Slender: The Arrival

Laupäev, 22. juuni 2013

2009. aastal Something Awful netifoorumist sündinud müüt koletust Slender Man-ist on endiselt elus ja vägagi ohtlik. Järg eelmisel aastal ilma teinud ühetasemelisele õudusmängule "Slender: The Eight Pages" täiustab tasuta versiooni igast küljest, kuid samas rikub ära ka selle loomuliku elemendi, mis tegi originaali nii edukaks. 
See element on aasta hiljem sama, kuid mitmeid kordi täiustatud Unity mootori peal valminud "Slender: The Arrival" puhul osaliselt kaotsi läinud. Seekord on ühe taseme asemel 5 peatükki ning lugu räägib naisest, kes otsib taga oma kaduma läinud sõbrannat.
Proloogina esitletud imeilusa graafikaga esimene peatükk ja uut mootorit täie jõuga ära kasutav teine peatükk lehekülgede korjamisega on täis tõhusaid hirmutajaid ja õuduselemente. Pinge ei kustu, hirm ei kao ja õudus ei väsi. Teiste peatükkide kohta ei saa kahjuks sama öelda.
Vana õudus uue kuues
Kolmas peatükk mägede vahel paikneva kaevanduse tunnelites pakub täiesti uut lähenemist. Vastaseks polegi ainult pintsakus näota kuju, vaid juurde on lisatud ka moondunud näoga poisike. Kolmas peatükk ongi ehe näide sellest, kuidas asja suureks ajamine kaotab ära ka kõige elementaarsema õuduse.
Pinge asendub sundusega leida üles kõik generaatorid ja õudus muutub tüütuks kui tead, et mängu etteantud reeglid väga sageli ei tööta ja Slender ning väike näota poiss suruvad sind kogu aeg ebaõiglaselt nurka. Neljas ja viies peatükk ei korda sama viga ja pakuvad taas tõelist elamust.
Igas peatükis on erinevad asjad, mida pead leidma - 8 lehekülge metsas, 6 generaatorit kaevanduses (kõrgemal raskusastmel tuleb koguda ka bensiinikanistreid), 8 akent ja ust majakeses ning unustamatu põgenemine läbi põleva metsa.
Endiselt taskulamp ja kaamera
Lugu oli esimese mängu juures lühike, selge ja konkreetne. Sa oled pimedas metsas ja pead lehekülgi korjates ellu jääma. Uue mängu puhul on lugu muutunud suuremaks nagu ka kõik muu. "Slender: The Arrival" tahab rääkida lugu, mis jääks kõlama ja mis mängijat huvitaks, kuid ausalt öeldes ei teadnud ma pärast kahe peatüki läbi mängimist endiselt ka kõige elementaa loo detaile.
See muidugi näitab kuivõrd õhkõrn ja ebahuvitav on 5 peatüki vahele traageldatud lugu. Elementaarne osa stiilis "mine sinna ja tee seda" on muidugi olemas. Õnneks on tasemete disain, uus ja väga ilus graafika ning õudus täiesti omal kohal.
Unity mootori ilu
Eraldi tooks välja proloogi, kus näeme esimest korda ka õhtupäikese käes ilutsevat metsaalust. Majakese poole kõndides hakkab päike loojuma ja kohale jõudes on juba kottpime. "Slender: The Arrival"-i pimedus on aga kõikehaarav ja üsnagi ahistav. Pisuke taskulamp näitab ainult kitsast koridori. Kõik muu on haigutavas pimeduses.
Laastatud majas ringi käies ja seintele soditud pahaendelisi joonistusi lugedes hakkab mängu pingeline aura tõeliselt tööle. Raske on unustada ka maja pesuruumis olnud raadiot, kust hakkas sisse lülitamise järel kostuma vägagi sobilik rõõmsameelne, aga väga vali pala. Proovi siis sellise muusika saatel majas ringi käia.
Mängunarratiivi seisukohalt on lugu vastavuses mängumehaanikaga hetkeni, mil kaotad loo enda ära ja kadunuks see jääbki. Lugu ei esitata huvitavalt (ainult läbi paberite ja joonistuste lugemise) ja seetõttu kaob keskne süžee mängumehaanika korduvuse sisse ära.
Kokkuvõte: Tõeliselt ilus graafika päästab ennastkordava mehaanika, kuid ühel hetkel võib see ikkagi muutuda tüütuks ja hävitada eesmärgistatud õuduse ja pinge.

Hinne: 3/5

Arvustus ilmus esmakordselt juunikuu [digi]-is.

 
Mängumaania © 2012 | Designed by Bubble Shooter, in collaboration with Reseller Hosting , Forum Jual Beli and Business Solutions