Tomb Raider 2011

reede, 17. detsember 2010

Lisainfo siit ja üks huvitav võrdlus - Lara Croft: The Evolution

Flatout 2 (PC)

pühapäev, 12. detsember 2010

Rallisõbrad, kui teil on mingil müstilisel põhjusel veel Flatout 2 veel läbi mängimata, siis miks raisata siin aega nende ridade lugemisega. Muretsege kähku endale üks eksemplar ja asuge kihutama. Siiski, kes vajab rohkem veenmist, kui need mõned sõnad, võib edasi lugeda.

FlatOut 2 on Soomes pesitseva Bugbear Entertainmenti Flatout sarja teine osa. Kokku ongi neid hetkel kaks (või kolm, sõltuvalt sellest, kas pidada Flatout: Ultimate Carnage'it kolmandaks osaks või lihtsalt teise osa täiendatud versiooniks) ja selle arvustaja jaoks pole mingit kahlust et teine osa on esimesest tervelt pea ja ülikõrge punkarisoengu jagu üle.

Ehkki et mäng ei pruugi vaimustada elulähedaste rallisimulatsioonide austajaid ja muid realismijüngreid, saavad märulrallide sõbrad nautida korralikku arvu ralliradu, mis pakuvad arvukalt lõhkumist nii rajal ja selle kõrval asuvate objektide kui ka kaassõitjate näol. Mängu üheks suureks müügiargumendiks ongi kahtlemata tempokas kihutamine, milles võib tõepoolest tekkida tahtmine riskida paari koha kaotamisega lihtsalt selle nimel, et saaks mõne konkurendi korralikult hunnikusse sõita. Kui veel arvesse võtta, et hoolikalt sooritaud rammimismanöövriga kaasnevad ainult head asjad - nt vastase teelt väljapaiskamine, lisakiirendus, pärast raja läbimist saadavad lisadollarid ja loomulikult puhas digipleki mõlkimisest saadav rahulolu, pole ime, et rohkem kui sageli on siin soov käituda nii, nagu tavaliikluses keegi meist ei käituks (ma loodan).

Mängus on kolm rajaklassi ja igas kasutatakse eri autode gruppi, milles leiduvad masinad radade läbimisel aegamööda ostetavaks muutuvad. Lisaks saab kõiki ostetud masinaid täiendada, ja soovi korral ka maha müüa. Kuigi autode valik tundub esmapilgul üsna kirju, ei anna sugugi iga masin märgatavat erinevust. Närvide säästmiseks soovitaksin eriti just algajamal rallisõitjal (kelleks pean ka ennast) kasutada suuri ja raskeid nelikveoga masinaid, mis on küll aeglasemad, kuid samas märksa kergemini juhitavad. Oluline on ka see, et vastased ei lükka neid niisama lihtsalt teelt ja väiksemad kokkupõrked nende sõidukindlust ei mõjuta, samas saad sa ise vastaseid üsna hävitavalt mõlkida. Mäng ongi selliselt üles ehitatud, et kõik rajad kuni lõpuni välja on läbitavad nende aeglasemate, kuid jõuliste masinatega, ehkki mõned viimased rajad osutuvad teiste masinate suure kiiruse tõttu üsna kõvaks pähkliks.

Tavaliste ralliradade läbimisega avanevad järgemööda ka mitmed minirajad, mis kasutavad suuremalt jaolt mängu "kaltsunuku"-füüsikat. Et veidi selgitada - tavarallides paiskub juht järskudel kokkupõrgetel kaltsunukutaoliselt läbi esiakna kauni ja kõrge või vähemkõrge kaarega välja. Kes mänginud FO esimest osa ja muretseb nüüd, et see toimub ka siin tavarallide ajal häirivalt sageli, võib rahuneda, sest mängutegijad on oma eelmise toote tüütud nurgad siledaks lihvinud ja mänguelamus palju sujuvam, teistsõnu – juht püsib suurema osa ajast siiski autos. Küll aga on miniradadel autojuhi väljalennutamine just eesmärgiks. Arvukates mängudes tuleb see inimene panna lutsukivina mööda vett hüplema, teda tuleb korvi visata või saata läbi põlevate rõngaste, et vaid mõnda nimetada. Ehkki ma ise neid väga ei nautinud (loe: olin koba), peaksid nad siiski üsna omapärast vaheldust pakkuma. Teistel miniradadel on jällegi tarvis kõik areenil asuvad vastased sodiks sõita.



Lisaks kaassõitjate mõlkimisele on suur tähtsus lõhutaval rajal ja ka siin on märgata olukorra paranemist. Esimeses osas oli küll võimalus raja kõrval asuvaid aedu ja muid esemeid maha sõita, kuid pahatihti tähendas see auto üle kontrolli kaotamist. Flatout 2 seda viga enam ei tee ja läbi aedade, hoonete ja muu kola põrutamine tähendab ainult lisakiirendust ja toredaid füüsikaefekte. Päris veatu see kokkupõrkesüsteem siiski ei ole ja vahel harva suudab auto kontrollimatult rajalt paiskuda või seiskuda nagu vastu betoonmüüri sõites, ehkki rajal olev risu ei tohiks isegi mudelautot peatada. Nagu öeldud, seda esineb piisavalt harva, et mängurõõmu mitte rikkuda. Ka rajad ise on mitmekesisemad kui esimeses osas.

Mängus on ka üsna hea muusikavalik, mis sõidu ajal taustaks jookseb, kahjuks ei saa aga kiita lugude arvukust ja kui mäng oli nii umbes poole peal, hakkasid korduvad lood veidike tüütama. Õnneks saab muusika mängus maha keerata, et lasta mängu ajal nt WinAmpist või muust muusikamängijast enda lemmiklugusid. Suht omapärane kogemus oli mängida mängu, taustaks kõlamas nt Kohina Radio (kättesaadav nt Screamer Radio vahendusel) 8-bitiste konsoolide lood. Kes viitsib vaeva näha, võib ka mängusisese muusika välja vahetada, kuid kuna see hõlmas rohkemat arvu samme, kui lihtsalt muusika kopeerimine mingisse kausta, ei viitsinud ma ise nii palju vaeva näha.

Seda rallit tasub mängida. Tempokas, palju laamendamist ning raskusaste ei tohiks ka algajaid eemale peletada. Mängisin Steamist ostetud versiooni Windows XP all. Saadaval ka PS2, MACi ja Xboxi jaoks.

"Kuumad beibed Mängumaanias"

laupäev, 11. detsember 2010

Resident Evil : Outbreak

neljapäev, 25. november 2010


Viirused, zombid, mutandid ning viimasel ajal ka Milla Jovovich? Eks neid kõiki seostab edukas Resident Evil'i franchise. Olles ise seeria fanaatik ja kollektsionäär, võiksin kõik igavad tunnid peletada zombide päid purustades. Alles hiljuti tuletasin ärevusmomente taas meelde veidi tolmusema osaga.


Mäng on jaotatud viieks erineva atmosfääriga stsenaariumiks ning mängijale, kes on eelmiste osadega tutvunud, peaks "Raccoon City" elemendid suurt äratundmisrõõmu pakkuma. Mängu miinusteks toon välja kohe venivad cut-scene'd ning närve krudistavalt aeglased laadimised. Eelnevates osades pakutakse meile väike "uksest sisse-välja" animatsioon, kuid käes olevas tuleb leppida black screeniga, seltsiks väike tiitel (missugusesse ruumi sa parasjagu sisened) ning tagataustaks saadetakse meid kergete südamerütmidega, mis sõltuvad sinu tegelase tervise konditsioonist. Tegelaste valikuvõimalus on kergitatud kaheksani. Iga tegelane kvalifitseerub enda oskustele ning käitumisele. Näiteks torumees David, saab valmistada erinevaid kombineeritud relvi, tibi punases on osav lukkude muukimisega ning paitab ekraanil niisama silma. Võimalik kickida, nügida zombisid ning mängides negriidiga, saad sa maas lamades ka surnut mängida.Stsenaariumi pikkused sõltuvad tegelase valikust, raskustasemest ning võivad venida kuni kahe tunnini. Stsenaariumi lõppedes premeeritakse mängijat punktidega, mille eest saab "Collection" sektsioonist soetada endale uued kostüümid, erinevad raskusastmed, pildid, videod ning veidral kombel ka tunnusmeloodiaid..


Temaatika poole pealt on rahuldust pakkuv õhkkond ja stoori täitsa meelt mööda, kuid tiba halliks jääb kogu üldine kontekst. Hardcore mänguritele soovitan kindlasti "Hard mode", sest see punnitab otsmikul peidus oleva veresoone juba esimestel minutitel priskeks ning "Very Hard mode'st" pole vist midagi vaja järeldada. Vaenlasteks loobitakse tuttavaid reanimeeritud laipu ning ka "licker" teeb comebacki. Peavalu valmistab kõigile kindlasti "Leech man", seega varu bloodpacke! Bosside näol võime näha uusi bad-ass kolle, kes ei anna küll Nemesise mõõtu välja, kuid sellegipoolest toimivad.
Üks halb muudatus seisneb inventory screenis. Igas osas on olnud võimalik rahulikult valida relvi ja "süüa" rohelisi taimi, samal ajal on mäng pausil ning keegi ei ripu hammastega su kõri kallal. Seekord on Capcom otsustanud minna "Real-Time" laadsele gameplayle, kus isegi kergelt läbipaistvat kaarti tuleb lugeda kartuses, et keegi võib su pea otsast rebida.


Gameplay on veidike harjumatu ja liikumine kohmetu. Arvuti poolt juhitud tegelased ei kuula 80% juhtumitest sinu sõna. Selle osa eripäraks ongi antud stsenaariumi läbimiseks kaks lisa tegelast, kes abistavad sind teekonnal, kuid Capcom hävis totaalselt selle uuendusega.
Võimalik oli ka mängida onlines, ühendada jõud ning edukalt lõpetada level, kuid 2007. aasta seisuga on Capcom sulgenud kõik serverid.

Tubli üritus läheneda stooripulgale erineva nurga alt, kuid praeguseks on enamused ära unustanud, et selline osa üldse eksisteeris. Hetkel on seeria läinud üle 3rd-person-actionile, mis nägi ilmavalgust "Resident Evil 4's", ning hirmutunne on iga osaga kahanenud vähemalt poole võrra. Mängule järgneb ka "Resident Evil : Outbreak File #2", milles võime näha eelkäija parandusi ning uuendusi. Debüüdi teeb ka elevantzombi, how sick is that?!

Lootes, et kunagi tuuakse tagasi veel õudne keskkond oma judinaid tekitavada taustahelidega, veidrad kaameranurgad ning tuntud peategelased, jään kogu kurjuse kompotile truuks ning ootan õhinal paremaid ja intensiivsemaid järge.


Screens :






NBA Street Vol. 2

laupäev, 20. november 2010


Korvpallimängud on täiesti okei, aga mitte ülimalt lõbusad. Jookse, viska, kaitse, bloki ning kui sa just ei ole totaalne NBA fänn, siis ei piisa sellest, et mängu pidevalt oma mängumasinasse toppida. Aga kui sisse visata stiili ja ägedaid pealtpanekuid, ägedaid sööte ja natuke räpast mängimist, siis on tulemuseks puhas lõbu. Nii on ka tegu NBA Street Vol. 2e puhul.


Vol 2 on ilmselgelt NBA Street seeria teine osa, mis sisaldab endas nii mõndagi huvitavat ja head. On võimalik kohe üks kiire mäng teha, valides 29 erineva NBA tiimi vahel. Alustada NBA karjääri, tänavatel muidugi või saada ise tänavakorvpalli legendiks, luues endale tegelase ja alustades nullist. Lisaks on NBA Street Vol. 2 ainuke mäng, mis sisaldab endas kolme erinevat versiooni Michael Jordanist! Korvpall pole kunagi olnud lõbusam!

Mario Kart 64

neljapäev, 18. november 2010


Kes siis ei teaks Mario Kart seeriat? Asi sai küll alguse sellisel konsoolil nagu seda on Super Nintendo, kuid julgeksin öelda, et oma tänapäevase näo sai mäng alles siis kui leidis aset dimensioonidevaheline liikumine ehk kahedimesnioonilisest kardisõidust sai kolmedimensiooniline kardisõit.


Mario Kart on mäng, mida üksinda polegi nii lõbus mängida, tema erilisus tuleb esile just koos sõpradega mängides, kui sinu sõber on sinu ees, tal on jäänud loetud meetrid finišijooneni ning sel hetkel tulistad sina teda punase kilbiga. Need hetked on hindamatud, kahjuks ei ole üksikmäng pooltki nii lõbus kuid see ei tähenda, et sellele ei tuleks võimalust anda. Mängu välimus on totaalselt iganenud, on näha et graafika on ajale jalgu jäänud, kuid selle eest on muusika aegumatu. Rajad on toredad ja vaheldusrikkad, kuigi mõned üksikud neist on natuke vaimuvaesed ning mõned natuke liiga fantaasiarikkad. Siiski, kui endal kodus N64 konsool vedelemas on (koos lisapultidega), siis kutsu sõbrad külla ja lõbus õhtu on garanteeritud. Kas Wii peal proovides see võlu on säilinud on raske öelda. 

Hot Pixel

teisipäev, 16. november 2010


Hot Pixel on mõnus kogumik minimänge PSP peal, mis nimele omaselt kasutab suures koguses piksleid. Muidugi ei ole see stiililiselt ainus lahendus ning üleüldiselt hoiab HP sellist urbanistlikumat joont, tehes palju viiteid rulatamisele, graffitile ja muule säärasele. Muidugi leidub siin ka natukene tuttavlikkust inimestele, kes on eelnevalt mänginud Warioware seeria mänge, sest ka Hot Pixel omab sarnast olemust, kus kokku segatakse lõbu, suvalisus ning hullumeelsus, kuigi taseme poolest on HP veidikene madalamal astmel. See aga ei temast halvemat mängu, lihtsalt mõnes osas jääb veidike puudu. Minimängud on jagatud kategooriatesse, kus ühes setis on nii umbes kümme (pluss miinus siia-sinna) mis on suhteliselt lihtsad ning kui mõnega jänni jääb, siis on alati võimalik igat mängu eraldi lõputu arv kordi harjutada kuni asi totaalselt selgeks saab. Lühikeste mängusessioonide jaoks on aga Hot Pixel täiesti sobiv mäng. Bussis läheb kindlasti palju kiiremini.

Halo 3: ODST

pühapäev, 14. november 2010


Halo 3: ODST on Halo perekonna väikevend, kes on küll eeskujulik kodanik, kuid kelle kallal tema väikese kasvu tõttu alati võetakse. Ning eks ole selles nii natuke tõtt, kui ka natuke valejuttu. See aga ei muuda fakti, et Halo 3: ODST on päris lõbus mäng.


Kui ODST minu uues mängumasinas tööle hakkas, siis tundus nagu tegu oleks vana sõbraga, kes on vahepeal oma iseloomu muutnud. On ju peaosas Master Chiefi asemel hoopistükkis nimetu eriväelane ning tema tiimikaaslased, kel pole ümber samasugust turvist nagu MCl, vaid need poisid on palju haavatavamad. Samuti on puudu ka vastaseid tuvastav radar, mis esialgu on natuke võõrastav, kuid sellega harjub üpris ruttu ära, eriti kui on mänginud ka teisi shootereid peale Halo, kus sedalaadne värk täiesti tavapärane on. Siiski ei jäeta vana, harjumuspärase radari puudumine fänne päris hätta, sest ODST sõduritel on huvitav kiivrivisiir, mis tõstab pimedas kõikide esemete piirjooned esile, eriti just vaenlaste omad, muutes nood punaseks.


Kuna eelmised Halo kogemused jäid Microsofti eelmisele konsoolile, siis tuli kohe alguses uuema puldiga natuke harjuda. Samuti kirtsutaks nina selle peale, et kui vanades mängudes andis pisike heli teada, kui sa enda relvadele uut laskemoona said või granaate üles korjasid, siis siin mängus mina küll midagi sellelaadset ei täheldanud. Tõsi, tegemist on üpriski tähtsusetu pisiasjaga, aga siiski. Relvavalik on tasemel, mängijale jagatakse vanu tuttavaid ning, vähemalt minu jaoks, ka mitu uut huvitavad viisi vastaste eluküünalde kustutamiseks. Granaadivalik on samuti kraadi võrra suurenenud, kuigi nende korjamist tähele ei pannud.


Lugu on üpriski kaasakiskuv ning püsib üpriski tugevana kuni natuke klišeelise ja antiklimaatilise lõpuni. ODST üksuse vaikiv uustulnuk The Rookie ärkab kuus tundi hiljem peale hädamaandumist New Mombasa tänavatele. Kui Rookie aga ärkab on New Mombasa enda alla katnud pimedus ning tema tiimikaaslasest ei ole märkigi. Nii asubki meie peategelane linna kammima, et oma sõpradest mingitki märki leida. Teatud märkide leidmisel aga siirdub lugu ajas tagasi, näidates meile eelnenuid sündmusi ning pannes mängija sedapuhku vastava sõduri saabastesse. Tuleb nentida, et hetked mil Rookie on oma mõtetega New Mombasas täiesti üksi, arutlemas oma sõprade saatuse üle, on üpriski hästi tehtud ning sisaldavad endas palju emotsioone. Samas pakuvad teiste sõdurite omad missioonid ka humoorikamaid kohti, et asja tasakaalustada.


Eks neid erinevusi ole veelgi, kui Rookie öistel tänavatel kolamine on selline üksik elamus, kus vaenlasi tee peale nii tihti ei satu, siis tema tiimikaaslaste saabastes olles saab tulnukaid päris mõnusalt veristada, seda nii üksi kui ka tervete üksuste kaasabil. Lisaks saab sõita nii tangi ja Warthogi kui ka Covenantile kuuluvate liiklusvahenditega nagu Ghost või Banshee. Kui nüüd virisema aga hakata, siis tuleb tõdeda, et mäng on tõesti natuke lühikesevõitu, aga eks seda oli ka oodata kui mängu algselt DLCna plaaniti. Aga eks raskusastet tõstes läheks ehk aega ka rohkem, lisaks lisab mänguaega ka kõikide audiologide otsimine, mida vabalt uuritav New Mombasa endas peidab. Endal jäid esmasel mängukorral need kogumata, aga eks ma järgmine kord kammin New Mombasa hoolikamalt läbi.


Lisaks üksikmängule on kaasas ka eraldi plaadil ka multiplayer, täpsemalt Halo 3e multiplayer + kolm uut kaarti, mida mujalt saada ei ole, aga siiamaani olen ma suhteliselt vähe neisse süvenenud. Esmasel uurimisel olin ma igatahes väga algtaseme mängija ning seega eriti palju punkte ei saanud. Samuti oli natuke raske mängude leidmisel, kuna süsteem veidike võõras oli. Samuti oli pakkumisel ka uus mänguversioon nimega Firefight, mis oma olemuselt nö. ellujäämismäng on, kuid see jäi seel hetkel täiesti proovimata.

Graafiliselt ilus ning hingematva muusikarajaga ODST on vaatamata oma lühikesele mänguajale väga äge mäng, mis on Halo fännidele piisavalt tuttav, kuid samas pakunb ka piisavalt palju vaheldust. Halo 3: ODST on mäng, mida tasub mängida, sest tegemist on hea mänguga ning lõppkokkuvõttes on just see, mis loeb!

Marvel Ultimate Alliance

pühapäev, 31. oktoober 2010



Lisaks ägedatele videomängudele meeldib mulle ka koomikseid lugeda, eriti südamelähedaseks on mulle saanud just koomiksid superkangelastest. Ning kui juba eelistusi teha, siis on mulle Marveli kompanii pakkumised alati rohkem meelehead teinud, kui DC oma. Mitte et Batmanil, Supermanil või Imenaisel midagi viga oleks, aga Ämblikmees, Raudmees ning muud toredad tegelased on mulle palju tuttavamad ning meeldivamad. Marvel Ultimate Alliance on päris mõnus action-rpg mäng, mis sisaldab just kõiki minule meeldivaid tegelasi ning isegi rohkem.


Nagu juba äsja mainitud sai, on MUA näol tegemist action-rpg'ga, kus mängija kontrollib neljaliikmelist sangarite salka.Mängu alguses koosneb see Thorist, Ämblikmehest, Wolverinest ja Kapten Ameerikast, kuid juba üsna pea antakse võimalus valida paljude teiste tegelaste vahel valida. Muidugi ei anta tervet nimekirja mängijale kohe kätte, vaid lastakse nende avamise eest ka vaeva näha. Mõned tegelased avanevad loo edenedes, teised aga peale kindlate ülesannete täitmist. Mängitavaid tegelasi on üle 20ne, kuid terve mängu peale tuvustatakse mängijale Marveli universumit nii umbes-täpselt 140ne tegelase ulatuses. Lugu ning gameplay moodustavad omavahel mõnusa ja toimiva kombinatsiooni, mis lihtsalt ei lase pulti kõrvale panna, vaid sunnib jätkama ja jätkama, et teada saada kas superkangelastel õnnestub päev päästa ja kurja Dr. Doomi plaanid nurjata. Ainus asi, mis väärib natukene laitmist, on kaamera, mis tihedamate kaklsute ajal võib ennast valesse nurka keerata. Siiski on enamjaolt kaamera koostööaldis.


Graafika paitab silma ning on PS2e kohta vägagi hea. Olen ka vaadanud teiste versioonide gameplayd natuke ning tuleb öelda, et eelistan PS2 oma uuema põlvkonna konsoolide omale. Muusika varieerub skaalal eepilisest igavani, kuid õnneks on eepiline suuremas osakaalus. Näitlejad teevad enamjaolt head tööd, kuid kahjuks on mõne tegelase surmaks just kehvasti kirjutatud dialoog. Selle parimaks näiteks on just Ämblikmees, kelle suhu on pandud tema tegelasele mittekohane tekst. Samas skaala teises otsas asub Deadpool, kes paneb iga oma öeldud lausega naeru suule.


MUA pakub kõike head - ilusat graafikat, kütkestavat gamplayd, muhedat huumorit, lihtsat kuid samas kaasahaaravat lugu, suuri ja mahukaid leveleid, palju ägedaid tegelasi ning mis kõige parem, suure replay väärtuse loo lõppu mõjutavate valikute osas, mida on just mõnusalt palju. Patt oleks seda mängu mitte soovitada, nii koomiksi- kui ka heade videomängude sõpradele.

"It's time to kick ass and chew bubble gum.. and I'm all out of gum!"

esmaspäev, 25. oktoober 2010



Mäng, millele oleme matnud kõik oma lootused, näeb peagi ilmavalgust ning lähiajal premeeritakse meid ka toreda demoga. Kes siis meist ei mäletaks Duke herr Nukem'it?
'Franchise' viimase peatüki, "Duke Nukem Forever", esimest treilerit sai publik maitsta juba 2001. aasta alguses, mil "PC gamer" lubas kurjakuulutavalt, et mäng lastakse sama aasta lõpul poeriiulitele. Siiani on spekuleeritud ja kahtlustatud firma pankrotistumise üle.. samuti on aastaid tagasi kostitanud meid kõlakas, et Nukemi uue mängu füüsikat ning graafilist visuaalsust on iga 2 aasta tagant parandatud. Olenemata rasketest aegadest, jõuab mäng tänavu machomehe seeria austajateni ning võib lootma jääda, et 10 aastat pingerohket ootamist tasus ära. Mängu eestvedaja, Randy Pitchford, teatas, et isegi algupärane "3D Realms'i" meeskond on samaks jäänud (hiljem läinud üle "Gearbox'i") ning kõik panevad oma südame ja hinge, et Duke saavutaks veel kõrgema menu kui seda 1991. aastal.



Histooria:

Duke Nukem (1991) DOS
Duke Nukem 2 (1993) DOS
Duke Nukem 3D (1996) DOS, (1997) Sega Saturn & N64 , (2008) Xbox 360 Live
Duke Nukem : Total Meltdown (1997) PS1
Duke Nukem : Time to Kill (1998) PS1
Duke Nukem : Zero Hour (1999) N64
Duke Nukem : Land of the Babes (2000) PS1
Duke Nukem : Manhattan Project (2002) PC, (2010) Xbox 360 Live
Duke Nukem Forever (2011) Xbox 360, PS3

*lisamatta jäid mõned GameBoy ja mobiilmängud.




See trailer ei lasknud nii mõnelgi 10-aastasel magada

God of War: Chains of Olympus

neljapäev, 14. oktoober 2010



God of War: Chains of Olympus oli kunagi minu esimene kokkupuude GOWi seeriaga. Tegemist on PSP eksklusiivmänguga, mis seisab raudkindlalt ja vankumatult vastava mängumasina parimate mängude nimistus ning mida tihtilugu uustulijatele nimetatud pihukonsooli maailma soovitatakse. Ning seda põhjusega. Juba selle aasta novembrikuus peaks poelettidele jõudma uus GoW mäng PSPl, mis kannab alapealkirja Ghost of Sparta, seega enne seda võtame luubi alla tema eelkäija.


Chains of Olympus sisaldab kõike seda, mida GoW mäng sisaldama peaks: bad-ass peategelane, mõnusalt sujuv võitluselement, pusled, eepilised bossikaklused ning graafika on PSP mänguvaramus üks tippklassi kuuluvaist. Kaamera on, nagu GoWile kombeks on, taaskord eelnevalt paika pandud ning taaskord tõestatakse, et valem toimib, sest kaamera tüliks ei ole. Muusikaline pool oli samuti tasemel, häälenäitlejad muutsid oma tegelased nö. eepilisteks ning taustal laulsid inglikoorid.


Kronoloogiliselt võtab lugu aset enne teisi GoWi mänge. Kratos on sel hetkel veel jumalate käsilane ja võitleb nende lahingut. Nagu alati, haarab ka see mäng kohe esimese leveliga härjal sarvist ja keerab ägedusenupud maksimumi peale - mängija visatakse keset lahingut Attica linnas, mida on vallutamas Pärsia väed koos suurte trollide ja koletistega. Peale lahingu lõppu aga annab Athena Kratosele uue ülesande - leida üles kadunud jumal Helios. Järgnev lugu on üsna lihtsakoeline, mis ei küündi küll teiste tasemeni, kuid siiski toimiv ning huvipakkuv.


Ei saa salata, tegu on kvaliteetmänguga ning seda tuleb kohe kindlasti soovitada nii heade mängude kui ka GoW seeria fännidele.

Indiana Jones and the Staff King

pühapäev, 19. september 2010


Viimasel ajal on Mängumaanias mainitud väga palju just filmimänge ning esmapilgul võib ka Indiana Jones: Staff of Kings tunduda kui odav kasseerimine neljanda filmi arvelt(enne mängu ilmumist arvas isegi osa rahvast seda, aga siis ilmus film, kuid mäng hilines), kuid reaalsuses on tegu iseseisva mänguga. See staatus ei muuda siiski midagi, sest mäng on ikkagi suhteliselt jama ning tundub järgivat tavapäraste filmimängude kvaliteeti.


Lugu üritab matkida filmitriloogia (ei ole neljandat näinud, seega ei oska sõna võtta) üpriski tavapärast ülesehitust, millek ohaselt on Indy taaskord mingi müstilise eseme jälgedel, kuid tee peal visatakse talle pidevalt kaikaid kodaratesse. Nii on ka seekord, kui Indiana asub otsima Moosese saua; sedasama millega too Punase Mere kahte lehte lõi. Kahjuks oli vana stiili järgimine natuke etteaimatav, seega võis filmiklišeesid üles lugeda ka rohkem kui ühe käe näppudel. Cut scene'id on staatilised, seega ei saa neid skippida, mis on üsnagi tüütu kui mõnikord samast kohast uuesti alustada. Indy seiklused viivad teda nii džunglisse, Egiptusesse, muuseumidesse ja talvistesse koobastesse, kus tema teel on nii peadmurdvad pusled ning mitmed erinevad vaenlased, eesotsas tuttavate natsidega. Pusled on enamjaolt naeruväärselt lihtsad ning nõuavad väga vähe nuputamist, sest tegemist oli tavapäraste "vea see kast sinna" või "vajuta seda nuppu" tüüpi mõistatustega. Ainult üks, mis esmapilgul tundus lihtne, nõudis internetist järgivaatamist, kuna antud vihje kohe üldse ei "meikinud senssi."


Pusled on aga väike osa sest, nagu kolmanda isiku perspektiivis mängitavad seiklus/actionmängud ikka, on pearõhk ringijalutamisel ja pahadele naha peale andmises. Siin saab seda teha kas lüües või ringivedelevaid esemeid kasutades, kuid kõige lihtsam on vastane piitsaga enda ette tirida ning siis kiirelt põlvega näkku lüüa. Kuna teised tüübid senikaua ootavad sinu järgi, siis ei ole raske terve tuba sama mustrit kasutades tühjaks teha. Vaid hiljem on paari tüübi puhul vaja kasutada raskemaid võtteid. Samuti satub ette kohti, kus mäng surub su põlvili ning pistab revolvri vägisi kätte. Wii peal ehk toimiks asi paremini, nö. light-guni stiilis, kuid siin oli parema analoogiga sihtimine veidi ebamugav.


Kõike viimasena tuleks ära mainida veel sõiduosad, kus Indy kihutab kas trammi, auto või paadi peal ning ühe korra lastakse teenekas seikleja ka elevandi selga. Tihtilugu on Indiana aga lihtsalt sõitja, mitte juhi rollis ning keskendub taaskord tulistamisosadele või QTE stiilis kiirendustele/kõrvalepõigetele. Mängu graafika on nähtavalt aegunud ning ruuduline, värvivalik on vägagi mannetu, sest kõik (isegi džungel) on omandanud kahvatud, hallikad toonid ning silmailu on suhteliselt väha. Audiopool on unustatav, kuigi Indyt kehastavale näitlejale annaks au, sest suutis natukene Harrison Fordi moodi kõlada küll. Mitmikmängu leiab kuuldu järgi ainult Wii peal, kus Indyle saab abistava käe ulatada ka tema isa, kuid isegi selle olemasolu ei oleks piisav, et sellele mängule replay väärtust lisada. Indiana Jones: Staff of Kings oli enam-vähem aga siiski mitte päris see. Oleks siis PS2 peal samuti Fate of Atlantis olnud, siis oleks vähemalt midagi värvilisemat ja lõbusamat saanud proovida.

X-Men Origins: Wolverine

reede, 17. september 2010


Kuna just alles hiljuti sai avaldatud sama mängu PS2 arvustus, otsustasin siia panna ka ühe vanema, PSP versiooni arvustuse.


Filmi ennast ma näinud ei ole, kuid kui uute mängude otsimiseks läks, jäi silma just uue iksmeeste filmi mänguversioon, mis jutustab loo badass mutandi Wolverine'i sünnist ja tegemistest enne mutantide superjõuguga liitumist. Mäng keskendub just tema ajale Weapon X programmis, mis on kurja Kanada valitsuse poolt loodud supersõjardite vorpimise tarbeks. Mängu alguses istub metallküüntega poiss mälukustutamismasinas/elektritoolis ning pahad onud arutavad milliseid mälestusi kõige esimesena ära pühkida. Niimoodi käivituvad enamus levelitest.


Mängusisene graafika on normaalne, kuid vaheanimatsioonide oma, mis seletavad tähtsamaid stooriliine või mängu algus- ja lõpustseenid, on PSP skaalal võttes lausa võrratud ning kohati hakkab lausa kahju, et sellist asja ei pakuta mõne parema mängu juures. Kuigi ka sellel pole viga, siis viskab pidev kolmandas isikus vaenlaste veristamine lõpuks kopa ette. Kuigi kombinatsioone vaenlaste tapmiseks Wolverine küünte abil on mitmeid ja mitmeid ning mängu edenedes peaks neid vist isegi juurde tulema, siis reaalsuses saab enamuse mängu läbitud vana hea "ühe-nupu-kombinatsiooniga".

Puhata mäng ei lase, vaenlaseid ilmub su ette tosinate kaupa, kellest enamus on tõenäoliselt suitsiidsed tüübid, sest kes siis ikka paranemisvõimega metallküüsi omavale inimloomale vastu saaks. Varasematel levelitel lõpubossideks olnud tüüpe kohtab mängu edenedes juba igal pool ning hordide kaupa, mille tõttu kisub mäng veidikene igavaks, õnneks on mäng selle jaoks piisavalt lühike - keskpäeval alla tõmmatud mäng sai läbitud kuskil üheksa - kümne paiku õhtul, sealhulgas sai tehtud vahepeal lõunapaus, laetud PSP akut ning ühel korral jooksis mu piraatmäng lihtsalt kokku. Suurimat frustratsiooni tekitab siiski kogu mängu lõpupaha, keda tuleb lahata ikka päris mitu korda, enne kui lõputiitreid näha saab.


Kokkuvõtvalt öeldes oli tegemist täiesti rahuldava mänguga. Meel sai lahutatud ning vahekaadrid pakkusid ikka tõsist silmailu. Sellist tunnet, et tahaks seda mängu ka originaalkujul soetada aga ei tekkinud. Küll tahaks aga ära proovida suuremate konsoolide versioonid, mis pidavat goreimad olema.

Ehk siis:

+ hea meelelahutaja
+ oma žanri tipus
+ meeliülendavad vaheanimatsioonid

- üheülbaline
- frustreeriv lõpupaha
- vähe vägivalda

Raua maitset fännidele

neljapäev, 16. september 2010

Dragonball Evolution

kolmapäev, 15. september 2010


Kui rääkida filmimängudest, siis on enamjaolt kuulda virinat, kuidas filmimängud on mängumaailma häbiplekiks. Viimasel ajal on muidugi asjad paremaks läinud ning eks üks otsustavamaid faktoreid on ka algmaterjali tase, sest kui film on hea, siis on lootust, et ka mängust võib asja saada. Aga kui juba film on parajalt pask, siis ega sitast saia ei tee.


Dragonball Evolutioni puhul läheb käiku just see viimane variant. Tegu (nagu DB mängude puhul enamjaolt ikka) kaklusmänguga, mis järgib filmi lugu. Mängu kahjuks räägivad asjaolud, et tegemist on suhteliselt lühikese mänguga, seda on lihtne läbi teha, kasutades enamjaolt vaid ühte nuppu ning graafiline pool on ikka suhteliselt kesine. Lisaks on igal tegelasel peale kakluse võitmist öelda ka omane tunnuslause, milleks näiteks Gokule (ehk üldiselt siis filmi kõige badassimale tegelasele) ärritav “Phew, somehow I won”. Tõsiselt pisike piisake suures ja laias ookeanis, kuid suutis siiski pikapeale pinda käima hakata.


Ehk siis:

+ ma ei pidanud seda ostma
- mäng oli halvem kui film

 
Mängumaania © 2012 | Designed by Bubble Shooter, in collaboration with Reseller Hosting , Forum Jual Beli and Business Solutions