Assassins Creed: Brotherhood

kolmapäev, 27. aprill 2011

Esimene Assassins Creed oli uudne ja täis seninägematuid üllatusi. Vaatamata vigadele ja mitmetele altminekutele oli tegu igati vinge mänguelamusega. Sellele algupärasele elamusele on lisandunud veel kaks: teine osa ja selle otsene järg Brotherhood, mis on AC maailma täiendanud piirini, kus ei tunne esialgset mängu äragi ja seda kõige paremas võimalikus mõttes. Altairi seiklused muutusid kiiresti igavaks ja tüütuks, sest esialgne üllatus maailma suuruse suhtes lahtus kiiresti ja alles jäi lihtsalt üheülbaline tuiamine, mis ei tahnud lõppeda, kuigi sisu kandis end edukalt lõpuni välja ja pani kohe aluse järgmisele osale. Teine osa jätkab sama rada ja nii on ka Brotherhoodiga. Paratamatult kuivavad head ideed sisu osas kiiresti kokku ja alles jääb hea mõte, mida ümbritsevad naeruväärsed dialoogid ja nõrk lugu. AC puhul on see kahe otsaga asi. Osalt on gameplay huvitavam kui ükskõik milline ulmeline idee. Teisalt on sisu siiski piisavalt vinge, et võiks olla kas või mõne ajaloolise fantaasiafilmi oma. Rääkides ajaloolistest filmidest siis hakkas Showtime`i pealt jooksma Neil Jordani (Ondine, Interview with the Vampire) loodud The Borgias, mis on tegelikult siiski seriaal. Mängu lõpu poole jõudmisel oli päris huvitav vaadata ka seriaali, sest mängus oled küll Borgiate intriigide keskel, kuid seda näidatakse nii pinnapealselt, et seriaal mõjub kui ajalooline lisateave. Ega mängust ei peagi ootama ajalootundi, täpsusest rääkimata ja sama kehtib ka sarjade puhul. AC: Brotherhood maalib aga veenva pildi Borgiate mõju all olevast Roomast, mida ilmestavad täies hiilguses rekonstrueeritud linnapilt ja selle lähedal asuvad maapiirkonnad, kus saab mängu käigus nii mõndagi korda saata.Kui nüüd mängu enda juurde tulla ja pikk sissejuhatus selja taha jätta võib vähemalt esialgu öelda, et uue osaga saab jääda täitsa rahule. Kui mõned tavapärased vastu seina jooksmised ja muud kummalised seigad välja arvata ütleksin, et Brotherhoodi peale võib raha raisata nii palju kui jaksab. Tüütuks ja igavaks Ezio seiklused ei muutu. Võib olla alles siis kui mängida seda läbi terve aasta. Brotherhood jätkab kohe sealt, kust esimene pooleli jäi elik Ezio naaseb koju, kus teda ootavad armastatud õde ja ema, kuid lust ja lillepidu (rida pikki ja kohmakaid videosid Eziost vanni võtmas ja amelemas) ei kesta kaua, sest põhipaha Cesare Borgia saabub oma armeega Ezio kodumüüride alla ja asub tema kodu süstemaatiliselt hävitama. Ezio paneb küll vastu, aga Cesare jõud käib üle. Ta pääseb kohutavast rünnakust vaevalt eluga, kuid naaseb Rooma, et lõpetada isiklik vendetta ja hävitada Borgiate võim Rooma. Nii saab alguse lugu, mis areneb üle kivide ja kändude, kuid mis ei tohiks kedagi päris külmaks jätta ja seda just vaja ongi - viisakas lugu, mis annaks põhjenduse linnas ringi rahmeldamiseks, kuid olgem ausad. Sisukäänakud on sellelaadse mängu juures viimane asi, mille peale mõelda.Gameplay on arenenud märgatavalt, mitte just palju teise osaga võrreldes, aga esimese osaga kõrvutades tunduvalt. Kui teises osas anti Eziole võimalus ehitada üles tema kodu, siis nüüd saab mängija majandada kogu Roomat ja teenida seejuures nii suurel hulgal raha, et lõpuks pole sellega enam midagi peale hakata. Pikapeale hakkavad relvad, riided ja täiustused olema nii kättesaadavad, et kaob põnevus, mis käib tavaliselt kaasas raskelt ja aeganõudvalt raha teenimisega ja valitud täiustuste ostmisega. Siin säilub põnevus küll alguses, kuid mõne aja pärast oled paremini varustatud kui kunagi varem ja Borgia sõdurite kõrvaldamine pole seetõttu olnud ka kordagi lahedam kui nüüd.

Poes käimine on alati huvitav. Raha on küllaga ja valik on suur

Kõik pangad ja igasugused poed on võimalik avada piisava summa olemasolul. Et seda teha, on vaja hävitada iga piirkonna Borgia torn

Lähivõitlus tänaval, võitlused hobusel, hobukaarikul, katustel, müüridel, tornides tunduvad alguses väga mitmekesised ja täis lõpmatult palju võimalusi, kuid ajapikku selgub, et tavalised lähivõitlused paljude vastastega korraga on kergesti lahendatavad kui järgid kindlat reeglit - oota, ründa, kaitse, oota, ründa, kaitse. Olgugi et mängu ilus välimus, interaktiivne maailm ja Ezio liikuvuse aste on muljetavaldavad, muutub ka kõige lahedam asi kõige tüütumaks kui seda peab tegema liiga kaua.Tavalisele vehklemisele toob vaheldust amb, väike püss ja da Vinci kohandatud double hidden blade, mis jääbki kõige enam kasutatavaks relvaks - lihtne võtta, lihtne kasutada ja väga efektiivne, kuigi alati ei saa läbi ajada ühe ja sama relvaga, sest mõni olukord lausa nõuab vastaselt suure sõjakirve haaramist ja mitmele teisele vastasele korraga äsamist. Peale selle, et alguses lased kahuriga Borgia vägesid, on võimalik teha sama hobukaarikult. Pluss da Vinci leiutised, mida võib kasutada puhtalt selle nimel, et saad Borgia tornist da Vinci tiivakestega alla liuelda. Vaheldust siiski jagub. kuigi mitte igaks hetkeks.


Üle ega ümber ei saa ikkagi mängu välimusest, maalilisest loodusest ja rahvarohketel tänavatel tekkivatest tõdemustest, et tõesti nägite nii palju vaeva, et luua usutav tänavapilt? Iseenesest juba ilusa graafika tõttu on lust põrutada hobusega ringi ja lasta katuste vahel hüpeldes sõduritele nooli kurku nii, et nad sajavad katustelt alla nagu rootsukesed. Ezio is the king of the rooftops.
Missioone jagub täpselt nii, et võid teha vahemissioone nagu Lair of Romulus, mis püüab mängijat eksitada tunnelite rägastikuga või siis lisaülesandeid. Põhiliseks tegevuseks peamiste missioonide kõrval on kodanike abistamine, mis näeb ette nende päästmist Borgia sõdurite käest või nende jaoks teatud ülesannete täitmist. Ülesanded on kõik erinevad ja vahelduseks ning kogu mängu lõpetamiseks jagub neid küllaga. Põhimissioonid on alati ühe konksuga, milleks on siis kas stealth luuramine või midagi muud. Kui jääd vahele või ei suuda teatud kriteeriumit täita, siis ei ole missioon 100%-liselt lõpetatud. Põhimissioonid on kõik kas kellegi soosingu pälvimiseks või põhiantagonistide jälitamine ja nende kõrvaldamine, aga kuna tegu on ikkagi peamiste missioonidega, siis on need pikad, vaheldusrikkad ja täis erinevaid võimalusi, kuidas ülesandele läheneda.Brotherhood annab võimaluse koostada endale 6 pealise salamõrtsukate rühma, mis koosneb eelnevalt sõdurite käest päästetutest. Kodanike päästmine muutub kiiresti ääretult nõmedaks, sest iga kord kuuled täpselt sama juttu. Teades, et see on loll idee, tegin seda ikkagi ja jälitasin üht päästetud kodanikku, et kuhu ta siis lõppude lõpuks põrutab ja mis selgus? Kodanik jookseb ringiratast majade ümber. Hea seegi. Oleks veel hullem kui nad jääksid ühe koha peale seisma. Kohale saab kutsuda kogu rühma või siis tellida endale noolesaju. Assassine saab saata üleeuroopalistele missioonidele, millede õnnestumise korral teenivad nad punkte ja saad ise sättida, kuidas soovid neid upgrade`ida - relvad või turvis. Kui saadad korraga 4 missioonidele, peab arvestama, et Borgia sõduritega võideldes tuleb paanikanupu vajutamise järel sulle appi kaks kamraadi jne. Brotherhoodi erilisus ei seisne aga teise osa võlude kordamises ega nende täiendamises vaid multiplayer võimaluse olemasolus. Valida saab 8 mode`i vahel: Wanted, Alliance, Manhunt, Chest Capture, Advanced Wanted, Advanced Alliance, Escort and Assassinate. Kõik on enam-vähem samas stiilis nagu põhimäng. Neid läbi proovides on kõik uus ja lahe, kuid aja möödudes muutub võimaluste piiratus häirivaks ja sunnib klaviatuuri või pulti nurka viskama.Sageli mõjub Brotherhood ei millegi muu kui teise osa täiendusena, kuid missioone tehes ja maailmas ringi liikudes on AC:B siiski üsna tugev ka eraldiseisvana. Lugu ja tegelased - olemas. Avatud ja võimalusterohke keskkond - olemas. Eksperimenteerimisvõimalusi jätkub tundideks.

The Ladies of Mortal Kombat, Part Deux

neljapäev, 21. aprill 2011

Veel enne, kui uus Mortal Kombat minuni jõuab, ma seda tundide viisi mängida saan ning lõpuks ka arvustuse kirjutada, tutvustame taaskord mängu võluvaid daame, seekord pildiformaadis.



Blue Toad Murder Files: The Mysteries of Little Riddle - Episode One

kolmapäev, 20. aprill 2011



Blue Toad Murder Files: The Mysteries of Little Riddle - Episode One on hetkel PSNi kaudu täiesti tasuta allalaetav, kuid kas ta on ka seda väärt? Meie vastus on...võib olla.


Esimese episoodi alguses saabub mängija poolt valitud detektiiv (valikuvariante on kokku neli) väikesesse Inglismaa linnakesse, kus leiab peatselt aset koletu mõrv, mille ohvriks langeb kohalik linnapea. Agar detektiiv ei raiska aega ning asub kiirelt mõrvari jälgi ajama. tema uuring viib teda kokku mitmete erinevate linnaelanikega, üks stereotüüpsem kui teine. Kõike toimuvat ning muudki kannab mängijale ette jutustaja, kes ei pea vajadusel väheks isegi esimest solvata.

Kuigi kõik see võib tunduda esmapilgul lõbusana, siis reaalsus ei pruugi sellele muljele vastata. Graafika on rahuldav, kuid vajaks rohkem detailsust tegelaste välimusse. Häälenäitlemine on samuti okei, kuigi on kuulda kuidas kohati üritatakse liigselt stereotüüpsust esile tuua. Mängitavus on aga tõenäoliselt mängu nõrgim lüli, andes mängijale ette käputäie minimänge (mis ei ole just kõige lõbusamad) ning iga natukese aja tagant pannakse mängija mälu testile, esitades eelnevalt läbielatu kohta seeria küsimusi. Mängu on võimalik mängida kuni 4ja inimesega korraga, kuid uurides minimängude kvaliteeti, siis ei oska kommenteerida kui lõbus õhtu selle mängu seltsis välja kujuneks.


Esimene episood on üpriski lihtne ning mänguaeg sellest tulenevalt lühike, samas tasuta mängu puhul mahavisatud raha tunnet ei teki. Siiski jäi pisike pettumuseuss hinge närima, sest ometigi on ideel potentsiaali - kellele siis ei meeldiks detektiivi mängida ja mõrvajuhtumeid lahendada. Kahjuks hoiab mäng aga mängijal kindlalt käest kinni ning erilist nuputamist just kohata ei või. Kui aeg kallis pole ning pool tunnikest või enam raisata on, siis võiks esimese episoodi alla laadida, kasvõi selleks, et endale selgeks teha kas vastav mäng on meelepärane ning kas järgmiste episoodide ostmine oleks mõistlik tegu või mitte. Aga ärge öelge, et me teid ei hoiatanud...

DEMOMEES: Socom 4 Multiplayer Beta

teisipäev, 12. aprill 2011



Veel praegu on kõikidel huvilistel PSNist alla laadida Socom 4ja mitmikmängu betaversioon, mis esmamulje põhjal oli täiesti rahuldav asi. Siiski, juba esimestel minutitel tegi demo kettale installimine tuska, kui mingil põhjusel pidi too kaks tundi uuendusi tirima ja installima.Ei tea millest asi tingitud, kuid võib öelda, et erilist õnnetunnet vastav juhtumine küll ei tekitanud. Siiski, kui ma LÕPUKS mängida sain, siis muutus tuju veidike paremaks, sest enamjaolt kõik toimis. Valida oli mitme erineva moodi vahel, samuti ka võimalus kohe ettejuhtuvasse mängu sisse hüpata, teadmata millega tegu on. Mängitavus oli suhteliselt sujuv, kuid soovitav oleks menüüs natuke sobrada, et endale mugavad sätingud leida, kuna algsätted tundusid liikumise kuidagi liiga kangeks tegevat. Graafika oli täitsa okei, relvad niisamuti, kuigi mõni tundus veidike imelikuna. Võib olla on muud mängud mind ära rikkunud, ei tea milles asi. Ometigi oli mul lõbus ning nii mõnelgi hetkel tundsin ennast kompetentse mängijana. Enda kogemuste põhjal võiks selle mängu hankimist soovitada küll, mööda külgi ta vast maha ei jookse.

The Ladies of Mortal Kombat

laupäev, 9. aprill 2011

Täna on laupäev, seega võtame veidike vabamalt ning laseme silmal puhata.





Mario Kart Wii

reede, 8. aprill 2011



Ma ühekorraga nii armastan kui ka vihkan Mario Kart Wii'd kogu südamest. Armastan, kuna nii see mäng kui ka kogu seeria üldiselt on alati lõbus, värviline, rõõmus ning toob võitmise puhul naeratuse näole. Minu viha aga põhjustab üldiselt ainult üks element, mis muudab iga võidusõidu lihtlabaseks loteriiks. Ma räägin muidugi sellest kurikuulasast abivahendist -


MKW suurim tugevus ning külgetõmbenumber on tema vaimustavalt lõbus (ning samas kuratlikult frustreeriv) netipõhine mitmikmäng. Ühes võidusõidus saab osaleda kuni 12 inimest, kuid sellega ei kaasne õnneks mitte mingisuguseid tehnilisi häireid. Pilt on sama ilus nagu ta on üksikmängus ning kõik töötab sujuvalt. Juhtimissüsteeme on mitmeid - on võimalik kasutada mänguga kaasatulevat plastikrooli, mis kasutab ära küll Wii puldi liikumistundlikkust ja on üpriski lõbus niisama sõitmiseks, kuid tema suhteline ebatäpsus ei tule kasuks, kui on kavas mitmikmängu natukenegi tõsisemalt võtta. Samuti on võimalik kasutada Classic Controllerit, mis selle puudumise tõttu kahjuks proovimata jäi, kuid sellest pole hullu, sest valikuid on enam kui küllalt. Valikuteks lisanduvad veel vana hea Gamecube'i pult ning Wii enda puldi ja nunchuki kooslus. Mõlemad toimivad, ise valisin lõpuks siiski puldi ja nunchuki kombo, kuna puldi liikumistundlikkuse tõttu oli hüpete ajal trikkide (mis maandumisel annavad sekundi-paar lisakiirendust) sooritamine tunduvalt mugavam.


Hästi sõitmine on aga Mario Kardis teisejärguline, tähtis on endale parimad abivahendid skoorida ning teiste elu põrguks teha. Iga raja peale jagub mitu kohta, kus küsimärgikastide sees peituvad salapärased abivahendid, mis kas aitavad sinu kiirust kasvatada või teiste kiirust vähendada. Mõnikord siiski tekib tunne, et neid on liigagi palju, sest tihtilugu muutub sõitmine väga raskeks, sest iga paari sekundi tagant tabab sind kas äikesepilv, sind pritsitakse tinti täis, keegi sõidab sinust püssikuulina üle või lennutab sinu poole kas rohelise või punase kilpkonnakilbi. Kõige masendavamaks stsenaariumiks on tõenäoliselt esimesel kohal olles vaid mõned meetrid enne finišijoont kuulda sinise kilpkonnakilbi hoitausheli (mis kõlab läbi puldi minikõlari). Vastased on sinust mõni meeter maas, sa saad kilbiga pihta, loodad et suudad taastuda enne kui keegi su kandadele astub, enne seda aga suudad pihta saada veel mõne punase kilbiga ning lõpuks sõidetakse sinust lihtsalt üle ja sa lõpetad kuskil kümnenda koha piirimail. See on reaalne stsenaarium ning see suudab vihale ajada. Samas, kui sa oled spektrumi teises otsas, siis ei ole midagi lõbusamat kui esiotsa sõitjatele kaikaid kodaratesse visata ning kilpe teele saata.


Üksikmäng jääb selgelt tahaplaanile. Raskusaste on sõidu poolest pea olematu vaatamata valitud klassist (erinevad klassid annavad erinevaid sõidukeid - kardid, mootorrattad või mõlemad koos), ainsaks määravaks teguriks on juhuse poolt valitud abivahendid kas sinu poolt või vastu. Õnneks või kahjuks on üksikmäng sinu vastu palju heldem ning sul avaneb isegi võimalus korralikult sõita. Üksikmängus või ajasõidus võites avanevad uued autod, rajad ja tegelased, seega mingit motivatsiooni mängimiseks muidugi jagub, kuid kohustuslik ta ei ole. Loomulikult on võimalik mängida mitmikmängu ka ilma netiühenduseta, kui on piisavalt palju pulte, sõpru ning ruumi diivanil. Netis on aga veel lisaks tavalisele sõidule olemas ka eraldi areenivõitluse versioon, kus kaks meeskonda võistlevad teineteise vastu kas münte kogudes või vastaste õhupalle lõhkudes.


Mario Kart Wii pakub lõbu 32el erineval rajal, millest täpselt pooled on uued, pooled aga eelmistest MK seeria mängudest ületoodud rajad, seega peaks siit leiduma midagi igale maitsele. MKW on üdini lõbus netimäng, ainult ärge unustage enda Wii pultidele enne mängimist kummiümbrist ümber panna, sest tihti tuleb tahtmine seesama pult teleka poole lendama saata, justkui telekas oleks esimesel kohal olev sõitja ning pult sinine kilpkonnakilp.

Call of Duty

neljapäev, 7. aprill 2011


Kui jäta kõrvale kõik Black Opsid ja Modern Warfare, leiame seeria lihtsakoelise algusosa. 2003. aastal ilmavalgust näinud "Call of Duty" tõi meieni eepilised lahingud ning koos platooniga lahendatavad missioonid. Atmosfääri rõhutamiseks on palju nišši võetud filmidelt nagu "Saving Private Ryan" ja "Band of Brothers". Praeguseks juba kohmetu ja kandiline "Call of Duty", oli aastaid tagasi üks parimaid ja huvitavamaid uusi FPS'e, kus kuulide pildumist sakslaste pihta saatis heroiline ning suurejooneline sümfoonia.


Mängus on 3 campaigni, mille käigus on võimalik astuda briti, ameeriklase või venelase saabastesse. Nagu ka FPS'dele kohane, on võimalik valida ka 3 raskusastme vahel, millest kõige väljakutsuvamat "Veteran'i", ei soovita temperamentsematele (vaenlased kasutavad läbinähtavat wallhacki ning varitsevad sind iga hange, seina taga). Missioonid kulgevad tanke ja õhutõrje kahureid õhku lastes. Vahepeal premeeritakse meid ka ühe stealth ülesandega, kuid üksluine mänguviis võib väga kiirelt juba algusminutitel ära tüüdata. Miinusteks on ka hooletu ning bugine AI-süsteem. Multiplayer on kuld. Mapid on korralikud ja suurejoonelised, kuid alla 10 inimese mängida ei soovitaks. Hoolimata oma pinnapeaalsusest on mäng saanud klassikaks ning silmad ette teinud paljudele modernsetele tulistamismängudele.

Screens :

DEMOMEES: Star Wars: The Clone Wars - Republic Heroes



Mulle isiklikult Star Wars meeldib (kui välja arvata Episood 2e üpriski piinlikud love-stseenid) ning leian, et Star Wars: The Clone Wars on üpriski õnnestunud teleseriaal - seal on mõnusat madistamist valgusmõõkadega, ägedad robotid ning muud elukad, tegelaste omavaheline hea keemia ja muud säärast. Ühel õhtul avastasin ma aga, et mul on võimalus tõmmata vastava seriaali tegelaste poolt asustatud mängu demo oma Xboxile ning sel hetkel oli tuju hea - sel ajal, mil demo ennast alla laadis, kujutasin mina ette kuidas ma juhin Obi-Wan Kenobit ning peksan oma valgusmõõgaga roboteid mutriteks ja poltideks laiali, seda kõike saatmas suurejooneliselt võimas orkester ning see mõnus heli, mida valgusmõõk ikka teeb. Siis aga jõudis demo kohale...Reaalsus oli selline, et tegemist oli kohutava, kohutava demoga. Graafika oli kohutav, mängitavus oli kohutav ning juttude järgi on täismäng samuti kohutav.


Deus Ex: Human Revolution

kolmapäev, 6. aprill 2011



Elder Scrolls V: Skyrim

teisipäev, 5. aprill 2011

#WINNING! @ Dragon Age 2

esmaspäev, 4. aprill 2011

asfa

God of War: Ghost of Sparta

pühapäev, 3. aprill 2011



God of War:Ghost of Sparta on viies kord Kratose jaoks kolmandas dimensioonis möllu teha ning Vana-Kreeka deemoneid veristada. Valem on jätkuvalt sama - kindlaks tehtud kaameranurgad, pikkade kettide küljes olevad mõõgad, palju deemoneid, palju muid mütoloogilisi olendeid, palju verd...Kõike seda pakub Kratose järjekorras teine seiklus PSP konsooli peal ning tõeliselt näljaste kõhud peaksid täidetud saama, kuid gurmaanidele võib jääda maitse magedaks, sest sama lobi pikas perspektiivis sama elamust ei anna.


Mängu lugu leiab aset kahe esimese mängu vahele jäänud tühimikus - Kratosest on just saanud uus sõjajumal, kui ta otsustab leida üles oma ema ning peale seda ka oma kaua kaudunud venna, kes varases nooruses Thanatose poolt röövitud sai. Lugu on lihtne, etteaimatav ning mitte midagi erilist. Muidugi täidab ta oma peaeesmärgi ning lükkab hammasrattad liikuma, millele järgneb verine ballett; ood kättemaksule ja veidrale suguvõsa kokkutulekule. Kuigi aksepteeritav, ei too lugu lauale midagi uut ning, kui võtta kõrvale seeria varasemate osade lood, siis tema nägu on nende kõrval kahvatum.


Visuaalselt ega helisliselt pole mängule absoluutselt mingeid etteheiteid võimalik teha, PSP on viidud oma graafilise piirini ning kõik, mis ekraanile paisatakse, näeb suurepärane välja. Muusika on taas suurejooneline ning häälenäitlejad, kellest on seeria jooksul saanud juba justkui vanad tuttavad, elavad enda rollidesse täielikult sisse. Kuigi mängitavuselt tundub Ghost of Sparta näitavat väsimuse märke, siis ometigi suudab ta pakkuda väikseid nüansse, mis lihtsalt panevad silmi PSP tagasihoidliku suurusega ekraanil hoidma, nagu näiteks rahulik jalutuskäik pisut tihedamalt rahvatatud Sparta tänavatel. Sellised väikesed hetked on kinnituseks sellele, et mängu tööle lülitades sai siiski tehtud õige valik.


Mängul on pikkust nii umbes 25% rohkem, kui eelmisel PSP peal ilmunud GoW-il, mida ei ole just palju, kuid siiski piisavalt. Esimese mängu lõppedes avanes aga võimalus mäng läbida Kratose venna, Deimosega, kes oli üpriski laheda väljanägemisega ning kuigi tegemist oli vaid pealiskaudse muudatusega, siis tundus kogu mäng justkui teistsugusena, kuidagi värskemana. Me ei ole kindlad, mis tulevik God of War seeriale toob, kuid loodame, et sellist värskust suudetakse vajadusel mitmekordistada ning pakkuda mängijatele midagi uudsemat.


Sarja andunud fännidele on see mäng pea et kohustuslik, sest kuigi vananemise märke on juba näha, siis see ei tähenda, et mäng ei oleks lõbus või et tegemist oleks kehva mänguga. Oh ei, lood ei ole nii hullud, mäng on täitsa tore, kuid midagi uut ta lauale ei too.

 
Mängumaania © 2012 | Designed by Bubble Shooter, in collaboration with Reseller Hosting , Forum Jual Beli and Business Solutions