X-Men: Mutant Wars

Kolmapäev, 22. juuli 2009


Testitud platvorm: Gameboy Color
Saadavus teistel platvormidel: -

X-Men: Mutant Wars on selline täiesti tavaline platvormikas, muudkui mine aga vasakult paremale ja selle käigus korja üles boonuseid ja tapa vaenlasi. Kokku on mängijal kasutada tervelt viite x-meest - Wolverine, Cyclops, Storm, Gambit ja Iceman. Viis tegelast on küll kohati kasulik boonus, kuid kuna mäng on naeruväärselt lihtne ja lühike, ei valmista selle läbimine kõigest Wolverine'i abil mitte mingisuguseid raskusi. Lisaks on tema näol tegemist ainsa mutandiga, kellega on vaeva nähtud ning kellega on võimalik korda saata igasuguseid akrobaatikatrikke ja muud. Teised piirduvad ühe rünnakuvõimalusega.

Kogu mäng on üheksa leveli pikkune ning levelid ise on ülimalt lühikesed, seega mänguaega avatiitritest lõputiitriteni on maksimum pool tundi. Mitmekordne läbimängimine tasub ennast ära siis, kui nende toimumiskordade vahel on nii umbes paar kuud või rohkem. Lugu, mis lühikeseid leveleid omavahel liita üritab on täiesti stereotüüpne mutantdraama, kus x-mehed üritavad maailma kurja magnetmehe Magneto käest päästa. Vähemalt esialgu. Vaenlased on mängu kõige vaimuvaesem faktor, vastamisi satutakse nii väga primitiivsete robotite, tüütute miniufode kui ka trollidega, kelle päritolu jääb selgitamata. Levelite peapomod on samuti ülimalt lihtsad. Lisaks tüüpilisele stoorile on võimalus astuda vastu ainult peapomodele ja vaadata kui kaugele on võimalik jõuda.


Kokkuvõtvalt:

+ x-mehed
- lühike
- x-mehed omavahel tõsiselt tasakaalust väljas

4/10

Miami Vice: The Game

Reede, 17. juuli 2009

Testitud platvorm: PSP
Saadavus teistel platvormidel: -


Miami Vice'i näol arvasin tegemist oleva ühe järjekordse odava filmimänguga, mida võib ju korra ajaviitmise mõttes isegi proovida, lõpphinnang oli aga hoopis teistsugune. See kolmanda isiku tulistamismäng suutis pakkuda meelelahutust olenemata asjaolust, et žanrile midagi uut ja huvitava külge ei poogitud ning tegemist oleks võinud olla ükskõik millise teise mänguga. Siiski oli mängu raske käest panna ning osaliselt seetõttu saigi ta suhteliselt kiirelt läbitud.

Lugu, mis ei tohiks kellegi ajusid raksuma panema, leiab aste enne 2006 aasta samanimelise filmi tegevustikku. Mängija rolliks on asetada ennast kas Crocketti või Tubbsi saabastesse, et sukelduda Miami allilma ja rookida linn narkootikumidest puhtaks. Selle hulka kuulub ka levelites erinevate narkootikumide otsimine ja konfiskeerimine ning pärast linna peal nendega äritsemine, et saada raha ning jõuda lähemale oma peaeesmärgile, milleks on kohaliku narkoparuni kukutamine. Peale esimest levelit on võimalik koputaja käest narkotsi eest järgmiseks missiooniks kasulikku infot osta.

Kahe mehe vahel tundub gameplays olevat väga vähe vahet, samas täie kindlusega ei oska öelda, kuna Tubbsiga sai läbitud ainult esimene level. Mängu eesmärk on jõuda punktist A punkti B, samal ajal võtta rajalt maha ka kõik kurikaelad, kes teele ette jäävad. Et mäng ennast piinavalt kordama ei hakkaks on siia-sinna poetatud ka mõni paadisõidu level. Kõik levelid erinevad üksteisest ning tunduvad suhteliselt lahedatena.Samuti on olemas ka muust gameplayst täiesti erinev minimäng, milles mängija juhib ekraanil olevat kolmnurka, et hävitada nelinurki. Selle eesmärk on uuendada oma relvade tõhusust ja muud sellist. Kuigi asi nägi üllatavalt stiilne välja, jätsin ma selle osa mängust enda jaoks lihtsalt laiskuse tõttu välja.

Pätte saab nottida nii püstolite, haavlipüsside kui ka automaatide abiga(ka snaiperpüssi on võimalik kasutada, kuid sellele leiab harva kasutust). Selle tegemisel on aga parasjagu rõhku asetatud enda varjamisele; ehk siis suurem osa tulistamisest toimub enda tegelast ohutult kasti, auto või mõne muu objekti taga varjates ning õigel hetkel sealt välja hüpates ja päästikule vajutades. Vastasel korral võib ka kergemal tasemel leveli lõppu jõudmine võimatuks osutuda. Samas, kui järgida varjamise valemit, on lõppu jõudmine küllaltki lihtne. Ise sain surma ainult korra ning seda mitte vastase kuuli, vaid tulekahju süül.

Mängu graafika näeb täiesti normaalne välja, ainult vaheanimatsioonid võivad veidi kandilised tunduda. Ka audiopool on rahuldav, kuigi asi, mis suht ruttu võib häirima hakata, on asjaolu, et pättidele meeldib tulevahetuse ajal suhtlema hakata, kasutades selleks aga ühtesid ja samu fraase ning seda liigagi tihti.


Kokkuvõtlikult:
+ hea meelelahutus
+ lahe atmosfäär
- liiga lühike
- kehva sutlemisoskusega vaenlased

8/10

Braid


Braid on geniaalsem mäng pärast... Super Mariot. See võrdlus pole toodud ilmaasjata. Mängima hakates tekib esmalt vana hea SM tunne: pead päästma printsessi, vaenlasi saab tappa neile pähe hüpates... ja Braid lisab sellele veel kulbitäiega originaalsust. Põhiliseks märksõnaks on ajaga manipuleerimine. Igas maailmas on erinevad reeglid, kuidas aega tagasi kerida - vaata treilerit.

Ma armastan mänge, mis panevad mind mõtlema ja Braid on nagu matemaatika riigieksam - ainult lahedam! Iga mõistatus on unikaalne ja pärast ära lahendamist tunned ennast targana. Tunnistan üles, et minu mõistus jooksis kokku kolmel korral: 3., 4. ja 5. maailmade viimastes ruumides. Pärast walkthrough vaatamist oli täpselt Homer Simpson'i doh moment.

Mängu ainsaks miinuseks on lühidus. Viimane tabel, kuhu pääsemiseks peab kõik eelnevad pusletükid kokku korjama, oli kahjuks lühike ja kerge. Boonusena on mängu peidetud 8 tähte, mille leidmine ilma kõrvalise abita on võimatu... kõikide tähtede asukohad. Tähtede korjamine ei anna midagi, vaid pikendab lihtsalt mänguaega. Näiteks peab ühe tähe kättesaamiseks varuma ~2 tundi...

Braid on saanud palju kiidusõnu ja soovitan minagi kõigil proovida. Installituna võtab ainult 138 MB. Tulekul on ka järg!
10/10

Donkey Kong...

New Super Mario Bros.

Teisipäev, 14. juuli 2009


Mängisin platvormil: Nintendo DS

Ei ole vist mängijaid, kes peaksid Mario nime mainimisel Wikipedias tuhnima, et teada saada, kellest jutt on. Isegi kui pole ühtki mängu selle tegelasega läbitud, kerkib ikkagi silme ette vuntside ja punaste riietega töntsakas torujüri. See tegelane on juba pea 30 aastat kõikvõimalikel mänguplatvormidel seigelnud, olles üle 200 mängu pea- või kõrvalosaliseks. Üks kuulsamaid nendest mängudest, võib-olla lausa kõige kuulsam, on 1985. aastal Nintendo Entertainment System peal ilmunud Super Mario Bros., milles mänguhuviline sai Mariot või Luigit läbi kaheksa maailma jooksutada, et lõpuks päästa Bowseri poolt röövitud printsess. Aastate jooksul lasti välju mitu järge ja originaal porditi otse või koos uuendustega korduvalt teistele süsteemidele. See kõik vääriks eraldi postitust, kuid antud juhul on teemaks aastal 2006 Nintendo DS peal ilmunud mäng New Super Mario Bros., milles on võetud kõik, mis vanas hea ja lisatud sinna parajalt uuendusi.


Sisu on Mario-mängule tavapäraselt lihtne. Printsess röövitakse ja Mario peab teda päästma tõttama, sibades läbi mitme maailma. Ettevõetud missioon õnnestub loomulikult alles kõige viimases tabelis, kuid õnneks pole enam seda tüütut seent ütlemas, et printsess on mingis teises lossis. Papa Bowser on seekord ameti maha pannud ja naiseröövi oma poja usinatesse kätesse jätnud. Siiski tuleb mängu jooksul mõlemale koletisele koht kätte näidata.

Mängitavusega probleeme pole ja kõik originaalis toiminud toimib ka siin. Küll aga on Mario aja jooksul mõned täiendavad trikid selgeks õppinud. Näiteks suudab ta hüpata seintelt või maanduda löögiga, et purustada plokke ja vastaseid. Lisaks tavaseenele, lisaelu seenele ja tulistamislillele on olemas uued esemed. Väike sinine seen mis teeb Super Mariost mikro-Mario ja võimaldab ligipääsu kitsastesse kohtadesse. Ülisuur seen venitab Mario ekraanikõrguseks ja seda õigel hetkel kasutades saab mitu elu juurde teenida, kuna hiiglasena katki trambitud esemed lähevad kõik arvesse ja mida rohkem laamendad, seda rohkem rohelisi seeni pärast kaela sajab.

Graafikas on leitud tasakaal uue ja vana vahel. Vana mängu kujunduselemendid on äratuntavad, kuid lisatud elemendid ja mitmekülgsem tabeliehitus annavad selgelt mõista, et tegu on uue mänguga. Mario ja teiste tegelaste puhul on kasutatud 3D-mudeleid, tehes mängust tervikuna nn 2,5D-graafikaga mängu.

Puuteekraan ei ole mängu seisukohast hädavajalik element ja pausimenüü ajaks tema funktsiooni ka ära. Tänu selle olemasolule on siiski lihtne varukshoitud eset sobival hetkel kasutusse võtta, jälgida tabelis liikumist või liikuda juba läbitud maailmade vahel.
Rohkem tuleb puuteekraan kasutusse eraldi menüüpunktist valitavate minimängude puhul. Need mängud pakuvad korraks huvi, kuid on seejärel kergesti unustatavad.

Mängu kõige suuremaks kriitikapunktiks on raskusaste, õigemini selle puudumine. Kui läbimine käib üle jõu, tasub oma käsi kontrollida - äkki on need kipsis. Ma ei väidagi, et mängus puuduksid võimalused elusid kaotada, neid leidub. Kuid elude juurdesaamine on naeruväärselt lihtne ja lõpus kipub neid päris palju üle jääma.

Mängust on tulemas ka Wii versioon, mis ilmub käesoleva aasta viimases kvartalis. Nagu selle video ja Wikipedia alusel aru saada, ei tähenda mängu läbimine NDSi peal, et Wii midagi uut pakkuda ei suudaks, sest New Super Mario Bros. Wii on saanud mitu täiendust, nendest suurim on võimalus mängida koos sõpradega.

+ vana hea stiil uues kuues
- natuke liiga kerge

The Chronicles of Riddick: Assault on Dark Athena


Mängisin platvormil: PC

Saadaval veel ka: PS3 ja Xbox360

„The Chronicles of Riddick: Assault on Dark Athena” (edaspidi ka: DA) on järg 2004. aastal ilmunud üliedukale ja kriitikute ning fännide poolt kõrgelt hinnatud konsooli- ja arvutimängule „The Chronicles of Riddick: Escape from Butcher Bay” (edaspidi ka: BB). Kuid mitte ainult järg. Tegelikult on võetud tema eelkäija BB, tehtud väike graafiline make-up, lisatud multiplayer ja Dark Athena nimeline järjelugu ja pandud ühte komplekti. Seega saab ühe raha eest kaks mängu. Nimetatud mängude peategelaseks on Vin Dieselilt hääle ja välimuse laenanud Richard B. Riddick – tagaotsitav kurjategija, kes suudab pimedas näha, tapab vaenlasi nii relvade kui paljaste kätega ning poetab one-liner-eid nii, et vähe pole.

In the end, everybody bleeds the same...

DA jätkab sealt, kus BB pooleli jäi. Riddick, koos oma endise vangistaja Johnsiga, on põgenenud Butcher Bay vanglast ning naudib meeldivaid krüogeen-tukastuse unenägusid. Seda seni, kuni nende põgenemissüstik jääb ette suurele, Dark Athena nimelisele palgasõdurite kosmoselaevale, mille kapteniks on Gale Revas – kaunis, kuid seevastu väga kuri naine, kellega tundub, et Riddickil on mingi varasem ajalugu. Palgasõdurite jaoks on tegemist hea saagiga, sest nii Riddicki kui Johnsi kinnipüüdmise eest on välja pandud korralik palgaraha. Nii tõmmataksegi nende süstik vägisi Dark Athena pardale. Johns võetakse kinni, aga Riddickil õnnestub tabamist vältida ning seejärel võtab juhtimise üle mängur, kes peab aitama Riddickil laevalt põgeneda.

Üldiselt on DA mängitavuse poolest küllaltki sarnane BB-ga. Ka siin on palju pilkast pimedust, kus Riddick oma helendavate silmadega ringi hiilib ning vaikselt vaenlastel kõrisid läbi lõigates põgenemisteed otsib. Selline hiilimine Dark Athena pimedates nurkades on mängu tähtis osa. Mängija peab õppima, kuidas varjulisi kohti ära kasutada, et kiirete ja vaiksete rünnakute abil enda eesmärgi poole teed tekitada. Samuti on oluline osa mängust ka lähivõitlusel, mis sarnaselt eelkäijale BB-le on väga hästi õnnestunud. Riddickit on lihtne juhtida ning tema liigutused kaklemisel stiilsed. Eriti efektne on võimalus haarata vastase relvast, see talle endale näkku suunata ning ajud sodiks lasta. Vägivalda on mängus palju ja see on värvikas, eriti lähivõitluses. Aga ärge nüüd arvake, et mäng ainult lähivõitlusest koosneb. Täpselt sama oluline on ka kaugvõitlus relvadega. Võrreldes BB-ga on seda kohati isegi rohkem, sest relvad on vabamalt kättesaadavad. Küll aga ei pea Riddick vastaste kuulirahele pikalt vastu ning soovitatav on võimaluse korral siiski varjudes püsida, mitte jookse-ja-tulista stiili harrastada. Relvaarsenali on võrreldes eelkäijaga pisut täiendatud. Lisatud on SMG, SCAR gun, mis tulistab kaugelt detoneeritavaid pomme ja väga lahedad noasarnased lõikerelvad Ulaks-id, mida Riddick ka mängu postril käes hoiab.

Kõmm!

Mängu toovad sügavust ning aitavad lugu edendada mitmed Dark Athena pardal hoitavad vangid, kelle jaoks Riddick mõne ülesande peab täitma, et pärast nende abiga oma põgenemisplaani koostada. Nimetatud tegelased on küllaltki värvikad ning suhtlemine on mõnus vaheldus muidu toimuvale pidevale tapatööle. Kaasa aitab ka see, et DA on suurepärase helinäitlemisega ning tegelastest kõlab tänu sellele välja palju elulisust. Mängu helipool on üldse hea. Kurjakuulutavalt kõlab kogu ümbritsev keskkond ning ka relvad teevad korralikku häält. Täitsa kutsuvad tulistama. Võitlusolukordades saadab mängijat ka instrumentaalne muusikaline taust, mis sinna hästi sobib. Graafika kohta võib öelda, et päris Crysisega tegu ei ole. Mäng on ju tehtud sama mootori edasiarendatud versiooni põhjal, mida viis aastat tagasi kasutas ka BB. Siiski näeb DA soliidne välja ning suurepäraselt on realiseeritud valgustus ja varjud, mis mängule selle nii vajaliku atmosfääri loovad.

DA on mänguna päris hea, aga mitte suurepärane ning tal on üks suur miinus – seda kõike on juba tehtud. Riddick, tema hiilimine, lähivõitlus, samad relvad, suhtlus tegelastega – BB oli täpselt sama mäng. Uuendatud graafika, paar lisatud relva ning mõned tunnid uut sisu ei ole piisavalt palju uuendusi, et olla enamat kui normaalne järg. Selline muudatuste puudumine võib mängu teises pooles tekitada korduvuse ning üksluisuse tunde. Minu jaoks oli väga huvitav esimesed paar-kolm tundi kestnud osa, kui uues kosmoselaeva keskkonnas ringi sai rännatud, aga sellest edasine teine pool muutus juba tüütuks. Replay value on olematu ning sellest on kahju, sest BB pakkus seda küllaldaselt.

Riddick peab olema ettevaatlik, et kinnivõtmist vältida.

Seekord on kaasas ka multiplayer, milles on olemas tüüpilised Deathmatch, Team Deathmatch ja Capture the Flag ning lisaks ka uued mängurežiimid nimega Pitch Black, Butcher Bay Riot ja Arena. Esimeses kehastub üks mängija Riddickiks koos oma pimedas nägemise oskusega ja teised mängijad toetuvad oma taskulambivalgusele, et teda üles leida ja ära tappa. Teises võitlevad omavahel kolm meeskonda – valvurid, vangid ja palgasõdurid. Ühe raundi kestel saadakse vastaste tapmise eest raha, et raundide vahepeal uusi relvi osta. Kolmas kujutab endast mängijate 1vs1 või 2vs2 võitlust, kus võitja jääb areenile ning kaotaja läheb mängimisjärjekorra lõppu. DA multiplayer ja tema võimalused on alguses huvipakkuvad, aga kaotavad kiirelt oma võlu. Kaasa ei aita ka kergelt tekkiv lag ning vähene mängijate arv.

Kokkuvõttes on DA üle keskmise tugev komplekt. Soovitan mängu kindlasti neile, kes nautisid ka BB-d. Vahele võivad DA jätta need, kellele BB ei meeldinud. Kuid inimesed, kes mingil põhjusel seni Riddicki maailmas seigelnud pole, nendele on DA lausa kohustuslik, sest isegi viis aastat hiljem on Escape from Butcher Bay suurepärane mäng ning ka Dark Athena kosmoselaev pakub piisavalt mänguelamust, et järgi proovida.

Butcher Bay maailm on jätkuvalt põnev.

+ Escape from Butcher Bay on suurepärane mäng ning Assault on Dark Athena arvestatav järg

+ Väga hea helinäitlemine, mis muudab tegelaskujud huvitavaks

+ Dark Athena mängu esimene pool on väga põnev

+ Mõlemal mängul on väga hea atmosfäär

- Assault on Dark Athena teine pool muutub tüütuks

- Dark Athena puhul pole erilisi mängulisi muudatusi võrreldes Butcher Bayga

Tales of Monkey Island

Teisipäev, 7. juuli 2009


Täna, 7. juulil 2009 näeb ilmavalgust uus Monkey Island mäng alapealkirjaga Tales of Monkey Island Chapter 1: Launch of the Screaming Narwhal.

Mängu loojaks on sedapuhku Telltale Games, mis on paar aastat tuntust kogunud Sam & Max mängude uustöötlusega. Loomulikult andis oma panuse ka Monkey Island looja LucasArts. Uus MI seeria ilmub samamoodi peatükkidena nagu Sam & Max. Viis peatükki, mis jätkavad kõik sama narratiivi, annavad lõpuks kokku ühe hooaja.

  • Chapter 1: "Launch of the Screaming Narwhal" - ilmub 7. juulil
  • Chapter 2: "The Siege of Spinner Cay"
  • Chapter 3: "Lair of the Leviathan"
  • Chapter 4: "The Trial and Execution of Guybrush Threepwood"
  • Chapter 5: "Rise of the Pirate God"

Iga peatükk sisaldab u. 2-4 tundi mänguaega. Looja Dave Grossman sõnul pole see kauaoodatud Monkey Island 5, vaid lihtsalt seeria, sest viies osa peaks tema sõnul olema eepiline 40-tunnine kogemus nagu vanades mängudes. Uus mäng on 3D-s.

Tegevustik käib pärast Escape from Monkey Island (2000) mängu ja tagasi on kõik tuttavad tegelased: Guybrush Threepwood, LeChuck, Elaine Marley ja Voodoo Lady.


http://www.telltalegames.com/monkeyisland/
http://en.wikipedia.org/wiki/Tales_of_Monkey_Island

The Punisher

Esmaspäev, 6. juuli 2009


Testitud platvorm: Xbox
Saadavus teistel platvormidel: PS2, PC


The Punisher, või emakeele järgi „Karistaja“ on aastal 2005 ilmunud kolmanda isiku tulistamismäng, mis asetab mängija Frank Castle'i verega kaetud saabastesse. Ühele keskmisele filmi- ja/või koomiksisõbrale peaks The Punisher nii mõndagi, või siis vähemalt midagigi ütlema, kuid kes veel tutvust teha pole jõudnud, siis mehe niinimetatud „sünnilugu“ on ülimalt lihtne – ühel ilusal päeval peab Frank pargis perega piknikut, kui äkitselt saavad nad terves koosseisus maitsta maffia omavahelise õiendamise käigus ringilendavaid kuule. Frank jääb ellu, kuid tema pere mitte. Pärast seda, kui kohtusüsteem on mehele korralikult taha keeranud, otsustab mees õiglusejagamise oma kätesse võtta ning süüdlastele kätte maksta. Aja möödudes saab kättemaksuinglist eluoluparandaja ning ka iga pisipätt võib ennast leida olukorrast, kus ta ajud tema koljust pumppüssi abil eraldatakse.

Mäng ise oma olemuses on ülimalt lihtne, ei mingit ajude ragistamist. Selle asemel antakse kätte parajas koguses püssirohtu täis käsikahurid ning lastakse linna peale laiali, et seda laastavate kurjategijate numbreid vähendada. Peaaegu igale levelile on omased erinevad relvad, seega selles osas ei tohiks tüdimus väga kiirelt ligi hiilida. Lisaks erinevatele püssidele on Franki arsenalis olemas ka nuga, kuid seda kasutab ta ainult kas juhuslikult, sooritades niinimetatud ühe-nupu-kiirtapmisi (mille meetodid võivad varieeruda vastavalt keskkonnale) või siis spetsiaalses Slaughter Mode'is (emakeeli Veristamisseisund, fucking awesome!), mis käivitub vastavat nuppu vajutades. Muidugi on selle käivitamiseks vaja ka n.ö. energiat, mis koguneb vaenlasi elimineerides. Kui vajalik energia on käes ning mängija nupule vajutab, siseneb Frank eelmainitud „veristamisseisundisse“, mille käigus muutub terve maailm kergelt uduseks ning mustvalgeks ja ta kuuleb oma peas oma ohvrite karjeid ja muud säärast paska, mis on ühele korralikule tapamasina psüühikale omane. Seisundi ajal viskab Frank vaenlaste pihta lõpmatul hulgal nuge või piisavalt lähedal olles pussitab neid. Samuti saab seisundi ajal oma kehvenenud tervist parandada.

Nagu juba eelnevalt mainitud sai, on olemas võimalus vaenlasi ka ühe nupuvajutusega kiirelt tappa ning see võib mõnikord isegi haiglast rahuldust pakkuda, kui Frank pätil kratist kinni haarab ning talle näiteks leegiheitja toru suhu topib ja päästikule vajutab. Mängu tõmbenumbriks on aga pättide vägivaldne läbikuulamine kasuliku ja kasutu informatsiooni saamise eesmärgil või et nende eluküünal lihtsalt teistmoodi ära puhuda. Mõlemat pidi valem töötab. Süsteem ise on järgnev - kui teele jääb ette kriminaalne isik, kelle pea kohal hõljub väike kolju tähendab see, et tema valduses on infot, mis on Frankile vajalik, olgu siis selleks vaenlaste asukoht järgnevas toas, relvade asukoht või muu säärane. Selleks tuleb pätist kinni krabada ning seejärel on mängijal võimalik valida 2 – 4 erineva meetodi vahel, olenevalt keskkonnast. Kägistamine ning peksmine on alati kasutatavad, relvaga ähvardamine nõuab loogiliselt relva ning et päti nägu põrandale tutvustada, on vaja tasast pinnast. Kui vajalik info kätte saadud, on võimalus pätile ots peale teha või kasutada teda inimkilbina ja kaitsta ennast kuulide eest. Samuti on peaaegu igas levelis suure valge hõljuva koljuga ära märgitud erikohad, et läbikuulamine huvitav oleks – pätte võib toppida vortsitegemismasinasse, pakkimismasinasse, lükata nägu piraajasid täis akvaariumisse või tulisesse vette ja nii edasi. Kuldse koljuga on ära märgitud niinimetatud special kill kohad, kuid nende peale satub suhteliselt harva.

Mängu edasiviiv lugu on samuti lihtne ja mõnus jälgida. Mängu alguses on Frank oma karakterile mittekohaselt trellide taha sattunud ning viibib parasjagu ülekuulamisel, kus arutatakse tema arreteerimisele eelnenud kolme nädala juhtumeid, mille käigus on ta üritanud leida ja tappa kõik, kes tema peale hammast ihuvad. Tema teele jäävad ette nii mõnedki kurjamid, nagu Bullseye, Kingpin või Gnucci perekond, kuid tema kirstunaelaks saab Jigsaw. Loo üheks autoriks on Garth Ennis, kes on pikka aega Punisheri koomiksiversiooni kallal kätt proovinud ning seda mõnusalt teinud ja teeb seda ka mängu puhul, sest lugu põhineb osaliselt koomiksil, osaliselt ka aasta varem ilmunud filmil. Kohati pakutakse ka sellist tobedat, kuid siiski muigele ajavat huumorit, enamjaolt siis kui Punisher oma tulevaste ohvrite vestlusi pealt kuuleb. Päris tihti pakutakse erinevaid viiteid Marveli universumi enda tegelastele, mõni on isegi mängus esindatud, nagu näiteks Must Lesk, Raudmees ja Daredevil. Samuti tehakse kummardus Half-Life mängu poole.

Graafika kallal eriti nuriseda pole; kuigi see pole midagi enneolematut ja võrratut, on ta siiski täiesti aksepteeritav. Mis aga tõmbab vägisi kulmu kortsutama ja roppe sõnu välja pilduma on audiot puudutavad mured, enamjaolt leidub sellist asja küll vaheanimatsioonide ajal, kuid mõnikord võib selliste jamade otsa sattuda ka mängimise ajal ning siis tuleb tahes-tahtmata mõelda, et kas enamus mängu kallal tööd teinud tüübid olid poolkurdid? Üpris tihti tuleb ette hetki, mil heli on lihtsalt viivitatud või heliefektid keeravad ise oma volüümi vaiksemaks, eriti närvidele käib see siis kui tegelased vahetavad omavahel informatsioon ning samal ajal üürgab neist üle muusika, seega on võimatu täienisti aru saada, mida nad räägivad. Ning sellest on ikka kuradi kahju, sest häälenäitlemine on suhteliselt hästi tehtud; näiteks peaossa on võetud Thomas Jane, kes kehastas Franki ka aasta varem ilmunud filmis ning kõlab mõnusalt süngelt.

Gameplay on suhteliselt lineaarne, teelt pole võimalik eksida, kuid õnneks ei anna mäng ümbruse avastamiseks ka just väga palju aega (või noh, kui töö on tehtud, siis saab tahtmise korral ka vaatamisväärsusi avastada) ja saadab Franki ette parajas koguses ennasthävitavalt käituvaid kriminaale ja muud inimrämpsu. Nende ridade harvendamise eest premeeritakse mängijat punktidega, miile eest saab omakorda avada hunnikute viisi lisasid ja uuendusi. Väga erilist vastupanu mäng ei osuta, alati on võimalus ennast kuulide eest kaitsta inimkilpide abil, kuid ka ilma nendeta vaenlastele vastu astudes saab ilma surmale silma vaatamata levelid läbitud (välja arvatud siis, kui Frank tsiviilisikuid juhtub maha koksama). Endale tuli vikatimees esimest korda järele alles kusagil kaheksanda leveli pauiku, kus üks täpse käega vene laevatööline mulle kuuli otsaette kihutas. Kokku on mängus 16 levelit, millest kaks on ülimalt lühikesed ning üks enamjaolt tagurpidine versioon ühest eelnevast. Mitmekordsele läbimängimisele lisab teoorias kaalu juurde Challenge Mode, kus tuleb läbida level teatud ajaga või läbida muud ülesanded. Endale see ei imponeerinud, mängu juurde naasesin siis, kui lihtsalt oli tuju kedagi veristada..

Kokkuvõtvalt:
+ mõnus ajuvaba stressimaandaja
+ häälenäitlejad
+ läbikuulamine
+ tobenaljakas huumor
- vigane audio
- läbikuulamine ei oma suurt praktilist väärtust
- kohati frustreerivad lõpupaha-võitlused

7/10

ADoM

Reede, 3. juuli 2009


Mängudest olen enda põhiblogis siiani vaid ühe korra kirjutanud
ja nagu hiljem üks mu lugeja veidi vindise peaga Rokiklubis tunnistas
ei olevat see ka just kõige parem olnud, kuid esimene vasikas
minevatki ju aiataha. Igaljuhul otsustasin algust teha suurelt ja
kirjutada ühest enda kõige kauaaegsemast lemmikust nimega ADoM.
Sõprus selle vinge mänguga sai alguse 97/98 sõbra masina taga.
Hiljem sai seda enda 486DX2 peal terveid päevi taotud ja
mõnikord praegugi ajan ta BSD konsoolilt käima ,et pisut kolle
peletada ning levelit teha.

ADOM ehk Ancient Domains of Mystery liigitub stiililt roguelike
mängude hulka mis tähendab seda ,et tegemist on
1980nendatel ilmunud Rogue't meenutava mänguga kus kõike
ekraanil toimuvat kujutatakse ASCII graafika abil. Näiteks mängijat
ennast sümboliseerib märk "@", puid "T", muru "." ning koletisi
erineva värvi ja suurusega ülejäänud sümbolid. Tuntuim roquelike
on arvatavasti Nethack mis ühtlasi ka üks vanimaid endiselt
arendatavaid arvutimänge. Mis sellised mängud võluvaks teeb on
minuarust asjaolu ,et on leitud mõnus kesktee puhta tekstimuda
ning graafiliste RPG'de vahel. Mängurile jääb esiteks kõvasti ruumi
fantaasia ning ettekujutuse jaoks kus ta võib enda vaimusilmas
maalida just täpselt selliseid olevusi ning kangelasi
ja õilsaid printsesse nagu ise soovib - samas aga on võimalik kõiki
võitlusi ning liikumist lihtsalt klaviatuuri abil juhtida ja on olemas
hea ülevaade levelitest ning neis valitsevast olukorrast.

Oma olemuselt on Adomi näol tegemist klassikalise D&D (Dungeon
& Dragons) RPG mänguga. Selle tegevus leiab aset müstilisest
Ancardia maailmas kuhu on hakanud imbuma korrumpeeriv kaose
jõud. Mängija eesmärgiks on võidelda kaosejumalaga ning kas
permanentselt sulgeda kaosemaailma värav või asuda ise hoopis
kunni kingadesse ning anda maailmale viimane otsustav ja hävitav
hoop. Kõlab küllap lihtsalt kuid tegelikkuses on tee selleni muidugi
väga raske.

Graafika puudumisel on põhirõhk pandud loo sügavusele, loogikale ning detailirohkusele. Maailm sisaldab sõna otseses mõttes tuhandeid rasse, objekte, queste ning isegi peale kümme aasta pikkust mängimist suudan ikka komistada mingile uuele kohale või olevusele. Realismi lisavad seejuures veel paljud pisikesed kuid meeldivad nüansid näiteks see ,et mängija peab aeg ajalt toituma ning seda mitte tehes on täiesti võimalik nälga surra. Mägedes on mul seetõttu läinud viimases hädas toiduks isegi orcide laibad (mis küpsetatuna
isegi päris toitvad). Üldiselt on laipade õgimise asemel targem osta sööki sõbralike asulate kauplustest. Või siis virutada kui oled juba piisavalt osav maag (kaupluseomaniku tapmine pole väga tark mõte). Vastavalt mängija käitumisele võivad hakata toimuma temaga "tänu" kaose jõududele veel veidrad mutatsioonid. Kuigi mõned muudatused võivad olla isegi kasulikud on nad üldiselt pigem siiski ebameeldivad - näiteks väävli järgi haisemine viib inimestel igasuguse tahtmise sinu tegelasega suhelda. Olemas on ka ilmastikuefektid ning jäädes paduvihma kätte ähvardab reaalne oht ,et mõõk läheb rooste või vettivad väärtuslikud scrollid ning maagiaraamatud loetamatuks. Võimalik on veel võita jumalate soosingut tuues spetsiaalsetel altaritel neile ohvreid jne. Selliseid näiteid võiks tuua tohutult sest praktiliselt iga mängija tühiseimgi tegevus kutsub esile mingi mängupoolse reaktsiooni.


Mängu autoriks on sakslane nimega Thomas Biskup kes
selle esimese versiooni andis välja aastal 1994. Litsentsiks
on Adomil ametlikult Postcardware mis tähendab põhimõttelt
seda ,et kui asi meeldis võib saata autorile ühe kena postkaardi.
Olen seda kunagi isegi kaalunud teha kui jäid viimaks siiski laiskuse
tõttu katki. Praeguseks on Adomi arendus kahjuks soiku jäänud ja
viimane versioon ilmus viimati aastal 2002. Oma blogis on Biskup
küll lubanud kokku maid ja ilmu ning kohe ilmuvaid java versioone
kuid reaalsuses paistab ,et tüüp on endale elu leidnud ning ei oma
enam eriti ei aega ega energiat vana hobiga tegeleda. Viimasel ajal
käivad suisa kuulujutud ,et mees kaaluvat tõsiselt Adomi
opensourceks tegemist - asi millele on ta siiani kategooriliselt
vastu olnud.


Üks hea näide Adomis valitsevast mustast huumorist ning
sigatsemivõimalustest oleks järgnev. Ühes alguse missioonis
palub väike tüdrukuke ,et vapper kangelane
päästaks ta koerakese kes vupsas lähedal olevasse koopasse ja
läks kaduma. Mina ei saanud muidugi neiule ära öelda ja ronisin
koerale järgi. Seal suutsin aga erinevate soerdite ja peletistega maid
jagades piisavalt aega veeta ,et jõudsin krantsini alles siis kui viimane
surnud oli. Egas midagi, nälg oli ka juba kallal ning pistsin selle mis
tast järgi oli kinni. Taas maapeale jõudes hakkas tüdruk muidugi
lohutamatult nutma kui kuulis ,et ta lemmik on surnud. Mille peale
lõin kaastundest ka tsiki maha ning sõin ära.

Kokkuvõtteks kui teil on palju aega ning kannatust, elav fantaasia, huvi midagi teistsugust proovida ja väga väga aeglane arvuti siis on Adom just teile (mis loomulikult ei tähenda
,et nende asjade puudumisel ei tasuks proovida). 10/10

Video Games and the Female Audience



Miks on naissoost mängijaid nii vähe?

Bioshock

Neljapäev, 2. juuli 2009

Bioshock oli üks viimase aja parimaid mänguelamusi. Pole ime, et mäng pärast ilmumist aasta parimate sekka kuulutati. Bioshock pakub suhteliselt head sisu, unikaalset keskkonda ning huvitavaid tegelasi ja võimalusi mängitavat tegelast pidevalt täiustada. Gore Verbinski pidi ka filmiversiooni arendama, aga eelarve mured panid projekti ootele.
Sisu lugemine on enda vastutusel, sest sisaldab minimaalseid spoilereid ja võib rikkuda mänguelamust. Bioshocki tegevus leiab aset 1960-ndatel Atlandi ookeani põhja ehitatud unistuste linnas. Mängija kehastub Jacki, kelle lennuk hädamaandub ookeanisse ning viimase ellujäänuna satub veealuse linna Rapture väravatele ning suundub teadmata, mis teda ees ootab vete sügavustesse. Rapture on ärimagnaadi ja maailma andekamate teadlaste poolt loodud utoopiline linn, mis loodi, et pääseda korruptsioonist, poliitilisest survest ja kõikidest teistest probleemidest, mis Maa elanikke vaevavad. Rapture pidi olema ideaallinn, kus tehika areneb jõudsalt ning inimene on kõige tähtsam ja kõige olulisem omadus on see, et inimene oleks vaba. Biotehnoloogia areng Raptures jõudis nii kaugele, et loodi ADAM, millega sai inimese geene muuta ja anda neile üliinimlikud omadused. Nii loodi plasmiiditööstus. Kõigile soovijatele pakuti võimalust olla midagi võimsamat. Inimesed muutusid ADAM-ist sõltuvaks ja üsna pea oli kogu linnarahvas pidevas vajaduses ADAM-i järele, et mitte taandareneda ja hulluks muutuda. Linna rajas Andrew Ryan, kellel tekkis tuntud ärimehe ja mafiooso Frank Fontainega konflikt, mis lõppes oletatavalt Fontaine surmaga. Fontaine oli loonud plasmiidi tööstuse ja oli saamas niiviisi võimsamaks kui Ryan ja seetõttu üritas ta teda kukutada. Pärast Fontaine surma ilmus uus alamklassi liider Atlas, kes koondas enda ümber uued jõud ja alustas taas sõda Ryaniga, kes vastas sama vägivaldselt kui enne. Ideaallinnast oli saanud võimu nimel võitlejate konfliktipiirkond ja nii algas Rapture allakäik. Inimesed surid ning tekkis ADAM-i puudus, mistõttu enamus rahvast muutus pöördumatult hulluks, kelle elu mõte on ADAM-it korjata. ADAM-i vähesuse tõttu loodi Little Sisterid, kes surnutelt ADAM-it eemaldaksid ja nende kaitseks loodi Big Daddyd, kes on küll inimesed, aga neil puudub mõtlemisvõime. Big Daddyde elu eesmärk on Little Sistereid kaitsta. Nii muutus kunagine utoopiline ja harmoonias loodud linna varemetes seisvaks kummituslinnaks, kus ainult vähesed on säilitanud terve mõistuse ja elavad nüüd peidetuna Rapture`i veealuses linnas, kui samal ajal valitsevad linnatänavatel ADAM-it jahtivad hullud. Pimedates koridorides lippavad ringi armsad tüdrukud, kelle kannul püsib alati vankumatu Big Daddy, kellele ei julge keegi ligi minna. Jacki kehastuses tutvub mängija linna ajalooga ning püüab ellu jääda kuulates Atlase juhiseid. Tee läbi linna sisaldab pidevaid vastasseise erinevate tegelastega ja kohalike hulludega ning alati peab ühe silmaga jälgima, ega Big Daddy raskeid samme kuulda pole.
Nii, nüüd siis mängust endast ka. Tegemist on siis first person shooteriga. Teistmoodi ei kujutaks mängu ettegi. Graafika on üpris tore. Silmapaitavalt ilus on nii veealune maailm kui ka Rapture linnakoridorid, mille veest nõretavad krobelised seinad on vaatemäng omaette. Rõhku pole pandud üksnes edasiminekule ja hullude nottimisele, vaid ka ümbritsevale keskkonnale, sest näiteks akende taga peituvat ookeani ja selle asukaid jälgida on vahelduseks mööda karjeid täis linnas jalutamisele päris rahustav jälgida. Samas on parajas koguses igasuguseid täiustamise võimalusi. Iga relva on võimalik võimendada, aga kõige tähtsam osa mängus on muidugi plasmiididel, sest kui kuulid otsas, siis käest välja purskav telekinees, leek, külmalaine, tuul, kärbsed ja veel muud võimed on mängija parimad sõbrad. Eriti Big Daddyga võideldes. Maailma detailsus ja vaheldusrikkus tagavad selle, et ühekülgseks mäng ei muutu. Pärast mitmet mängutundi võib tekkida küll ühetaolisuse tunne, aga üha uued vastased ja päris head sisupöörded (eriti lõpus) tagavad selle, et üksluisust eriti ei leia. Mängu atmosfäär on ka parajalt õudne, et päris tormakalt iga suvalise nurga taha just ei lähe, kui keegi naine parajasti valju häälega ägiseb. Füüsika on tasemel, kui välja arvata üksikuid praagid, nagu näiteks tõmblevad laibad, aga seda esineb arvatavasti üksnes arvutiversioonil.
Soovitan mängu igaühele, kes naudib FPS-e või otsib sisukaid mänge. Põhimõtteliselt on tegu juba filmiga, mis on mängu peidetud. Kui mängus leiab aset peale tulistamise ja muu madina ka sisuarendus, siis tavaliselt mina selliseid mängingi. Ülimalt efektne on rünnak Big Daddyle. Esmane kokkupuude sukeldumiskostüümis ringi jalutavale monstrumile ajas ihukarvad püsti, aga hiljem, kui teatud tase juba käes oli, siis sai hõlpsasti maad väristama panevaid tegelasi teise ilma saata. Kui kogu mängu aja jälgisin imetlusväärselt Big Daddyde võimsust, siis lõpus saab ka mängija ise osa sellest võimsusest. Teine osa on ka arendamisel ja seekord saab mängija olla ei keegi muu kui Big Daddy ise. Uuemate mängude seas võiks Bioshocki laadseid rohkem olla. Tavaliselt panustatakse üksnes graafikale ja füüsikale ning sisu jäetakse unarusse. Seetõttu on mäng ühe korra läbi tegemiseks ja jääb riiulile tolmu koguma.
9/10

Angry Video Game Nerd


Üks korralik mängublogi ei saa mainimata jätta üht kõige kuulsamat mängurit internetis ehk Angry Video Game Nerd. Kodanikunimega James Rolfe arvustab vanu (ja halbu) Nintendo ja teiste konsoolide mänge läbi huumoriprisma. Ta on pannud oma videod isegi DVD peale, mida saab tema kodulehelt osta. Peale selle on James väga pädev filmimaailmas ja eriti õudusfilmide vallas. Ta on teinud lapsest saati igasuguseid lühifilme.

Angry Video Game Nerd DVD Vol. 1

AVGN tegemistel saab silma peal hoida mitmes kohas:
http://www.cinemassacre.com/
http://www.youtube.com/user/JamesNintendoNerd
http://www.twitter.com/cinemassacre

AVGN kolm parimat mänguarvustust paljude hulgast:



Mängumaania alustab

Kolmapäev, 1. juuli 2009

Hiljaaegu levis filmiblogijate seas idee, et võiks ainult mängudele pühenduva blogi teha. Kuna filmide kõrvalt leitakse ka aega mängimisele, siis otsustasin blogi lõpuks püsti seada. Hetkel on veel 2 kaasmängurit, aga loodan, et tuleb juurde. Kutsun üles ka teisi soovijaid meiega ühinema, et blogi piisavalt aktiivne ja mitmekesine oleks. Siis on hea, sest kui keegi mängimisest ära väsib või arvuti sussid püsti viskab saab järgmine kohe jätkata ja kuna inimesed on erinevad, siis võib leida siit kapitaalselt erinevaid arvamusi sama mängu kohta. Karta pole vaja, et me ainult uuemaid mänge arvustame. Unarusse ei jää vanemadki, sest tavaliselt ongi need kõige paremad. Igatahes maitsed on erinevad ning siit peaks leiduma nii mõndagi igaühele.

Ise olen rohkem uuemate FPS mängude austaja. Ei saa päris öelda, et ka teised ei huvitaks, aga näiteks kõik need Warcraftid jätavad väga külmaks, aga strateegiast ei ütle jällegi kunagi ära. Eks vaatab, kuidas asi areneb, aga arvatavasti blogi päris tühjaks ei jää.
Hetel ragistan ulmeõuduse Dead Space`i kallal

 
Mängumaania © 2012 | Designed by Bubble Shooter, in collaboration with Reseller Hosting , Forum Jual Beli and Business Solutions