LittleBigPlanet 2

Reede, 25. märts 2011



Esimene LittleBigPlanet tõusis lühikese ajaga Playstation 3e tippmängude hulka ning mängu peategelast võiks pidada lausa konsooli maskotiks. LBP tõi lauale innovatiivseid elemente ning pani aluse kogukonnale, mis kasvab pidevalt iga päevaga. Selle aasta alguses ilmunud LittleBigPlanet 2 ei hakanud üldist valemit muutma, sest miks parandada seda, mis ei ole rikkis, kuid kas väikestest muudatustest piisab, et inimesi uut mängu ostma panna?


LBPs jääb üksikmängu kogemus tahaplaanile, olles justkui sissejuhatus maailmasse, mille taga seisavad mängijad ise. Mängija võtab enda kontrolli alla Sackboy - lustaka kotipoisi, keda saab erinevate lisadega isikupärasemaks muuta, kasutades erinevaid materjale, riideesemeid, silmi, hambaid ja kõike muud mida erinevates levelites leida võib. Erinevate kombinatsioonidega mängimine on juba iseenesest lõbus tegevus, kuid päris mänguni jõudmine on juba omaette teema. Pisut klišeeline lugu leiab aset fantaasiamaailmas, mida ähvardab kurjam nimega Negativitron, kes tahab hävitada kõik rõõmsa ja lõbusa. Veidra välimusega Larry Da Vinci kutsub appi Sackboy ning sellest hetkest peale võitleb mängija kogu maailma vabaduse eest. Üksikmängu kestus on tagasihoidlik, kuid kuniks teda kestab, jätkub ka lõbu.


Mängitavusega on asjad enamjaolt korras, kuigi leidub ka hetki, mil üks või teine asi oma tahumatusega silma hakkab. Hüpped tunduvad mõnikord ebatäpsed, justkui oleks Sackboy pidevas kaaluta olekus(huvitava juhusena on üks level tervenisti kaaluta olekus ning siis paistab hüpete ebatäpsus eriti silma). Samuti on haardekonksu kasutamist nõudvad kohad mõneti frustreerivad, eriti just viimase bossi puhul, sest selle edukas kasutamine nõuab kahe kangiga paraja näpakrobaatika sooritamist. Mõnikord, kui mängus tulevad ette tulistamist täis lendamislevelid või ülalt-alla vaatega sõidulevelid, liigub ekraan pisut liiga kiiresti, jättes mõnikord isegi mängija lõksu, kui too on just surma saanud ning vahepunktist väljunud. Sellele vaatamata on tegemist pisivigadega, mis üleüldist pilti ära ei riku.


Kuid LBP2 kroonijuveeliks on levelite ehitaja, mis annab igale mängu omanikule võimaluse omanäolise maailma, kus seigelda. Võimalused on peaaegu piiritud ning terve hulk suurejoonelisi projekte näitab, et inimfantaasia on üks võrratu asi. Inimesed on loonud nii originaalseid mänge, kui ka austusavaldusi oma lemmikutele, nagu Final Fantasy või Marvel vs Capcom 2 ning muidugi ei puudu ka arvukad Super Mario seeriale pühendatud levelid. Kuna mängijatel on ligipääs umbes 3,5 miljonile erinevale kasutajate poolt loodud levelitele, siis avastamisrõõmu jätkub pikaks ajaks ning LBP2 plaadi masinasse panemine õigustab end igatpidi. Nii üksikmängu kui ka kasutajalevelite puhul antakse mängijale võimalus liituda neti kaudu teiste inimeste mängudega, mis iseenesest on tore võimalus, kuid mis üksikmängu ajal ei pruugi just kõige mõistlikum olla - mine tea mis inimeses otsa sattuda võib; mõni ei pruugi sul korralikult mängida lasta, vaid viskab sind lihtsalt vaenlaste sekka.


Leveliehitaja on piisavalt lihtne, kui kasutajal on püsivust vaadata ära kõik õpetusvideod, mida on paras hulk. Nagu juba mainitud, on võimalusi rikkalikult. Mängija saab manipuleerida (lisaks tavaelementidele, nagu takistused, vaenlased ja muu säärane) kaameranurki, lindistada ise heliklippe ning kõike muud põnevat. Kõike seda saadab suurepärane värvikirev graafika ning omapäraselt mõnus heliriba hea muusika ja jutustaja Stephen Fry rahustav häälega. Pisivigadele vaatamata on LittleBigPlanet 2 suurepärane mäng, mis lihtsalt toob naeratuse näole!

Duke Nukem Forever ilmumiskuupäev lükkus edasi!

Mortal Kombat - Kratos!

Neljapäev, 24. märts 2011

Nagu juba viimases demopede rubriigis mainitud sai, on uue Mortal Kombati PS3 versioonis boonustegelaseks Kratos. Eile-täna ujus pinnale ka uus gameplay treiler, milles Kratost võitlemas näha võib!



Call of Juarez: Bound in Blood



Võib olla on asi minus, kuid näha FPS mängu, mis leiab aset Metsikus Läänes, on kõiksugu futuristlike ja militaarsete tulistamismängude kõrval justkui sõõm värsket õhku. Tõsi, tegemist on küll kulunud klišeega, kuid sellisel hetkel on ta just õigel kohal. Call of Juarez: Bound in Blood ei ole Call of Duty ning just see on tema kõige tugevam külg.


Call of Juarez: Bound in Blood on eellooks seeria paar aastat varem ilmunud esimesele osale ning seekord uuritakse eelmise osa peategelase kasuisa- ja onu seiklusi. Lugu algab suurepäraselt, näidates kuidas kaks venda, Thomas ja Ray, on relvad teineteise poole suunanud. Selle stseeni lõppedes liigutakse aga ajas tagasi, Ameerika kodusõja aegadesse, kus Ray ja Thomas otsustavad lahinguväljalt põgeneda, et päästa enda kodu ning perekond. Kahtlemata kruvib see lihtne nipp pinget, tehes seda ehk liigagi hästi, sest lõpptulemus valmistab tänu sellele pisut väikese pettumuse. Õnneks on lugu piisavalt hea ja mõnus ning vendade omavaheline dialoog on lihtsalt niivõrd terav ja humoorikas, et annab andeks kõik kulunud klišeed, mille ohvriks lugu vahel langeb.


Mängija saab valida kumba vennaga ta vaenlaste poole kuule saatma hakkab (osad levelid valikut ei anna). Valik ei ole aga vaid esteetilise/filosoofilise väärtusega, vaid mõjutab ka mängitavust üpriski palju. Thomas saab lasso abil kõrgematesse kohtadesse ligipääsu, lisaks saab ta kasutada ka viskenuge ning vibu, Ray on aga vastupidavam ning võib kanda korraga kas kahte relva, relva ja dünamiiti või kuulipildujat. Samuti võib tihti ette sattuda olukordi, kus vennaste tee samas levelis lahku läheb ning seega on ka elamus erinev. Relvad tunduvad autentsed ning (heas mõttes) teistmoodi, kui tavaliselt harjunud ollakse; valik on rahuldava suurusega ning tihtilugu antakse ka võimalus uusi relvi osta. Lisaks tavapärastele püstolitele ja püssidele saab kätt proovida ka kuulipilduja- ning korra isegi kahuriga. põhirõhk on pandud küll tulistamisele, kuid vahel harva on asja ka hobuse selga istuda või duelli pidada. Duellipidamine on ühekorraga väga lihtne ning samas väga raske, endal läks mõnel korral mitu korda, et vastasele pihtsa saada, teinekord sai aga hakkama vaid ühe lasuga.


Graafika on võrratu, vähemalt suurema osa ajast; silma riivab enajaolt vaid varjude kohutav pikslilisus, erit just vahestseenide ajal. Heliline pool paitab kõrvu, muusika on vesternlikult tuttav ning häälenäitlejad on lihtsalt suurepärased; Ray ja Thomase kehastajatel on omavahel mõnus keemia, mis teeb niigi hea dialoogi veelgi paremaks. Põhimissioone on nii umbes 7-8 tunni jagu, sinna vahele on lisatud ka kaks suurt vaba maailma levelit, kus saab niisama ringi ratsutada või täita paari lisamissiooni. Red Dead Redemptioni stiilis on ka olemas nö. suvalised juhtumid, kus keegi on sattunud kas röövi ohvriks või muud säärast, kuid mingisugust moraalisüsteemi lisatud ei ole ning peale mõne üksiku dollari mängijale süütute päästmise eest ei pudene.


Mängul on olemas ka mitmikmäng, mis võimaluste puudumisel testimata jäi, kuid esimesel võimalusel saab see tehtud ja ka muljetatud. Üksikmäng on aga igat värrt mängimist, eriti just vesternisõpradele ning inimestele, kes oleks tahtnud Red Dead Redemptionit esimese isiku vaates mängida tahtnud. Ja loomulikult ka kõikidele tulistamismängude sõpradele, kes sakslaste, terroristide ja tulnukate tapmisest väsinud on.

50 Cent: Blood on the Sand

Esmaspäev, 21. märts 2011



50 Cent annab kontserti ühes tundmatus Kesk-Ida riigis ning loomulikult tahab ta ka selle eest raha saada, täpsemalt on lubatud talle tervelt 10 miljoni dollari suurune tasu. Organisaatoril aga puuduvad vabad vahendid ning peale mõningast sakutamist tuleb ta mõttele anda Fiddyle kompensatsiooniks teemantitega kaetud inimpealuu. Kuid juba loetud tundide jooksul satub karmi käe ja sõnaga räppartist tulevahetusse, mille käigus röövitakse tema väärtuslik teemantkolju. See võib tähendada ainult ühte - 50 Cent võtab tagasi selle, mis talle kuulub! Just, see on selle mängu lugu ning see on mõnus, juustune meelelahutus.


Tegemist on taaskord ühe kolmanda isiku tulistamismänguga, mis ei paku küll midagi eriliselt uut ja huvitava, aga samas on ta niivõrd lõbus, et oleks patt seda mitte mängida. Selle mängu tugevuseks võiks lugeda just seda, et ta ei tee midagi valesti, vaid iga element on ülejäänutega võrreldes tasakaalus ning ei leidu vigu, mis eredalt silma paistaksid (ma vaatan sinu poole Kane & Lynch 2). Igas levelis tuleb Fiddyl koos kaaslasega (olgu selleks siis kas semu sõbralistist või AI poolt juhitud partner) hävitada terve trobikond tüüpilist kahuriliha, lisaks on võimalik otsida levelitest lisapunkte andvaid postreid, sihtmärke ning rahakaste.


Vaheldust pakuvad levelid, kus pannakse mängija kas autorooli või relv käes helikopteri pardale. Helikopterid saavad selles mängus üpris tuttavaks, sest mitmel korral kasutatakse neid ka bossivõitluste tarbeks. Kuna juba päriselus on Fiddyt raske tappa (jutud räägivad, et mehest korjati ühel korral välja tervelt 9 kuuli), siis ei tohiks ka imelik tunduda see, kui virtuaalne 50 Cent suudab oma torsoga korraliku arvu kuule püüda, enne kui sussid püsti viskab. Raskusaste ei ole just teab mis kõrge, kuid see ei tähenda muidugi, et Rambo taktika alati võidumaitse suhu toob.


Mängu jagub paariks õhtuks kohe kindlasti, leveleid on kokku nii umbes-täpselt 9, mis omakorda jagunevad mitmeks erinevaks tsooniks. Tuleks arvestada, et enamus neist on üpriski mahukad, seega aega tuleks varuda. Graafika näeb hea välja, kõige mõnusam asja juures on see, et pilt on värviderohke (liigselt kuule süües näeb siiski ka halli ekraani), mingeid vigu silma ei paista ning levelid on vahelduvad. Heli on samuti korralik, taustal kõlavad 50 lood, suur osa neist just selle mängu jaoks valmis vorbitud, relvad ja muud vastav kõlavad samuti hästi, isegi Fiddy häälenäitlemine on rahuldav. Pidev märul võib lõpupoole üksluiseks muutuda, kuid kogu kompott on üleüldiselt väga mõnus ning kui võimalik, siis tasuks sellele mängule käed külge ajada küll!

DEMOMEES: Mortal Kombat


Nüüdseks juba mõnda aega saadaval olev uue Mortal Kombati demo pettumust ei valmistanud, oh ei, kaugel sellest. Mina ei ole kunagi erilist huvi vastava frantsiisi vastu välja näidanud (kui, siis võib olla MK vs DCU, aga seda juba DCU poole tõttu), kuid see demo pani mind kannatlikult mängu ametlikku ilmumiskuupäeva ootama (milleks, muuseas, on 21 Aprill, kaks päeva peale jänkisid). Graafika näeb välja suurepärane ning detailidele on väga palju tähelepanu pööratud - kahest võimalikust erinevast areenist ühel võis taustal näha teist võitluspaari samaaegselt kaklemas, lisaks sellele on matši lõpus näha ka visuaalselt kui palju vatti mõni osaleja on saanud, sest riided on rebenenud ning keha haavu ja sinikaid täis.

Demos saab näha nagu juba eelnevalt mainitud kahte areeni ning nelja erinevat tegelast - Scorpion, Mileena, Sub-Zero ning Johnny Cage, kelle firmamärgiks on jätkuvalt kubemepiirkonda ulatuvad löögid. Igasuguste erinevate liigutuste tegemine tundus olevat sujuv ja erilist peavalu ei tekitanud, kuigi mõnikord oli keeruline kas fatality või siis uue röntgen-löögi elluviimine. Siiski, asi tundus olevat kasutajasõbralik, sest ka õllelembesed sõbrad said rahuldavate kombodega hakkama.

Võib olla saaks nuriseda raskusastme kallal, igatahes medium jäi liiga lihtsaks, seda imelikum on aga fakt, et on olemas veel kaks kergemat astet, mis tundub liialdusena. Sellele vaatamata võiks demo põhjal öelda, et uus Mortal Kombat tasub mängimist, mina igatahes teen PS3 versiooni ettetellimuse ära. Miks? Sest PS3e versioon sisaldab God of War seeriast tuttavat Kratost!

Heavy Rain

Neljapäev, 10. märts 2011



Aegadel, mil mängutööstuses domineerivad suurejoonelised tulistamismängud ning nö. "ohutud valikud," on tore teada, et innovatiivsus ning uudne lähenemine ei ole iganenud terminid ja et vahel leidub siiski inimesi, kes julgevad teha samme, mis meid meie mugavustsoonist välja tooksid ning paneksid meid vaatama videomänge uue nurga alt. Quantic Dream on seda taaskord teinud ning Heavy Rain on üks sellistest mängudest.




Heavy Rain annab mängijale võimaluse jalga proovida lausa nelja erinevat saapapaari, kõik kuulumas inimestele, kes ühel või teisel moel jahivad Origami mõrvarit - tapjat, kes kustutab väikeste poiste eluküünlaid, jättes nende surnud kätesse origaminukukesi. Kõik tegelased on erinevad - pereisa, kes üritab leida oma kadunud poega; keskealine detektiiv, kes üritab leida juhtlõngi; futuristlikut tehnikat omav ning narkosõltuvuse käes vaevlev FBI agent ning unehäirete käes kannatav ajakirjanik. Lugu on tõsiselt põnev ning pingeline, visates mängijale mitmeid vimkasid ja pöördeid. On näha, et David Cage on Fahrenheiti nõrkadest külgedest õppust võtnud ning seekord "tõmmatakse asju õhust" palju vähem, kui eelmisel korral. Siiski, see ei muuda lugu aga automaatselt täiuslikuks - Cage on veel piisavalt toores ja seda on näha tänu mitmete loogikaaukude ja iganenud stereotüüpide kasutamise tõttu. Mängu läbinutel soovitan ära vaadata videoklipp Heavy Raini kustutatud stseenidega, mis toob natukenegi vajaminevat selgust.



Nagu ka Fahrenheit enne teda, on ka Heavy Raini mänguplaan erinev ning on hülanud tavapärase kontrollskeemi otsustades quick time eventide kasuks. Õnneks on unustatud Fahrenheiti-aegsed kangimaratonid ning puldilt on leitud ka ülesse ülejäänud nupud. Mängijal on võimalus levelites vabalt ringi liikuda ning suhelda iga eseme või inimesega kellega mäng vähegi võimaldab seda teha. See fakt üksinda julgustab mängijat avastama väikseid üllatusi, mis levelitesse peidetud on, olgu selleks siis kiire žongleerimine või surnud kasside tähelepanelik uurimine. Ainus asi, mis peavalu valmistab, on liikumise kontrollimine. Kriitilise tähtsusega hetkedel ei taha tegelane mõnikord kohe kuidagi näoga õigele poole seista ning seega võib see lõppkokkuvõttes maksta isegi tema elu.




Ühest mängukorrast jääb Heavy Raini puhul selgelt väheks, sest mängijale pakutakse mitmeid erinevaid võimalusi seista ristteel ning valida omale sobiv rada. Rajavalikust sõltub aga ka edasine saatus, mis muudab mängu kulgu märgatavalt. Mängu lõpetamiseks ei ole isegi vajalik kõikide tegelaste ellujäämine. Draamatilistele hetkedele lisab sügavust ka suurepärane heliriba, mis vihmapiiskade sabina taustal melanhoolilistel nootidel kõlada laseb. Häälenäitejad esinevad eeskujulikult, kuigi esineb ka hetki, mis eelistavad juustu professionaalsusele. Graafiline pool on samuti kena, näidates ära ka väiksemaid detaile, samuti on meeltmööda tegelaste sujuv animatsioon. Siiski, esineb ka konarlikke nurki ja hetki, mil tegelastele oleks justkui puupulk sisse topitud. Sellele vaatamata kuulub ta PS3e ilusaimate mängude hulka.



Vaatamata lihvimata stsenaariumile ning pisivigadele graafikas on Heavy Rain suurepärane mäng ning kohustuslik lisa iga mänguri PS3e mängude kollektsiooni! Oleks selliseid hallist massist erinevaid mänge vaid rohkem...

Red Faction Guerilla

Teisipäev, 1. märts 2011


Red Faction Guerilla tundub olevat üks nendest mängudest, mis on küll igatpidi eeskujulik ja hea, kuid samas ebaõnnestub ta olemast meeldejääv. Sellest aga on pisut kahju, sest kui mängu piisavalt süveneda ning vaadata mööda tema väikestest vigadest, siis saab mängija meelt mõnusalt lahutada küll. Oma olemuses on ta justkui see vaikne klassikaaslane, kes väga harva teistega suhtleb, kuid kui temaga vestlema hakata, siis saad aru kui toreda inimesega tegemist on.


Red Faction Guerilla on kolmanda isiku action-mäng, mis asetab mängija Marsi vabadusvõitleja Mason'i saabastesse, kellele on antud luba punasel planeedil ilma piiranguteta kõndida; Red Factioni Marss on üks järjekordne nö. "vaba maailm," mis ei sea mängijale piiranguid kuhu minna. Kahjuks jääb sellel maailmal puudu aga isikupärast, sest sisutihedad linnad või saladusi peitvad preeriad asendatakse konarlikke väljadega, mis on kaetud punase liivaga ning need vähesed asulad, mida planeedil leida võib, hakkavad lõpuks teineteist meenutama. Muidugi, pisikesi detaile leidub siit ja sealt ning kui mängu viimases veerandi avaneb mängijale avastamiseks Marsi põliselanike laagriplats, tundub see justkui sõõm värsket õhku. Kahjuks on seda aga liiga vähe ja tuleb see liiga hilja, seega jääb Red Factioni vaba maailm omalaadsete seas tahaplaanile.


Mängu tõmbenumbriks ei saa aga just mitte tema piiranguteta maailm, vaid see et seda saab viimse killuni pilbasteks lõhkuda. Juba esimestel minutitel antakse sulle kätte suur haamer ning suunatakse vanade rusude juurde, et näha kuidas sul ehitiste lammutamine välja tuleb. Haamer on mängija arsenalis üks kõige ustavamaid sõpru, olles mõnikord abiks nendel hetkedel, mil kõik muu laskemoon on otsa saanud, kuid mõni vaenlane siiski veel ümbruses luurab. Muidugi, suuremate hulkade vastu jääb haamer siiski väheseks, seega tuleb mõnikord oma plaanid hoolikalt läbi mõelda, sest vaenlased on järeleandmatud ja seda isegi kergemal raskusastmel. Mängijal lubatakse korraga kaasas kanda 3 relva (lisaks haamrile) ning valik on üpriski soliidne - miinid, pommid, raketiheitjad, elektrirelvad, nanopüssid mis kustutavad vanelaste eluküünlad ühe lasuga ning palju muud. Muidugi ei ole kõik kohe saadaval, kuid mängu lõpuks on agaral mänguril valik suur ja lai.


Lugu on mängu juures vast see kõige nõrgem lüli. Meie peategelane, Mason, saabub Marsile, et külastada oma venda Dan'i, kellest on saanud vabadusvõitlejate üks innukamaid liikmeid. Dan üritab kiirelt ka Masonit enda ridadesse värvata, kuid viimane keeldub. Paar hetke hiljem ning Marssi piinavate EDFi sõdurite tule all lõpu leidnud Dan'i surm muudab Mason'i meele vaat et silmapilkselt. Tegelaste areng on samuti minimaalne, millele ei aita ka kaasa vahestseenide vähene määr. Mängu lõpus tundub olevat Mason samasugune mees, kui enne oma seikluse algust - näotu, halli massi sulanduv suvaline mats, kellele miskipärast haamer pihku on surutud ja suund vaenlaste poole kätte näidatud. See aga muudab taaskord kurvaks, sest ometigi oleks sellise teemaga ette võtta palju enamat. Kõige huvipakkuvamaks tegelaseks on ehk Jenkins - hull vanamees, kes sind vahel kõrvalmissioonidele kaasa kutsub ning siis EDFi vara hävitades mõne paraja killuga maha saab.


Graafikamootor saab kõvasti vatti, kõik näeb ilus välja ning nagu juba eelnevalt mainitud, on pea et iga ehitis ja monument lõhutav. Muidugi, eks mõnikord on võimalus näha ka humoorikaid vigu, mis panevad planeedi elanikud poolest kerest asfalti sisse käsi vehkima ja jaanalinnu kombel häälitsema. Samuti ei ole ehitiste lõhkumine just alati nii täpne kui tahaks; satub ette hetki, mil ainult üks peenike toru on see, mis hoiab üleval suuri ja raskeid torne. Siiski, mäng näeb välja rohkem kui rahuldav, samas võiks (enamjaolt) punasel planeedil kohata rohkem värve. Heliline pool on rahuldav, serveerides harvadel hetkedel ka hingematvaid momente, mil Mason seisab suure kuristiku serval ning orkester mängib taustal, kasutades suurejoonelisi noote. Küll aga valmistab hämmingut see, kui virutada haamriga juba surnud vaenlasele, kes siis taaskord valukriiske huultelt valla laseb.


Jäi meil proovimata küll mitmikmäng, kuid Wrecking Crew variant, kus on võimalik keskenduda vaid hoonete lõhkumisele erinevate vahenditega, sai mänguaega küll ning tuleb nentida, et tegemist oli suhteliselt lõbusa asjaga, vähemalt väiksestes kogustes. Üldises pildis jääb aga mängul puudu just šarmist; sellest müstilisest millestki, mis paneks sind seda mängu tihti meenutama ning mis sunniks sind teda taaskord plaadimasinasse lükkama. Ei, tegemist ei ole halva ning isegi mitte keskpärase mänguga, kuid kahjuks otsustas ta ise endale kaikaid kodaratesse visata, et mitte tippu jõuda.

 
Mängumaania © 2012 | Designed by Bubble Shooter, in collaboration with Reseller Hosting , Forum Jual Beli and Business Solutions