Nonii, järjekordne E3 tuli ja läks. Või noh, on siiski veel jätkuvalt toimumas, ent suured pressikonverentsid on interneti vahendusel ära vaadatud ning esimesed muljed settimas ajusoppides. Mõtlesin tegelikult pikalt ja laialt kas ja kuidas seda kokkuvõtet kirja panna - kas jätkata sedasama stiili, mis eelmistel aastatel (sarkasm ja sapp) või teha seekord teistsuguselt. Sest noh, eks see E3 oli ise ka teistsugune, sest nüüdsest on kõik uue põlvkonna konsoolid nähtud ning uus ajajärk algamas, vana lõppemas...
Olgu juba ette hoiatatud, et kogu see kirjatükk on eelkõige enda mätta ostast vaadatuna kirjutatud, seega kogu jutt stiilis "miks sa seda eelistad, see on ju pask" jms võib juba eos kirja panemata jätta.
Tähelepanelikumad on juba tuttavad selle furooriga, mille Microsoft oma uue konsooli avalikustamisega tekitada suutis - kõik need jutud kohustusliku internetiühenduse kontrollist ja sellest, kuidas valitsused hakkavad inimesi läbi Kinecti piiluma, sest too viimane olla kohustuslik jubin, mida välja lülitada ei saa (hiljem siiski selgus, et natuke ikka saab küll). Olgu kuidas on, aga lihtsaks Microsoft asja enda jaoks ei teinud, sest häma aeti igast erinevast suunast ning pahatihti rääkis iga tähtsam nina oma versiooni asjade olemusest. Samal ajal oli Sony vait, peale veebruarikuist üritust ei tulnud seal vastuseid küsimustele, et kuidas nemad sellistele probleemidele vastu astuvad, millega Xbox juba maadlema hakanud on. Ja muidugi, et milline see karp välja nägema hakkab.
Esimesena astus tulle Microsoft. Kuna esmaesitlusel räägiti mängudest vähe, siis lubati seekord ainult mängudest rääkida. Ning põhimõtteliselt tuldi sellega toime, võiks öelda et üle aastate jälle üks täiesti normaalne pressikas MSi poiste poolt. Kui hakata plusse ja miinuseid välja tooma, siis tulemus oleks enam vähem järgnev:
+ Metal Gear Solid V oli üpris tugev algus. Mäng nägi lahe välja ning avatud maailma konseptsioon MGS seeria mängus on päris põnev. Tõsi, minu kogemused seeria teiste mängudega on minimaalsed ja seda parimal juhul, ent sellegi poolest tekkis huvi seda proovida. Seekord tegi Kiefer Sutherland häält ka, eks näis mis internetis levivatest kuulujuttudest nüüd saab, mille kohaselt olevat Sutherland ja Kojima mingit eriti vinget tünga tegemas ja tegelikult lõppmängus on siiski David Hayter see, kes oma vana rolli jätkab. Elame, näeme.
+ Microsofti punktid asendatakse päris rahaga, mis on omamoodi positiivne, sest hetkel istub mu kontol 40 õnnetut punkti, millega pole mul mitte kui midagi peale hakata. Isegi kõige närusem indie-mäng maksab vähemalt 80 punkti. Ning kui kusagi eksisteerib mõni, mis maksab pool sellest, siis tõenäoliselt ei taha ma seda näha. Elagu valuuta!
+ Osad eksklusiivid on ikka päris head. Endale jäid silma näiteks nii Dead Rising 3 (mis, kuigi tumedam ja tõsisem kui eelkäijad, tundus siiki üpriski lahe), Quantum Break (kuna tegemist on Remedy mänguga, siis huvi on tärganud) ja ma arvan, et maailmas leidub nii mõnigi inimene, kelle jaoks Killer Instinct on system seller. See Ryse oli ka täitsa okei, kuigi osad juba nimetavad seda WTE: The Game'iks. Endale jäi samas mulje, et need QTE osad olid seal vabatahtlikult käivitatavad (nupp vaenlase pea kohal, et alustada ilusat killing sequence'i a la God of War), et kellele ei kõlba, see klõbistagu mõõgavehkimisnuppu edasi.
- Järjekordne Minecrafti versioon. Et kui sul on 360 peal juba ostetud, aga tahad hoopis One'i peal mängida, siis ostad uuesti, naga!
- Wow-faktoriga mänge siiski polnud. Ei ole mitte mingisugust põhjust seda konsooli kohe esimesel päeval osta.
- Eelnevalt kerkinud probleeme ei adresseeritud, peale Sony esitlust muutusid osad otsused eriti kahtlast väärtust omavateks. Eks näis kas Microsoft võtab aru pähe ja teeb vajalikud muutused või jääb oma sõnale kindlaks.
Järjekord on läbi aastate sama, seega järgmine oli EA. Pakuti põhimõtteliselt sedasama mida igal aastal ja siis veel natuke:
+ Star Wars Battlefront tegi paljudel inimestel tuju heaks.
+ Mirrors Edge 2 tegi paljudel inimestel tuju heaks
- Keegi ei tea millal need mängud ilmuvad.
- Iga aasta räägitakse spordimängudest nagu oleks midagi hullult kardinaalselt muutunud. Aga ei ole. Pall on ikka ümmargune. Või ovaalne.
- Battlefield 4 näeb välja TÄPSELT samasugune kui Battlefield 3. Mõttetu uusversioon.
Ubisoft oli sama võrratu kui alati - üdini kohmetu huumor, mis tähendas seda, et tegemist oli eriti naljaka üritusega:
+ The Division oli päris korralik lõpp-punkt kogu nende showle. Üritati teist aastat järjest tugevalt lõpetada ning mäng oli ka kena ja puha.Ei olnud päris sama suur pomm kui seda oli eelneval aastal Watch Dogs, aga siiski päris korralik katse.
+ Aisha Tyler ei pruugi olla just kõige naljakam koomik eales, ent kõik puudused huumorisoones tehti tasa enesekindluses. Ning iseeenda üle nalja viskamine on ka suur pluss - #girlwood
- Kuigi Ubisoftil mänge on, siis tegelikult ei näidatud siiski nii väga palju - Assassin's Creed IV ja Watch Dogs mõlemad näitasid pisut treilerit ning siis poetati, et tänase päeva jooksul näitame teile veel asju, aga mitte praegu. See tähendas automaatselt seda, et gameplayd näidatakse Sony pressikal, mis omakorda tekitas kahtluse, et kas Sonyl tõesti pole midagi muud näidata.
Last, but not least - Sony. Paljude arvates E3 kõige tugevam pressikas ning kindlasti on nende "võitjaks" kuulutamine põhjustatud, ent kahjuks on selle põhjuseks pigem konkurendile ärapanemine, kui et ägedad eksklusiivmängud:
+ Sony ütles EI kohustuslikule internetiühendusele, kasutatud mängude piiramisele ja hõikas välja odavama hinna. Sellele järgnes vägagi vali aplaus ja rõõmuhõisked.
+ Päris tore oli see, kui Sony pööras pilgu indie-developerite poole ning neid ka laval kõikidele esitles. Päris palju toredaid indie-mänge on uuele konsoolile tulemas.
+ The Order: 1886 tundus olevat üks päris põnev steam-punkilik eksklusiivmäng. Ootan huviga edasist infot.
+ Uute eksklusiivide koha pealt ei tule mul hetkel esialgu meelde midagi uut ja põnevat, mida oleks välja kuulutatud. Sinna hulka ei kuulu muidugi eelnevalt välja hõigatud Killzone'id ja inFamous'id.
- Kingdom Hearts 3! . . . ei olegi PS4 eksklusiiv, vaid tuleb ka Xbox One'i peale.
- Väga palju, ja ma pean silmas VÄGA, VÄGA PALJU oli selliseid mänge, kus Sony pakkus eksklusiivselt mingit ülimalt tähtsusetut kama - Diablo III's mingi Nathan Drake'i amulett, GTA V'ga mingid eraldi kõrvaklapid, muudes mängudes mingid lühimissioonid ja muud säärast rämpsu. Isiklikult vihkan sellist asja kõige enam - mäng on multiplatvorm, ent ometigi mind karistatakse kui otsustan seda teisel platvormil mängida.
- Eksklusiivsus ei tähenda eelmainitud prahti ehk miks näitab Sony enda pressikal Watch Dogsi, Assassin's Creedi, Destinyt?
- Ps Vita on surnud konsool. Jack Tretton võib ju rääkida mida tahes ja öelda, et meil on nii ja nii palju mänge ning tulekul samuti hästi palju asju, aga kui pihukonsoolist, mis peaks kestma veel aastaid ja astaid läbi kogu PS4ja eluea (teoorias), saab vähem tähelepanu kui oma täisväärtusliku eluea lõpus olev PS3, siis on asjalood halvasti.
Kokkuvõtvalt oli tegu siiski üle pika aja ühe väga E3ga, sest räägiti eelkõige mängudest ning muu üleliigne jäi tahaplaanile. Muidugi on siiani palju segadust mitme mängu ning ühe teatud konsooli ümber, ent eks näis kuidas need lahenevad. Sellised olid igatahes vahetud elamused, ehk analüüsin mõnda teatud aspekti hilisemates artiklites.
I'm out.
P.S. Nintendo tegi oma asja, näitas internetis videot, kuulutas välja kohustuslikud Mario Kartid ja asjad ning ei huvitunud sellest, mida teised temast arvavad.
Jätkame nüüdseks juba iga-aastaseks traditsiooniks saanud E3 pressikonverentside (ja muu kaasneva) kajastamist. Nagu juba varasematel aastatel, nii on ka sellelgi korral nö. soojendusesinejaks Konami oma pre-showga, mis iseenesest on kurb, sest nagu juba kordi ja kordi mainitud on, siis eelnevalt kokku pandud videomaterjal ei suuda kunagi ületada seda lusti, mida pakuti siis, kui viimati E3'l laivis pressikat anti - luchadore maadlejad, kohutavad inglise keelt kõnelevad jaapani härrad ning suurel hulgal ebamugavust esitajate nägudes, käitumises ja kõnemaneeris. Good times, good times...
Võib olla on asi minus, ent vana hea Konami-kood (või Contra kood või kuidas iganes keegi seda kutsuda soovib) kaotab oma võlu kui seda söögi alla ja peale toppida. Ilmselgelt ei taha Konami meil unustada lasta, et just nemad selle taga seisavad. Algus on vaikne, räägitakse tulevikuplaanidest mobiilimängude turul ning kuidas Dance Dance Revolution aitab paljudel paksudel ameerika lastel natukenegi higistada. Peale seda ei hakata hellitama ning antakse jutujärg julgelt mobiili- ja facebookimängude osakonna mingile jörrile, kes räägib et nad teevad häid videomänge. Alguses naersin, ent siis muutusin kurvaks sest oli ilmselge et härra ise uskus sellesse mida ta suust välja ajas.
Kas asi on minus või oli Konamil kunagi tunduvalt rohkem mängida? Liiga kaua aega raisatakse aega Pro Evolution Socceri uue osa peale. See on ju jalgpall! Juhul kui nad ei ole lisanud mingeid erimoode, kus ma saan mängida Solid Snake'ine, siis ei näe ma mingit põhjust miks kogu tutvustus ei võiks välja näha selline - "Hei, see aasta jälle uus PES. Ciao!"
Ei teagi kas kuulsin õigesti või tõesti poetati kuhugi tehnilise teksti vahele fakt, et iga virtuaalne mängija omab individuaalseid tundeid?
Hideo! HIDEO! Ehk siis juttu tehakse Metal Gear Solidi uuest, viiendast osast. Jutud sellest, et David Hayter enam seeria peategelasele enda häält ei anna, on internetis juba ammu ringi liikunud ning nüüd löödi lõplik pitser ümbrikule, sest tuleb välja et viiendas osas annab Snake'ile hääle Kiefer Sutherland! Kiefer räägib et on enne ka videomängudega kokku puutunud. Hetkeseisuga tuleb meelde ainult 24: The Game. See oli....mäng. EDIT: Aa, ja muidugi ka Call of Duty: World at War!
Rääkides järgedest...räägime siis ka uuest Castlevaniast. Kohe alguses lüüakse kaardid lauale ning tunnistatakse, et siiamaani pole olnud veel ühtegi korralikku Dracula-lugu. Ilmselgelt on kõik eelnevad Castlevania mängud olnud pettumustvalmistavad, sest nüüd on kurikuulsast vampiirist tehtud peategelane. Tehnilise poole pealt lubatakse, et saab liikuda vasakule JA paremale. Ja no muidugi muud asjad,et hea graafika ja uus mootor ja olematud laadimisajad ja muu säärane. Treiler on suht sitt, siiski. Isegi Patrcik Stewarti mesimagus (ent mehine) hääl ei suuda asjale seda õiget lihvi juurde anda. Kõik näeb nii tume välja ja see treiler on miskipärast nii kuradi pikk ka.
Asjale paneb punkti mingi live action treiler, kus mingi paks tüüp üritab Draculat mängida ja samal ajal naljakas olla. Kahjuks on aga huumori taseniivõrd madal, et isegi kõige nürimeelsemad viieaastased vilistaksid selle jama välja. Videoklipi autoriteks on (vist) interneti poolt palavalt armastatud Mega64 mehed...Mina igatahes olen pettunud...
Lõppsõna? - Suht pask oli tegelikult. Bring back the weird!
RTS, RPG, MMORPG ja isegi MMOFPS ning kõik teised võrgus koosmängimiste massiivid on minu jaoks üsna kauged ja võõrad. Strateegiamängudega olen enam-vähem sina peal ja naudin neid tegelikult päris tihti. Netis neid massiivseid ühismänge ei mängi ning rollikad ei paku ka alati suuremat huvi. Seetõttu on järgnev nimekiri ka väga piiratud. Kindlasti lisaks nii mõnigi rollikate ja strateegiate huviline siia 10 või rohkem uut mängu, aga minu oma jääb paraku selliseks.
Alati on mõni mäng, mis on küll pärit žanrist, kuhu endal asja vähe, kuid on siiski huvitav näiteks kaugele ulatuva ajaloo või teema poolest. Alljärgnevalt toongi välja just need mängud, mis on kas vanad tuttavad, pakuvad huvi teema pärast või tõesti tunduvad kui vapustavalt head vaheldused kõigele muule.
Strateegia ja rollimängud (RTS ja RPG)
1. Command & Conquer (TBA; PC)
Viimasest C&C on möödas 3 aastat. Vahepeal ilmus ka puhtalt netipõhine MMO alapealkirjaga "Tiberium Alliances", mis oli siis EA esimene samm muutmaks klassikaline reaalaja strateegia ainult MMO-ks. Nüüd tundub, et EA plaan on saamaks reaalsuseks, sest uus "Command & Conquer" on nimelt "free-to-play" ehk puhtalt netipõhine MMO ilma "C&C" firmamärgiks kujunenud massiivse ükskikmängu kampaania osata.
See, mis "C&C" kuulsaks tegi ja Westwoodi stuudio maailma kaardile tõi, on kadunud ja ei paista tagasi tulevat. Algselt "C&C: Generals 2" nime kandnud projekt põhineb paljude rõõmuks Frostbite 2 mootoril ehk siis "Battlefield 3" ja "Medal of Honor: Warfighter".
Siinkohal oleks sobilik mainida, et minu "C&C" kogemus koosneb esimesest PS1 versioonist, kus võitlesid omavahel NOD ja GDI. Samuti PS1-le jõudnud "Red Alert" ja hiljem PC-le paisatud "Red Alert 2".
Teiste hulgast olen proovinud esimese ja kolmanda vaate versiooni alapealkirjaga "Renegade" ja "Red Alert 2" lisaosa "Yuri`s Revenge". Uuemad sissekanded käskija ja vallutaja seeriast on jäänud tahaplaanile, kuigi graafika ja võimaluste poolest on see militaarne strateegia muutunud üha ahvatlemaks. "Free-to-play" mudel heidutab küll natuke ja kuigi "C&C" oleks massidega koos mängides hoopis teine elamus, kavatsen seda kohe kindlasti siiski järele proovida kas või sellepärast, et PlayStation 1 "Command & Conquer" oli minu kõige esimene mängukogemus üldse.
2. Dark Souls II (TBA; PS3, Xbox 360, PC)
"Dark Souls" oli eelmisel (PC) ja üleeelmisel (PS3, Xbox 360) aastal üks enimhinnatumaid avatud maailmaga RPG-sid, mille menu võis kohati varjutada peaaegu samal ajal ilmunud "Skyrim". Isegi Dovahkiini ülisuur ja massiivne seiklus ei suutnud varjutada tõika, et "Dark Souls"-i maailm oli kordades kihilisem ja eelkõige metsikult raskem.
"Dark Souls" on mul endiselt pooleli. Minu jaoks nõuab selle läbimine palju aega ja närvi, kuid iga kulutatud tund ja iga hävinenud närv saab alati tasutud kui läbi uue tasandi või kui võidutsed järjekordse vastase üle. "Dark Souls" nõuab küll palju, kuid pärast takistuste ületamist on tõesti tunne, et oled midagi saavutanud. Nii palju aega, närve ja kõike muud on kulutatud, aga mitte kunagi raisatud.
"Dark Souls II" otsene järg, kuid sisuline seostatus puudub. Pigem on tegu uue looga samas maailmas ja tutvustatakse ka uut peategelast. Seekord on avatud maailm tsipake avatum, kuid see ei tähenda, et on võimalik "Skyrim"-i stiilis pool tundi jänest taga ajada ja leida ennast kohast, millele pole veel nimegi antud.
Väidetavalt pole raskusaste uuenduste tõttu kannatanud, mille põhjal võib järeldada, et "Dark Souls" on muudetud senisest veelgi ilusamaks (mitte et ta seda väga vajaks), kuid kogu see ilu tuleb kätte võidelda. Loodan, et vanakooli tunnetus ja helitöö säilub. Traileri puhul pole kindlasti tegu mängusisese graafikaga, kuid eks selle põhjal on näha neid suundi, mille poole järjega pürgitakse.
3. Nuclear Union (TBA; PC)
Mis oleks juhtunud siis kui Kuuba kriisi järel oleks maailmas vallandunud tuumasõda? Nõukogude Liit pommitas USA-d ja vastupidi. Ukrainlaste mängustuudio Best Way viib meid alternatiivsesse maailma, kus tuumasõjast on möödunud 50 aastat ning endistest Nõukogude võimu jäänukitest on hakanud tekkima uued linnad ja võimukantsid. Best Way tootis varem selliseid strateegiamänge nagu "Majesty 2" ja "Men of War", kuid on nüüd langenud võrgupõhise RPG meelevalda. Temaatiliselt huvitav, sest tekitab tuhandeid variatsioone, kuidas sellist alternatiivset maailma esitada, kujundada ja võimendada.
Ukrainlaste nägemuse järgi säiluks Nõukogude võim isegi pärast tuumarünnakut. Tore teada. Ma ei tea, kuidas nende optimismi nüüd hinnata, aga eks igaühele oma. "S.T.A.L.K.E.R"-ile ja "Fallout"-ile omased anomaaliad ja mutandid on kaasatud kui loomulikud nähtused tuumasõjajärgses maailmas. Mängu kohta pole palju infot, aga postapokalüptilisest ja anomaaliaid täis maailmast ei saa ju ära öelda. Samas on tegu ka huvitava nähtusega, kus on koos ukrainlastest arendajad ja vene tootjad.
4. The Elder Scrolls Online (TBA; PC)
Kujutage ette, milline võiks välja näha "Skyrim" netis mängitavana. Kujutluseks see ainult jääbki, sest veel valmimisjärgus MMORPG "The Elder Scrolls"-i mütoloogial ja legendaariumil põhinev võrguversioon on kõike muud kui "Skyrim". Vähemalt nii tundub trailerite ja piltide põhjal. Visuaal on lihtsalt vale. Kujundus, disain ja graafika on kõike muud kui "The Elder Scrolls". Raske on nii vara midagi arvata, aga kahtlus on olemas.
Kindlasti on tegu mingi määral väga eduka MMORPG-ga, aga seosed juba olemasoleva frantsiisiga tunduvad väga nõrgad. Lugu leiab aset 1000 aastat enne "Skyrim"-i sündmusi ja 800 aastat enne kolmandat ja neljandat osa. Ei oskagi kohe midagi arvata enne kui mäng proovitud. Eks õnnestumist või ebaõnnestumist näeme aasta jooksul. Selget väljalaskekuupäeva veel pole, kuigi beta testimised on juba alanud.
5. Survarium (2013 lõpp; PC)
"S.T.A.L.K.E.R 2" ei saanud küll kunagi teoks ja alternatiivset Tšernoboli tuumakatastroofijärgset maailma kujutanud GSC Games World lakkas olemast. Stuudio sai uue nime Vostok Games ja on tegemas "S.T.A.L.K.E.R"-ist sõna otseses mõttes välja kasvanud "free-to-play" MMOFPS-i "Survarium". Tõenäoliselt on tegu siiski tegemata jäänud järje puhtalt võrgupõhise versiooniga, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Selline mulje jääb küll vähemalt. "Survarium" leiab taaskord aset tuumasõja poolt hävitatud maal, kus valitsevad anomaaliad, stalkerilaadsed kütid ja kiirguse tagajärjel tekkinud uued eluvormid.
"S.T.A.L.K.E.R" hiilgas uue maailmakäsitluse poolest. FPS, mis leidis aset lõpututel metsastunud ja looduse poolt tagasi võetud aladel, oli midagi uut ja huvitavat. Võitlussüsteem ja rollimängu elemendid pakkusid mängurõõmu kuudeks kui mitte aastateks. Mõnes mõttes on "S.T.A.L.K.E.R" siiani kultusmäng, mis võib hirmutada oma keerukusega, kuid peibutab senini värske lähenemisega terve maailma loomisele.
6. Dark (TBA; PC, PS3, Xbox 360)
"Dark" poleks siia nimekirja jõudnudki kui mängu kirjelduse juures poleks olnud märksõnaks hiilimine. Tegu on siis stealth and action RPG-ga, mille peategelaseks on vampiir nimega Eric Bane. Bane ärkab vampiiriks muudetuna teiste liigikaaslaste poolt asustatud baaris. Ta ei mäleta, kuidas ta sinna sai ja mis asjaoludel on temast saanud verd ihkav ebasurnu. Bane`i oskusi on võimalik arendada täpselt nii nagu soovitud mängustiil nõuab. Õppides elama selles uues vampiiride poolt asustatud maailmas, asub Bane ajama oma mälestuste jälgi, et teha selgeks, kes ja mis eesmärgil muutis ta vampiiriks.
Stilistiliselt, visuaalselt ning disainilt ei ole "Dark" just kõige originaalsem, kuid antud teema juures on selline väljenduslaad igati sobilik. Bane`ina on mängijal võimalik tutvuda vampiiride ühiskonna allmaailmaga ning küttida inimesi kui ainsaid toiduallikaid. Konflikt on kohe olemas. Inimene muutub vampiiriks ja peab ellu jäämiseks senisele elule selja pöörama ning toituma nendest, kelle hulka alles kuulus. Piltide järgi meenub endiselt väga stiilne "Blade II" ja uusimatest näiteks "Daybreakers". Vampiirid on mängudes küll tihedad külalised, kuid ise olen proovinud ainult sajandivahetusel PS1-le ilmunud üheosaliseks jäänud mängu nimega "Countdown Vampires". Mehaanika poolest oli see algse "Resident Evil"-i koopia, kuid vampiirid ja muud loomad muutsid selle ikka päris huvitavaks elamuseks.
Viimases kokkuvõttes kirjutan mõnest hiirekliki seiklusest ja siis ongi 2013. aasta kokkuvõtetega seekord kõik. Stay tuned.
Jätkuks eelmisele kokkuvõttele tulevastest FPS-idest toon välja 10 oodatumat third person shooter`it ehk kolmanda vaate tulistamised.
Kolmanda vaate tulistamised (TPS)
1. Tomb Raider (5. märts; PS3, Xbox 360, PC)
"Tomb Raideri" esitlusega eelmise aasta E3-l kaasnes väga suur poleemika ja meediakajastus, aga mitte mängust, vaid traileris vihjatud sündmustele. Nimelt vihjas üks trailer, et Lara seiklejaks kasvamise loos juhtub midagi väga ootamatut ja Lara satub vägistamise ohvriks. See pole küll tõsi, aga visuaalsest vihjest piisas, et iga kanal haakuks selle külge ja kuulutaks, et seekord on vägivalla kujutamisega ületatud igasugused piirid.
Mängus aga midagi sellist ei juhtu. Sellele ainult vihjati. Tegelikkuses pääseb Lara teda vägistamiskatsest nii nagu igas teises filmis ehk siis keegi segab vahele või tegutseb ta ise viimasel hetkel.
Kahju oli tehtud ja reklaam samuti. Mõte sellest, et üks laialevi mäng julgeb nii kaugele minna isegi vihjetasandil andis uuele "Tomb Raiderile" suure tõuke, mis iseloomustab uut mängu kui julget, ja provokatiivset nägemust.
Lara Croft on alati olnud SEE naiskangelane, kes pani aluse väga paljudele mõjutuslainetele. Mitte just esimene, aga üks mõjukamaid. Võtame näiteks "Mass Effect"-i. Ühelt poolt on meile antud tugevad ja võimekad karakterid ja pole vahet kas tegu on naiste või meestega. Teiselt poolt on "Mass Effect" kuulus naiste kui ihaldusobjektide kujutamise poolest. Seda tasakaalustatakse aga tugevate naiskarakteritega ja mängijale antud võimalusega valida, kellena mängid - mees või naine.
Viimase aja mängudes on naiskangelasi olnud vähe. Vähemalt on nii peavoolu mängutööstuses. Parimad näiteid on muidugi Chell "Portal"-ist, FemShep "Mass Effect"-ist ja Lilith "Borderlands"-ist. Tulemas on ka uus kangelane Jodie "Beyond: Two Souls"-ist, aga veel? Ega väga palju polegi. Enamasti on tegu kõrvaltegelastega nagu Ellie "The Last of Us"-is või Elisabeth "BioShock Infinites". Kas "Tomb Raider" tekitab suure muutuste tormi? Vaevalt, aga midagi muutub kindlasti.
Tomb Raideri seeria on 17 aastat vana. Ei tundu just palju naise kohta, kes on olnud enam-vähem 28 aastane juba 17 aastat. Sündinud kui esimene tõeline naiskangelane mängudes ja taandunud üha enam ainult ihaldusobjektiks, on nüüd 2013. aastal ilmumas uus "Tomb Raider", mis viib meid esimest korda hauarüüstamise ajaloos tagasi aega, mil Lara Croft oli alles nooruke 21. aastane ja polnud näinud veel ühtegi seiklust ja iidset katakombi.
Minu Lara Crofti seiklused algasid esmakordselt 1998. aasta "Tomb Raider III"-ga. Edasine on juba ajalugu. Pärast esmast väga meeldivat ja mängukogemust kapitaalselt muutnud kolmandat osa maadlesin kohe edasi juba kahe esimesega. Seni kõige raskem, keerulisem ja vihapurskeid tekitanud "Tomb Raider" on minu kogemuse järgi kohe kindlasti seeria 4. osa "Tomb Raider: The Last Revelation". Esmakordselt oli mängus võimalik naasta juba läbitud tasanditele ja seda mitte oma lõbuks, vaid mitmed missioonid lausa nõudsid seda.
Lisaks veel ülim raskustase mõistatuste lahendamisel ja senini unustamatu PS1-le kohane Egiptus, katakombid ja kõikvõimalikud tunnelid. Neljandas osas oli võimalik kõrbes autoga ringi kihutada ning teha kõike seda, mis oli varasemates piiratud.
5. osa "Tomb Raider: Chronicles" on mul siiani mängimata ja sama juhtus ka 6. osa "Tomb Raider: The Angel of Darkness"-iga. Esimesest mööda jalutamist kahetsen siiani, kuid nüüd tagasivaates oligi vist parem, et "The Angel of Darkness" jäi rajalt kõrvale. Nii algas "Tomb Raideri" jaoks ka uus peatükk. Seni kõik osad loonud Core Design kadus kõige enim maha tehtud osaga areenilt ja vabanenud koha võttis üle seni "Legacy of Kain"-i seeriaga tuntud Crystal Dynamics, kes ongi senini ainult "Tomb Raider"-i mänge loonud.
Nii sündisid seeria uuesti mängutaevasse viinud "Tomb Raider: Legend", "Tomb Raider: Anniversary", "Tomb Raider: Underworld", "Lara Croft and the Guardian of the Light". Nüüd on Lara Croftile tagasi antud tema naiselikkus, inimlikkus ja elulähedus. Ära on kaotatud võitmatu naiskangelane ja lihtne seikluslik maailm.
See on asendatud robustse, kõleda, hirmuäratava ja vägagi reaalse maailmaga, millele peab isegi Lara vahel alla vanduma ja tunnistama, et mõnikord peab enne sattuma surma piirile, et naasta sealt kui karastunud kangelane, kelle tugevus seisneb sisemises tugevuses ja reaalselt veenvas karakteris. Uus "Tomb Raider" viib Lara tagasi kõige ürgsemale ilustamata tasandile, mis tutvustab meile seeria jaoks täiesti uut maailma.
IGN,Gametrailers, Gamespot ja Kotaku on mängu heaks kiitnud. Ei hakka uue mängu väljanägemist ja laadi kirjeldama, sest video annavad võimaluse neid ise hinnata. Lisaks ei oma see tähtsust enne kui mäng on käes.
2. The Last of Us (14. juuni; PS3)
Võõrvõim ja terroristid "Call of Duty"-is, tulnukad ja iidne kurjus "Mass Effect"-is ja "Gears of War"-is - selliste terminite järgi saab iseloomustada seda domineerivat osa mängudes, mis kujutavad inimeste vastupanu millegi või kellegi vastu oma vabaduse kaitsmiseks. Mis juhtub siis kui võõrvägedeks pole inimesed, vaid näiliselt kahjutu seeneliik? Mis saab siis kui inimesi ei hävita tulnukad ega hägune kurjus aegade algusest? Mida teeme siis kui linnad vallutab loodus ja inimesi laastab neid muundav viirus? Pöördume sõjaväe poole? Palume abi valitsuselt? Aga kui neid enam ei eksisteeri ja meie ümber on ainult võimu ihaldavatest sõduritest koosnev relvastatud kahurivägi?
Kas proovime elada uues metsikus maailmas uute ohtude keskel või allume uuele korrale, mis ei aita, vaid vaenab ja kehtestab uut vägivaldset režiimi? Need küsimused ja mitmed teised leiavad vastuseid ja tekitavad veel teisi lisaküsimusi apokalüptilises thrilleris, mis on ühelt poolt survival horror, teiselt poolt suur seiklus ja osalt ka road movie.
Selline "mis oleks kui" stsenaarium annab mõista, et sõda on mängudes juba piisavalt kujutatud. Nüüd oleks vaja midagi, mis poleks nii otsene, vaid annaks oma allegooriaga võimaluse näha seda, mida tahame. Võikad olendid, räsitud inimesed vana maailma varemetes ning võitlus elu ja surma peale on universaalne ja soovi korral mitmeti mõistetav.
Kindlasti arvati, et pärast Nathan Drake`i "Uncharted"-i uskumatut edu jätkab seeria looja Naughty Dog samalaadsete seiklustega. Juhtus aga vastupidine. Tulemas on hoopis intiimne draama kahest inimesest kõledas postapokalüptilises maailmas. Uue maailmakorraga kohanevate inimeste elusid on mängud näidanud juba igast küljest. Alates klišeelisest tuumakatastroofist ja lõpetades viimasel ajal pead tõstnud elavate surnute rünnakuga. "The Last of Us" püüab teistest eristuda nii, et juhitav tegelane on pidevas seoses teda ümbritseva keskkonnaga ning maailmaga suhestumine on reaalne ja varieeruv. Muidugi on tulemas ka suuremat sorti graafilist ilu pakkuv elamus. See on Naughty Dogi juures juba loomulik. Nad ei aja taga graafilist ilu ega reaalsuse kopeerimist, vaid nad loovad oma tunnetuse ümbritseva suhtes ja omad reeglid selle kohta, mismoodi juhitav tegelane reageerib tema ümber toimuvale.
Siinkohal võiks isegi öelda, et nii filmikeelele lähedast mängu pole mina varem näinud. "The Last of Us" ei meenuta tavapärast kolmanda vaate tulistamist nagu "Max Payne" või isegi "GTA", kus tegelase välimus on ainuke märge sellest, et maailm teda mõjutab. Riided liiguvad, saavad mustaks või rebenevad, kuid kehamiimika, kõne ja emotsionaalne reaktsioon puudub. "The Last of Us" on seda saavutamas ja hea õnne korral saab Naughty Dogist üks kõige olulisemaid mänguarendajaid turul. Siinkohal ei loe tõik, et mäng ilmub tõenäoliselt veel PS3 peale, sest elusa organismi (antud juhul inimeste) kopeerimine ja neile ka reaalse hingamise andmine ei sõltu graafikast, vaid detailidest nagu keha hoiak tule all olles, käte liikumine varju otsides või siis nähtav pingutus näomiimikas kui toimumas on midagi jõhkrat ja laastavat.
"The Last of Us"-i apokalüpsis ei paku zombiesid, tulnukaid ega ammu unustatud eluvorme maa sügavusest, vaid hoopis midagi looduslähedast. Nimelt on levimas parasiitlik seen, mis vohab füüsilist kuju endale vormides läbi ohvrite näo. Tegemist on ka looduses esineva seeneliigiga, mis võtab üle näiteks putukate ja teiste pisivormide organismi ning põhimõtteliselt alustab uut elu, sest nii see levib ja elab. See looduses esinev protsess on toodud üle inimeste maailma. Kõik, mis on looduses väike ja ohutu, on inimeste seas laialt leviv ja groteskne.
Peategelasteks on Joel ja Ellie. Joel saab ülesandeks saata miskipärast väga olulist tüdrukut Elliet (tõenäoliselt väga oluline osa loo juures) läbi looduse poolt tagasi võetud linnade, et otsida uus ja parem eluase kui sõjaväeline režiim kinnistes tsoonides. Teekonnal kuskilt kuhugi peavad nad varjuma seenekoletiste ja äärealadel elavate rünnakrühmade eest. Vajadusel on nad valmis ka võitlema. Eks strateegiline võitlus ja oskus keskkonda ära kasutada ongi "The Last of Us"-i üks tõmbenumbreid. Mitmikmängu kohta pole veel midagi teada. Ainult seda, et see on tulemas. Mänguvideosid vaadates kõlab netis teiste vastu mängimine nagu täiesti omaette elamus. Hirmufaktorit tõestab see video
Ubisofti varasemaid mänge arvestades on suure venna lugu "Watch Dogs" üsna loomulik edasiminek. Samas on infoühiskonna jälgimise lihtsus ka pidevalt päevakajaline. Mõnes mõttes on "Watch Dogs" ka hoiatusmäng olevikust ja võimalikust veelgi ekstreemsemast tulevikust. Teema on päevakajaline ja miski, mida igaüks endale paraku ei teadvusta, nimetades seda paranoiliseks sonimiseks, kuid tegelikult varjutab reaalsust hirm tõe ees.
"Watch Dogs" tundub nagu täiuslik praeguse ajastu produkt ja tegelikkuse musternäidis. Kindlasti on süžee lihtsam ja lõppeesmärk universaalsem kui kindlamat sorti kritiseerimine ja kommentaar. Mängija saab Aiden Pearce nimelise tegelasena jälgida, mõjutada ja manipuleerida kõiki ja kõike igal ajal ja kohas. Eks seegi on omamoodi uus vaatenurk. Oleme ise suur vend, aga mitte valitseja, vaid jooksik, kellele on antud suure venna võimed, mida ta kasutab süsteemi ära kasutavate manipulaatorite tabamiseks. Samal ajal on võimalus aidata iga juhuslikku möödujat, kelle eraldatud infopank viitab tõenäolisele ohule. Ja seda kõike ainult läbi ühe pealtnäha ohutu mobiili.
"Assassins Creed"-i, "Tom Clancy`s Rainbow Six"-i ja "Tom Clancy`s Splinter Cell"-i seeria ning "Far Cry 3" on Ubisoft Montreali ühed kõige suuremad, edukamad ja kuulsamad projektid. Kui juba sellised mängud selja taga, siis on tulevikust palju oodata. Nii ongi. Eelmise aasta E3-l välja kuulutatud "Watch Dogs" oleks justkui segu "Assassins Creed"-ist ja "GTA"-st, kus on tunda ka "Rainbow Six"-i ja "Splinter Cell"-i mõjutusi. Teisisõnu siis avatud maailm, mille infotehnoloogiline tasand on meie uueks mängumaaks. Kuidas püüda sihtmärki? Korralda avarii manipuleerides valgusfooridega. Kuidas muretseda endale raha? Häki juhuslikust kodanikust möödudes sisse tema pangakontosse ja oledki juba rikkam. Kuidas põgeneda politsei eest? Kustuta kaugjuhtimise teel valvekaamerate salvestused, tekita valgusfooridega avariisid ja tõsta üles teetõkkeid, et teha endale tee vabaks ja takistada teiste katseid sind tabada.
Huvitav on ka aeg-luubi kasutus, mis õigesti kasutades on ideaalne vahend ja lahutamatu kaaslane maailmas, mis on sinu kontrollida. Tõenäoliselt ka "Deus Ex"-ist mõjutusi saanud "Watch Dpgs" tõotab olla midagi tähelepanuväärset ja uut ajal, mil avatud maailma võimalusi leierdatakse kogu aeg ja igal ajal.
4. Grand Teft Auto V (17. september; PS3, Xbox 360)
"Grand Teft Auto" on miski, mis saabus pauguga, aga mitte sellise ühekordse ja unustatava kõmakaga, vaid hoopis sellise plahvatusena, mille kaja on kosta juba 17 aastat. "GTA IV" tegi maad ja tegi ilma ning teeb seda 5 aasta möödudes siiani üsna edukalt. "GTA" saatus oleks hoopis teine kui Rockstar North oleks valinud mugava raja nagu on seda korduvalt teinud Treyarch. Iga aasta uus mäng oleks "GTA"-le teinud kiire lõpu, kuid selle asemel võtab iga osa arendamine kaua aega ja nõuab fännidelt palju kannatust. Kannatada pole vaja, sest alati võib senikaua varasema sissekande poole pöörduda. Rockstar North loob "GTA"-d nii, et see kestaks kaua. Täpselt nii kaua, kuni tõesti tekib isu uue osa järele.
Väidetavalt on seekord eesmärk teha mitmikmänguga sama, mis "GTA III" tegi üksikmängu avatud maailmaga. Ambitsioonikus on see "A" "GTA"-s. Siinkohal ei imestagi kui nii juhtubki. Eks saame näha. Viies osa annab mängijale 3 peategelast, kellega liigud läbi seni suurimaks linnaks tituleeritud Los Santose allmaailma. Seni on teada, et mäng ilmub konsoolidel. "GTA IV" saabus PC-ile ligi 9 kuud hiljem. Ei kurda. Loodan, et üldse tulemata ei jää.
Kas PS4 peale on ka oodata? Ei tea. Ühelt poolt väidetakse, et mitte. Minu jaoks see väga suurt rolli ei mängi. Tõenäoliselt jäetakse uus põlvkond vahele, sest mäng on olnud nii kaua töös PS3-e ja Xbox 360 silmas pidades. "GTA V" põhineb sarnaselt eelmisele osale samuti Rockstari RAGE ja Euphoria mootoril, mille baasil on valminud ka "Max Payne 3" ja "Read Dead Redemption".
5. The Phantom Pain (TBA; PS3, Xbox 360)
E3-l välja kuulutatud "The Phantom Pain" ei pruugi olla see, millena seda reklaamitakse. Nimelt arvatakse, et tegu on hoopis uue MGS-iga ehk siis "Metal Gear Solid 5"-ga. Miks? Seepärast, et traileris nähtud tegelane meenutab Big Bossi ja üleüldine visuaal on sarnane Foxi mootorile. Ei oska kommenteerida. Oskan öelda seda, et trailer on vinge ja mis iganes sellest mängust ka välja tuleb, olen mina kohe seda ka järele proovimas.
6. Metal Gear Solid: Ground Zeroes (TBA; PS3, Xbox 360)
Hideo Kojima pole elu jooksul jõudnudki midagi enamat teha kui olla MGS-ide režissöör ja tootja, mis pole muidugi halb, sest MGS on üks kõige mõjukamaid lugude vestjaid mängumaailmas. "Ground Zeroes" ei ole järg seni 4. osale "Guns of the Patriots", vaid on üks nendest eellugudest, mis kaevuvad Big Bossi ja Snake`i minevikku.
"Ground Zeroes" on Kojima sõnul midagi täiesti teistsugust MGS-i maailmas. Esiteks on mängule lisatud avatud maailm ja põhjalik süsteem, mis põhineb mängija enda valikutel loo arengus. Teiseks väidab Kojima, et "Ground Zeroes" võtab muu hulgas ette ka Jaapani ühiskonna neid aspekte, mida loetakse tabuks ja mis võivad mängu levile seetõttu halvasti mõjuda. Kõige šokeerivam teade on aga see, et MGS-i seeria kurikuulsalt pikad vahestseenid on uue osa jaoks lühemaks ja konkreetsemaks sätitud. Pikad vahestseenid olevat oma aja ära elanud. Ei tea midagi. Vähemalt MGS kasutab neid loo jutustamiseks mitte graafiliste imede demonstreerimiseks. Endiselt FOX mootori peal (nagu ka "Guns of the Patriots") "Ground Zeroes" tõotab taaskord näidata midagi rabavat ja täiesti uut. Pole välistatud ka PS4 ja Xbox 720 väljalasked.
7. Remember Me (7. juuni; PS3, Xbox 360, PC)
"Remember Me" on omaette nähtus , mis justkui eiraks praeguseid trende PS4 ja uue põlvkonna suunas. Igast küljest vaadatuna on tegu klassikalise mööduva konsooligeneratsiooni mänguga. "Remember Me" on üles ehitatud tuttavatel alustel: kolmanda vaate seiklus, platvormi mängude elemendid ja rohkelt hiilimist ja otsest käsitsivõitlust.
Mängu arendaja Dontnod Entertainment ja levitaja Capcom on valmis saanud täiesti nullist üles ehitatud maailmaga, mis on asetatud aastasse 2084 ja tegevuspaigaks on Neo-Pariis. Pealtnäha tüüpiline küberpunk saab põntsu virtuaalsetesse ribidesse kui selgub, et androidide hävitamise asemel on mängijale antud täiesti uus tööriistakomplekt. Peategelane Nilin on mälestuste jahtija või siis paremini sõnastatult mäluga manipuleerija, kes pärast oma mälu kaotamist võtab ühendust Neo-Pariisis pesitseva salajase organisatsiooniga. Miks salajasse? Neo-Pariisi valitseb hiigelkorporatsioon Memorise, mis kustutab, manipuleerib ja muudab inimeste mälusid enda hüvanguks. Nii juhtus ka Niliniga.
Rõõm on tõdeda, et Lara Croft pole käesoleval aastal ainuke naiskangelane, vaid vahelduseks stereotüüpsetele ja mugavatele valgetele nägudele näidatakse, et maailm on suur lai ning nägusid pole üks, vaid mitu. "Remember Me" maast madalast sirgunud võitlussüsteem pole küll midagi uut, kuid kombopõhine vastaste nottimine on minu raamatus alati teretulnud. Sama saab öelda ka graafilise lähenemise kohta. Ei midagi uut ja põrutavat, aga möödunud aasta üks parimaid mänge "Dishonored" tõestas, et disain ja kunstiline osa on see, mis loob uusi maailmu mitte graafika.
8. Star Wars 1313 (TBA; TBA)
Ajal, mil ilma teevad ainult "Star Wars" teemalised MMORPG-d on üks tõeliselt hea third person shooter rohkem kui oodatud. See on lausa nõutud. Viimane kolmanda vaate "Star Wars"-i seiklus oli "The Force Unleashed" ja selle järg. "Battlefront" ja "Knights of the Old Republic" on juba kaugemast minevikust pärit senini tuntud nimed "Star Wars"-i mängude universumist, mis on ahnuse ja kõige muu nimel laienenud sama suureks kui Lucase rahakott. Enam mitte. Nüüd on see Disney rahakott. Õnneks ei tähenda see midagi halba.
Uus "Star Wars"-i triloogia on juba tulekul. Esimese osa režissööriks on õnneks või kahjuks juba "Star Trek"-i ära uuendanud J.J. Abrams. Mängude puhul on Disney andmetel oodata ka uut FPS tüüpi seiklust. Ainuke "Star Wars"-i mäng, mida ise olen kunagi proovinud ja ka päris innukalt fännanud, oli PS1 peal ilmunud Lucase triloogia esimese osa adaptsioon "The Phantom Menace". Mäng oli minu mäletamist mööda parem kui film, aga seegi pole palju öeldud filmi kohta, mis polnud ühte ega teist ja pakkus ausalt öeldes ainult oma aja kohta head silmailu. Sellest on nüüd möödas 14 aastat.
Millal mäng ilmub ja mis platvormidele? Midagi kindlat veel teada pole, aga eks see aasta lõppu mahub. Viimaste uudiste kohaselt on projekt seiskunud ja mäng lükati järgmise aasta peale. Eks neid uudiseid tilgub kogu aeg ja enamus mänge ei jõuagi varem välja pakutud aegadeks poelettidele.
9. Tom Clancy`s Splinter Cell: Blacklist (20. august; PS3, Xbox 360, PC, Wii U)
Vaene Tom Clancy. Iga kord kui tema nimi sätitakse mängu ette, võib kindel olla, et pealkiri tuleb eepiliselt pikk ja nii on ka "Splinter Cell"-i seeria uue osaga. Äkki oleks aeg Clancy nimega teha seda, mida on juba 50 aastat tehtud Ian Flemingu firmamärgiga James Bond? Kui mänge on põhiseerias juba 6, siis võiks minna algusesse tagasi ja ehitada üles uus filmiseeria täis spionaaži, militaarset maailma ja ülimalt tehnilist hiilimist.
Esimene osa on juba töös. Tom "Bane" Hardy on peaosas ja Ubisoft on filmi juures kaastootja, et välja ei kukuks midagi sellist nagu "Resident Evil", "Doom" või "Prince of Persia". Ubisoft on valmistamas ka "Assassins Creed"-i filmi Michael Fassbenderiga ("Prometheus", "Shame") peaosas. Taaskord on stuudio ise filmi juures kui loominguline konsultant ja ülevaataja, et nende õigusi kasutataks siiski viisakalt ja algmaterjali suhtes austusväärselt.
"Pandora Tomorrow" ja "Chaos Theory" on minu ainsad kokkupuuted Sam Fisheri seiklustega. Mida aeg edasi, seda kaugemale on mängud algupärasest tasa ja targu hiilimisest eemale triivinud, kuid uus tundub juurte juurde naasvat. Säilinud on suurejoonelised tulevahetused, kuid alati on võimalus olla kui tuul, mis sahistab lehti ehk miski, mida keegi ei taju ega näe, kuni on liiga hilja.
10. Deadpool (Suvi; PS3, Xbox 360)
Kurikuulus Marveli tegelane vaimselt ebastabiilne Deadpool saab viimaks päris oma mängu. Enam pole ta lihtsalt kõrvaltegelane, vaid Deadpooli võllahuumor ja firmamärgiks kujunenud mõõgad on nüüd mängijate käsutuses. Mängu arendajateks on High Moon Studios ehk siis nende mitmete Transformerite mängude loojad. Levitajaks on Activision. Nii palju kui üldse mängu kohta infot leiab, siis räägitakse, et "Deadpool" tuleb verine, ropp ja jõhker elamus, kus on olemas kõik Deadpoolile omane. Taastuv elu, ebaloomulik jõud, teleportatsioon ja võitluskunstide rohke kasutamine.
Elude taastumine ei paista olevat lihtsalt ühe märgistuse täitumine, vaid valitud on hoopis jõhkram meetod. Kui Deadpool kaotab käe, siis on mängijal valik see ise asendada või oodata, millal käsi tagasi kasvab. Üks kõige kummalisemaid ja vahest ka mõttekaimaid lahendusi on see, et Deadpool pöördub ise mängija poole kui on vaja õppida uusi võtteid või siis lihtsalt kommenteerib sinu tegevust.
"Deadpool" põhineb Unreal 3 mootoril ja on kahjuks tulemas ainult konsoolidele. Pole välistatud ka PC-le saabumine, kuid seda murendab tõsiasi, et väidetava väljalaskekuupäevani on umbes 5 kuud.
Varupadrun:InSane (TBA; PS3, Xbox 360, PC)
Kindlasti on paljud juba kuulnud, et THQ lakkas olemast. "Darksiders" ei saagi võib-olla kunagi triloogiaks, "Red Faction" leidiski armageddoni, aga õnneks liikusid "Metro" õigused edasi uuele omanikule. Käesoleva aasta ühe kõige suurema ja oodatuma filmi "Pacific Rim"-i režissöör Guillermo del Toro pani vahepeal käe sisse ka mängutööstusesse. Algas see üsna edukalt. Volition, Inc. ("Saints Row", "Red Faction") oli arendajaks ja THQ toetajaks. Aimates tulevasi raskusi loobusid mõlemad mängu tootmisest ja nüüd on "InSane" del Toro kätes tagasi, kuid viimaste uudiste kohaselt on mängu ljuba uus arendaja. Kes? Pole teada.
Guillermo del Toro sõnul on tegu survival horroriga, mida on planeeritud terve triloogia jagu. "InSane" pidi vähemalt del Toro sõnade järgi pakkuma midagi täiesti uut, kus iga tegu paneb kahtluse alla nii mängija moraalse maailma kui teda ümbritseva reaalsuse. Kõik on väga tore. Seni on ilmunud ainult lühike reklaamklipp. Muidu valitseb vaikus. Tuleb loota parimat. Õudusfilmidega endale nime teinud del Toro käe all oleks valminud kindlasti midagi huvitavat. Eks saame näha, mida toob aasta uus.
Paarist hiirekliki seiklusest, strateegiast ja RPG elementidega mängudest kirjutan järgmistes kokkuvõtetes. Need on seekord oluliselt lühemad. Stay tuned.
Jätkuks "Aliens: Colonial Marines" ja "Dead Space 3" tutvustanud tekstidele (mõlemad on juba väljas) koondasin ühe postituse alla kõik vähegi huvi pakkuvad mängud aastast 2013. Nende seas võib olla ka neid, mis ei jõuagi see aasta valmis või mis ilmuvad alles siis kui PS4 ja Xbox720 välja kuulutatud ja müügile paisatud (näiteks avatud maailmaga "Metal Gear Solid: Ground Zeroes"). Kindlasti pole tegu lõpliku nimekirjaga oodatud mängudest. Enamus suuri üllatajaid ilmuvad sageli täiesti ootamatult ning tihtipeale jõuan nendeni pooljuhuslikult.
Eks nüüd on võimalik alloleva nimekirja järgi teha ka järeldusi selles osas, et mis mänge ma õieti ootan ja üleüldiselt eelistan. Eks nad kalduvad olema PC-ile suunatud FPS orientatsiooniga (mida rohkem sisu, seda suurem on tõenäosus, et mina neid ka mängin) või siis avatud maailmaga. Muidugi on oodatud ka igasugused seiklusmängud, horrorile nõjatuvad elamused ja mõningate RPG elementidega fantaasialood.
Beyond: Two Souls
Alati eelistan näha ja proovida midagi uut nagu "The Walking Dead: The Game"-i 2. hooaeg või siis Quantic Dreams`i "Beyond: Two Souls". Nimekirjas on nii mõnigi PS3 eksklusiiv, kuid vaatamata vähesele võimalusele neid reaalselt proovida, on need siiski ootamist väärt. Eelmainitud "Beyond: Two Souls" töötab "Kara" nimelise videoga esitatud uue mootori peal. Tõmbenumbriks on siis filmireaalsuse kopeerimine ja inimese näomiimika täiuslik ületoomine virtuaalsesse reaalsusesse. Naughty Dog`i "The Last of Us" ja Ubisoft Montreal`i "Watch Dogs" on samuti toomas uusi tuuli niigi juba muutuste meelevallas olevasse mängumaailma.
The Last of Us
Toon välja ka mõned nö. indie-mängud ja allavoolu liikuvad nimed, mis muidu võib-olla suurtele radaritele ei jõuagi. Osa mänge ei pruugi välja tulla ei see aasta ega ka järgmisel. Üheks kõige kuulsamaks edasilükatud mänguks oleks kindlasti FPS versioon "XCOM"-ist ja võib-olla vähem kuulsam, aga mitte vähem oodatud seekord ka kindlasti ilmuv "Metro: Last Light".
Mängude jaotus nimekirjas kujunes minu enda eelistuste järgi.
Metal Gear Solid: Ground Zeroes
Esimese vaate tulistamised (FPS)
1. Metro: Last Light (17.mai; PS3, Xbox720, PC) Kauaoodatud järg 4A Games`i ja nüüdseks pankrotistunud THQ paariaastatagusele "S.T.A.L.K.E.R"-ist sündinud "Metro 2033"-le. See postapokalüptiline horror põhines vene kirjaniku Dimitri Glukhovsky samanimelisel romaanil ja kuigi romaan polnud täies mahus ja väätuses mänguekraanile toodud, suutis "Metro 2033" pakkuda meeldejäävat ja senini mõjuvat õhustikku ning originaalset maailmatunnetust niigi kirevas mängumaailmas. Glukhovsky kirjutas ka järje "Metro 2034", kuid uus mäng ei põhine enam romaanil, vaid on loomulik ja orgaaniline järg esimese osaga paika pandud loole ja maailmale. 4A Games`i teine mäng ilmub seekord kõikidele platvormidele (PS3, PC, Xbox 360) ning nagu ka esimese puhul ei paku "Metro" meile mitmikmängu.
Põhjus seisneb vähemalt stuudio sõnul selles, et eesmärk on kogu aeg olnud luua parim võimalik kampaania ja parandada kõiki möödalaskmisi ja vigu eelmise osaga võrreldes. Pärast THQ kaardilt kadumist võttis kogu "Metro" seeria levitamise üle Deep Silver, mis on siis kuulus või siis pigem huvitav "Dead Island" seeria pärast.
"Metro 2033" on olnud minu kordusmängimiste faasides ja isegi romaaniga on alustatud. Senise maailma häving ja uuega harjumine on mängumaailma üks meelsamaid vahendeid lugude jutustamiseks, sest see annab teatud vabaduse luua kõike nullist ja omade reeglite järgi. "Metro 2033" polnud täiuslik, kuid selle unikaalsust või pigem kokkulaenatud ideede perfektset kokkusobitamist ei saa eitada, mistõttu on "Metro: Last Light" minu üks oodatuimaid mänge sel aastal.
2K Games`i ja Irrational Games`i koostöös alustatud "BioShock"-i seeria on jõudnud väärikasse staadiumisse. Ette on näidata 2 täispikka, 1 lisaosa ("Minerva`s Den") ja isegi romaan, mis annab eelloo Rapture linnas toimunule. Nüüd on ilmumas ametlik kolmas osa, aga mitte sisuline järg, vaid pigem mõtteline kaaslane, mis on üle ehitatud kui osake "BioShock"-i maailmast.
Jällegi mitmeid kordi edasi lükatud "BioShock Infinite" on praeguseks omandanud juba eepilised mõõtmed. Rapture`i veealune linn on asendatud õhus lendleva linnaga Columbia. Poliitilised keerdkäigud ja ajalugu on saanud uue värvingu, kuid omab samasuguseid hävituslikke võtmed, mis viisid ka Rapture`i hävingu, kaose ja uue maailmakorra äärele.
Endiselt Unreal`i mootoril põhinev (seekord siis 3-ndal) "Infinite" näeb võrratu välja mitte ainult reaalsuse taasloomise pärast, vaid seeriale omaseks kujunenud oma maailma, reeglite ja visuaalse leidlikkuse kasutamise pärast.
Võimalustelt seekord veelgi kirevam, sisuliselt uus ja värske, mehaanika poole pealt uusi lahendusi ja põnevaid oskusi pakkuv "Infinite" on samuti üks oodatuimaid mänge ja mitte 3. osa pärast, vaid seetõttu, et "BioShock" on seeria, mis vähemalt minu hinnangu ja eelistuste järgi defineerib seda õiget üksikmängu kampaaniat. Sisukus, loomingulisus, fantaasia, vabadus, maailmatunnetus ja emotsionaalne seotus on märksõnad, mis iseloomustavad "BioShock"-i seeriat.
3. Dead Island: Riptide (26. aprill; PS3, Xbox360, PC) "Dead Island" oli 2 aastat tagasi vähemalt minu jaoks üks põnevamaid kogemusi ja seda eriti just zombiežanris, mida valitsesid nüüd ja ka praegu "Resident Evil", "Left for Dead", "Dead Rising" ja isegi "Call of Duty: Zombie mode". "Dead Space" sobiks samuti samasse auku, aga erinevalt teistest ei püüa see olla tulistamismäng zombidega, vaid pigem õudusžanri parimaid külgi julgelt ära kasutav õhkkonna loomise peale üles ehitatud psühholoogilisemat laadi rännak läbi pimedate koridoride ja hämarate ruumide.
"Dead Island" pakkus aga kõike seda, mis oli zombie tulistamismängudes puudu. Intiimne ja otsene kontakt vaenlasega, avatud maailm või siis antud juhul saar ja erinevad rollimängu elemendid alates võimalusest koos kaaslastega mängida, tegelasi valida, oma varustust osta, täiendada ja koguda muutsid "Dead Islandi" vahel isegi liiga massiivseks, aga siiski vägagi tasuvaks elamuseks. Mäng sai küll kiita ja huvilisi jagus, kuid see jahenes üsna kiiresti. Zombide ülessoojendamiseks on Techland ja Deep Silver valmis meisterdanud järjekordsa osa. Tegemist on otsese järjega esimese osa sündmustele. Pole veel selge, kas tegu on täismänguga või midagi 1.5 tüüpi, mis ilmuks siis enne ametlikku teist osa.
4. Call of Duty (TBA, PS3, Xbox360, PC, WiiU)
Kas see hakkab kandma alapealkirja "Modern Warfare 4" või "Black Ops 3" pole veel selge, aga senist asjade käiku vaadates võib eeldada, et suurem tõenäosus on esimese puhul. Kas seekord liigutakse uue graafikamootori juurde või pigistatakse senisest veel välja viimast? Ausalt öeldes puudub mul enam isegi huvi. "Black Ops 2" on hea. Seda ma tean. Juhul kui uue jaoks ei mõelda välja midagi täiesti uut ja mõjukat nagu oli seda esimene "Modern Warfare" ei hakkagi ma sellest rohkem rääkimagi.
Neil on hädasti vaja uut valemit ja nad saavutavad selle isegi vana korrates. Selles võib kindel olla, kuid varsti võib Treyarchi oodata "Medal of Honori" saatus ja see on miski, mis on üsna kurb ja jube.
5. XCOM (TBA; PS3, Xbox360, PC)
"XCOM" on FPS-i kujul olnud töös juba 7 aastat ja seni on teada, et väidetavalt on 2013 see maagiline aasta, mil me seda lõpuks näha saame. 2K Games võttis ühel hetkel Irrational Gamesilt ohjad üle ja juhib nüüd vägesid. See kõik on väga tore, sest need kaks nime on oma usaldusväärsuse juba ammu välja teeninud, kuid 7 aastat on pikk aeg. Esialgsed disainerid, loojad, arendajad ja tootjad on lahkunud ja asendatud uutega, mis võis pudru veelgi rohkem segamini ajada.
Parem las jääda üldse tegemata kui välja tuleb midagi sarnast nagu seni ainult hävitava kriitika osaliseks saanud Gearboxi "Aliens: Colonial Marines". Kahju, aga tõsi. Pealtnäha ilusa disainiga strateegiline FPS võib lõpetada nagu "I Am Alive" ehk siis mitu aastat arenduse põrgut ja siis lastakse välja midagi, mis pole ühte ega teist ja vajub nurka, millest ajalugu otsustab vaikida.
6. Prey 2 (TBA; PS3, Xbox360, PC) Human Head stuudio esimesele ja seni ainukesele hitile "Prey" on tulemas järg. See on tulemas, aga jällegi pole selge, millal see "tulemine" olla võiks. Kohe pärast esimese ilmumist ehk alates 2006. aastast töös olnud järge näidati esmalt 2011. aasta E3-l, kuid pärast seda on valitsenud vaikus. Mängu õigusi omav Bethseda Softworks väidab, et "Prey 2" on küll töös, aga kvaliteediprobleemide tõttu on seda lihtsalt pidevalt edasi lükatud.
Kahju, sest E3 trailer ja hilisemad mängusisesed videod tõotasid midagi tõeliselt fantastilist. Seekord on meile usaldatud avatud maailm, mis on siis uue loo kohaselt tulnukate planeet, kus meie peategelane on ainuke inimene või siis vähemalt nii ta arvab. Mälukaotuse all kannatav pearahakütt ei aja taga mitte ainult uut autasu, vaid mälestusi iseendast. Teadmata, kes ta päriselt on, veedab Killian Samuels aega kui täiuslik pearahakütt, mis ei tähenda midagi muud kui hulganisti vidinaid ja oskusi. Senised videod on näidanud värvilist ja võõrast maailma kummalisel planeedil täis tulnukaid. Sellest piisas täiesti, et mind sisse tõmmata.
7. Slender: The Arrival (26. märts; PC, Mac OS X, XBLA, PSN)
Järg indie-mängule "Slender: The Eight Pages" ei ole enam tasuta allalaaditav ja olematu graafikaga lihtne õudusmäng. "Slender: The Arrival" on uuendatud graafikaga (kuigi sama Unity mootor) ja rohkem täismängu moodi, kuid seekord nõutakse ka tasu ja kuigi see tasu pole kindlasti sellise väikse mängu kohta palju küsitud, on kummastav näha, kuidas Something Awful foorumist päris fiktiivne netimütoloogia on muutunud üsnagi reaalseks. Nüüdseks on valminud juba 2 mängu ja Slender Man`iga kaudselt seotud film "The Tall Man".
Tulemas on ka väike indie film (käsikaamera õudukas), kus Slender on omandanud foorumist pärit näo. Nii on muutunud mütoloogiline kuju täieõigusliku meediumi esindajaks. Muidugi on tänu talle kogu veeb täis videosid inimeste hirmunud reaktsioonidest, kus nad siis karjuvad ja kiljuvad Slenderile vahele jäädes.
Uues mängus on rohkem vaenlasi. Enam pole ainukeseks ohuks aeglaselt valjemaks muutuva staatilise trummipõrinaga saabuv valge näoga Slender, vaid juurde on mõeldud igasuguseid teisi olendeid ja hirmutajaid.
8. Amnesia: A Machine for Pigs (Kevad; PC, Linux, Mac OS X)
Järg ülemöödunud aasta ühele parimale ellujäämishorrorile ja psühholoogilisele õudusele "Amnesia: The Dark Descent". Justkui Lovecrafti enda sulest sündinud "Amnesia" oli täielik üllataja. Lugu oli täis psühholoogilist muserdust ja graafilist õudu ning suutis pakkus kõike seda, mida peavoolu õudusmängudes enam väga tihti kohta. Nüüd on asjaolud muutumas. "The Last of Us", "Beyond: Two Souls" ja nii mõnedki teised väiksemad ja suuremad uued mängud on tõelisele õudusele, sellele sisemisele heitlusele truuks jäänud. Eks saame näha.
Väidetavalt on teise osa jaoks mängumehhaanika täiesti ümber ehitatud ja lisatud on uusi võimalusi nagu avatud tasandid ja värske pilk kogetavale õudusele mängija ümber. Üks selliseid mänge, mis jääb kummitama ja mis ei ole just kõige tavalisem jookse ja tulista tüüpi struktuuriga. Nõrganärvilised hoiavad eemale või ei lõpetagi, aga esimest osa nautinud peaksid küll elevil olema.
9. Outlast (Suvi; multiplatvorm)
Eikuskilt saabus teade, et endistest Ubisofti mängudisaineritest koosnev indiestuudio on valmistamas FPS horrorit, mis leiab aset hullumajas, aga see pole mingi tavaline hulludele mõeldud asutus, vaid just kriminaalselt hulludele. Kirsiks tordil on aga tõik, et natsidoktorid tegid seal omal ajal inimkatseid jumal teab, mis eesmärgil ja mis vahenditega. Teadlased surevad ühe patsiendi käe läbi ja hullumaja suletakse. Seda kuni hetkeni, mil üks ajakirjanik asub asja uurima ja jääb lõksu hoonesse täis õudu, valu ja viltu läinud katseid.
"Prince of Persia: The Sands of Time", Assassin`s Creed" ja Uncharted: Drake`s Fortune" on mängud, mis kuuluvad Red Barreli taga seisvate tegijate kogemuste hulka. Päris huvitav oleks näha, kuidas selliste nimede taga seisnud võtavad nüüd ette midagi väga žanripõhist nagu õnnestumiseks hoolikat viimistlemist nõudev survival horror, Eurogamer kirjutab mängust natuke pikemalt.
10. The Walking Dead: Survival Instinct (19. märtsist; PC, PS3, Xbox360, WiiU) Tõenäoliselt ajastatud täpselt nii, et tuleks välja pärast "The Walking Dead: The Game"-i. Ilmselt arvestati, et mängurid soovivad pärast hiirekliki seiklust ka tõelist FPS "TWD" zombimaailmas. Tõenäoliselt ei osanud nad arvata, et Telltale`i lihtsast, kuid väga mõjusast hiire klikkimisest kujuneb üks eelmise aasta hinnatuimaid mänge. Erinevalt Lee hiirekliki põnevast rännakust ei põhine "Survival Instinct" koomiksil, vaid teleseriaalil. Nimelt on peategelasteks kõigi poolt palavalt armastatud Daryl ja enamjaolt suureks mölakaks peetav Merl. Mängija käsutusse antakse kindlasti fännide heakskiidul ikkagi Daryl. Lugu leiab aset enne Atlantasse sattumist ehk täpselt enne 1. hooaja algust. Kindlasti mäletavad vaatajad 1. hooajas seda, kuidas kohtuti Merl`iga, aga kuidas ta sinna sai ja mis põhjustel ta vennast lahku löödi, polnud päris selge.
Lugu räägibki siis vendade üleelamistest enne 1. hooaja sündmusi. Mängijal on võimalus võidelda ebasurnutega otse näost näkku tulirelvadega või kättejuhtunud kaigastega, kuid olemas on ka hiilimisel põhinev variant, mis on zombiemaailma puhul paraku see kõige loogilisem käitumisviis. Seni on väljas paar trailerit, kus on näha ka mängusiseseid klippe. Graafika pole küll teab mis kvaliteediga, aga sarja stiili ja vendade suhet on püütud küll mänguversiooni üle tuua. Paraku võrreldakse seda pärast välja laskmist vähemalt loo osas kindlasti ka Telltale`i nägemusega. Seda on raske üle trumbata. Selles pole kahtlust. Kahtlus seisneb selles, et praegusel hetkel meenutab mäng pigem sarja menust kõike ammutavat projekti ja sellised mängud on üldjuhul küllaltki unustatavad. Miks oodata? Võimalus näha "TWD" mänguna ja olla kõige karmim tegelane sarjas.
Kolmanda vaate mängudest, mõnest uuest strateegiast ja hiirekliki mängudest kirjutan järgmises kokkuvõttes. Stay tuned.
