T00res & au5 #4 - Family Guy

Teisipäev, 31. juuli 2012



Family Guy oli kunagi üks täiesti lahe saade. Ärge saage valesti aru, ma siiamaani vaatan seda ja (imelikul kombel) ootan mil uued osad välja tulevad. Kuid sarja hiilgeajad jäävad ikkagi esimestesse hooaegadesse. Mida edasi sari liigub, seda nürimaks ta muutub. Muidugi muutus aga Perepea niivõrd populaarseks, et tehti ka videomäng, mis pidavat kõnes veelgi julgem ja suurem ja naljakam (ja mis iganes veel) olema, kui kogu sarja hooajad kokku, isegi kui nad steroide tarvitaks. Lõppkokkuvõtteks aga on ta niivõrd kesine, et nutt tuleb peale. 

Graafikapoolelt on üritatud jääda originaalsele visuaalpildile suhteliselt truuks, mille tõttu näeb ta üsna kole ja nurgeline välja. Audiopool käib kah, tegelastel on need samad vanad tuttavad hääled, mis sellele vaatamata kõlavad kuidagi elutult. Gameplay on aga see mis eriti pinda käib, sest suhteliselt magedavõitu platvormeriga on siinkohal tegemist. Saab nii tulistada, hiilida, karata kui ka lolli mängida, seda viimast siis sel juhul kui istud teleka ees, pult käes ning mõtled, et "Kurat küll, on see vast lahe mäng!" Lisaks sellele, et Stewie tulistamislevelites on vastastele raske pihta saada, on mängu lisatud ka cut-away stseenide kohaselt minimängud, mis oma olemuses polekski nii halvad kui iga jumala kord ei läheks 20 sekundit aega tutvustamise kuulamisega, enne kui mängida saab. Eriti kuna enamjaolt on nad niivõrd magedad, et neid ei ataks ka kolm suurt kotitäit soola.

Ei tea, eks teda mängida kõlbab, kui midagi paremat riiulist näppu ei juhtu või tõesti sarja suur fänn olema juhtute. Kuid kui tahate head Family Guy mängu, siis on nende joomismäng kohe kindlasti kordades parem.

T00res & au5 #3 - The fast and the Furious

Laupäev, 28. juuli 2012


Fast and Furious on üks järjekordne filmimäng. Siiski, samas on ta omamoodi põnev nähtus, sest enamus filmimänge, mida mina vähemalt mänginud olen, on olnud kas action või platvormerid või midagi muud sarnast, automängude peale pole ma enne aga sattunud. Filmimängude mõistes siis. 

Mis ma oskan öelda. Graafika on täiesti tavaline, selline PS2 harju keskmine, audiopool on tavaline, mitte midagi meeldejäävat, gameplay on...noh, tavaline. Kogu mäng tundub algusmeetritel nii kuradi keskpärane, et paha hakkab. Ega see muidugi juurde ei anna, et tegemist on jälle ühe tuunitud autodega ringipaarutavate tänavanolkidega, kes koguvad respekti ja muud paska.

Ehk siis - tundub täiesti tavalise mänguna, ei paista mitte millegagi silma, aga mängida siiski kõlbab. Vist.

Spec Ops: The Line

Neljapäev, 26. juuli 2012


Mõnikord tuleb ette juhuseid kus mul on vaja oma sõnu süüa. Eelmisel aastal, kui minu kõrvu jõudis info uue Spec Opsi mängu tulekust, olin ma enam kui skeptiline. Mul oli raske aru saada millise ettekäändega vastava mängu loojad selle eksistentsi oleksid õigustanud - kunagisest taktikalisest militaar-tulistamismängust oleks justkui  saamas järjekordne varju-ja-tulista skeemi järgiv odav käkerdis, millele on lisatud natuke väljanägemist, kuid vähe värskeid ideid. Aasta hiljem ilmus demo, mis mulle üllatuslikult meeldis, kuid ometigi ei olnud ma siiski veel veendunud. Mänguliselt oli minu kogemus meeldiv, kõik oli sujuv ning toimiv, loojupike mis mulle aga hambusse visati, tundus klišeeline popkultuurilik patriootlus, kus jänkid tulevad, näevad,võidavad ning lahkuvad sõjatandrilt seljataga kuhjade kaupa laipasid, hambus sigar ning käevangus rinnakas blond neiu. Ometigi oli mängitavus hea, seega otsustasin et täismängu hankimine on siiski õigustatud. Tuleb välja, et tegemist oli suurepärase otsusega, sest nagu tihtilugu juhtuda võib,osutus minu esmamulje sootuks valeks ning Spec Ops: The Line oli igati nauditav teos.


Oma inspiratsioon ammutab mängu lugu mitmest allikast, nagu näiteks klassikaline sõjafilm Apocalypse Now ning eelkõige Joseph Conradi romaan Heart of Darkness. Stsenaarium rullub välja järgnevalt - Dubaid tabab aegade kõige karmim liivatorm, mille tagajärjel mattub linn liiva alla ning inimesed vajavad päästmist. Selle tarbeks saadavad ameeriklased kohale kolonel John Konradi, koos tema üksuse, "Neetud 33-ga." Kogu linna ümbritsevad aga jätkuvalt liivatormid, mis takistavad raadiosideühendust. Ühel hetkel suudab päästemissioonile suundunud Konrad kodustele saata ühe katkendliku sõnumi, mis kirjeldab kogu olukorda lootusetust: "Dubai evakuatsioon ebaõnnestus. Surnute arv...liiga suur..." Kaks nädalat saadetakse asjasse selgust saama kolmeliikmeline meeskond - seersant Lugo, leitnant Adams ning mängija poolt kontrollitav kapten Walker. Tiim satub kahe tule vahele, kuna vastamisi on asunud relvastatud kohalikud ning "Neetud 33." Walker aga üritab kogu selles kaoses leida Konradit, et situatsiooni selgust tuua. Loo edenedes selgub, et asjad ei ole nii nagu nad algselt näivad ja kolme mehe missioonist saab ellujäämisüritus, mille käigus kogetakse võite, kaotusi, reetmist ja langemist katastroofijärgse Dubai hullumeelsusesse. Kuigi tegemist ei ole just kõige värskema ideega ja sekka on pillatud ka näpuotsaga klišeelikust, võib siiski julgelt öelda seda, et tegu on ühe viimase aja põnevaima looga, mida videomängudes nähtud.


Üksikmäng jälgib kolmanda isiku vaate tulistamismängu kõiki põhitõdesid ning ei too kandikule midagi uudset, kui välja arvata mõned pisikesed muutused kontrollide puhul, mis erinevad väljakujunenud standarditest. Ometigi on need muutused pea et märkamatud ning ei muuda üldist kogemust; mängitavus on soliidne ning toetab mängu lugu ideaalselt. Mitmikmäng on aga hoopiski teine teema, sest sel puhul tekib tunne justkui oleks see võimalus ülejäänud paketile lihtsalt külge haagitud. Mängijale pakutakse käputäis erinevaid moode, sealhulgas ka tüüpilised deathmatch ning team deathmatch versioonid. Mitmikmäng tutvustab paari huvitavat ükskimängust ülevõetud elementi, nagu näiteks vaenlastele liiva kaela kukutaminevõi suvalisel ajal aset leidvad liivatormid, mis halvavad mängija vaatevälja. Nagu mitmikmängule kohane, on valida mitme erineva klassi vahel, kogemuspunktide eest saab erinevaid relvi ja varustust ning kõike muud säärast. Vajadusel lahutab ta meelt, kuid ei suutnud pakkuda midagi, mis mind tagasi kutsuks.


Graafiliselt näeb mäng kena välja, tegelased ning keskkonnad näevad välja detailsed ning kenad, asjad, mille taha mängija varjuda saab purunevad tiheda kuulirahe all ning  mängu alguspunktiks oleva helikopterilahingu ajal näeb kuidas majade aknaklaasid purunevad, mis on ülimalt detailne ning näeb muljetavaldav välja. Kuna tegevus leiab aset liivatormi üle elanud Dubais, on tihtilugu ekraan üpriski oranž, mis mõnele võib häirivaks muutuda. Õnneks pakutakse piisavalt vaheldust. Audipool on samuti paigas, muusika on pingelistes olukordades mõnusalt rokkiv ning häälenäitlejad toovad suurepäraselt  välja kolme peategelase omavahelise keemia. Mängu põhitegelasele kapten Walkerile laenab oma hääle Nolan North, kes on mänguritele tuntud eelkõige Unchartedi seeriast tuttava Nathan Drake'i hääletoruna. Kuigi internetiavarustes heidetakse mehele tihtilugu ette, et iga tegelane, kellele too oma hääle annab kõlab justkui Nathan Drake, siis isegi kui selles mängus võib seda täheldada, suudab ta kaks tegelast teineteisest väga hästi eraldada - kohal on Drake'i hääl, kuid kadunud tema mängulik lust, mis on asendunud karmi tõsidusega.


Mängu läbimiseks kulus minul umbes kuskil kümme tunni jagu (sinna hulka ei kuulu mitmikmängus veedetud aeg), mille jooksul nautsin mängu suurepärast lugu, imetlesin liivast Dubaid ning taaskord tuletasin endale meelde miks on videomängud parim meelelahutusvorm. Spec Ops: The Line on mäng, mida võib kõigile julgelt soovitada.

Mass Effect 2

Kolmapäev, 25. juuli 2012


Käesoleva video autor on ühtlasi ka Mängumaania kõige värskem liige. Tere tulemast Toodz!



Ghost Recon: Future Soldier

Esmaspäev, 16. juuli 2012


Aastaid tagasi, täpsem number oli vist 2010, kui Ghost Recon: Future Soldier E3'l esitlemisele tuli, suhtusin ma mängu skeptiliselt. Asi tundus liiga ulmeline, kuna mitte ainult ei tammunud futuristlike sõdurite kõrval ka suur metallkolakast kõrgtehnoloogiline robot-tank, vaid mehed oskasid ka nähtamatuks muutuda, et oma vaenlaste hääletorud kiirelt ja efektiivselt kahjutuks teha. Ning nüüd, olles värskelt mängu läbinud, pean ma nentima, et esmamulje oli enam kui petlik, sest GR:FS pakub mängijaile nii mõndagi ja enamgi veel. Lisaks erinevaid võimalusi pakkuvale mitmikmängule ning tänapäeval juba standardiks saanud horde-moodile (mis siin mängus on saanud nimeks guerilla), on põhivõtmeks üksikmängu kampaania, mida on võimalik läbida nii üksinda, kaaslasteks AI poolt juhitud kaaslased, või co-opis, mis võimaldab jõud ühendada kuni neljal inimesel. Ise pidin mängu läbima üksinda, kuna hetkel mil mäng läbimisjärgus oli, ei olnud vajalikku juurdepääsu netiühendusele. Õnneks ei tähendanud see aga seda, et  mängukogemus oleks selle läbi kannatanud. AI kaaslased said oma ülesannetega üldjuhul eeskujulikult hakkama ning erilisi probleeme ei tekkinud. 



Lugu on lihtne ning suhteliselt lihtsakoeline, olles pigem erinevate missioonide ühendavaks lüliks - on ilmselge, et mäng ei paku intrigeerivat shakespearilikku draamat, vaid rõhub just pingelisele mängule. Ning pingeline mäng on, selle vastu vaielda ei saa. Mängu esimestel minutitel pannakse mängija missioonil oleva Ghosti, ehk emakeeli Kummituse, saabastesse. Missioon, mis on omakorda ka tutorial, on lühike ning lõppeb sellega, et kogu neljaliikmeline meeskond leiab oma lõpu läbi pommiplahvatuse. Peale seda võtab ohjad enda kätte teine Kummituste meeskond, kuhu kuuluvad mängija poolt juhitav Kozak, Ghost Leader, Pepper ning 30K. Nende ülesandeks on antud juhtumit uurida ning selgeks teha kuskohast pomm pärit on, see viib aga meeskonna 12 missiooni vältel erinevatesse kohtadesse ümber maaker, sealhulgas väisatakse Lõuna-Ameerikat, Aafrikat, Aasiat ning muidugi ka Venemaad.



Kuigi esmapilgul võib nii tunduda, siis ei ole siiski tegemist täiesti tavapärase kolmanda isiku perspektiivis tulistamismänguga, kuna varju-ja-ründa taktika alati ei toimi. Tihtilugu tuleb ette hetki, mil tuleb uurida ja vaagida ning vastased kas hääletult elimineerida või nendest sootuks mööda hiilida. Need hetked võivad olla nii kohustuslikus korras aset leidvad või siis vabatahtliku valikuna ette võetud eesmärgid. Õnneks mäng julgustab nö. loovat lähenemist, pakkudes missiooni läbimiseks erinevaid lahendusi nii neile, kes eelistavad otsesemat lähenemist kui ka neile kellele meeldib mõelda, kaaluda oma otsuseid ning siis kiirelt ja vaikselt situatsioon lahendada. Lisaks on missioonide läbimiseks Kummitustel terve ampluaa igasuguseid vidinaid, alustades relvade ning lõpetades suurte robotitega. Sarja suurimaks uuenduseks on kohandumisvõimelise kamuflaaši tutvustamine, mis lubab meeskonnaliikmetele peaaegu nähtamatuks muutuda. Muidugi ei tähenda see seda, et võiks nähtamatuna terve leveli lihtsalt läbi joosta, sest kamuflaaš toimib vaid aeglaselt liikudes. Samuti on mängija kasutuses tavalisi granaate, valgusgranaate, suitsugranaate, EMP granaate, luuramiseks mõeldud lendavaid droone ning palju erinevaid relvi, lisaks on Kummitustel nii magnet- kui ka soojusnägevuse prillid, mis aitavad kehva nähtavusega kohtades vaenlasi leida.



Pärast seda kui Microsoft tuli välja oma "käed vaba" juhtimissüsteemi Kinectiga, on nad rabelenud, et võita hardcore mängijate poolehoidu. Et seda võita, on viimasel ajal populaarseks saanud Kinecti toe lisamine mängudesse, mis seda otseselt ei vaja, kuid võib olla lõbus alternatiiv traditsioonilisele nupuvajutuse süsteemile. Nii on tehtud ka siin mängus, kuid selle kasutusvõimalus on niivõrd tobe ja totter, et loobusin sellest väga kiirelt. Nimelt on antud mängijale võimalus kasutada Kinecti liikumisandurit, et relvakohandamismenüüs ringi liikuda ning neid hiljem testida, hoides käes kujuteldavat relva ja vajutades kujuteldavale päästikule. Relvi on võimalik mugandada, lisades neile erinevaid osi, muutes värvi, muutes režiime ning kõike muud säärast. Kindlasti leidub sellisele võimalusele audientsi, kuid mina jätsin selle osa enamjaolt vahele, minnes missioonile ilma relva muutmata. Võib olla on sellest moodusest mitmikmängus rohkem tolku, kes teab.



Mängitavus on kaalukas, selles ei ole kahtlust, kuid kuidas on muude elementidega? Võtame ette mängu graafilise poole, mis on küll rahuldav, kuid siin ja seal jääb silma nii mõnigi puudujääk. Osades vaheklippides tunduvad inimeste näod olevat lamedad ning siin ja seal võiks olla rohkem detaile, samas missioonidesse endasse on detaile peidetud küll ja küll. Graafiline mootor üleüldiselt ei ole just viimase piiri peale viidud, millega seoses tundub mäng graafiliselt olevat pisut vanavõitu, kuid õnneks ei ole see väga traumatiseeriv puudujääk, olles keskpärasusest kõrgemal. Ometi riivas nii mõnigi kord silma see, kuidas ühe ja sama objekti taha peituvad Kummitused üksteisega kokku sulasid, moodustades suure abstraktse massi. Positiivne on aga see, et kuigi levelid on suhteliselt lineaarse ülesehitusega, on suudetud vaatevälja avardada niivõrd hästi, et jätta mulje suuremast maailmast. Samuti meeldis viimasest Splinter Cellist laenatud visuaalne lahendus, kus tiimi ülesanded kuvatakse taevas või lähimatel objektidel. Helilise poolega tekib probleeme vähem, kõik justkui toimiks, samas on sattunud ette mõningaid hetki, kus vaikse missiooni ajal elimineeritakse mõningad mehed ning peale seda hakkavad AI tiimikaaslased kõvahäälselt karjuma, justkui oleks meid avastatud (vihje: ei oldud). AI kaaslaste puhul kerkis esile veel üksväike seik, kus pidime hiilima ühte angaari. Mina luurasin ja luurasin kui ühel hetkel märkasin kuidas kõik kolm sõpra täiel puhinal meie sihtkohta liduvad. Midagi hullu sellest ei sündinud, sest miskipärast ei suuda vastased neid mitte kuidagi tähele panna, kui nood nähtamatud on. Samal kui nemad oma kiivriäärega vaenlaste kubemepiirkonda sügada võivad, pean mina jääma aga meetrite kaugusele - ning kui meid avastataksegi, siis olen see mina, kui grupis vastastest kõige kaugemal asuv isik.



Eelpool väljatoodud miinused aga ei ole piisavaks põhjuseks seda mängu mitte mängida. Tegemist on väga huvitava ning eelkõige pingelise ja mõtlemapaneva mänguga, mida on vastava žanri sõpradele ülimalt lihtne soovitada.

Deadpool tuleb!

Pühapäev, 15. juuli 2012


Praegu aset leidval Comic-conil tehti teatavaks, et Marveli praeguse aja üks populaarseim koomiksitegelane "merc with a mouth", ehk "suure suuga palgamõrtuskas" Deadpool saab täiesti isikliku videomängu. Siiani on Deadpool üles astunud sellistes mängudes nagu Marvel: Ultimate Alliance, X-Men Legends II ning Marvel vs Capcom 3. Peategelasele annab hääle taaskord Nolan North ning mängu valmimise eest vastutab High Moon Studios, kelle resümees ilutsevad mitmed viimastest Transformerite mängudest ning varasemad Bourne's Conspiracy ning Darkwatch. Deadpool ei ole HMS'i jaoks esimene kokkupuudeMarvel tegelastega, järgmise aastanumbri sees peaks ilmuma selline mäng nagu Hit-Monkey, mille peategelaseks on palgamõrtsukast ahv. Millal Deadpool ilmuda võiks või millistele platvormidele mäng tuleb ei ole hetkel teada. Seniks tasub aga pilk peale visata värskele treilerile -


T00res & Au5 #2 - Dreamcast 27-in-1

Reede, 13. juuli 2012




Kiire ülevaade osadest Sega Dreamcasti mängudest mida minu riiulist leida võib. Tegu on venekeelsete piraatversioonidega, mis tähendab seda, et nende mängimine/nendest arusaamine on raskendatud. Tulevikus võib olla tuleb ka pikem video samal teemal.

Tulekul on kolm arvutimängudel põhinevat filmi



Assassin's Creed, Deus Ex ja God of War mängude fännid võivad rõõmustada, sest just need tuuakse peagi suurele ekraanile. Järgnevalt kõigist natukene lähemalt.

Ubisoft'i edukaima mänguseeria Assassin's Creed'i adaptsiooni peaosaliseks ja produtsendiks on Michael Fassbender ("Häbi", "Prometheus"), vahendab Variety. Kuna Ubisoft polnud Disney toodetud "Pärsia prints: Ajaliiv" (2010) tulemusega rahul, siis Assassin's Creed'i puhul kasutatakse Fassbender'i väiksemat DMC Film stuudiot, et saada rohkem kontrolli materjali üle. Filmi levitamise ajaks võidakse kaasata ka Sony filmistuudio.


CBS Films stuudio on ostnud õigused tuntud küberpunki-teemalise rollimängu Deus Ex suurele ekraanile toomiseks, vahendab Deadline. Seeria kolmas osa Deus Ex: Human Revolution, mis ilmus eelmine aasta, võetakse peamiseks näidiseks filmi tegemisel. Tulevikuline Deus Ex: Human Revolution jutustab loo suufirmade kasvavast rollist globaalpoliitikas, spionaažizt, inimese kannatustest ja vaesusest ning inimese tehnilise täiustamise eetikast.



Ning lõpetuseks, The Hollywood Reporter annab teada, et plaanitakse filmiversiooni Sony 2005. aastal ilmavalgust näinud mänguseeriast God of War, mille stsenaariumit asuvad kirjutama "Saag IV" - "Saag VII" käsikirjade autorid Patrick Melton ja Marcus Dunstan.

www.filmiveeb.ee

Mängumaania kolmene!

Pühapäev, 8. juuli 2012



3 aastat (+ 1 nädal) tagasi sai Mängumaania blogi internetti paisatud. Viimased paar aastat on see püsinud peaaegu täielikult ruudu õlgadel, kes käis muuseas vahepeal riiki teenimas, mistõttu oli siin mõned kuud vaiksem kui tavaliselt. Aktiivsematest blogijatest on talle abiks olnud veel Sten, Spellbound ja LiveForThis. Mina olen juba ammu kõigest kõrvaltvaataja rollis. :)

Igatahes, pikka iga Mängumaaniale ja suured tänud kõigile lugejatele, kes on meid siiani toetanud!

T00res ja au5 #1 - Mario & Wario

Kõrvalolev pilt iseloomustaks vast kõige paremini minu ettekujutust Mario ja Wario vastasseisust - Wario on oma kaua kadunud venna peale kade, sest tema ei läinud sünnitumajas valedesse kätesse ning ei pidanud elama vanematega, kes tema lutipudelisse viina lisasid (kuskohast mujalt see igaveseks ajaks punaseks mõistetud nina pärineb). Ta on vihane, ta tahab verd ning Mario kardab oma elu eest, enam mitte mõeldes sellele kuskohast ta uued püksid ostab, vaid sellele kas ta enam kunagi pükse saab üldse kanda.Ilmselgelt võite ette kujutada mu pettumust, kui ma avastasin et Wario on täielik tossike ning selle asemel, et oma viha läbi rusikate välja elada ning ringist võitjana lahkuda, otsustas ta et maksab Mariole kätte omal viisil...visates talle ämbri pähe, et too ei näeks kuhu ta astub. Pärast seda avastust olin ma natuke vihane ja pettunud ning läksin hingasin rõdul värsket õhku. Ma ei suitseta, kuid kui ma seda teeksin, oleks šokist ülesaamiseks kulunud vähemalt kolm rasvast kuuba sigarit. Pärast maharahunemist otsustasin mängule veel ühe võimaluse anda - võib olla olin olnud liiga rutakas, võib olla võtab Mario ennast kätte, kogub kõik oma julguse kokku ning läheb virutab Wariole selle koletu teo eest vastu hambaid. Seda aga ei juhtunud. Selle asemel töllerdas Mario edasi-tagasi, peas suur ämber, mille äravõtmiseks mehel endal mõistust ei jagunud - ju siis on aastatepikkune seente nosimine lõpuks ometi tunda andmas. Ämbri eemaldamiseks on vaja Mariol üles leida oma kõhnem, pikem ja hädisem vend Luigi, kelle saatuseks on olla alati teine viiul ning keda teatakse Seene Kuningriigis kui "seda tüüpi, kes aitas Mariol ämbrit peast ära võtta."
Viimaseks tilgaks karikasse oli aga fakt, et kogu mängu vältel ei astu sa kordagi ei Mario ega Wario saabastesse, vaid pead rahulduma sellega, et sinust saab kena, pisike, rõõmus, roosa, vastik, värdjas, tore haldjake, kelle kohuseks ning üllaks eesmärgiks on jälgida, et ämbrit peas kandev külahull leiaks ohutu tee oma algklasside haridusega venna juurde, kelle tööks on mahajäetud mõisates oma kulunud tolmuimejaga koristamas käia. Igatahes, ma elasin rolli sisse, mõtlesin barbiedest, ponidest ning suhkruvatist ja lõpuks langes mu testosteroonitase niivõrd madalale, et suutsin olla kõigest üle ning aitasin Mariol oma vennaga kohtuda. Ning kui ma olin teinud seda piisavalt mitu korda, sain ma Wariole haamriga pähe virutada. Mul tekkis naeratus näole ning äkitselt jõudsin ma koletule järeldusele - see mäng, mis oleks lubanud justkui palju enamat, kuid leppis ühe ämbris jobu ja roosas kleidis lendava naisega, hakkas mulle vähehaaval meeldima. Ma ei uskunud seda, seega tõusin ma püsti ning läksin akna juurde, et kontrollida. Jah, õues oli hakanud sadama tuld ja väävlit...

 
Mängumaania © 2012 | Designed by Bubble Shooter, in collaboration with Reseller Hosting , Forum Jual Beli and Business Solutions