Marvel Ultimate Alliance

Pühapäev, 31. oktoober 2010



Lisaks ägedatele videomängudele meeldib mulle ka koomikseid lugeda, eriti südamelähedaseks on mulle saanud just koomiksid superkangelastest. Ning kui juba eelistusi teha, siis on mulle Marveli kompanii pakkumised alati rohkem meelehead teinud, kui DC oma. Mitte et Batmanil, Supermanil või Imenaisel midagi viga oleks, aga Ämblikmees, Raudmees ning muud toredad tegelased on mulle palju tuttavamad ning meeldivamad. Marvel Ultimate Alliance on päris mõnus action-rpg mäng, mis sisaldab just kõiki minule meeldivaid tegelasi ning isegi rohkem.


Nagu juba äsja mainitud sai, on MUA näol tegemist action-rpg'ga, kus mängija kontrollib neljaliikmelist sangarite salka.Mängu alguses koosneb see Thorist, Ämblikmehest, Wolverinest ja Kapten Ameerikast, kuid juba üsna pea antakse võimalus valida paljude teiste tegelaste vahel valida. Muidugi ei anta tervet nimekirja mängijale kohe kätte, vaid lastakse nende avamise eest ka vaeva näha. Mõned tegelased avanevad loo edenedes, teised aga peale kindlate ülesannete täitmist. Mängitavaid tegelasi on üle 20ne, kuid terve mängu peale tuvustatakse mängijale Marveli universumit nii umbes-täpselt 140ne tegelase ulatuses. Lugu ning gameplay moodustavad omavahel mõnusa ja toimiva kombinatsiooni, mis lihtsalt ei lase pulti kõrvale panna, vaid sunnib jätkama ja jätkama, et teada saada kas superkangelastel õnnestub päev päästa ja kurja Dr. Doomi plaanid nurjata. Ainus asi, mis väärib natukene laitmist, on kaamera, mis tihedamate kaklsute ajal võib ennast valesse nurka keerata. Siiski on enamjaolt kaamera koostööaldis.


Graafika paitab silma ning on PS2e kohta vägagi hea. Olen ka vaadanud teiste versioonide gameplayd natuke ning tuleb öelda, et eelistan PS2 oma uuema põlvkonna konsoolide omale. Muusika varieerub skaalal eepilisest igavani, kuid õnneks on eepiline suuremas osakaalus. Näitlejad teevad enamjaolt head tööd, kuid kahjuks on mõne tegelase surmaks just kehvasti kirjutatud dialoog. Selle parimaks näiteks on just Ämblikmees, kelle suhu on pandud tema tegelasele mittekohane tekst. Samas skaala teises otsas asub Deadpool, kes paneb iga oma öeldud lausega naeru suule.


MUA pakub kõike head - ilusat graafikat, kütkestavat gamplayd, muhedat huumorit, lihtsat kuid samas kaasahaaravat lugu, suuri ja mahukaid leveleid, palju ägedaid tegelasi ning mis kõige parem, suure replay väärtuse loo lõppu mõjutavate valikute osas, mida on just mõnusalt palju. Patt oleks seda mängu mitte soovitada, nii koomiksi- kui ka heade videomängude sõpradele.

"It's time to kick ass and chew bubble gum.. and I'm all out of gum!"

Esmaspäev, 25. oktoober 2010



Mäng, millele oleme matnud kõik oma lootused, näeb peagi ilmavalgust ning lähiajal premeeritakse meid ka toreda demoga. Kes siis meist ei mäletaks Duke herr Nukem'it?
'Franchise' viimase peatüki, "Duke Nukem Forever", esimest treilerit sai publik maitsta juba 2001. aasta alguses, mil "PC gamer" lubas kurjakuulutavalt, et mäng lastakse sama aasta lõpul poeriiulitele. Siiani on spekuleeritud ja kahtlustatud firma pankrotistumise üle.. samuti on aastaid tagasi kostitanud meid kõlakas, et Nukemi uue mängu füüsikat ning graafilist visuaalsust on iga 2 aasta tagant parandatud. Olenemata rasketest aegadest, jõuab mäng tänavu machomehe seeria austajateni ning võib lootma jääda, et 10 aastat pingerohket ootamist tasus ära. Mängu eestvedaja, Randy Pitchford, teatas, et isegi algupärane "3D Realms'i" meeskond on samaks jäänud (hiljem läinud üle "Gearbox'i") ning kõik panevad oma südame ja hinge, et Duke saavutaks veel kõrgema menu kui seda 1991. aastal.



Histooria:

Duke Nukem (1991) DOS
Duke Nukem 2 (1993) DOS
Duke Nukem 3D (1996) DOS, (1997) Sega Saturn & N64 , (2008) Xbox 360 Live
Duke Nukem : Total Meltdown (1997) PS1
Duke Nukem : Time to Kill (1998) PS1
Duke Nukem : Zero Hour (1999) N64
Duke Nukem : Land of the Babes (2000) PS1
Duke Nukem : Manhattan Project (2002) PC, (2010) Xbox 360 Live
Duke Nukem Forever (2011) Xbox 360, PS3

*lisamatta jäid mõned GameBoy ja mobiilmängud.




See trailer ei lasknud nii mõnelgi 10-aastasel magada

God of War: Chains of Olympus

Neljapäev, 14. oktoober 2010



God of War: Chains of Olympus oli kunagi minu esimene kokkupuude GOWi seeriaga. Tegemist on PSP eksklusiivmänguga, mis seisab raudkindlalt ja vankumatult vastava mängumasina parimate mängude nimistus ning mida tihtilugu uustulijatele nimetatud pihukonsooli maailma soovitatakse. Ning seda põhjusega. Juba selle aasta novembrikuus peaks poelettidele jõudma uus GoW mäng PSPl, mis kannab alapealkirja Ghost of Sparta, seega enne seda võtame luubi alla tema eelkäija.


Chains of Olympus sisaldab kõike seda, mida GoW mäng sisaldama peaks: bad-ass peategelane, mõnusalt sujuv võitluselement, pusled, eepilised bossikaklused ning graafika on PSP mänguvaramus üks tippklassi kuuluvaist. Kaamera on, nagu GoWile kombeks on, taaskord eelnevalt paika pandud ning taaskord tõestatakse, et valem toimib, sest kaamera tüliks ei ole. Muusikaline pool oli samuti tasemel, häälenäitlejad muutsid oma tegelased nö. eepilisteks ning taustal laulsid inglikoorid.


Kronoloogiliselt võtab lugu aset enne teisi GoWi mänge. Kratos on sel hetkel veel jumalate käsilane ja võitleb nende lahingut. Nagu alati, haarab ka see mäng kohe esimese leveliga härjal sarvist ja keerab ägedusenupud maksimumi peale - mängija visatakse keset lahingut Attica linnas, mida on vallutamas Pärsia väed koos suurte trollide ja koletistega. Peale lahingu lõppu aga annab Athena Kratosele uue ülesande - leida üles kadunud jumal Helios. Järgnev lugu on üsna lihtsakoeline, mis ei küündi küll teiste tasemeni, kuid siiski toimiv ning huvipakkuv.


Ei saa salata, tegu on kvaliteetmänguga ning seda tuleb kohe kindlasti soovitada nii heade mängude kui ka GoW seeria fännidele.

 
Mängumaania © 2012 | Designed by Bubble Shooter, in collaboration with Reseller Hosting , Forum Jual Beli and Business Solutions