Videomängude ajalugu #7 - Vahepala

Teisipäev, 29. detsember 2009


Enne kui sukeldume videomängude kuldajastu lõpuminutitesse, vaatame kiirelt üle mõned seni mainimatta jäänud konsoolid. Esimeseks neist on NEC Turbo Grafx 16, mis jõudis Jaapani turule PC Engine nime all ning seda üpriski ruttu peale Famicomi tulekut. PCE on teada ka kui maailma kõige väiksem konsool, sest mõõtmete poolest on ta ikka üpriski tilluke. Samuti oli ta Jaapanis ülimalt populaarne, tehes Famicomile ruttu silmad ette.
Nagu NEC Turbo Grafx 16 nimest aimata võib, oli tegemist 16 bitise masinaga, USA turule ilmus ta oma Jaapani vennast kaks aastat hiljem, ehk 1989al aastal. TG16 (nagu ka PCE) kasutas mängude hoiustamiseks kassettide asemel kaarte, lisaks oli olemas ka CD lisaseade, mis oli USAs esimene omalaadne. Ka Ameerika turul oli TG16 Nintendo rivaal, kuid nagu ka SEGA puhul, on tänapäeval võimalik TG16 mänge Wii peale alla laadida. 1992 aastal ilmus NEC Turboduo, mis pani TG16 ja CD lisaseadme kokku ühe konsooli sisse.


Aastal 1990 ilmus SNK Neo Geo AES, mis oma olemuselt oli SNK arcade masina MVSi kodukootud variant, kuid mis ei tähenda et tegemist oleks olnud kehvema isendiga. Konsool oli kassettipõhine ning kassettid olid suured. Tohutult suured. Teda reklaamiti kui 24 bitist masinat, kuigi reaalsuses kõikus ta 8 bitist kuni 32ni. Kuna paljud arcade mängud ilmusid ka konsoolile, siis seda huvitavam oli fakt et kahe masina vahel oli võimalik mälukaartide abil oma salvestatud mänge transportida. Oma huvitavate mängude ja suurepärase arcade stiili puldiga meelitava konsooli kahjuks mängisid siiski nii tema enda kui ka mängude suhteliselt kõrge hind. Seda üritati parandada aastal 1994, kui ilmus Neo Geo CD, mis asendas suured kassetid CDga. Kahjuks ilmnesid CDl aga pikad laadimisajad. Nagu ka TG16 puhul, on Neo Geo mänge Wiile laadida.



Nagu ka paljud muud kompaniid, tahtis ka Panasonic videomänguturust tükki hammustada. Nende ürituseks oli 3DO, mis oma olemuselt oleks pidanud olema järgmine samm, revolutsiooniline masin, mis saaks populaarseks meelelahutuskeskuseks igas majapidamises. Selle soodustamiseks andis Panasonic 3DO konsoolide kokkupanemiseks loa ka paljudele teistele kompaniidele. Kahjuks rääkis konsoolide kahjuks vägagi kõrge hind, kehvad mängud, vilets third party support ja kasvõi puldi ebaergonoomilisus, mis avaldus selles, et selle asemel et teise mängija pult otse konsooliga ühendada, tuli seda hoopis teha esimese mängija puldi kaudu.

Turbo Grafx 16 Vikipeedias
Neo Geo Vikipeedias
3DO Vikipeedias
Angry Video Game Nerd mängib 3DO'l

Videomängude ajalugu #6 - SEGA segab kaarte

Kolmapäev, 23. detsember 2009


Aastal 86, vaid aasta peale NESi väljatulekut otsustas SEGA, et neil on kõrini ainult mängude tegemisest ning otsustas murda ennast konsooliturule. Vaid Jaapanis turul olnud konsooli SG-1000e kolmas väljalase Sega Mark III võeti aluseks ning loodi Sega Master System, et ka väljaspool Jaapanit käe valgeks saada. Sega Master System, ehk SMS oli NESi kombel 8-bitine kassettidel põhinev konsool, kuid tehnilises osakonnas oli oma vastasest isegi parem - graafika oli suurepärane ning audiopool võrratu. Lisaks oli SMSil palju huvitavaid lisasid nagu light gun ja isegi 3D prillid. Kahjuks ei suutnud SEGA aga inimesi enda konsooli juurde piisavalt meelitada, sest mängude valik oli konkurendiga võrreldes tunduvalt kehvem. Aastal 90 ilmus SMS II, mis oli oma disainilt kompaktsem, kuid millel puudus näites Reset nupp.


Kuid kolm aastat hiljem, kui Nintendo oli turgu juba viis aastat domineerinud, asus SEGA vasturünnakule ning areenile astus Sega Mega Drive/Genesis (millest oli nii umbes 3 erinevat versiooni), sõltuvalt asukohast. Koos sellega alustasid nad ka Nintendo vastast antikampaaniat, mille eesotsas oli tuntud reklaamslogan "Sega does what Nintendont" (fraas vahetati SNESi ilmudes muidugi välja). Oma olemuses tähendas see muidugi oma konsooli graafiliste võimete ülistamist, oli ju MD 16 bitine masin, kuigi turul mitte esimene. Kuid mitte ainult see ei olnud uus, sest uus oli ka SEGA maskot, kelleks sai kiireim siil eales - Sonic The Hedgehog! Sonicu mäng oli isegi nii kiiretempoline, et oma konsooli müümiseks mõtlesid Sega insenerid välja uue tehnilise komponendi, milleks oli "Blast Processor", mis reaalsuses oli kõigest reklaamitrikk.
Kuid SEGA ei peatunud seal, vaid väljastas MDle ka erinevaid lisasid, nagu näiteks Sega CD, mis võimaldas mängida CD põhiseid mänge ning kuulata tavalisi muusikaplaate. Kahjuks oli tehnoloogia veel niivõtd värske, et enamus mängud olid üpriski kohutavad, lisaks peletas ostust eemale ka tema kõrge hind. Teine lisa, millega kompanii oma konsooli veel elus püüdis hoida, oli Sega 32X, mis oli üks SEGA ajaloo kõige suurimaid läbikukkumisi, kuna mängud olid kehvad, hind oli kallis ning üleüldiselt oli tegemist mittemidagipakkuva asjandusega. Spekuleeritakse, et 32X oli üks põhjustes miks SEGA aastaid hiljem konsooliärist väljus ning taas ainult mängude tegemisele keskendus.



SMS Vikipeedias
Mega Drive Vikipeedias
Genesise ajaloost
Sonic The Hedgehog Vikipeedias
Angry Video Game Nerd mängib Sega CDd
Angry Video Game Nerd mängib Sega 32Xi

Tetris

Teisipäev, 22. detsember 2009



Testitud platvorm: NES
Saadavus teistel platvormidel: *too many to count*

Just nimelt, Tetris. Mäng, mida kõik teavad ja armastavad, välja arvatud inimesed, kes kas terve elu kivi all elanud on või heast asjast lugu ei pea. Tetrist leidub pea et igal platvormil, mis eales tehtud on. Tõeline puzzlegame, mille eest peame tänama Alexey Pajitnovi, tänu kelleta poleks seda juhtunud ning kes tänase päevani tegeleb mängude vorpimise kallal, kuigi Tetrise skaala tuntust pole vist ükski saavutanud.

Papa Tetris.

Kes veel ei tea, siis häbi neile, kuid gameplay on lihtsamast lihtsam. Neljast ruudust koosnevad kujundid liiguvad ekraanil allapoole, kus mängija peab nad võimalikult kompaktselt kokku sobitama, et neid ära kaotada. Mida mäng edasi, seda kiiremini protsess toimub ning mäng lõppeb kui hunnik kasvab nii suureks, et ülaserva puudutab. Audio on hea, graafika on...olematu, sest kõik koosneb ainult kuubiktest ning üleüldiselt on tegemist klassikalise mänguga, mis suudab igal ajal igal pool korraliku meelelahutuse pakkuda või siis aitab lihtsalt aega surnuks lüüa.

Quarth



Testitud platvorm: NES
Saadavus teistel platvormidel: Game Boy. MSX2

Quarth on üks selline hästi mõnus puzzlegame (või kui päris täpne olla, siis puzzle ja shooteri hübriid), mis muutub väga kiiresti sõltuvust tekitavaks ja puldi käest ära panemine ning mängu pooleli jätmine on üpriski raske tegevus. Mängu kvaliteet ei tohiks üllatusena tulla, kui on teada, et asja eest vastutas Konami.

Gameplay on oma olemuselt Tetris meets Space Invaders. Mängija juhib(liigutab vasakule-paremale) kosmoselaeva, mis tulistab ruudukujulisi kuulikesi. Oma laskemoona tuleb muidugi tulistada nö. "tulnukate" pihta, kes enamjaolt on ebamäärase kujuga pulgamoodustised. Kuulide abil tuleb neist kõigist teha aga nelinurgad, sest see on ainuke asi mis neid "tapab"? Mängu edenedes muutub asi kiiremaks ning kui kujutised jõuavad enne oma surma ekraani all ääres oleva jooneni, on mängija kosmoselaevaga kaputt ning tuleb uuesti alustada. Lisaeludega ollakse siiski helded ning tee peale jääb ka erinevaid boonusesemeid. Punkte saab tapetavate tulnukate suuruse eest, seega mida suurem seda rohkem punkte. Kuid kui mängija läheb liiga ahneks ning ehitama üritab hakata, võib see kallilt kätte maksta...

Videomängude ajalugu #5 - Nintendo toob kastanid tulest välja

Laupäev, 19. detsember 2009


Nintendo, kompanii mis loodi aastal 1889 ja tegeles kõige muu kui videomängudega, sai aastal 1983 hakkama oma esimese kassette kasutava 8bitisekonsooliga, mis peagi muutis maailma. See kandis nime Family Computer, kuid paljud teavad teda tema lühendi Famicom järgi. Kuigi Famicom ei suutnud kohe alguses pilvedesse tõusta, kuna konsoolidel ilmnes mõningaid probleeme, sai ta peale paranduste elluviimist tuule tiibadesse ning 84da aasta lõpuks oli Famicomist saanud kõige pareminimüüdav konsool Jaapanis.
Nagu juba teame, valitses USAs alates 83dast aastast videomängukrahh, mis tegi turu kõige sellega seonduvale eriti hellaks. Seetõttu pidi Nintendo kasutama erimeetmeid, et 1985l aastal oma uut disaini ja nime omava Nintendo Entertainment Systemiga Põhja-Ameerika turule tungida. Sellepärast katsetati NESi müüa kui mänguasja, selle asemel et otse välja öelda et tegemist on videomängukonsooliga. Plaani läbiviimiseks lasti välja Deluxe komplekte, mis sisaldasid muuhulgas ka kurikuulsat R.O.B. the Robotit - lisaseadet, mis pidi endast kujutama sõpra lastele, et mänge üksinda mängima ei peaks. Kahjuks peale tohutu edu saavutamist R.O.B. hüljati ning tema saavutuseks jäigi kõigest kaks mängu.
Osaliselt tänu R.O.B.ile, osaliselt tänu suurepärase mänguvaliku ning muu tõttu sai NESist USAs sama suur asi kui Famicomist Jaapanis, aidates riigi välja videomängukrahhist ning siludes tee uutele ja huvitavatele konsoolidele. Samuti on (mõlema) konsooli puhul tegemist asjaga, mis on andnud videomänguajaloole sellised kuulsad nimed nagu Super Mario, Metroid, Donkey Kong ja Zelda seeriad ja palju palju muud.
1993ndal aastal tuli välja NES 2 versioon, mis oli eelmisest pea et poole väiksem ning erinevalt teisest oli tegemist pealtlaetava mudeliga. Väiksemal suurusel oli ka oma hind, selle versioonil oli puudu näiteks võimalus AV kaabli kasutamiseks. Üks positiivne omadus 2. versiooni puhul oli võimalik mängida erinevate regioonide mänge samal konsoolil.


Disaini poolest erinesid Famicom ja NES (esimene versioon) üksteisest kardinaalselt. Puldid, mis sisaldasid tavalist D-Padi, start- ja selectnuppu ning B ja A nuppu, olid üldjoontes samad, kuigi Famicomis olid puldid konsooli külge ehitatud, kuid NESi puhul olid need vahetatavad. Lisaks oli Famicomi teise puldi küljes mikrofon, mida mõningad vähesed mängud kasutasid.
NES sai kuulsaks sellega, et talle ilmus tohutul hulgal lisaseadmeid, millest nii mõnigi on omamoodi kurikuulus ja imelik. Allpool on välja toodud Angry Video Game Nerdi video, mis sisaldab paljusid neist, kuid olgu öeldud, et liikumissensorite tehnoloogia pole Wii puhul esmakordne (võtmesõnaks Power Glove). Mis puutub Famicomi lisasid, siis NESist eraldas teda diskettilisand, millega oli võimalik mängida automaatidest allalaetud mänge mängida.

NES Vikipeedias
Lisalugemine
NES konsooli videoülevaade ja muu osa 1
NES konsooli videoülevaade ja muu osa 2
Angry Video Game Nerd mängib Power Glove'iga
Angry Video Game Nerd uurib NES lisaseadmeid

House of the Dead: Overkill

Esmaspäev, 7. detsember 2009




Testitud platvorm: Wii
Saadavus teistel platvormidel: -


House of the Dead sai omal ajal tuule tiibadesse üheksakümnendate teise poole alguses, kui arcade saalidesse maandus SEGA poolt väljastatud HOTD light gun mäng. Mängija asetati nn. rööbastele, mis tähendas, et ta ei pidanud muretsema oma tegelase liigutamise eest, vaid lihtsalt nautis sõitu, samal ajal ajusid matsutada armastavatele zombiedele paar kilo tina söötes.
Mäng sai populaarseks ning hiljem ilmusid ka teine ja kolmas osa, mis aja pikku leidsid oma koha ka tavalistes majapidamistes erinevate kodukonsoolide portide näol. Eeelmisel aastal pandi mõlemad osad ühele plaadile ja ka Wii omanikud said korralikult kehvade eneseväljendusoskustega monstrumeid lahata. Neljas osa aga jäi ainult arcade'ide pärusmaaks.


Either she just got shot or you're getting slapped in the face by a mutant-nurse.

Lisaks peaseeria neljale osale, on ilmunud ka hulgaliselt spin-off mänge, neist vast kõige omapärasem teise osa remake Typing of the Dead, milles ei kasuta mängija ajunäljas vaevlevatele lombakatele laipadele koha kätte näitamiseks mitte käsirelva, vaid hoopiski tavalist klaviatuuri, kuulide asemel on koha leidnud aga korrektne trükkimisoskus.
Üks sellistest mängudest kannab nime House of the Dead: Overkill(*insert Captain Obvious quote here*), mis nägi ilmavalgust tänavuse aasta veebruaris ning seda taaskord Wii konsoolil.


Proloogil on veel oma proloog - enne mängu aset leidvad sündmused koomiksiversioonis.

Stooripoolelt paikneb ta kronoloogiliselt enne seeria esimest osa. Mängija asetatakse seeria varasematest osadest tuttava Agent G saabastesse, mil ta saadetakse Louisianasse oma esimest missiooni läbi viima, milleks on inimeste kadumise põhjuse uurimine ning kohaliku krimibossi Papa Caesari trellide taha toimetamine. Juhuse tahtel saab tema partneriks kohalik seadusesilm, ropusuine Isaac Washington, kelle eesmärgiks on ta isa tapnud Papa Caesari eluküünal kustutada. Kuid enne kui kumbki oma tahtmise saab, asetatakse nad vastamisi terve karja inimestega, kes kogu loogika järgi peaksid olema surnud, kuid nüüd elusa liha järgi keelt limpsavad. Vähemalt need, kellel keel alles on. Loo vältel satutakse kokku ka teiste tegelastega, nagu emaarmastusest hooliv vanglaülem Clement või monstrumiks muutunud geeniuspoisi stripparist suurt büsti omav õde, kelle nimi on iroonilisel kombel Varla Guns. Kogu lugu (ning ka äge graafika) on oma mõjutusi saanud seitsmekümnendate grindhouse filmidelt, ideele andis aga peamise tõuke Robert Rodrigueze "Planet Terror", mida on kohati ka suhteliselt hästi näha, lisaks on kogu kompoti sisse raputatud kohutaval hulgal igat värvi huumorit ning vulgaarset keelekasutust. Lausa niipalju, et mäng sai koha Guinessi rekorditeraamatus, kuna temas esines tervelt 189 korda sõna fuck.


Hey Doc, could you take a look at my right arm? It's completely numb.

Gameplay on ülimalt lihtne - lihtsalt sihi oma Wiipuldi ots telekaekraani poole ja vajuta nupule, kuni iga viimne zombie on lõpetanud liikumise. Lisaks zombiede tulistamisele tuleb silm lahti hoida tervist parandavate esmaabipakkide, granaatide, kuldsete ajude ja kõike ümbritsevat aeglasemaks muutva rohelise abstraktse kujundi tabamiseks. Kõike seda on võimalik teha seitsme erineva leveli jooksul, millest igaüks kestab nii umbes 20 minutit. Iga leveli lõpus tuleb võidelda aga tavalistest zombiejörmidest astme võrra kõrgemal olevate monstrumitega, kes kõik on omanäolised. Kõige selle ajal kõlab aga mõnusaim soundtrack üle pika aja, mis saaks olla parem kui eraldada zombiesid nende jäsemetest muheda funky muusika taustal.
Replay value seisneb Director's Cut - versioonis, mis avaneb alles pärast tavamängu läbimist. DC pakub pikemat mänguaega, erineva teega rööpaid ja rohkem zombiesid. Lisaks on olemas ka mõningad minimängud, saab avada erinevaid boonusasju, nagu conception art, erinevad muusikapalad, võimalusi mängida üksi kasutades kahte relva ja palju muud. Saab mängida ka kahekesti ning teine mängija võib sisse hüpata igal hetkel.


Make a successful headshot and even zombies will cheer you on!

Mängimiseks ei ole teoorias peale puldi midagi rohkemat vaja, kuid on võimalik muretseda alati kas Wii Zapper või mõni muu Wii puldile mõeldud relvakest, ideaalis on võimalik muretseda ka vastavale mängule spetsiaalselt valmistatud "käsikahurid". Igaüks neist variantideks oleks soovituslik, sest Wiipulti niisama ilma abita kasutades jäi vähemalt minu ranne lõpuks valusaks. Aga hei, kui inimkonda vaevavad kurjad eluvaimu minetanud kehad, kelle eesmärgiks on inimese põhilisest intelligentsusehoidikust toituda, siis see on hind mida ma olen nõus maksma...

 
Mängumaania © 2012 | Designed by Bubble Shooter, in collaboration with Reseller Hosting , Forum Jual Beli and Business Solutions