Mõttevälgatus: Mängud ja vägivald

Mul on hetkel arvutis 22 mängu ja ainult 3 neist ("DreadOut", "Slender: The Arrival" ja "Amnesia") ei nõua mängurilt relva haaramist ja "inimeste" tulistamist. Kas sama kehtib ka nende mängude puhul, kus vähemalt üksikmängus pole vastasteks inimesed nagu "XCOM" ja esimesed kaks "Dead Space"-i või siis ükskõik millised zombiekad? Ikkagi tapmine. Relvaga kellegi või millegi surmamine. 

Vahel on valik. Vahel mitte.

Muster on aga üsna ilmne. Mängud, mis ei anna mängijale relva kätte, on kas survival horrori laadsed või väga sageli ka platvormikad, kuigi see on ka vaieldav, sest kummalisele olendile pähe hüppamist võib vaadelda samamoodi nagu võimete või relvadega vastaste eemaldamist. 

Surm, tapmine ja mõrv on osa mängumehaanikast ja on kogu aeg olnud. Kui päevakajalised uudised seletavad kogu aeg, et iga USA-s sooritatud suuremas massitulistamises on süüdi vägivaldsed mängud, siis muidugi tekib küsimus, et kas mina olen siis ka vägivaldne. Aga ei ole. See ongi probleem. Võib-olla on kultuuriruum niivõrd teistsugune, aga meil Eestis või siis Euroopas üleüldiselt ei räägita mängude põhjustatud vägivaldsetest juhtumistest. 

Vägivald mängudes

Nüüd on hakanud mängud esitama küsimusi tapmise kui vahendi üle mängus endas. "Dishonored", "BioShock" ja "Spec Ops: The Line" on suurepärased näited. "Dishonored" annab koguni valiku loobuda tapmisest üldse. "BioShock" koostab nö. metatasandi sellega, et annab sulle kui mängijale teada, et sul polnud niikuinii valikut (would you kindly?). "Spec Ops: The Line" laseb sul teha kõike, mida üks moodne mäng pakkuda võiks, kuid võtab siis aja maha, et võtta ette dialoog mängija, mängitava tegelase ja mängu loo endaga: miks ma tapan, kas pean tapma, kas see on ainus vahend?

Relv ja nuga käes, aga tingimata kasutama ei pea. 

Mängud on lõbusad, kuid kas siis võiks öelda, et tapmine on lõbus? Mina usun, et mängurid ei näe tapmist nii nagu need, kes pole mängudega mitte kunagi kokku puutunud. Tapmine on vahend mänguelamuse koostamiseks, aga äkki on teisi vahendeid? Või kas me tahaksime üldse teisi vahendeid? Kui pakutakse midagi paremat, siis kas võtaksime selle omaks? 

David Cage üritab "Beyond: Two Soulsiga" tõestada, et mängus pole vaja relva, kuid kogu sisuline tegevus ise on tegelikult otsast lõpuni vägivalda täis. Milles on siis probleem? Äkki on asi vägivallas? Kui mängus poleks võimalik relvaga vägivallatseda ("Portal" ja "Portal 2"), siis kaoks ka relva surmav funktsioon. Siis poleks ka probleemi. 

Relvadeta vägivald

Mängud on järjekordne meedium nagu TV, kino, raadio ja internet. "Maailmade sõja" kuuldemäng raadios oli omal ajal nii reaalne, et inimesed sattusid paanikasse. TV pakub lõpmatult palju lollusi, mida jäljendada. Kinoga on sama lugu. Kõik on lihtsalt suurem ja ilusam. Interneti ületarbimise tagajärjel võib kurat teab, mida juhtuda. Mängud on meedium nagu iga teine. Natuke teine vorm võib muidugi paljusid hirmutada. Eriti veel neid, kes mängudest midagi ei tea. 

Kui ma poleks elus ühtegi mängu isegi näinud ja prooviksin juhuslikult "Condemnedi" seeriat, siis kas jookseksin kohe nagu segane vanadesse majadesse kodutuid tapma? Vaevalt küll, aga USA kongressi sõnavõtte kuulates tekib küll tunne, et kas mina olen loll või on seda nemad. Otsustage ise. Kui mitut tulistamismängu või tapmist kui vahendit kasutavat mängu omad sina? Olge lahked kommenteerima. Häbenema ei pea. 

Tulnukate vastu ilma relvadeta?

Mõttevälgatus (aka. ranting) koondab enda alla kirjutisi, mis lahkavad kõike seda, mis puudutab mänge. Siit ei leia arvustusi, aga heal juhul tekib siia huvitavaid mõttevälgatusi, mis võiksid olla alguseks ka suuremat sorti arutelule.