Closure

reede, 23. august 2013

Mis oleks kui maailm eksisteeriks ainult valguses ja pimeduses valitseks sügavik? 2009. aastal internetis oma elu alustanud ja nüüdseks täieõiguslikuks mänguks kujunenud "Closure" võlub huvitava mõttega valguse ja varju manipulatsioonist. 
Raske on olla originaalne, raske on pakkuda midagi uut ja seda veel väikeste tootjate suures mängumeres. "Closure" on üks nendest paljudest indie-mängudest, mis kipub kaduma samasuguste väikeste mängude merre. Teatud sarnasus ülemöödunud aasta "Limbo`ga" ja seotus "The Binding of Isaaci" loojatega tõstab aga "Closure" leidlike indie-mängude piedestaalile ja laseb tal särada omas valguses. 
Valguse mängud pimeduses 
Oma valgus on selles must-valges maailmas ülioluline, sest ainult see, mis on mähitud valgusesse eksisteerib sinu jalge all. Ülejäänu on suur pime tühjus. Tühjus täitub ruumiga kui sisened pimedusse valguskeraga. Kohe kui valgus jääb selja taha, kukud pimedusse. 
Esialgu on selline maailmatunnetus väga segadusttekitav, kuid mängu kiire rütm tagab, et peale paari tasandit oleksid oskused käes. Vaatamata aja jooksul tekkivatele oskustele, suudab "Closure" ikkagi üllatada ja kukutada sind taas pimedusse. Mängu alustad kummalise ämblikulaadse olendina. 
Hiljem kanduvad rollid üle veel kolmele inimtegelasele ja kolmele suuremale paigale täis valgusallikatega lahendatavaid mõistatusi. Paigad jaotuvad tehase, metsa ja karnevali vahel. Iga uut tasandit iseloomustab suurepärane helidisain ja kunstnikutöö, mis maalivad erinevate tegelastega läbitavatest tasemetest üsnagi unenäolise ja kohati isegi väga košmaarse nägemuse. 
Kokkuvõte: Küllaltki nupukas pusleplatvormikas, mis panustab rohkem elamusele kui mõistatuste keerulisele tasemele. Samas pole siin ka midagi väga lihtsat. 

Hinne: 4/5

Arvustus ilmus esmakordselt 2012. aasta novembrikuu [digi]-s.

LEGO The Lord of the Rings

teisipäev, 20. august 2013

"Lego: The Lord of the Rings" on legomaailma üks uusimaid liikmeid. Varem on väga edukaks kujunenud näiteks Batmani, Star Warsi ja Indiana Jonesi käsitlused. Järjekordne tuntud kaubamärk on hõlma alla võetud ning kõik legokeelde tõlgitud. Mis on saanud filmiseeria hiilgusest selles klotsikestest koosnevas maailmas? 
LEGO rännak Keskmaale
 Lego rännak Keskmaale"Lego: The Lord of the Rings" on paras suutäis nii sisult kui ka vormilt. Kõik "Sõrmuste isanda" filmiseeria kolm filmi on leidnud oma tee ühte mängu. Lisaks on esmakordselt maailm ka avatud. Kui varem polnud avatud maailm just eraldi eesmärk, sest Batmani puhul on maailma avatus liialt suhteline ja Indiana Jonesi puhul võiks see tähendada ka Saksamaale reisimist, siis "Sõrmuste isand" on selle poolest ideaalne. Maailm oli eelnevalt piinliku täpsusega paika pandud nii algupärastes romaanides kui ka hilisemates filmides. 
 Legomängude tootjad on filme silmas pidades taasloonud nii Kääbikla, Keskmaa olulisemad kohad kui ka kõik teised filmidest tuttavad piirkonnad. Iga missiooniga avanevad uued mängutasemed ja edaspidi on võimalik väikestest klotsidest koosneva väikese Frodoga minna, kuhu tahad. Missioonidele asumine ei tähenda maailmast lahkumist. 
Alati on võimalik varem läbitud piirkondi uuesti külastada. Huumor ja filmidest tuttavate stseenide kasutamine on mängu üks leivanumbreid. Kõik need tõsised stseenid filmidest saavad lego stiilis humoorika külje osaliseks. Lastele suunatud mänguna on tegu kuidagi liiga mahuka elamusega. Võib-olla tõesti tahavad väiksemad lõhkuda kõike, mis lõhkuda annab, et kätte saada iga viimanegi kui legotükike. Mina loobusin sellest juba kohe alguses. Nii nüri tegevus tuleks ära keelata.
Koobastes ja kaevandustes ringi kolades on maailm sinu ümber kohati ikka väga ilus ja detailne. Võitlus orkide ja muude loomadega ei ole just pingeline ega väljakutsuv, aga sellegi poolest meeleolukas osa suuremast seiklusest. Tegelastele antud erinevad oskused nagu Sami võime tuli üles sättida ja kasvatada hiigelsuuri taimi tekitavad päris palju varieeruvust muidu pigem üksluisteks jäävatel tasemetel. Ainuke miinus on filmides nähtu liigne kordamine ja tegijate arvamus, et kõik mängus pakutu on alati vajalik ja kõik ülesanded kutsuvad. 
Külast külla liikudes korjad küll kokku kõik klotsid ja teed ära esmased vajalikud ülesanded, kuid kohalike abistamine kühvli leidmisel läheb juba üle piiri. Nii tõsiselt ei võta legomaailma mitte keegi, aga meelelahutuseks ja niisama vahelduse mõttes täitsa tore kogemus. 
Kokkuvõte: Elamusena lõbus ja hea huumoriga seiklus, mis kipub oma maailma natuke üle tähtsustama. 

Hinne: 3/5 

Arvustus ilmus esmakordselt veebruarikuu [digi]-is. 

Omerta: City of Gangsters

laupäev, 17. august 2013

"Omerta – City of Gangsters" on brauseripõhisest veebimängust välja kasvanud strateegiline simulatsioon 1930-ndate USA maffia igapäevaelust. Kasvuvalud on selgelt tuntavad, kuid kas sündinud on midagi uut või on lihtsalt tegu mitmete elementide ebamäärase kogumikuga?
"Omerta" nime kandis viimane osa Mario Puzo maffiatriloogias ("The Godfather" ja "The Sicilian"), mis anti välja aasta pärast autori surma. Olles mõjutanud lugematul hulgal filmiajalooliselt olulisi teoseid nagu Francis Ford Coppola "Ristiisa" triloogia ja andnud mitmetele mängudele näo, mida on hoolega kopeeritud juba aastaid, on loomulik, et maffiateemalised mängud ei kao kuhugi. Need võtavad küll teise kuju ja ei demonstreeri end enam kui otsesed adaptsioonid romaanidest ja filmidest, kuid gängsterite maailm on liiga ahvatlev, et lihtsalt kaduda.
Minu maffia ja muud gängsterid
"Omerta: City of Gangsters" põhineb 2003. aastal välja antud tekstipõhisel MMORPG-l "Omerta". Sellel veebibrauseripõhisel väidetavalt maailma suurimal maffiamängul on praegu üle 100 000 registreeritud kasutaja ja oli vaid aja küsimus, mil tekstipõhisest mängust arendatakse edasi PC-le ja konsoolidele mõeldud graafilist silmailu pakkuv gängsterisimulatsioon.
Sitsiiliast saabununa asud D`Angelo nimelise immigrandina täitma omamoodi Ameerika unelmat. Kui paljude teiste jaoks tähendab see rasket legaalset tööd, siis sinu kohuseks on kehtestada end kui uus võimukas maffiaboss. Keeluseaduse aegu olid kõik kohad täis illegaalse alkoholi müügikohti. Nii asudki värske kalana neid röövima ja saaki maha müüma, liikudes nii maffiaredelil aina kõrgemale, kuni oled sunnitud oma territooriumi nimel võitlema nii konkurentidega kui ka politseiga. Majandades oma sissetulekut läbi üle võetud äride kasvab nii rahavool kui ka vaenlaste hulk.
Iga tegelast on võimalik teatud tunnuste alustel arendada: julgus, tugevus ja näiteks relva eelistused. Kõik see tuleb väga kasuks sinu positsiooni kõigutama saabuvate gängsteritega võideldes. Käigupõhise võitluse puhul kehtivad samad reeglid, mis paljudel teistel: võimalus liikuda käikude kaupa, relvade ja tulejõu valik ning kaaslaste arvu suurendamine.
1930-ndate Atlantic City on ülaltvaates strateegilise mängu kohta isegi liiga kena. Öö ja päeva üsna kiire vaheldumine, pidevad vihmasajud ja randa jõudvad lained on ka lähemale kerides väga kenad. Asfalt tõmbub niiskeks ja isegi vihmapiiskade langemine on omaette vaatepilt.
Öö on kunst omaette. 1930-ndate USA masinate esivalgused ja majades järjest põlema süttivad tuled joonistavad väga selgelt välja tõenäolise toonase õhkkonna. Tänavad on rahvast täis ja alati on võimalus oma käsilaste liikumisi jälgida. Vastavalt missioonidele liiguvad nad jala või autoga. Nad ei ole maagiliselt kohe seal, kuhu neid suunad, vaid kõik saabuvad sinu majast ja jooksevad mööda tänavaid määratud sihtkohta. Kõik toimub reaalajas.
Mänguelamust rikastavad erinevad üllatavad detailid alates linnapildist ja lõpetades tegelaste välimusega. Kahjuks on liiga palju rõhutatud maailma ilu, mistõttu kannatab mängitavus üsna suure pingelõdvenduse ja huvi jätkusuutlikkuse vähenemise käes.
Kokkuvõte: Strateegia, majandamine ja käigupõhine võitlus on leidnud endale uue kodu maffias, kuid välimuse eelistamine sisule ja mitme mängumehaanika nõrkus kaotab ära selle tõuke, mis annaks mängule vajaliku suuruse, olulisuse ja tähtsuse.

Hinne: 3/5

Arvustus ilmus esmakordselt maikuu [digi]-is. 


Quantum Conundrum

esmaspäev, 12. august 2013

Pärast “Portalit” tulgu või veeuputus, aga tuli hoopis “Quantum Conundrum”. Sageli ka “Portali” mõtteliseks järjeks peetav puslede mõistatamisel ja olukordade lahendamisel põhinev mäng tallub üsna sarnaseid radu, kuid tunnetus on siiski hoopis teine. 
Valve poolt toodetud ja seejärel koheselt maailma vallutanud “Portali” ühe endise peadisaineri uusim katsetus pusletüüpi mängude seas on omapärane ja huvitav, kuid ei küündi “Portal” ja “Portal 2” poolt seatud kõrgusteni, mis ei tähenda aga et eksentrilise teadlase mõisas erinevate eksperimentaalsete masinate poolt tekitatud puslede lahendamine poleks hea ajaviide. 
Kvantmõistatuse võlud 
Kui “Portal” vaatles ulmelise kallakuga tulevikku, siis “Quantum Conundrum” suundub tagasi PS1 aegadesse ja omandab endale mõnusa retrohõngulise mõõtme. Visuaalselt väga mitmekesine värvipalett ning muinasjutulaadne jutustamisviis tagab väga mõnusa äraolemise. Alguses saab mängija pika tutvustuse osaliseks, kuid selle möödudes algab koheselt ühelt platvormilt teisele liikuv puslede lahendamine ehk uks sinu taga sulgub ning uue ukse avamiseks pead lahendama mõistatuse. 
Need on aga iga kord erinevad, sest võimalik on kontrollida erinevaid dimensioone. Ühes dimensioonis muutuvad kõik objektid kergemaks ja teises näiteks raskemaks. Veel saab manipuleerida aja ja gravitatsiooniga. Hea ja kiire tempoga mitte kuigi keeruline mõistatamine tagab sujuva liikumise läbi tasemete, mis pole erakordne ei graafiliselt ega visioonilt, kuid võlub toreda retrohõngu ja jutustamislaadiga. 
Kokkuvõte: "Quantum Conundrum” on juba pealkirjana paras suutäis, kuid siiski on vägagi veidra teadlase labürinti meenutavas mõisas ringi jalutamine ja tema leiutiste tekitatud mõistatuste lahendamine juba seiklus omaette. 

Hinne: 3/5

Arvustus ilmus esmakordselt 2012. aasta novembrikuu [digi]-is. 


Remember Me

esmaspäev, 5. august 2013


Remember Me on üks nendest mängudest, millest ma ei oodanud mitte midagi, ent sellegi poolest pidin pettuma. Hiljem, kui ta läbi sai, läksin uurisin internetiavarustes ringi ning nägin, et nii mõnigi tõsiseltvõetavam arvustuslehekülg on mängule heldelt punkte jaganud. Mitte ei saanud aru kuskohast need kiidusõnad leitakse. Äkki on põhjuseks suur suvepõud, mil vähegi asisem mäng end kohe tipust leiab? Või olen tõesti mina rumal ja ei näe selle mängu võlu?


Remember Me suurim viga on see, et ta on liiga ambitsioonikas. Ta üritab räägida lugu, mis on sügavmõtteline, ühiskonnakriitiline, tulvil segaseid emotsioone, mis vajutaks inimeste hingekeeltele, haaraks nende jäägitu tähelepanu ja nii edasi. Kahjuks kukub lugu juba esimestel minutitel suure kaarega istuli, sest inimeste huvi köitmiseks kasutatakse ühte kõige vanemat trikki raamatus - peategelane, kena neiu nimega Nilin, ei mäleta kes ta on ja miks ta on. Sellele järgneb muidugi kohustuslik oma minevikuradadel kõndimine, taastamaks mälestusi, millest aeg-ajalt killukesi meenub.Ent see ei ole niisama mälestuste jahtimine, sest iroonilisel kombel leiab tegevus aset aastas 2084, kohaks Neo-Pariis ning inimeste mälestustest on saanud igapäevane laiatarbekaup - neid on võimalik kustutada või internetti üles laadida ning teiste inimestega jagada. Seda ideoloogiat aga ei toeta rühmitus, kes kutsuvad ennast Erroristideks ning, nagu kohe alguses selgub, kuulub ka Nilin, kes avastab, et mitte ainult ei ole ta üks Erroristide parimaid agente, vaid omab erakordset võimet inimeste mälestusi varastada ning neid oma suva järgi muuta.


Lisaks kohutavale klišeede lembelisusele on üheks miinuseks ka enamus tegelaste esitamine - nad lihtsalt kas ilmuvad, või siis õpid nende olemasolust vahetult enne nendega kohtumist läbi lühikese dialoogijupi või nähes neid kas reklaamplakatitel või uudistesaadetes. Toome kiire näite - üks esimesi suuremaid põhipahasid on (väidetavalt) Nilini ammune vihavaenlane, nimega Kid Xmas. Jõululaps on selline Capcomilikult pisut üle võlli keeratud karakter, kelle olemasolust sain teada umbes paar minutit varem kui ühes televiisoris parasjagu tema tegemistest räägiti. Samuti on raske investeerida Nilini ja Kidi omavahelisse vastasseisu, kui Nilin kannatab jätkuvalt osalise mälukaotuse all ning seega ei oma mingeid emotsioone, kui ta Kid Xmasi nägu (piltlikult öeldes) sisse peksab. See ongi loo peamine probleem - puudub pea et igasugune tegelaste arendus; asjad lihtsalt juhtuvad, justkui Jaapani animeseriaalides, kus üks paha tüüp saab peksa ning siis tuleb välja, et tegelikult on olemas üks veel halvem tüüp.


 Mängitavus on samuti pisut problemaatiline. Remember Me võitlussüsteem sarnaneb pisut oma olemuselt Batmani Arkhami seeriaga, kuigi tuues sisse omanäolisust, rõhudes erinevatele kombodele, mis justkui lubaksid sujuvat ja elegantset (ning samalajal lõbusat) võitlust, ent lõppkokkuvõttes tuleb taaskord pettuda. Peamine põhjus selleks on vaenlased - nad ei püsi paigal, vaid nad on kõik korraga alati Nilinil niivõrd sabas, et vahel on raske aru saada kus üks lõppeb ja teine algab. Kokku on mängus neli erinevat kombot, millest viimased on juba paraja pikkusega, ent nende ideaalne sooritus on aga pea et võimatu, kui alles on rohkem kui üks vastane, sest niipea kui keskenduda ühele tüübile, tulevad teised varmalt seljataha ja nüpeldavad Nilinit päris korralikult, sellega katkestades ka kombo.


Rääkides kombodest, siis mängule eelnenud kuudel ilmunud treileritest ja uudisjuppidest jäi justkui mulje, et kombod on täielikult mängija meele järgi kohandatavad, lootus oli et saan ise nupud paika panna ja muid sääraseid valikuid teha. Reaalsuses antakse aga mängijale ette eelnevalt kokku pandud neli kombot, kus mängija saab valida mis nupud mis efekti kasutavad - kas annavad löögile lisajõudu, pisut tervist tagasi või muud säärast. Eriti nüriks teeb asja aga see, et kõik kombod ei ole kohe mängu alguses lahti, enda mängusessiooni käigus avanes viimane kombo alles mängu viimases veerandis ning siis olid enamus vastavseid juba niivõrd verejanulised, et juba lihtsamate kombode kordasaatmine oli vahel vaevanõudev. Lisaks tavalistele käe- ja jalalöökidele on Nilinil veel kinnas, millega saab lisaks mälestuste röövimisele ka tulistada ning lisaoskused, mille abil saab ta ennast kas nähtamatuks muuta, vaenlasi üksteise vastu pöörata või muud säärast. Need lisaoskused olid kõige lõbusam osa mängu juurest, ent kahjuks jäi lõbu lihtlabase eluspüsimise varju. Ning seda kõigest keskmisel raskusastmel.


Mängu üheks suurimaks tõmbenumbriks reklaamiti Nilini oskust inimeste mälus sobrada ning neid enda tuju järgi muuta - seda nimetatakse mälude remiksimiseks. Kunagi ühes treileris näidatud versioon tundus huvitav ning endalgi tekkis tahtmine see ära proovida. Kahjuks leidub selle omaduse kasutust mängus kõigest neli korda ning kaks korda neist sarnanevad loolistel põhjustel teineteisega, kuigi kumbki on kujutatud pisut erinevas võtmes. Natuke mõrkjaks muudab asjaolu ka fakt, et kuigi intrigeeriv, on mälude remiksimine oma olemuselt katse-eksitus meetodil põhinev


Mängu alla võib mattuda umbes 7-9 tundi, olenevalt kui põhjalikult mängija viitsib üldjoontes üpriski lineaarseid leveleid erinevate boonusesemete otsimiseks aega kulutada. Kuigi lineaarsed, näevad levelid ülimalt kenad välja ning väga kahju on mul sellest, et niivõrd kena kunstilise jäljega mäng niivõrd keskpärase mängitavusega on. Imelikul kombel on see sel aastal juba teine mäng, mis on niivõrd kena, ent samas ka suur pettumus (teine oli Gears of War: Judgement). Neo-Pariis on mitmekülgne, näidates nii vaesuses elavat alamklassi kui ka rikaste rajooni, tehaseid, kinnipidamisasutusi ning palju muud, lisakiitust selle eest kuivõrd värviline kõik on. Kahjuks aga tundub ilus Neo-Pariis üsna väljasurnud linnana, sest lisaks tänavatel ekslevatele robotitele ning vaenlastele, ei ole ülejäänud elanikke just väga tihti näha. Audiovisuaalne pool on keskpärane - meeleolukas ning situatsioonidesse sobiv muusika saab enda paariliseks üpriski puise ja igava esitlusega häälenäitlemise. Paljud tegelased kõlavad masinlikud ning isegi maailmas leiduvad robotid tundusid elavama loomuga olevat.


Seda mängu on raske soovitada, sest iroonilisel kombel on Remember Me, mida kohe kuidagi mäletada ei tahaks...

 
Mängumaania © 2012 | Designed by Bubble Shooter, in collaboration with Reseller Hosting , Forum Jual Beli and Business Solutions