Call of Juarez: Gunslinger

Neljapäev, 27. juuni 2013





















Tänapäeva mängutööstus on niivõrd üleujutatud erinevatest militaarshooteritest ja zombimängudest, et western kui žanr on pildi peal kuhugi üksikusse nurka surutud. Kuigi Rockstari Red Dead Redemption oli üsnagi edukas ja populaarne, siis mänguskenes valitsev olukord oli selline, et kaks läbi ja lõhki head westerni tulistamismängu teinud Call of Juarez'i seeria otsustas kolmanda osaga tegevuse tänapäeva tuua, lükates kõrvale kõik, mis eelmistes mängudest vähegi omamoodi oli ning selle asemel tervitati kulunud standardeid avatud kätega. Nüüd aga teame meie (ning kõik ülejäänud maailm), et seeria kolmas osa The Cartel oli üpriski korralik läbikukkumine. Võite ainult ette kujutada mu õhinat, kui ühel hetkel ilmus päevavalgele uudis, et mängu arendaja Techland otsustab naasta oma juurte juurde ning tuua Call of Juarez'i tagasi Metsikusse Läände. Ning seda nad tegidki.


Lugu on seekord erinev sellest küljest, et igatpidi on kõrvale lükatud eelmiste osade keskmes olnud McCall'ide perekonna erinevad liikmed (kuigi väga väikest viidet nende kohta võib mängus leida) ning nende asemel võtab koha pjedestaalil Silas Greaves. Aastal 1910 astub legendaarne vanaks jäänud pearahakütt ühest kõrtsi uksest sisse ning peale seda, kui üks noormees ta ära tunneb, räägib ta kõikidele kes vähegi kuulata viitsivad loo oma seiklustest. Lugudest selgub, et oma elu jooksul on Silas rinda pistnud (või külg külje kõrval koos võidelnud) nii mitmegi nimeka tegelasega Metsiku Lääne ajaloos nagu näiteks Billy the Kid, Butch Cassidy, Daltoni vennad ning paljud teised. Omapäraseks teeb kogu asja see, et alati ei ole kindel kas Silas räägib tõtt või mitte ning vahel on tal kombeks fakte loo ajal muuta. Sellega koos muutub ka mängumaailm - ühel hetkel meenub Silasele, et tegevus toimus sügisel ning samal hetkel kerkivad maa seest punakate lehtedega puud.


Mängitavus üldjuhul toimib. Mängijale antakse kätte püstol, pumppüss või mõni suurem vintpüss, lisaks sellele veel ka pulk dünamiiti ning võimalus püstoleid kahes käes hoida. Kokku on ühesõnaga käes kaks erinevat relva, pluss lõhkeaine. Püstolite ja pumppüssidega probleeme üldjuhul ei ole, tunduvad nagu päris ning nendega paugutamine on üpriski lõbus (ise eelistasin valdavas osas just erinevaid püstoleid), vintipüsside puhul aga juhtus pidevalt seda, et sihik on selgelt vastase poole suunatud (nii täpselt kui veel olla saab), ent päästiku vajutamisel mees maha ei kuku. Ei saanudki päris hästi aru, kas probleem on mängus või minus, ent sellise arkaadiliku tulistamismängu puhul ei tasuks seda viga vast füüsikaseaduste kraesse ka ajada. Lõppkokkuvõttes kukub kaalukauss siiski tugevalt sinna positiivsuse poole peale ning mängu mitmed levelid tuhisetakse läbi pigem hea tujuga. Tavalise sihi-ja-lase stiilis tulistamisele on vahele pikitud ka seeria teisest osast tuttavad duellid, mis seal võisid palju tuska teha, ent seekord on kogu süsteemi pisut parandatud ning tänu sellele on kogu protsess palju valutum ning mängu kvaliteet ühtlasem. Muidugi ei puudu ka vana hea bullet time, mis lubab vaenlasi kiirelt aegluubis maha nottida. Uue lisana on mängijatele vahel antud ka võimalus vastase kuulide eest kõrvale põigata.


Graafika on pisut multikalikum kui varem, ent päris Borderlandsiks pole uus Call of Juarez siiski muutunud. Välimus on mängul kena ja värviline, ent osades levelites võib graafika häirivaks muutuda, sest mõned vaenlased suudavad ümbrusega kokku sulanduda. Sellistel hetkedel tuleb bullet time kasuks, mis maailma pruunikaks ning vastased punaseks muudab, tänu millele on hea enne varjatuks jäänud pahalased üles leida ja kiire tegutsemise korral ka nende eluküünal kustutada. Audiovisuaalse küljenduse kohta pole midagi halba öelda - juba pikaaegse häälenäitlemise kogemusega John Cygan saab ka sel korral enam kui adekvaatselt hakkama ning teeb Silas Greaves'ist usutava karakteri. Muusika on hea ja sobib üldise teemaga ideaalselt kokku.


 Minul läks mängu läbimiseks normaaltasemega umbes 7 tundi, ent tõenäoliselt saab seda mänguaega pikemaks venitada kõrgemate raskustasemetega või kui otsida igast levelist üles kõik Tõeterakesed, mis paljastavad mängus esindatud legendaarsete tegelaste tegelikku ajalugu. Kuigi kogutavate asjade idee pole midagi eriskummalist, siis Tõeterakesed on üpriski huvitava sisuga ning neid tasub jahtida. Teistkordseks läbimängimiseks annab ehk pisut motivatsiooni oma erinevate relvakäsitlemisoskuste edasiarendamine, sest eelnevalt raisatud kogemuspunktide eest tehtud valikud kanduvad edasi järgmisesse mängu. Lisaks üksikmängukampaaniale on võimalus rinda pista ka arcade-laadiga, kus tuleb üle elada lainetena pealejooksvad vaenlaste hordid. Samuti saab eraldi kätt harjutada duellide pidamisel. Kuigi meeldiv lisa, ei ole kumbki mängulaad siiski midagi niivõrd erilist ning mängu tegelikku fookust nad ei varasta.

 

Call of Juarez: Gunslinger ei ole ilma väikeste vigadeta, ent võttes arvesse et tegu on 15 eurot maksva allalaaditava mänguga on mängijatel lihtsam nendest vigadest mööda vaadata. Ning seda tehes avaneb vaatepilt mängule, mis ei ole ainult lõbus ja hea ajaviide, vaid ka täiesti arvestatav katse westernile kui mängužanrile taaskord elu sisse puhuda!

 
Mängumaania © 2012 | Designed by Bubble Shooter, in collaboration with Reseller Hosting , Forum Jual Beli and Business Solutions