubossideks olnud tüüpe kohtab mängu edenedes juba igal pool ning hordide kaupa, mille tõttu kisub mäng veidikene igavaks, õnneks on mäng selle jaoks piisavalt lühike - keskpäeval alla tõmmatud mäng sai läbitud kuskil üheksa - kümne paiku õhtul, sealhulgas sai tehtud vahepeal lõunapaus, laetud PSP akut ning ühel korral jooksis mu piraatmäng lihtsalt kokku. Suurimat frustratsiooni tekitab siiski kogu mängu lõpupaha, keda tuleb lahata ikka päris mitu korda, enne kui lõputiitreid näha saab.


Kokkuvõtvalt öeldes oli tegemist täiesti rahuldava mänguga. Meel sai lahutatud ning vahekaadrid pakkusid ikka tõsist silmailu. Sellist tunnet, et tahaks seda mängu ka originaalkujul soetada aga ei tekkinud. Küll tahaks aga ära proovida suuremate konsoolide versioonid, mis pidavat goreimad olema.

Ehk siis:

+ hea meelelahutaja
+ oma žanri tipus
+ meeliülendavad vaheanimatsioonid

- üheülbaline
- frustreeriv lõpupaha
- vähe vägivalda

Raua maitset fännidele

Neljapäev, 16. september 2010

Dragonball Evolution

Kolmapäev, 15. september 2010


Kui rääkida filmimängudest, siis on enamjaolt kuulda virinat, kuidas filmimängud on mängumaailma häbiplekiks. Viimasel ajal on muidugi asjad paremaks läinud ning eks üks otsustavamaid faktoreid on ka algmaterjali tase, sest kui film on hea, siis on lootust, et ka mängust võib asja saada. Aga kui juba film on parajalt pask, siis ega sitast saia ei tee.


Dragonball Evolutioni puhul läheb käiku just see viimane variant. Tegu (nagu DB mängude puhul enamjaolt ikka) kaklusmänguga, mis järgib filmi lugu. Mängu kahjuks räägivad asjaolud, et tegemist on suhteliselt lühikese mänguga, seda on lihtne läbi teha, kasutades enamjaolt vaid ühte nuppu ning graafiline pool on ikka suhteliselt kesine. Lisaks on igal tegelasel peale kakluse võitmist öelda ka omane tunnuslause, milleks näiteks Gokule (ehk üldiselt siis filmi kõige badassimale tegelasele) ärritav “Phew, somehow I won”. Tõsiselt pisike piisake suures ja laias ookeanis, kuid suutis siiski pikapeale pinda käima hakata.


Ehk siis:

+ ma ei pidanud seda ostma
- mäng oli halvem kui film

Scrabble

Esmaspäev, 13. september 2010


Kes ei teaks siis vana head sõnamängu Scrabble'it? Kasvõi televisiooni vahendusel on nähtud, kuidas rõõmus paksukssöönud perekond ennast kord aastas elutuppa veeretab, ilma et televiisor töötaks, et lauamängu mängida. Kuid juba järgmisel hetkel unustatakse positiivsed perekondlikud tunded ning pihta hakkab vastase ülekavakdamine ja petmine ja valetamine. "What do you mean "ilknvsie" isn't a word?!"
Scrabble PSPl on sama valus kogemus kui perekonnaliige sul lauamänguõhtul noa selga lööb. Ka masin valetab, vassib ja mis kõige hullem, teda on võimatu takistada või paljastada. Tihtilugu viskab robot-vastane lauale kahetähelisi sõnu, nagu näiteks AR - the letter R või siis do-re-mi tähistajad või muud sarnast jampsi. Samal ajal on sõnastik muu osa alt kokku hoidnud, sest pidevalt leidsin ennast olukorras kui täiesti legitiimse pakutava sõna kohta öeldi INVALID WORD! Scrabble, sa salakaval värdjas!

BioShock Infinite - rahalehma lüpsmine või uus seeria?

Laupäev, 11. september 2010

Irrational Games arendab täiesti uut sissekannet BioShocki seeriasse, mis leiab aset õhus liikuvas linnas. Vetesügavustes lagunev Rapture on kõrvale heidetud ja loodud täiesti uus maailm lendavas linnas. On see nüüd hea idee? Kas BioShocki võlu kaob koos Infinite ilmumisega või suudetakse hoopis tulla lagedale millegi väga originaalsega nagu seda oli ja on BioShock? Eks aeg näitab ja kunagi saame teada.

Disney/Pixar's Up



Peaaegu igal konsoolil ilmunud Up põhineb samanimelisel animatsioonil (sissejuhatuse deja vu). seekord saan aga öelda, et film on nähtud ning tegemist oli vägagi laheda asjaga. Mäng aga...oleks võinud olla parem.


Ei saa öelda, et tegemist oleks kehva mänguga, seda mitte. Igatahes oli selle läbimine vähem piinarikkam kui näiteks X-Men Origins: Wolverine'i puhul, kuid mida enam mängu mängitud sai, seda igavamaks ja venivamaks asi kippus minevat. Seda just sellepärast, et enamus levelitest nägid üksteise moodi välja ning vaheldust oli väga vähe. Mänguelemendid jäid igas levelis üldiselt samaks ning...noh, vaheldust oli ka selles elemendis vähe. Alles mängu lõpuminutitel tuuakse mängu pisutki vaheldust, kui suundutakse džungli asemel suure tsepeliini sisse.  
Mäng on üpriski lihtne ja eks eelkõige lastele suunatud mängust polegi midagi muud oodata, siiski tehakse mõni hetk päris piinarikkaks, sest levelite vältel on palju juhuseid kus tuleb kasutada mõlema mängitava tegelase koostööd ning juhul kui seda teha üksi ja mitte sõbra abiga, siis võib mängu AI vahel ikka päris korralikult kaikaid kodaratesse visata.


Graafika näeb PS2 kohta üsnagi kena välja, kuigi eraldiseisvad animatsioonijupid tunduvad natuke liiga kandiliste ja udustena. Audiopoolel on taaskord tunda selliseid kohti kus muusika või mõni muu heliallikas jutust kohati üle käib. Kontrollid on enam-vähem normaalsed, seda vähemalt selle hetkeni kui tuleb puurondi otsas istudess jõe peal sõita. Siis hakkab asi igas mõttes ujuma ja võib isegi tekitada frustratsiooni.

Up on mäng, mis on parem väikste dooside kaupa, sest kui pikemalt mängida, siis kipub asi igavaks ja üksluiseks minema. Aga natukesehaaval mängides võib Up isegi päris lõbus olla.

Kes veel ootab?

Laupäev, 4. september 2010

X-Men Origins: Wolverine

Neljapäev, 2. september 2010


Kes veel ei tea, siis X-Men Origins: Wolverine on samanimelisel filmil põhinev kolmanda isiku actionmäng, kus mängija astub tiitlis mainitud mutandi saabastesse (kujutlikult, sest poole mängust tatsab Wolvie paljajalu ringi) ning hakib oma küüntega ettejäävaid puuraidureid, sõdureid ning neegreid (Aafrikas!). Kõik see võib ju tunduda põnev (ning nagu paljud arvustused väidavad, siis uuema geni konsoolidel see seda ka on), aga PS2 versioon jätab väga, väga palju soovida.


Kõige suuremaks veaks tuleks selle mängu puhul lugeda ülesehitust. Just, mäng on üles ehitatud järgmiselt - sisene levelisse, tapa kõik seesolev ning oota kuni mäng laeb sulle järgmise leveli. Viga aga seisneb selles, et nii mõnigi level kestab ainult minuti või paar ning laadimisaega on selle ootamise jaoks natuke liiga kaua, eriti kui ootamine ennast ära ei tasu ning mäng loopib sinu ette sarnaseid leveleid. Kõige ehedam näide ülesehituse debiilsusest on level, kus ei tule midagi muud teha kui kõndida toru ühest otsast teise, mis võtab aega kõigest paar sekundit. Ehk siis - selline süsteem tekitab frustratsiooni, sest mängimisprotsess näeb välja järgnev: võta pult ja vajuta nuppe, pane pult maha ja oota laadimist, võta pult ja vajuta nuppe, pane pult maha ja oota laadimist...ning nii tundide kaupa.


Nurisemist saab jätkata ka graafika kallal, mis näeb lihtsalt igav välja. Kõik on hallides toonides ning kui missioon sind Aafrikasse viib, siis tundub see kui sõõm puhtast õhku, näidates halli vahele ka natuke rohelust. Lisaks veel ka katkisele audiopoolele (mis avaldub kehvas muusikas, selle kohatises olemasolus ning faktis, et kui kõlab nii muusika kui ka dialoog, siis viimast kuuda ei ole) paneb karvu katkuma asjaolu, et kaamera ei ole mängija kontrolli all. Teistes mängudes kasutatakse kaamera kontrollimiseks paremat analoognuppu, siin aga sama nuppu kõrvale põiklemiseks. Kui ma saaksin iga korra eest penni, mil ma unustasin nupu toime ning kehva kaameranurga tõttu karglema hakkasin...

Kui oskustest puudu jääb, saab neid alati juurde osta!


Ei saa öelda, et lõbu üldse ei oleks, kuid seda on vähe ning kindlasti leidub seda rohkem PS3 ja XBOX 360 versioonides. Ka PSP peal on mäng läbi tehtud ja ka seal oli tegemist tunduvalt parema versiooniga. Wii versioon on PS2 omaga identne, seega lõbu peaks olema ka samaväärselt vähe. X-men Origins: Wolverine PS2-l ei ole kohutav...kuid kindlasti mitte ostmist väärt. Laena sõbralt või kui tal ei ole, siis ära mängi üldse.

 
Mängumaania © 2012 | Designed by Bubble Shooter, in collaboration with Reseller Hosting , Forum Jual Beli and Business Solutions