XIII põhineb samanimelisel Belgia koomiksisarjal, mida olen aastate eest veidi lugenud, kuid mäletan liiga vähe detaile, et mänguga lähemalt võrrelda. Kuid üldidee on sama - mälukaotusega mees uhutakse randa ja sealt algab enda identiteedi otsing, mille käigus selgub, et asja tagamaaks on ulatuslik, valitsuseni ulatuv vandenõu. Lugu ei üllata originaalsusega, kuid on mängus toimuvaga tihedalt ja huvitavalt põimitud ning märuli ja sisu vahel pole liiga pikki pause. Pausidest rääkides - mäng oli omal ajal saadaval nelja CD peal ja neid tuli vahetada isegi maksimaalse installimise korral. Nüüd müüb aga GOG.com seda tervikliku failina ja CD-de vahetamise probleem jääb ära.
Mäng tuli välja aastal 2003 ja nii mõnigi arvustaja kurtis tol ajal, et graafika pole midagi erilist ja koomiksilaadne stiil ei ole päris õnnestunud. Peag aga ütlema, et just seesama koomiksistiil on mängu värskena hoidnud ja mängimise ajal ei teki sellist tunnet, nagu oleks tegu liialt vananenud teosega. Kogu mängus leidub koomiksilikult vähendatud kohti - tegelaste jutt ilmub jutumullidesse, mõned heliefektid on esitatud tekstina, näiteks seina tagant kostvad vastaste sammud, teatud stseenid, näiteks noolega vastasele pähe tulistamine või granaadiplahvatused, tõstetakse esile väikeste koomiksipiltidena.
Mängus on palju niihästi märulirohket tulistamist kui ka vaikset hiilimist, teatud lõigud tulebki läbida vastaseid vaiksete relvadega kiirelt ära koristades, et mitte käivitada alarmi. Suuremalt jaolt ei tundu see tüütu, kuid teatud tabelis on tõsiseks probleemiks salvestussüsteem, mis ei võimalda kiirsalvestamist, vaid kasutab kindlaid salvestuskohti. Suurem osa salvestuskohtadest on piisava sagedusega, kuid leidub mõningaid, mis asuvad vahetult enne videostseene (mida ei saa katkestada) ja kui pärast sellise stseeni vaatamist avaneb võimalus kiirelt surma saada, on mängija sunnitud seda sama kohta uuesti ja uuesti vaatama, enne kui saab võimaluse oma viga parandada. Relvade valik pole väga mitmekülgne, kuid nad kõik on asjalikud ja laskemoona jagub neile kõigile, isiklikuks lemmikuks sai optilise sihikuga amb.
See mäng ei ole vigadeta, peamiseks nendeks on salvestuspunktid ja lugu, mis noris oma poolelijäämisega ilmselgelt järge, kuid seda pole viimase kaheksa aasta jooksul suudetud valmis teha. Samas on mängus head rohkem kui halba ja minu soovituse ta saab.
Mäng tuli välja aastal 2003 ja nii mõnigi arvustaja kurtis tol ajal, et graafika pole midagi erilist ja koomiksilaadne stiil ei ole päris õnnestunud. Peag aga ütlema, et just seesama koomiksistiil on mängu värskena hoidnud ja mängimise ajal ei teki sellist tunnet, nagu oleks tegu liialt vananenud teosega. Kogu mängus leidub koomiksilikult vähendatud kohti - tegelaste jutt ilmub jutumullidesse, mõned heliefektid on esitatud tekstina, näiteks seina tagant kostvad vastaste sammud, teatud stseenid, näiteks noolega vastasele pähe tulistamine või granaadiplahvatused, tõstetakse esile väikeste koomiksipiltidena.
Mängus on palju niihästi märulirohket tulistamist kui ka vaikset hiilimist, teatud lõigud tulebki läbida vastaseid vaiksete relvadega kiirelt ära koristades, et mitte käivitada alarmi. Suuremalt jaolt ei tundu see tüütu, kuid teatud tabelis on tõsiseks probleemiks salvestussüsteem, mis ei võimalda kiirsalvestamist, vaid kasutab kindlaid salvestuskohti. Suurem osa salvestuskohtadest on piisava sagedusega, kuid leidub mõningaid, mis asuvad vahetult enne videostseene (mida ei saa katkestada) ja kui pärast sellise stseeni vaatamist avaneb võimalus kiirelt surma saada, on mängija sunnitud seda sama kohta uuesti ja uuesti vaatama, enne kui saab võimaluse oma viga parandada. Relvade valik pole väga mitmekülgne, kuid nad kõik on asjalikud ja laskemoona jagub neile kõigile, isiklikuks lemmikuks sai optilise sihikuga amb.
See mäng ei ole vigadeta, peamiseks nendeks on salvestuspunktid ja lugu, mis noris oma poolelijäämisega ilmselgelt järge, kuid seda pole viimase kaheksa aasta jooksul suudetud valmis teha. Samas on mängus head rohkem kui halba ja minu soovituse ta saab.
0 kommentaari:
Postita kommentaar