Mõnikord tuleb ette juhuseid kus mul on vaja oma sõnu süüa. Eelmisel aastal, kui minu kõrvu jõudis info uue Spec Opsi mängu tulekust, olin ma enam kui skeptiline. Mul oli raske aru saada millise ettekäändega vastava mängu loojad selle eksistentsi oleksid õigustanud - kunagisest taktikalisest militaar-tulistamismängust oleks justkui saamas järjekordne varju-ja-tulista skeemi järgiv odav käkerdis, millele on lisatud natuke väljanägemist, kuid vähe värskeid ideid. Aasta hiljem ilmus demo, mis mulle üllatuslikult meeldis, kuid ometigi ei olnud ma siiski veel veendunud. Mänguliselt oli minu kogemus meeldiv, kõik oli sujuv ning toimiv, loojupike mis mulle aga hambusse visati, tundus klišeeline popkultuurilik patriootlus, kus jänkid tulevad, näevad,võidavad ning lahkuvad sõjatandrilt seljataga kuhjade kaupa laipasid, hambus sigar ning käevangus rinnakas blond neiu. Ometigi oli mängitavus hea, seega otsustasin et täismängu hankimine on siiski õigustatud. Tuleb välja, et tegemist oli suurepärase otsusega, sest nagu tihtilugu juhtuda võib,osutus minu esmamulje sootuks valeks ning Spec Ops: The Line oli igati nauditav teos.
Oma inspiratsioon ammutab mängu lugu mitmest allikast, nagu näiteks klassikaline sõjafilm Apocalypse Now ning eelkõige Joseph Conradi romaan Heart of Darkness. Stsenaarium rullub välja järgnevalt - Dubaid tabab aegade kõige karmim liivatorm, mille tagajärjel mattub linn liiva alla ning inimesed vajavad päästmist. Selle tarbeks saadavad ameeriklased kohale kolonel John Konradi, koos tema üksuse, "Neetud 33-ga." Kogu linna ümbritsevad aga jätkuvalt liivatormid, mis takistavad raadiosideühendust. Ühel hetkel suudab päästemissioonile suundunud Konrad kodustele saata ühe katkendliku sõnumi, mis kirjeldab kogu olukorda lootusetust: "Dubai evakuatsioon ebaõnnestus. Surnute arv...liiga suur..." Kaks nädalat saadetakse asjasse selgust saama kolmeliikmeline meeskond - seersant Lugo, leitnant Adams ning mängija poolt kontrollitav kapten Walker. Tiim satub kahe tule vahele, kuna vastamisi on asunud relvastatud kohalikud ning "Neetud 33." Walker aga üritab kogu selles kaoses leida Konradit, et situatsiooni selgust tuua. Loo edenedes selgub, et asjad ei ole nii nagu nad algselt näivad ja kolme mehe missioonist saab ellujäämisüritus, mille käigus kogetakse võite, kaotusi, reetmist ja langemist katastroofijärgse Dubai hullumeelsusesse. Kuigi tegemist ei ole just kõige värskema ideega ja sekka on pillatud ka näpuotsaga klišeelikust, võib siiski julgelt öelda seda, et tegu on ühe viimase aja põnevaima looga, mida videomängudes nähtud.
Üksikmäng jälgib kolmanda isiku vaate tulistamismängu kõiki põhitõdesid ning ei too kandikule midagi uudset, kui välja arvata mõned pisikesed muutused kontrollide puhul, mis erinevad väljakujunenud standarditest. Ometigi on need muutused pea et märkamatud ning ei muuda üldist kogemust; mängitavus on soliidne ning toetab mängu lugu ideaalselt. Mitmikmäng on aga hoopiski teine teema, sest sel puhul tekib tunne justkui oleks see võimalus ülejäänud paketile lihtsalt külge haagitud. Mängijale pakutakse käputäis erinevaid moode, sealhulgas ka tüüpilised deathmatch ning team deathmatch versioonid. Mitmikmäng tutvustab paari huvitavat ükskimängust ülevõetud elementi, nagu näiteks vaenlastele liiva kaela kukutaminevõi suvalisel ajal aset leidvad liivatormid, mis halvavad mängija vaatevälja. Nagu mitmikmängule kohane, on valida mitme erineva klassi vahel, kogemuspunktide eest saab erinevaid relvi ja varustust ning kõike muud säärast. Vajadusel lahutab ta meelt, kuid ei suutnud pakkuda midagi, mis mind tagasi kutsuks.
Graafiliselt näeb mäng kena välja, tegelased ning keskkonnad näevad välja detailsed ning kenad, asjad, mille taha mängija varjuda saab purunevad tiheda kuulirahe all ning mängu alguspunktiks oleva helikopterilahingu ajal näeb kuidas majade aknaklaasid purunevad, mis on ülimalt detailne ning näeb muljetavaldav välja. Kuna tegevus leiab aset liivatormi üle elanud Dubais, on tihtilugu ekraan üpriski oranž, mis mõnele võib häirivaks muutuda. Õnneks pakutakse piisavalt vaheldust. Audipool on samuti paigas, muusika on pingelistes olukordades mõnusalt rokkiv ning häälenäitlejad toovad suurepäraselt välja kolme peategelase omavahelise keemia. Mängu põhitegelasele kapten Walkerile laenab oma hääle Nolan North, kes on mänguritele tuntud eelkõige Unchartedi seeriast tuttava Nathan Drake'i hääletoruna. Kuigi internetiavarustes heidetakse mehele tihtilugu ette, et iga tegelane, kellele too oma hääle annab kõlab justkui Nathan Drake, siis isegi kui selles mängus võib seda täheldada, suudab ta kaks tegelast teineteisest väga hästi eraldada - kohal on Drake'i hääl, kuid kadunud tema mängulik lust, mis on asendunud karmi tõsidusega.
Mängu läbimiseks kulus minul umbes kuskil kümme tunni jagu (sinna hulka ei kuulu mitmikmängus veedetud aeg), mille jooksul nautsin mängu suurepärast lugu, imetlesin liivast Dubaid ning taaskord tuletasin endale meelde miks on videomängud parim meelelahutusvorm. Spec Ops: The Line on mäng, mida võib kõigile julgelt soovitada.
0 kommentaari:
Postita kommentaar