On ju teadatuntud tõde see, et videomängud on palju lõbusamad kui neid koos sõpradega mängida. Kunagi sai seda tehtud kobaras ühe teleka taga, ent tänapäeval on kõike seda võimalik teha ka interneti vahendusel. Et aga sõpradega mängu ajal suhelda saaks, nagu vanasti teleka ees istudes, on mikrofoniga kõrvaklapid üpriski vajalikud asjandused.
Minul seisab teleka all Xbox 360. Kuigi mängumasinaid on mul ka teisigi, siis suurem osa internetis mängimisest leiab aset just sellel konsoolil. Tõsi, kui konsool uuena osta, siis tuleb sellega kaasa ka väike peakomplekt (mikrofon+klapp), ent see on pigem selline ajutine lahendus või siis rahuldab pikemas perspektiivis neid inimesi, kes internetis väga harva mängivad või inimestega suhtlema ei kipu. Kui aga sellest komplektist väheks jääb, tasuks pilgud pöörata millegi parema poole - nagu näiteks Steelseries'i Spectrum 7XB klapid.
Spectrum 7XB ei ole minu esimene kokkupuude nö. "suurte" klappidega. Nende eelkäijaks olid sama seeria 5XB klapid, mis olid küll head, ent vahe kahe numbri vahel on märgatav. Kõige suurem vahe on muidugi selles, et 7XB klapid on "juhtmevabad." Lisasin selle sõna jutumärkidesse, sest üks juhe klappide küljes siiski paikneb, mis ühendab neid Xboxi puldiga. Võrreldes aga näiteks 5XB'ga, on see kõigest pisiasi, sest ära on likvideeritud üle terve põranda looklevad juhtmed, mis ühendasid klappe, pulti, ja televiisorit ning konsooli. 7XB puhul on asi lihtsam - klapid ühendatakse puldiga, klappide saatja aga teleka ning konsooliga. Klapid ise on väga mugavad ning sobivad nagu valatult. Kaalu on ka
nendel täpselt parajalt, seega ei ole ohtu, et nad peast ära libiseksid
ega raskuse tõttu peavalu tekitaksid. Plusspunkte ka stiilsele väljanägemisele.
Helikvaliteet on klappidel suurepärane. Erinevalt eelkäijast ei lase 7XB klapid heli läbi, seega ei teki olukorda kus mängu heli ja sõprade hääl üle terve toa kostuks. Samuti ei teki klappides mingit krõbisemist-krabisemist, välja arvatud muidugi juhul kui heli täiesti põhja keerata, ent isegi siis on tegemist suhteliselt väikese mürakogusega, mis üldist elamust ei riku. Nagu ka 5XB puhul, kasutab ka 7XB LiveMix funktsiooni, mis sisselülitamise korral reguleerib ise helitugevust - juhul kui keegi mängu ajal sinuga vestleb, tuuakse sõbra jutt automaatselt esile, samal ajal mänguheli madalamaks keerates. Lisaks on klappidel olemas ka nupp nimega "Exact SND," mis võimaldab kasutajal valida kolme eelprogrammeeritud seade vahel, mis muudavad elamust vastavalt sellele kas klappe kasutatakse mängimiseks või filmi vaatamiseks ja muusika kuulamiseks. Viimase variandi puhul on kindlasti üks plusspunkt see, et mikrofoni osa saab ilusasti klappide sisse lükata, et ta niisama kasutult suu kõrval ei seisaks. Vooluallikana kasutavad klapid kahte AAA patareid/akut.
Hea helikvaliteet, klappide stiilne väljanägemine, nende mugavus ning mitmed lisavõimalused kaaluvad üle pisivead, mille tõttu on neid lihtne soovitada. Steelseries Spectrum 7XB klapid on igati nende peale kulutatud raha väärt.
Mul on hetkel arvutis 22 mängu ja ainult 3 neist ("DreadOut", "Slender: The Arrival" ja "Amnesia") ei nõua mängurilt relva haaramist ja "inimeste" tulistamist. Kas sama kehtib ka nende mängude puhul, kus vähemalt üksikmängus pole vastasteks inimesed nagu "XCOM" ja esimesed kaks "Dead Space"-i või siis ükskõik millised zombiekad? Ikkagi tapmine. Relvaga kellegi või millegi surmamine.
Vahel on valik. Vahel mitte.
Muster on aga üsna ilmne. Mängud, mis ei anna mängijale relva kätte, on kas survival horrori laadsed või väga sageli ka platvormikad, kuigi see on ka vaieldav, sest kummalisele olendile pähe hüppamist võib vaadelda samamoodi nagu võimete või relvadega vastaste eemaldamist.
Surm, tapmine ja mõrv on osa mängumehaanikast ja on kogu aeg olnud. Kui päevakajalised uudised seletavad kogu aeg, et iga USA-s sooritatud suuremas massitulistamises on süüdi vägivaldsed mängud, siis muidugi tekib küsimus, et kas mina olen siis ka vägivaldne. Aga ei ole. See ongi probleem. Võib-olla on kultuuriruum niivõrd teistsugune, aga meil Eestis või siis Euroopas üleüldiselt ei räägita mängude põhjustatud vägivaldsetest juhtumistest.
Vägivald mängudes
Nüüd on hakanud mängud esitama küsimusi tapmise kui vahendi üle mängus endas. "Dishonored", "BioShock" ja "Spec Ops: The Line" on suurepärased näited. "Dishonored" annab koguni valiku loobuda tapmisest üldse. "BioShock" koostab nö. metatasandi sellega, et annab sulle kui mängijale teada, et sul polnud niikuinii valikut (would you kindly?). "Spec Ops: The Line" laseb sul teha kõike, mida üks moodne mäng pakkuda võiks, kuid võtab siis aja maha, et võtta ette dialoog mängija, mängitava tegelase ja mängu loo endaga: miks ma tapan, kas pean tapma, kas see on ainus vahend?
Relv ja nuga käes, aga tingimata kasutama ei pea.
Mängud on lõbusad, kuid kas siis võiks öelda, et tapmine on lõbus? Mina usun, et mängurid ei näe tapmist nii nagu need, kes pole mängudega mitte kunagi kokku puutunud. Tapmine on vahend mänguelamuse koostamiseks, aga äkki on teisi vahendeid? Või kas me tahaksime üldse teisi vahendeid? Kui pakutakse midagi paremat, siis kas võtaksime selle omaks?
David Cage üritab "Beyond: Two Soulsiga" tõestada, et mängus pole vaja relva, kuid kogu sisuline tegevus ise on tegelikult otsast lõpuni vägivalda täis. Milles on siis probleem? Äkki on asi vägivallas? Kui mängus poleks võimalik relvaga vägivallatseda ("Portal" ja "Portal 2"), siis kaoks ka relva surmav funktsioon. Siis poleks ka probleemi.
Relvadeta vägivald
Mängud on järjekordne meedium nagu TV, kino, raadio ja internet. "Maailmade sõja" kuuldemäng raadios oli omal ajal nii reaalne, et inimesed sattusid paanikasse. TV pakub lõpmatult palju lollusi, mida jäljendada. Kinoga on sama lugu. Kõik on lihtsalt suurem ja ilusam. Interneti ületarbimise tagajärjel võib kurat teab, mida juhtuda. Mängud on meedium nagu iga teine. Natuke teine vorm võib muidugi paljusid hirmutada. Eriti veel neid, kes mängudest midagi ei tea.
Kui ma poleks elus ühtegi mängu isegi näinud ja prooviksin juhuslikult "Condemnedi" seeriat, siis kas jookseksin kohe nagu segane vanadesse majadesse kodutuid tapma? Vaevalt küll, aga USA kongressi sõnavõtte kuulates tekib küll tunne, et kas mina olen loll või on seda nemad. Otsustage ise. Kui mitut tulistamismängu või tapmist kui vahendit kasutavat mängu omad sina? Olge lahked kommenteerima. Häbenema ei pea.
Tulnukate vastu ilma relvadeta?
Mõttevälgatus (aka. ranting) koondab enda alla kirjutisi, mis lahkavad kõike seda, mis puudutab mänge. Siit ei leia arvustusi, aga heal juhul tekib siia huvitavaid mõttevälgatusi, mis võiksid olla alguseks ka suuremat sorti arutelule.
Ma pean nüüd siinkohal tegema kohe ühe ülestunnistuse. Nimelt ei ole ma mitte kunagi varem mitte ühtegi Tomb Raideri mängu lõpuni mänginud. Tõsi, olen nendega kokku puutunud küll ja küll, üritanud sisse elada nii PS1, Dreamcasti kui ka Nintendo Wii peal, ent alati on kas aeg takistuseks saanud või siis on olnud tegemist niivõrd halva mänguga, et ei ole olnud mingit tahtmist edasi mängida (siinkohal väljahõige just Dreamcastil mängitud Tomb Raider Chronicle'i ja tema kohutavate kontrollide suunas!). Õnneks on see viimasena nimetatud element pigem erand kui et reegel, ent sellegi poolest pole lõputiitreid vastava seeria mängudel minu silmad näinud. Seda kuni selle hetkeni, mil mängumasinas pöörles see kõige uuem Tomb Raider, mille mängisin otsast lõpuni suure õhinaga läbi, sest tegemist oli ühe väga hea mänguga, mis võib isegi aasta lõpus tagasi mõeldes head ja soojad tunded tekitada.
Mäng viib meid tagasi täiesti algusesse, näidates meile seeria peategelase Lara Crofti saamislugu. Lara on noor arheoloog, kes oma esimese ekspeditsiooni käigus üritab leida müstilist Yamatai saart, mis kunagi oli koduks "Päikesekuningannale" Himikole. Oma otsingute käigus jääb aga Lara ning tema meeskond laevaga tormi kätte, mille tulemusena leiavad nad ennast ühelt tundmatult saarelt merehädaliste rollis. Üritades leida võimalusi kuidas saarelt minema pääseda, satub Lara aga üpriski müstiliste sündmuste keerisesse. Lühidalt võib veel öelda, et kuigi mängu kandev lugu ei ole midagi hingematvat või vapustavat, siis pettuma ei pea, sest lool on piisavalt palju müstika varjundit, et mängija huvi hoida. Loo tagataustaks jagatakse infot kogutavate päevikute näol, mille otsimine on seda väärt, sest taustainfo on kohati isegi põnevam kui põhilugu ise. Lisapunkte ka selle eest, et Lara Croft ise on vägagi sümpaatne tegelane ning tema (ning teiste tegelaste) arengut on tore jälgida.
Internetis on tavaliselt kombeks, et kui ilmumas on mingi armastatud seeria uusversioon, siis esimese asjana asutakse kaitsepositsioonidele, väites et vanad osad on niivõrd head ning kuidas mängutööstus on ikka niivõrd halb ja ideedelage, pumbates oma raugematust tehasest välja ainult ühesuguseid (tihtilugu varje taha peitumist nõudvaid) tulistamismänge.Tõsi, ka seekord on tegemist kolmanda isiku vaates tulistamismänguga, kus tulevahetusest eluga lahkumine nõuab vahel kuulide eest peitumist, ent see kõik on niivõrd sujuvalt lahendatud, et hädaldamiseks pole erilist põhjust. Tasemete avatus lubab mängijal oma mängustiili ka valida ning on avanenud võimalus vaenlastele püssid paukudes otse peale joosta või siis salaja hiilides võimalikult palju vastaseid varjudes vaikselt maha võtta, et enda elu lihtsamaks teha. Siiski, puhtalt hiilides seda mängu läbi ei tee ning püss tuleb varem või hiljem käiku lasta. Varjete taha peitumine toimub automaatselt, isiklikult nautisin seda varianti rohkem kui traditsioonilist "vajuta nuppu, et varje külge kleepuda" varianti, mis mõnikord närvi mustaks võib ajada, kui süsteem kehvalt kokku pandud on (vihje: "aidake-mind-siit-seina-külljest-lahti" sündroom). Relvi on neli - püstol, automaat, pumpüss ning viimase aja mängudega populaarseks saanud vibu. Viimasena nimetatu sai vähemalt minu käes kõige rohkem kasutust, sest lisaks sellele et ta on vaikne ning vajalik ka teatud piirkondadeni jõudmiseks, on teda tohutult lihtne ning lõbus kasutada.
Vanade mängude tulihingeliste austajate kõige suuremaks probleemiks oli kartus, et seeria üks firmamärke - mõistatuste lahendamine - särab oma eemalolekuga, jättes mängumaailmale kõigest ajuvaba tulistamise. Nagu eelnevalt juba mainitud, siis kindlasti nii ei ole, tänu võimalusele sündmustele mitmel erineval viisil läheneda. Samuti on siia-sinna ära peidetud paras ports mõistatuste lahendamist ning kaartidele ära peidetud valikulised salakalmud on just ainult selle peale üles ehitatud, seega kõigile pakutakse midagi.Tänu sellele on kogu üksikmängu osa mitmekülgne ning samas väga ühtlase (kõrge) kvaliteediga). Tomb Raiderile on külge poogitud ka mitmikmäng ning täpselt seda ta ka on - külge poogitud. Kuigi üldiselt toimib kõik mängumehaanika täpselt sama sujuval kujul kui üksikmängus, ei oska tuua ühtegi põhjust miks keegi seda mängu kuude kaupa internetis mängima peaks. Natuke seda lõbu jätkub, kuid see õige fookus seisneb ikkagi fantastilises üksikmängus.
Aga kas millegi üle siis üldse kurta saab? Natuke ikka. Nimelt on kaamera (mis muidu toimib laitmatult) kohati selline veidike ujuv või kõikuv, ning selle (ja ohtra motion bluri) tulemusena hakkas isegi minul (kel sellist probleem reeglina ei esine) pea kergelt ringi käima. Õnneks sellega harjus kiirelt ning kui probleemi peale mitte mõelda, siis see ka kadus. Samuti saaks pisut norida ka graafika kallal. Kuigi üldpildis ilus on ilmselge, et vanast rauast üritatakse viimast võtta ning siin-seal tundub pilt olevat pisut tahumatu. Õnneks see tasakaalustatakse suurepärase audiopoolega, alustades hea muusikalise taustaga ning lõpetades väga loomutruu häälenäitlemisega. Kokkuvõtvalt võib öelda, et need 10-15 tundi, mis selle mängu seltsis mööduvad on igati seda väärt. Mängumaania poolt üks vägagi kindel soovitus!
RTS, RPG, MMORPG ja isegi MMOFPS ning kõik teised võrgus koosmängimiste massiivid on minu jaoks üsna kauged ja võõrad. Strateegiamängudega olen enam-vähem sina peal ja naudin neid tegelikult päris tihti. Netis neid massiivseid ühismänge ei mängi ning rollikad ei paku ka alati suuremat huvi. Seetõttu on järgnev nimekiri ka väga piiratud. Kindlasti lisaks nii mõnigi rollikate ja strateegiate huviline siia 10 või rohkem uut mängu, aga minu oma jääb paraku selliseks.
Alati on mõni mäng, mis on küll pärit žanrist, kuhu endal asja vähe, kuid on siiski huvitav näiteks kaugele ulatuva ajaloo või teema poolest. Alljärgnevalt toongi välja just need mängud, mis on kas vanad tuttavad, pakuvad huvi teema pärast või tõesti tunduvad kui vapustavalt head vaheldused kõigele muule.
Strateegia ja rollimängud (RTS ja RPG)
1. Command & Conquer (TBA; PC)
Viimasest C&C on möödas 3 aastat. Vahepeal ilmus ka puhtalt netipõhine MMO alapealkirjaga "Tiberium Alliances", mis oli siis EA esimene samm muutmaks klassikaline reaalaja strateegia ainult MMO-ks. Nüüd tundub, et EA plaan on saamaks reaalsuseks, sest uus "Command & Conquer" on nimelt "free-to-play" ehk puhtalt netipõhine MMO ilma "C&C" firmamärgiks kujunenud massiivse ükskikmängu kampaania osata.
See, mis "C&C" kuulsaks tegi ja Westwoodi stuudio maailma kaardile tõi, on kadunud ja ei paista tagasi tulevat. Algselt "C&C: Generals 2" nime kandnud projekt põhineb paljude rõõmuks Frostbite 2 mootoril ehk siis "Battlefield 3" ja "Medal of Honor: Warfighter".
Siinkohal oleks sobilik mainida, et minu "C&C" kogemus koosneb esimesest PS1 versioonist, kus võitlesid omavahel NOD ja GDI. Samuti PS1-le jõudnud "Red Alert" ja hiljem PC-le paisatud "Red Alert 2".
Teiste hulgast olen proovinud esimese ja kolmanda vaate versiooni alapealkirjaga "Renegade" ja "Red Alert 2" lisaosa "Yuri`s Revenge". Uuemad sissekanded käskija ja vallutaja seeriast on jäänud tahaplaanile, kuigi graafika ja võimaluste poolest on see militaarne strateegia muutunud üha ahvatlemaks. "Free-to-play" mudel heidutab küll natuke ja kuigi "C&C" oleks massidega koos mängides hoopis teine elamus, kavatsen seda kohe kindlasti siiski järele proovida kas või sellepärast, et PlayStation 1 "Command & Conquer" oli minu kõige esimene mängukogemus üldse.
2. Dark Souls II (TBA; PS3, Xbox 360, PC)
"Dark Souls" oli eelmisel (PC) ja üleeelmisel (PS3, Xbox 360) aastal üks enimhinnatumaid avatud maailmaga RPG-sid, mille menu võis kohati varjutada peaaegu samal ajal ilmunud "Skyrim". Isegi Dovahkiini ülisuur ja massiivne seiklus ei suutnud varjutada tõika, et "Dark Souls"-i maailm oli kordades kihilisem ja eelkõige metsikult raskem.
"Dark Souls" on mul endiselt pooleli. Minu jaoks nõuab selle läbimine palju aega ja närvi, kuid iga kulutatud tund ja iga hävinenud närv saab alati tasutud kui läbi uue tasandi või kui võidutsed järjekordse vastase üle. "Dark Souls" nõuab küll palju, kuid pärast takistuste ületamist on tõesti tunne, et oled midagi saavutanud. Nii palju aega, närve ja kõike muud on kulutatud, aga mitte kunagi raisatud.
"Dark Souls II" otsene järg, kuid sisuline seostatus puudub. Pigem on tegu uue looga samas maailmas ja tutvustatakse ka uut peategelast. Seekord on avatud maailm tsipake avatum, kuid see ei tähenda, et on võimalik "Skyrim"-i stiilis pool tundi jänest taga ajada ja leida ennast kohast, millele pole veel nimegi antud.
Väidetavalt pole raskusaste uuenduste tõttu kannatanud, mille põhjal võib järeldada, et "Dark Souls" on muudetud senisest veelgi ilusamaks (mitte et ta seda väga vajaks), kuid kogu see ilu tuleb kätte võidelda. Loodan, et vanakooli tunnetus ja helitöö säilub. Traileri puhul pole kindlasti tegu mängusisese graafikaga, kuid eks selle põhjal on näha neid suundi, mille poole järjega pürgitakse.
3. Nuclear Union (TBA; PC)
Mis oleks juhtunud siis kui Kuuba kriisi järel oleks maailmas vallandunud tuumasõda? Nõukogude Liit pommitas USA-d ja vastupidi. Ukrainlaste mängustuudio Best Way viib meid alternatiivsesse maailma, kus tuumasõjast on möödunud 50 aastat ning endistest Nõukogude võimu jäänukitest on hakanud tekkima uued linnad ja võimukantsid. Best Way tootis varem selliseid strateegiamänge nagu "Majesty 2" ja "Men of War", kuid on nüüd langenud võrgupõhise RPG meelevalda. Temaatiliselt huvitav, sest tekitab tuhandeid variatsioone, kuidas sellist alternatiivset maailma esitada, kujundada ja võimendada.
Ukrainlaste nägemuse järgi säiluks Nõukogude võim isegi pärast tuumarünnakut. Tore teada. Ma ei tea, kuidas nende optimismi nüüd hinnata, aga eks igaühele oma. "S.T.A.L.K.E.R"-ile ja "Fallout"-ile omased anomaaliad ja mutandid on kaasatud kui loomulikud nähtused tuumasõjajärgses maailmas. Mängu kohta pole palju infot, aga postapokalüptilisest ja anomaaliaid täis maailmast ei saa ju ära öelda. Samas on tegu ka huvitava nähtusega, kus on koos ukrainlastest arendajad ja vene tootjad.
4. The Elder Scrolls Online (TBA; PC)
Kujutage ette, milline võiks välja näha "Skyrim" netis mängitavana. Kujutluseks see ainult jääbki, sest veel valmimisjärgus MMORPG "The Elder Scrolls"-i mütoloogial ja legendaariumil põhinev võrguversioon on kõike muud kui "Skyrim". Vähemalt nii tundub trailerite ja piltide põhjal. Visuaal on lihtsalt vale. Kujundus, disain ja graafika on kõike muud kui "The Elder Scrolls". Raske on nii vara midagi arvata, aga kahtlus on olemas.
Kindlasti on tegu mingi määral väga eduka MMORPG-ga, aga seosed juba olemasoleva frantsiisiga tunduvad väga nõrgad. Lugu leiab aset 1000 aastat enne "Skyrim"-i sündmusi ja 800 aastat enne kolmandat ja neljandat osa. Ei oskagi kohe midagi arvata enne kui mäng proovitud. Eks õnnestumist või ebaõnnestumist näeme aasta jooksul. Selget väljalaskekuupäeva veel pole, kuigi beta testimised on juba alanud.
5. Survarium (2013 lõpp; PC)
"S.T.A.L.K.E.R 2" ei saanud küll kunagi teoks ja alternatiivset Tšernoboli tuumakatastroofijärgset maailma kujutanud GSC Games World lakkas olemast. Stuudio sai uue nime Vostok Games ja on tegemas "S.T.A.L.K.E.R"-ist sõna otseses mõttes välja kasvanud "free-to-play" MMOFPS-i "Survarium". Tõenäoliselt on tegu siiski tegemata jäänud järje puhtalt võrgupõhise versiooniga, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Selline mulje jääb küll vähemalt. "Survarium" leiab taaskord aset tuumasõja poolt hävitatud maal, kus valitsevad anomaaliad, stalkerilaadsed kütid ja kiirguse tagajärjel tekkinud uued eluvormid.
"S.T.A.L.K.E.R" hiilgas uue maailmakäsitluse poolest. FPS, mis leidis aset lõpututel metsastunud ja looduse poolt tagasi võetud aladel, oli midagi uut ja huvitavat. Võitlussüsteem ja rollimängu elemendid pakkusid mängurõõmu kuudeks kui mitte aastateks. Mõnes mõttes on "S.T.A.L.K.E.R" siiani kultusmäng, mis võib hirmutada oma keerukusega, kuid peibutab senini värske lähenemisega terve maailma loomisele.
6. Dark (TBA; PC, PS3, Xbox 360)
"Dark" poleks siia nimekirja jõudnudki kui mängu kirjelduse juures poleks olnud märksõnaks hiilimine. Tegu on siis stealth and action RPG-ga, mille peategelaseks on vampiir nimega Eric Bane. Bane ärkab vampiiriks muudetuna teiste liigikaaslaste poolt asustatud baaris. Ta ei mäleta, kuidas ta sinna sai ja mis asjaoludel on temast saanud verd ihkav ebasurnu. Bane`i oskusi on võimalik arendada täpselt nii nagu soovitud mängustiil nõuab. Õppides elama selles uues vampiiride poolt asustatud maailmas, asub Bane ajama oma mälestuste jälgi, et teha selgeks, kes ja mis eesmärgil muutis ta vampiiriks.
Stilistiliselt, visuaalselt ning disainilt ei ole "Dark" just kõige originaalsem, kuid antud teema juures on selline väljenduslaad igati sobilik. Bane`ina on mängijal võimalik tutvuda vampiiride ühiskonna allmaailmaga ning küttida inimesi kui ainsaid toiduallikaid. Konflikt on kohe olemas. Inimene muutub vampiiriks ja peab ellu jäämiseks senisele elule selja pöörama ning toituma nendest, kelle hulka alles kuulus. Piltide järgi meenub endiselt väga stiilne "Blade II" ja uusimatest näiteks "Daybreakers". Vampiirid on mängudes küll tihedad külalised, kuid ise olen proovinud ainult sajandivahetusel PS1-le ilmunud üheosaliseks jäänud mängu nimega "Countdown Vampires". Mehaanika poolest oli see algse "Resident Evil"-i koopia, kuid vampiirid ja muud loomad muutsid selle ikka päris huvitavaks elamuseks.
Viimases kokkuvõttes kirjutan mõnest hiirekliki seiklusest ja siis ongi 2013. aasta kokkuvõtetega seekord kõik. Stay tuned.
Minu suhe Dead Space'i nime kandva õudusmängude seeriaga on olnud enam kui keeruline. Esimene osa ilutseb mu mänguriiulis juba mitmendat aastat ning võin ausalt öelda, et see mäng mulle väga meeldib. Ometigi olen sellest läbinud praeguseks hetkeks kõigest kaks peatükki, sest minu närvid ei pidanud vastu USS Ishimura tühjade, pimedate, kitsaste koridorite pikaajalisele avastamisele ning kuigi soov mängida oli suur, siis sai minu virtuaalne kosmoseklaustrofoobia minust võitu. Seetõttu ootasin seda kõige uuemat, rohkem märulivõtmes olevat Dead Space'i kolmandat mängu üpriski pingsalt, sest see tundus justkui midagi, mis sobiks minusugusele argpüksile. Tõsi, interneti vahendusel võib leida nii mõnegi inimese, kelle väitel pole Dead Space kunagi õudusmäng olnud, ent sellegi poolest on seekord õhustik teistsugune.
Lugu jätkub sealt, kus ta enne pooleli jäi ning kui eelmised kaks osa lõpuni mängimata (nagu minu puhul), siis ei tasu meelt heita, sest lühikene algusvideo võtab kogu eelneva lühidalt kokku. Tõsi, välja jäetakse Isaac Clarke'i naissuhted, seega "kes kellega sebib" stsenaariumid võivad pisut võõrastavad tunduda. Samas pole see mitte midagi sellist, mis rikuks elamust ning mida ei saaks lahendada kiirelt internetis ringi sobrades. Nii palju kui ma tean ja mänginud ning lugenud olen, siis ei tundu lugu kunagi seeria põhipunkt olevat, pigem on alati panustatud korralikule mängitavusele ning ärevusttekitavale õhustikule. See ei ole muutunud, kuigi väikeseid mööndusi on tehtud, tänu juba eelpool mainitud märulivõtmele. Nimelt on seekord lisatud ka inimvaenlased, kes üritavad tulirelvade abil Isaac'i eluküünalt kustutada. Päris Gears of War'iks aga mäng ei muutu, seda eelkõige seetõttu, et varje tagant tulistamine toimib siin kõigest kükitades ning on kergelt ontlik ja kohmakas. Kuigi inimvaenlased mõjuvad kohati isegi värskendavalt, siis on hea tõdeda, et põhirõhk on siiski igatlaadi monstrumite vastu võitlemisel.
Koos uue mänguga tuuakse ka uued mänguväljakud - pool mängust leiab aset lumisel planeedil, kus pimedate ja kitsaste koridorite ventilatsiooniavad vahetatakse välja tihedast lumetormist välja kargavate elajatega. Kerge hirmuelement on selles olemas, ent samuti on olemas ka teatud vabastav piiritu tunne, mis aitas sellest eelnimetatud virtuaalsest klaustrofoobiast üle olla. Õnneks on uue seas ka natuke vana, sest esimesed peatükid leiavad aset tühjas kosmoses ja seal ekslevates elututes kosmoselaevades, kus neid koridore ikka jätkub. Vaatamata asukohast võivad tulevahetused ja võitlused tihtilugu üpriski pingelisteks muutuda, seega põnevust peaks jaguma igale maitsele. Kes aga üksi hakkama ei saa, see võib oma seiklustele sõbra kaasa kutsuda, sest nüüdsest on mängijatele võimaldatud koostöömäng üle interneti.
Veel enne kui mäng ilmuda jõudis, tekitas internetis palju pahakisa EA otsus mängu lisada (vabatahtlikud) mikromaksud, mis võimaldasid inimestel kiirelt varustuse tasemeid uuendada ning uusi relvi luua. Ometigi, nüüd kui asi väljas ja täielikult läbi on testitud, võib öelda et mitte kuidagi ei mõjuta need mikromaksud neid inimesi, kes raha välja köhima nõus ei ole, sest kõike seda on võimalik teha ka mängu niisama läbi mängides. Lisaks on kõik need DLC ja mikromaksu võimalused niivõrd hästi ära peidetud, et esimese korraga ei pruugi nende pakkumist tähelegi panna.
Välimus on mängul kena, võib olla ei ole minu silm piisavalt treenitud, kuid minu PS3 sai selle mängu jooksutamisega väga hästi hakkama. Eriti huvitavad on niinimetatud kosmosekõnnakud, kus Isaac lendab oma ülikonna rakettsaabaste abil erinevate kosmoselaevade vahel. Ning otse loomulikult on neid ümbritsev keskkond igasugust rämpsu täis. Miinusena tooks välja ehk selle, et vaenlaste mudelid võivad pikapeale korduma hakata ja seetõttu pisut igavana tunduda, eelkõige tuleb see väga hästi esile, kui Isaac saab ühte bossi näha mitte üks, ega ka mitte kas, vaid tervelt kolm korda. Audiovisuaalne pool on eeskujulik, alustades häälenäitlemisega, lõpetades meeleolu loova muusikaga ning erinevate helijuppidega, mis tähistavad vaenlaste lähedal pesitsemist, luues närvesöövaid hetki. Küll mitte sama pingelisi kui näiteks esinevas osas, ent siiski.
Mäng on hea, olgugi et pisut on selle õuduselemendiga koonerdatud, vähemalt võrreldes eelmiste osadega (mina ehmusin mitmes kohas päris korralikult sellegi poolest). Sellele vaatamata on mängitavus tasemel ning lõbufaktor on peaaegu otsast lõpuni täiesti olemas. Miks peaaegu? Sest keset mängu otsustab tulla üks suur ämblik ning olla jobu. Aga see on kõigest pisiasi, sest Dead Space 3 suudab pakkuda kõigile midagi ning õhtu lõpuks võisin vähemalt mina oma valikuga see mäng endale muretseda rahule jääda.
Jätkuks eelmisele kokkuvõttele tulevastest FPS-idest toon välja 10 oodatumat third person shooter`it ehk kolmanda vaate tulistamised.
Kolmanda vaate tulistamised (TPS)
1. Tomb Raider (5. märts; PS3, Xbox 360, PC)
"Tomb Raideri" esitlusega eelmise aasta E3-l kaasnes väga suur poleemika ja meediakajastus, aga mitte mängust, vaid traileris vihjatud sündmustele. Nimelt vihjas üks trailer, et Lara seiklejaks kasvamise loos juhtub midagi väga ootamatut ja Lara satub vägistamise ohvriks. See pole küll tõsi, aga visuaalsest vihjest piisas, et iga kanal haakuks selle külge ja kuulutaks, et seekord on vägivalla kujutamisega ületatud igasugused piirid.
Mängus aga midagi sellist ei juhtu. Sellele ainult vihjati. Tegelikkuses pääseb Lara teda vägistamiskatsest nii nagu igas teises filmis ehk siis keegi segab vahele või tegutseb ta ise viimasel hetkel.
Kahju oli tehtud ja reklaam samuti. Mõte sellest, et üks laialevi mäng julgeb nii kaugele minna isegi vihjetasandil andis uuele "Tomb Raiderile" suure tõuke, mis iseloomustab uut mängu kui julget, ja provokatiivset nägemust.
Lara Croft on alati olnud SEE naiskangelane, kes pani aluse väga paljudele mõjutuslainetele. Mitte just esimene, aga üks mõjukamaid. Võtame näiteks "Mass Effect"-i. Ühelt poolt on meile antud tugevad ja võimekad karakterid ja pole vahet kas tegu on naiste või meestega. Teiselt poolt on "Mass Effect" kuulus naiste kui ihaldusobjektide kujutamise poolest. Seda tasakaalustatakse aga tugevate naiskarakteritega ja mängijale antud võimalusega valida, kellena mängid - mees või naine.
Viimase aja mängudes on naiskangelasi olnud vähe. Vähemalt on nii peavoolu mängutööstuses. Parimad näiteid on muidugi Chell "Portal"-ist, FemShep "Mass Effect"-ist ja Lilith "Borderlands"-ist. Tulemas on ka uus kangelane Jodie "Beyond: Two Souls"-ist, aga veel? Ega väga palju polegi. Enamasti on tegu kõrvaltegelastega nagu Ellie "The Last of Us"-is või Elisabeth "BioShock Infinites". Kas "Tomb Raider" tekitab suure muutuste tormi? Vaevalt, aga midagi muutub kindlasti.
Tomb Raideri seeria on 17 aastat vana. Ei tundu just palju naise kohta, kes on olnud enam-vähem 28 aastane juba 17 aastat. Sündinud kui esimene tõeline naiskangelane mängudes ja taandunud üha enam ainult ihaldusobjektiks, on nüüd 2013. aastal ilmumas uus "Tomb Raider", mis viib meid esimest korda hauarüüstamise ajaloos tagasi aega, mil Lara Croft oli alles nooruke 21. aastane ja polnud näinud veel ühtegi seiklust ja iidset katakombi.
Minu Lara Crofti seiklused algasid esmakordselt 1998. aasta "Tomb Raider III"-ga. Edasine on juba ajalugu. Pärast esmast väga meeldivat ja mängukogemust kapitaalselt muutnud kolmandat osa maadlesin kohe edasi juba kahe esimesega. Seni kõige raskem, keerulisem ja vihapurskeid tekitanud "Tomb Raider" on minu kogemuse järgi kohe kindlasti seeria 4. osa "Tomb Raider: The Last Revelation". Esmakordselt oli mängus võimalik naasta juba läbitud tasanditele ja seda mitte oma lõbuks, vaid mitmed missioonid lausa nõudsid seda.
Lisaks veel ülim raskustase mõistatuste lahendamisel ja senini unustamatu PS1-le kohane Egiptus, katakombid ja kõikvõimalikud tunnelid. Neljandas osas oli võimalik kõrbes autoga ringi kihutada ning teha kõike seda, mis oli varasemates piiratud.
5. osa "Tomb Raider: Chronicles" on mul siiani mängimata ja sama juhtus ka 6. osa "Tomb Raider: The Angel of Darkness"-iga. Esimesest mööda jalutamist kahetsen siiani, kuid nüüd tagasivaates oligi vist parem, et "The Angel of Darkness" jäi rajalt kõrvale. Nii algas "Tomb Raideri" jaoks ka uus peatükk. Seni kõik osad loonud Core Design kadus kõige enim maha tehtud osaga areenilt ja vabanenud koha võttis üle seni "Legacy of Kain"-i seeriaga tuntud Crystal Dynamics, kes ongi senini ainult "Tomb Raider"-i mänge loonud.
Nii sündisid seeria uuesti mängutaevasse viinud "Tomb Raider: Legend", "Tomb Raider: Anniversary", "Tomb Raider: Underworld", "Lara Croft and the Guardian of the Light". Nüüd on Lara Croftile tagasi antud tema naiselikkus, inimlikkus ja elulähedus. Ära on kaotatud võitmatu naiskangelane ja lihtne seikluslik maailm.
See on asendatud robustse, kõleda, hirmuäratava ja vägagi reaalse maailmaga, millele peab isegi Lara vahel alla vanduma ja tunnistama, et mõnikord peab enne sattuma surma piirile, et naasta sealt kui karastunud kangelane, kelle tugevus seisneb sisemises tugevuses ja reaalselt veenvas karakteris. Uus "Tomb Raider" viib Lara tagasi kõige ürgsemale ilustamata tasandile, mis tutvustab meile seeria jaoks täiesti uut maailma.
IGN,Gametrailers, Gamespot ja Kotaku on mängu heaks kiitnud. Ei hakka uue mängu väljanägemist ja laadi kirjeldama, sest video annavad võimaluse neid ise hinnata. Lisaks ei oma see tähtsust enne kui mäng on käes.
2. The Last of Us (14. juuni; PS3)
Võõrvõim ja terroristid "Call of Duty"-is, tulnukad ja iidne kurjus "Mass Effect"-is ja "Gears of War"-is - selliste terminite järgi saab iseloomustada seda domineerivat osa mängudes, mis kujutavad inimeste vastupanu millegi või kellegi vastu oma vabaduse kaitsmiseks. Mis juhtub siis kui võõrvägedeks pole inimesed, vaid näiliselt kahjutu seeneliik? Mis saab siis kui inimesi ei hävita tulnukad ega hägune kurjus aegade algusest? Mida teeme siis kui linnad vallutab loodus ja inimesi laastab neid muundav viirus? Pöördume sõjaväe poole? Palume abi valitsuselt? Aga kui neid enam ei eksisteeri ja meie ümber on ainult võimu ihaldavatest sõduritest koosnev relvastatud kahurivägi?
Kas proovime elada uues metsikus maailmas uute ohtude keskel või allume uuele korrale, mis ei aita, vaid vaenab ja kehtestab uut vägivaldset režiimi? Need küsimused ja mitmed teised leiavad vastuseid ja tekitavad veel teisi lisaküsimusi apokalüptilises thrilleris, mis on ühelt poolt survival horror, teiselt poolt suur seiklus ja osalt ka road movie.
Selline "mis oleks kui" stsenaarium annab mõista, et sõda on mängudes juba piisavalt kujutatud. Nüüd oleks vaja midagi, mis poleks nii otsene, vaid annaks oma allegooriaga võimaluse näha seda, mida tahame. Võikad olendid, räsitud inimesed vana maailma varemetes ning võitlus elu ja surma peale on universaalne ja soovi korral mitmeti mõistetav.
Kindlasti arvati, et pärast Nathan Drake`i "Uncharted"-i uskumatut edu jätkab seeria looja Naughty Dog samalaadsete seiklustega. Juhtus aga vastupidine. Tulemas on hoopis intiimne draama kahest inimesest kõledas postapokalüptilises maailmas. Uue maailmakorraga kohanevate inimeste elusid on mängud näidanud juba igast küljest. Alates klišeelisest tuumakatastroofist ja lõpetades viimasel ajal pead tõstnud elavate surnute rünnakuga. "The Last of Us" püüab teistest eristuda nii, et juhitav tegelane on pidevas seoses teda ümbritseva keskkonnaga ning maailmaga suhestumine on reaalne ja varieeruv. Muidugi on tulemas ka suuremat sorti graafilist ilu pakkuv elamus. See on Naughty Dogi juures juba loomulik. Nad ei aja taga graafilist ilu ega reaalsuse kopeerimist, vaid nad loovad oma tunnetuse ümbritseva suhtes ja omad reeglid selle kohta, mismoodi juhitav tegelane reageerib tema ümber toimuvale.
Siinkohal võiks isegi öelda, et nii filmikeelele lähedast mängu pole mina varem näinud. "The Last of Us" ei meenuta tavapärast kolmanda vaate tulistamist nagu "Max Payne" või isegi "GTA", kus tegelase välimus on ainuke märge sellest, et maailm teda mõjutab. Riided liiguvad, saavad mustaks või rebenevad, kuid kehamiimika, kõne ja emotsionaalne reaktsioon puudub. "The Last of Us" on seda saavutamas ja hea õnne korral saab Naughty Dogist üks kõige olulisemaid mänguarendajaid turul. Siinkohal ei loe tõik, et mäng ilmub tõenäoliselt veel PS3 peale, sest elusa organismi (antud juhul inimeste) kopeerimine ja neile ka reaalse hingamise andmine ei sõltu graafikast, vaid detailidest nagu keha hoiak tule all olles, käte liikumine varju otsides või siis nähtav pingutus näomiimikas kui toimumas on midagi jõhkrat ja laastavat.
"The Last of Us"-i apokalüpsis ei paku zombiesid, tulnukaid ega ammu unustatud eluvorme maa sügavusest, vaid hoopis midagi looduslähedast. Nimelt on levimas parasiitlik seen, mis vohab füüsilist kuju endale vormides läbi ohvrite näo. Tegemist on ka looduses esineva seeneliigiga, mis võtab üle näiteks putukate ja teiste pisivormide organismi ning põhimõtteliselt alustab uut elu, sest nii see levib ja elab. See looduses esinev protsess on toodud üle inimeste maailma. Kõik, mis on looduses väike ja ohutu, on inimeste seas laialt leviv ja groteskne.
Peategelasteks on Joel ja Ellie. Joel saab ülesandeks saata miskipärast väga olulist tüdrukut Elliet (tõenäoliselt väga oluline osa loo juures) läbi looduse poolt tagasi võetud linnade, et otsida uus ja parem eluase kui sõjaväeline režiim kinnistes tsoonides. Teekonnal kuskilt kuhugi peavad nad varjuma seenekoletiste ja äärealadel elavate rünnakrühmade eest. Vajadusel on nad valmis ka võitlema. Eks strateegiline võitlus ja oskus keskkonda ära kasutada ongi "The Last of Us"-i üks tõmbenumbreid. Mitmikmängu kohta pole veel midagi teada. Ainult seda, et see on tulemas. Mänguvideosid vaadates kõlab netis teiste vastu mängimine nagu täiesti omaette elamus. Hirmufaktorit tõestab see video
Ubisofti varasemaid mänge arvestades on suure venna lugu "Watch Dogs" üsna loomulik edasiminek. Samas on infoühiskonna jälgimise lihtsus ka pidevalt päevakajaline. Mõnes mõttes on "Watch Dogs" ka hoiatusmäng olevikust ja võimalikust veelgi ekstreemsemast tulevikust. Teema on päevakajaline ja miski, mida igaüks endale paraku ei teadvusta, nimetades seda paranoiliseks sonimiseks, kuid tegelikult varjutab reaalsust hirm tõe ees.
"Watch Dogs" tundub nagu täiuslik praeguse ajastu produkt ja tegelikkuse musternäidis. Kindlasti on süžee lihtsam ja lõppeesmärk universaalsem kui kindlamat sorti kritiseerimine ja kommentaar. Mängija saab Aiden Pearce nimelise tegelasena jälgida, mõjutada ja manipuleerida kõiki ja kõike igal ajal ja kohas. Eks seegi on omamoodi uus vaatenurk. Oleme ise suur vend, aga mitte valitseja, vaid jooksik, kellele on antud suure venna võimed, mida ta kasutab süsteemi ära kasutavate manipulaatorite tabamiseks. Samal ajal on võimalus aidata iga juhuslikku möödujat, kelle eraldatud infopank viitab tõenäolisele ohule. Ja seda kõike ainult läbi ühe pealtnäha ohutu mobiili.
"Assassins Creed"-i, "Tom Clancy`s Rainbow Six"-i ja "Tom Clancy`s Splinter Cell"-i seeria ning "Far Cry 3" on Ubisoft Montreali ühed kõige suuremad, edukamad ja kuulsamad projektid. Kui juba sellised mängud selja taga, siis on tulevikust palju oodata. Nii ongi. Eelmise aasta E3-l välja kuulutatud "Watch Dogs" oleks justkui segu "Assassins Creed"-ist ja "GTA"-st, kus on tunda ka "Rainbow Six"-i ja "Splinter Cell"-i mõjutusi. Teisisõnu siis avatud maailm, mille infotehnoloogiline tasand on meie uueks mängumaaks. Kuidas püüda sihtmärki? Korralda avarii manipuleerides valgusfooridega. Kuidas muretseda endale raha? Häki juhuslikust kodanikust möödudes sisse tema pangakontosse ja oledki juba rikkam. Kuidas põgeneda politsei eest? Kustuta kaugjuhtimise teel valvekaamerate salvestused, tekita valgusfooridega avariisid ja tõsta üles teetõkkeid, et teha endale tee vabaks ja takistada teiste katseid sind tabada.
Huvitav on ka aeg-luubi kasutus, mis õigesti kasutades on ideaalne vahend ja lahutamatu kaaslane maailmas, mis on sinu kontrollida. Tõenäoliselt ka "Deus Ex"-ist mõjutusi saanud "Watch Dpgs" tõotab olla midagi tähelepanuväärset ja uut ajal, mil avatud maailma võimalusi leierdatakse kogu aeg ja igal ajal.
4. Grand Teft Auto V (17. september; PS3, Xbox 360)
"Grand Teft Auto" on miski, mis saabus pauguga, aga mitte sellise ühekordse ja unustatava kõmakaga, vaid hoopis sellise plahvatusena, mille kaja on kosta juba 17 aastat. "GTA IV" tegi maad ja tegi ilma ning teeb seda 5 aasta möödudes siiani üsna edukalt. "GTA" saatus oleks hoopis teine kui Rockstar North oleks valinud mugava raja nagu on seda korduvalt teinud Treyarch. Iga aasta uus mäng oleks "GTA"-le teinud kiire lõpu, kuid selle asemel võtab iga osa arendamine kaua aega ja nõuab fännidelt palju kannatust. Kannatada pole vaja, sest alati võib senikaua varasema sissekande poole pöörduda. Rockstar North loob "GTA"-d nii, et see kestaks kaua. Täpselt nii kaua, kuni tõesti tekib isu uue osa järele.
Väidetavalt on seekord eesmärk teha mitmikmänguga sama, mis "GTA III" tegi üksikmängu avatud maailmaga. Ambitsioonikus on see "A" "GTA"-s. Siinkohal ei imestagi kui nii juhtubki. Eks saame näha. Viies osa annab mängijale 3 peategelast, kellega liigud läbi seni suurimaks linnaks tituleeritud Los Santose allmaailma. Seni on teada, et mäng ilmub konsoolidel. "GTA IV" saabus PC-ile ligi 9 kuud hiljem. Ei kurda. Loodan, et üldse tulemata ei jää.
Kas PS4 peale on ka oodata? Ei tea. Ühelt poolt väidetakse, et mitte. Minu jaoks see väga suurt rolli ei mängi. Tõenäoliselt jäetakse uus põlvkond vahele, sest mäng on olnud nii kaua töös PS3-e ja Xbox 360 silmas pidades. "GTA V" põhineb sarnaselt eelmisele osale samuti Rockstari RAGE ja Euphoria mootoril, mille baasil on valminud ka "Max Payne 3" ja "Read Dead Redemption".
5. The Phantom Pain (TBA; PS3, Xbox 360)
E3-l välja kuulutatud "The Phantom Pain" ei pruugi olla see, millena seda reklaamitakse. Nimelt arvatakse, et tegu on hoopis uue MGS-iga ehk siis "Metal Gear Solid 5"-ga. Miks? Seepärast, et traileris nähtud tegelane meenutab Big Bossi ja üleüldine visuaal on sarnane Foxi mootorile. Ei oska kommenteerida. Oskan öelda seda, et trailer on vinge ja mis iganes sellest mängust ka välja tuleb, olen mina kohe seda ka järele proovimas.
6. Metal Gear Solid: Ground Zeroes (TBA; PS3, Xbox 360)
Hideo Kojima pole elu jooksul jõudnudki midagi enamat teha kui olla MGS-ide režissöör ja tootja, mis pole muidugi halb, sest MGS on üks kõige mõjukamaid lugude vestjaid mängumaailmas. "Ground Zeroes" ei ole järg seni 4. osale "Guns of the Patriots", vaid on üks nendest eellugudest, mis kaevuvad Big Bossi ja Snake`i minevikku.
"Ground Zeroes" on Kojima sõnul midagi täiesti teistsugust MGS-i maailmas. Esiteks on mängule lisatud avatud maailm ja põhjalik süsteem, mis põhineb mängija enda valikutel loo arengus. Teiseks väidab Kojima, et "Ground Zeroes" võtab muu hulgas ette ka Jaapani ühiskonna neid aspekte, mida loetakse tabuks ja mis võivad mängu levile seetõttu halvasti mõjuda. Kõige šokeerivam teade on aga see, et MGS-i seeria kurikuulsalt pikad vahestseenid on uue osa jaoks lühemaks ja konkreetsemaks sätitud. Pikad vahestseenid olevat oma aja ära elanud. Ei tea midagi. Vähemalt MGS kasutab neid loo jutustamiseks mitte graafiliste imede demonstreerimiseks. Endiselt FOX mootori peal (nagu ka "Guns of the Patriots") "Ground Zeroes" tõotab taaskord näidata midagi rabavat ja täiesti uut. Pole välistatud ka PS4 ja Xbox 720 väljalasked.
7. Remember Me (7. juuni; PS3, Xbox 360, PC)
"Remember Me" on omaette nähtus , mis justkui eiraks praeguseid trende PS4 ja uue põlvkonna suunas. Igast küljest vaadatuna on tegu klassikalise mööduva konsooligeneratsiooni mänguga. "Remember Me" on üles ehitatud tuttavatel alustel: kolmanda vaate seiklus, platvormi mängude elemendid ja rohkelt hiilimist ja otsest käsitsivõitlust.
Mängu arendaja Dontnod Entertainment ja levitaja Capcom on valmis saanud täiesti nullist üles ehitatud maailmaga, mis on asetatud aastasse 2084 ja tegevuspaigaks on Neo-Pariis. Pealtnäha tüüpiline küberpunk saab põntsu virtuaalsetesse ribidesse kui selgub, et androidide hävitamise asemel on mängijale antud täiesti uus tööriistakomplekt. Peategelane Nilin on mälestuste jahtija või siis paremini sõnastatult mäluga manipuleerija, kes pärast oma mälu kaotamist võtab ühendust Neo-Pariisis pesitseva salajase organisatsiooniga. Miks salajasse? Neo-Pariisi valitseb hiigelkorporatsioon Memorise, mis kustutab, manipuleerib ja muudab inimeste mälusid enda hüvanguks. Nii juhtus ka Niliniga.
Rõõm on tõdeda, et Lara Croft pole käesoleval aastal ainuke naiskangelane, vaid vahelduseks stereotüüpsetele ja mugavatele valgetele nägudele näidatakse, et maailm on suur lai ning nägusid pole üks, vaid mitu. "Remember Me" maast madalast sirgunud võitlussüsteem pole küll midagi uut, kuid kombopõhine vastaste nottimine on minu raamatus alati teretulnud. Sama saab öelda ka graafilise lähenemise kohta. Ei midagi uut ja põrutavat, aga möödunud aasta üks parimaid mänge "Dishonored" tõestas, et disain ja kunstiline osa on see, mis loob uusi maailmu mitte graafika.
8. Star Wars 1313 (TBA; TBA)
Ajal, mil ilma teevad ainult "Star Wars" teemalised MMORPG-d on üks tõeliselt hea third person shooter rohkem kui oodatud. See on lausa nõutud. Viimane kolmanda vaate "Star Wars"-i seiklus oli "The Force Unleashed" ja selle järg. "Battlefront" ja "Knights of the Old Republic" on juba kaugemast minevikust pärit senini tuntud nimed "Star Wars"-i mängude universumist, mis on ahnuse ja kõige muu nimel laienenud sama suureks kui Lucase rahakott. Enam mitte. Nüüd on see Disney rahakott. Õnneks ei tähenda see midagi halba.
Uus "Star Wars"-i triloogia on juba tulekul. Esimese osa režissööriks on õnneks või kahjuks juba "Star Trek"-i ära uuendanud J.J. Abrams. Mängude puhul on Disney andmetel oodata ka uut FPS tüüpi seiklust. Ainuke "Star Wars"-i mäng, mida ise olen kunagi proovinud ja ka päris innukalt fännanud, oli PS1 peal ilmunud Lucase triloogia esimese osa adaptsioon "The Phantom Menace". Mäng oli minu mäletamist mööda parem kui film, aga seegi pole palju öeldud filmi kohta, mis polnud ühte ega teist ja pakkus ausalt öeldes ainult oma aja kohta head silmailu. Sellest on nüüd möödas 14 aastat.
Millal mäng ilmub ja mis platvormidele? Midagi kindlat veel teada pole, aga eks see aasta lõppu mahub. Viimaste uudiste kohaselt on projekt seiskunud ja mäng lükati järgmise aasta peale. Eks neid uudiseid tilgub kogu aeg ja enamus mänge ei jõuagi varem välja pakutud aegadeks poelettidele.
9. Tom Clancy`s Splinter Cell: Blacklist (20. august; PS3, Xbox 360, PC, Wii U)
Vaene Tom Clancy. Iga kord kui tema nimi sätitakse mängu ette, võib kindel olla, et pealkiri tuleb eepiliselt pikk ja nii on ka "Splinter Cell"-i seeria uue osaga. Äkki oleks aeg Clancy nimega teha seda, mida on juba 50 aastat tehtud Ian Flemingu firmamärgiga James Bond? Kui mänge on põhiseerias juba 6, siis võiks minna algusesse tagasi ja ehitada üles uus filmiseeria täis spionaaži, militaarset maailma ja ülimalt tehnilist hiilimist.
Esimene osa on juba töös. Tom "Bane" Hardy on peaosas ja Ubisoft on filmi juures kaastootja, et välja ei kukuks midagi sellist nagu "Resident Evil", "Doom" või "Prince of Persia". Ubisoft on valmistamas ka "Assassins Creed"-i filmi Michael Fassbenderiga ("Prometheus", "Shame") peaosas. Taaskord on stuudio ise filmi juures kui loominguline konsultant ja ülevaataja, et nende õigusi kasutataks siiski viisakalt ja algmaterjali suhtes austusväärselt.
"Pandora Tomorrow" ja "Chaos Theory" on minu ainsad kokkupuuted Sam Fisheri seiklustega. Mida aeg edasi, seda kaugemale on mängud algupärasest tasa ja targu hiilimisest eemale triivinud, kuid uus tundub juurte juurde naasvat. Säilinud on suurejoonelised tulevahetused, kuid alati on võimalus olla kui tuul, mis sahistab lehti ehk miski, mida keegi ei taju ega näe, kuni on liiga hilja.
10. Deadpool (Suvi; PS3, Xbox 360)
Kurikuulus Marveli tegelane vaimselt ebastabiilne Deadpool saab viimaks päris oma mängu. Enam pole ta lihtsalt kõrvaltegelane, vaid Deadpooli võllahuumor ja firmamärgiks kujunenud mõõgad on nüüd mängijate käsutuses. Mängu arendajateks on High Moon Studios ehk siis nende mitmete Transformerite mängude loojad. Levitajaks on Activision. Nii palju kui üldse mängu kohta infot leiab, siis räägitakse, et "Deadpool" tuleb verine, ropp ja jõhker elamus, kus on olemas kõik Deadpoolile omane. Taastuv elu, ebaloomulik jõud, teleportatsioon ja võitluskunstide rohke kasutamine.
Elude taastumine ei paista olevat lihtsalt ühe märgistuse täitumine, vaid valitud on hoopis jõhkram meetod. Kui Deadpool kaotab käe, siis on mängijal valik see ise asendada või oodata, millal käsi tagasi kasvab. Üks kõige kummalisemaid ja vahest ka mõttekaimaid lahendusi on see, et Deadpool pöördub ise mängija poole kui on vaja õppida uusi võtteid või siis lihtsalt kommenteerib sinu tegevust.
"Deadpool" põhineb Unreal 3 mootoril ja on kahjuks tulemas ainult konsoolidele. Pole välistatud ka PC-le saabumine, kuid seda murendab tõsiasi, et väidetava väljalaskekuupäevani on umbes 5 kuud.
Varupadrun:InSane (TBA; PS3, Xbox 360, PC)
Kindlasti on paljud juba kuulnud, et THQ lakkas olemast. "Darksiders" ei saagi võib-olla kunagi triloogiaks, "Red Faction" leidiski armageddoni, aga õnneks liikusid "Metro" õigused edasi uuele omanikule. Käesoleva aasta ühe kõige suurema ja oodatuma filmi "Pacific Rim"-i režissöör Guillermo del Toro pani vahepeal käe sisse ka mängutööstusesse. Algas see üsna edukalt. Volition, Inc. ("Saints Row", "Red Faction") oli arendajaks ja THQ toetajaks. Aimates tulevasi raskusi loobusid mõlemad mängu tootmisest ja nüüd on "InSane" del Toro kätes tagasi, kuid viimaste uudiste kohaselt on mängu ljuba uus arendaja. Kes? Pole teada.
Guillermo del Toro sõnul on tegu survival horroriga, mida on planeeritud terve triloogia jagu. "InSane" pidi vähemalt del Toro sõnade järgi pakkuma midagi täiesti uut, kus iga tegu paneb kahtluse alla nii mängija moraalse maailma kui teda ümbritseva reaalsuse. Kõik on väga tore. Seni on ilmunud ainult lühike reklaamklipp. Muidu valitseb vaikus. Tuleb loota parimat. Õudusfilmidega endale nime teinud del Toro käe all oleks valminud kindlasti midagi huvitavat. Eks saame näha, mida toob aasta uus.
Paarist hiirekliki seiklusest, strateegiast ja RPG elementidega mängudest kirjutan järgmistes kokkuvõtetes. Need on seekord oluliselt lühemad. Stay tuned.
