Videomängude ajalugu #1 - Magnavox Odyssey

Algselt Konsool.eu foorumi lehtedele noorte mängurite harimiseks mõeldud teema saab ka blogi kaudu hoogu juurde, tänu Retropeldiku haldamise eest vastutavale krebalole, tänud idee eest asi ka blogisse üles lükata!
Tegemist seeriaga, vastavaid teemasid ilmub veelgi. Muidugi tuleb ära märkida, et minu näol on ka siiski tegemist inimesega ning eksimine võib ette tulla. Seega kui viga märkate, andke teada ja see saab parandatud!
Kuid nüüd teema juurde -

#1 - Magnavox Odyssey


Ehk siis see kõige esimene konsool, mis vallutas kodusid. Odyssey loojaks oli saksa päritoluga ameeriklane nimega Ralph Baer, keda teatakse ka kui "videomängude isa". Ta alustas tööd vastava konsooli kallal umbes kuuekümnendate keskel ning juba paari aastaga (täpsemalt 1968ndaks aastaks) oli valminud töökorras konsooli prototüüp, mida tänapäeval "pruuniks kastiks" hüütakse ning mis hetkel Ameerika rahvusmuuseumis pesitseb.
Kui prototüüp valmis, oli Ralphil ees järgmine etapp - leida keegi, kes oleks huvitatud konsooli masstootmisest. Lisaks mitmele muule kompaniile (kelle seas oli ka Magnavox, kes lõpuks tootmise eest vastutama hakkaski) oli esmaesitlusel kohal ka Atari esindaja ning sellest olukorrast kasvas hiljem välja kohturetk, kuna 70ndate alguses valmis Atari PONGi arcade masin, mis oma inspiratsiooni sai just Odysseylt. Odyssey ise tuli välja aastal 1972.
Konsool ise on üpriski kummaline. Oma voolu saab ta patareidelt ja telekaga ühendamiseks on mõeldud üks üüratult pikk juhe. Konsoolil on kaks pulti, mis hoiavad enda küljes kahte nupp kumbalgi küljel - ühte liigutades liigub mängija tähis vertikaalselt, teist liigutades horisontaalselt. Lisaks on vasakul pool asuva nupu peal lisanupp, mille omadus on minu jaoks teadmata ning puldi peal on reset-nupp.
Mäng on konsoolile sisse ehitatud, kuid vahetades erinevaid kaarte, programmeeritakse mäng ümber. Kuna kogu graafika koosneb ainult kolmest ruudust, asendatakse ülejäänud graafika konsooliga kaaasatulevate kiledega, mis käivad teleriekraani peale. Samuti on kaasas ka muud tabelid, kaardid, nupud ja muu säärane. Heli konsoolil puudub täiesti. Hiljem oli konsoolile võimalik soetada ka suhteliselt bad-ass välimusega light-guni.

Lingid -
Lühikokkuvõte
Vikipeedia lehekülg
Odysseyle pühendatud kodulehekülg
Video ülevaade Odysseyst
Angry Video Game Nerd mängib Odysseyga

Lisateave »

Super Mario Land

Testitud platvorm: Game Boy
Saadavus teistel platvormidel: -

Super Mario Land on vana hea Mario, ehk siis üks parimaid platvormikaid kokkupressitud kujul ühele parimale pihukonsoolile läbi aegade. Gameboy Mario ei pruugi olla just kõige täiuslikum Mario mäng, kuid ta jõuab üpriski lähedale.
Stooripoolelt on küll mõningaid muudatusi, kuid laias laastus taandub missioon ikka samale asjale - päästa printsess. Siiski ei ole tegemist printsess Peachiga, vaid hoopis uue printsessiga, kellel nimeks Daisy. Samuti ei ole Bowser see, kes kuritöö taga peitub, vaid hoopis Tatanga, tulnukas kosmosest. Ning lõpuks, Mario ei saa seekord Luigi abile loota, vaid peab vaenlastele üksi vastu astuma. Power-upidest on tuttav seen, mis suuremaks teeb, kuid lill ei anna enam tulepalle, vaid superpalle, mis põrkavad ringi.
Kokku on mängus neli maailma, mis omakorda koosnevad kolmest levelist, mis mõnnes mõttes tundub liiga lühike, eriti kuna mäng on suhteliselt lihtne ning selle läbimiseks kulub keskmiselt tunnike. Iga maailma viimase leveli lõpus ootab mängijat bossivõitlus, tavalevelite lõpus on mängijal võimalus boonusmänguks, kuna valida on kahe ukse vahel - madalam ja kõrgem, kõrgemal asuv boonusmängu uks on loomulikult raskemini kättesaadavam.

Graafika on Game Boy kohta suurepärane, Mario näeb välja nagu Mario ikka. Ainult printsess Daisy näeb välja nagu tal oleksid vuntsid. Muusika on samuti tuttavlikult rõõmus ja lõbus, erandiks võib olla viimase maailma kaks esimest levelit, kui Game Boy pisikesest kõlarist kostab klišheelist Hiina rahvamuusikat.
Gameplaysse tuuakse vaheldust kahe leveliga, kus Mario seikleb vastavalt kas allveelaevas või raketis lennates ning vaenlasi tulistades. Mario kontrollimine võib tunduda mõnevõrra kangena, kuid kogu kompotti arvesse võttes on tegemist pisiasjaga ning tuleb tõdeda, et Super Mario Land on võrratu mäng.

Lisateave »

Bugs Bunny Birthday Blowout

Testitud platvorm: piraat 8-bit + kollane kassett
Saadavus teistel platvormidel: NES


Kuigi Nohiku sõnul on selle mängu näol tegemist ülima rämpsuga, siis mina nii karmiks ei läheks. Isegi kui BBBB'l vigu jagub, on tegemist siiski ühe mu lapsepõlvelemmikuga ning päris mutta tampimiseks tema puhul ei lähe.
BBBB on tüüpiline side scroller platvormikas, traditsioone järgides tuleb minna vasakult paremale ning tee peal koguda porgandeid ning peksta vaenlasi. Õnneks vigased kontrollid gameplayd lõhkuma ei hakka, sest vähemalt minu pult reageeris nii nagu pidi. Visuaalne pool ei ole midagi imelist, samas ka mitte kõige hullem.
Mäng ise koosneb kuuest erinevast maailmast, mis omakorda sisaldavad endas nelja erinevat levelit. Iga leveli lõpus on võimalik mängida boonusmängu sarnaselt Bingo Loto stiilis, kus tuleb järjest ritta saada vähemalt kolm numbrit tabelis, et saada lisaelusid. Samuti on iga maailma lõpus tavalisest erinev boonusmäng, mis oma olemuselt on Whack-a-Mole kloon. Lisaelude saamine on mõlemas mängusääretult lihtne, kuid nende kasutamist tuleb harva ette ning sedagi rohkem mängija oma rumaluse tõttu, sest mäng on niivõrd lihtne, et enamus leveleid saab esimese korraga läbitud. Isiklikult jäi mul mängu lõppedes üle 60 elu järele.


Mängu edasikandev lugu on lihtne ning naeruväärne. Bugs Bunny on teel oma 50ndale juubelile, kuid kõik tema multikasõbrad on kadedusest rohelised ning üritavad teda takistada. Enamus tuntud Looney Toonidest on olemas ka kui leveli lõpubossid, nagu näiteks Daffy Duck, Tweety, Sylvester, Elmer Fudd ja paljud teised. Aga nagu ülejäänud mänguga, ei ole ka nende alistamine raskete killast. Kahjuks ei ole peale leveli lõpukakluste multikategelasi aga mujale mängu jatkunud, seega on levelid täis fantaasiavaeseid vaenlasi, nagu kõndivad vasarad ning pesupulbrikarbid, plahvatavad kellad, mürgised konnad ja muud. Viimases maailmas rikub närvivarustust ka suvalised haituvad põrandaplaadid, mida on tavalistest võimatu eraldada ning kogu strateegia baseerub lihtsalt vedamisel.

Easy as pie.

Lõppkokkuvõtteks võib öelda, et kuigi mängul on parajal kuhjal vigu, on tal ka omad helged hetked ning minu käest saab ta lisarespekti oma nostalgiafaktori tõttu. Kellele jänesepoiss Bugs südamelähedane tegelane on ning tehnika võimaldab, siis selle mängu võiks isegi välja tsekkida.

Lisateave »

Day of the Tentacle

Mängisin platvormil: PC (Windows XP)
Saadavus teistel: DOS, Mac, Amiga

Day of the Tentacle on Maniac Mansioni järg, milles mängija kohtub taas Edisonide perekonna ja kombitsatega. Eelmisest mängust tuntud Lilla kombits joob Fred Edisoni toksiliste jäätmete masina poolt väljapumbatud vett ja saab seeläbi endale midagi kätelaadset, muutub superintelligentseks ja hakkab loomulikult maailma vallutama... õnnestunult, nagu mängu käigus näha on. Eelmise mängu juhitavatest tegelastest on alles ainult Bernard, teda aitavad ta sõbrad Hoagie ja Laverne. Kuna Lilla kombitsa ambitsioonid võivad olla üsna ohtlikud, saadab dr Fred kolm sõpra ühe päeva jagu ajas tagasi, et nad jäätmemasina välja lülitaks. Ja kui keegi arvab, et DeLorean või telefoniputka on ajas reisimiseks veidrad vahendid, siis antud juhul lähevad käiku kolm välikäimlat, mis on ühendatud vana autoromuga, mille kabiini on pandud hiiglaslik (võlts)teemant. Reis muidugi ebaõnnestub ja selle tulemusel jääb Bernard samasse aega, Hoagie läheb 200 aastat minevikku ja Laverne 200 aastat tulevikku, kus planeeti valitsevad kombitsad.

Edasine tegevus toimubki kolmes ajas korraga ja mitme mõistatuse lahendamiseks peavad tegelased üksteisele läbi aja esemeid saatma, kasutades selleks omavahel ühendusesolevaid ajapeldikuid. Hoagie ja Laverne'i peamiseks ülesandeks on oma aega tagasipöördumine, et kolmekesi maailm päästa. Dialoogid ja mitmed lahendused on humoorikad, ideed üsna pöörased. Minevikus peab Hoagie veenma George Washingtoni, et see ühe puu maha raiuks, hiljem aga ta hammaste kallale minema. Olevikus valmistab dr Fredi unerežiim (või selle puudumine) Bernardile probleeme ning Laverne peab võitma lemmikloomadena peetavate inimeste näituse.

Nagu ka eelmise osa puhul, on seegi mäng kindel soovitus selle žanri huvilistele. Mängu headust näitab ka see, et Mobygames lehele kogutud 21st arvustusest on seitse maksimumpunktidega (100) ja vähim hinne on 75/100. Üsna kindel valik.

Lisateave »

Plumbers Don't Wear Ties

Testitud platvorm: Youtube
Saadavus teistel platvormidel: 3DO

Konkurentsitult kõige sitem mäng, mida ma kunagi mänginud olen, reklaamib ennast kui interaktiivne romantiline komöödia, kuigi tegelikkuses on asi naljast kaugel ning kogu interaktiivsus on vaid pisike protsent tervest mängust. Kogu kompott on äärmiselt kehvasti kokku keevitatud, alates olematu graafikaga (lugu edastatakse fotode abil), kõrvukriipiva muusikaga või ülimalt magedat huumorit omava looga, mis ei suudaks paeluda ka keskmisest madalamat IQd omavat matsi.

Lugu ise on lihtne. John ja Jane ei tunne teineteist. Nad mõlemad on vallalised ning nende vanemad käivad neile peale, et nood endale partneri leiaks ja lapsi saaks. Juhuse tahtel kohtuvad kaks eelnimetatut ühel päeval ühes parklas ning sealt edasi on juba mängija asi, et need kaks saaks õigeid valikuid tehes kokku viidud. Valikuid on kas kaks või kolm ning nende seast tuleb leida see õige. Kuid kui teed vale valiku, lõppeb lugu õnnetult ning mängijale antakse võimalus oma valik uuesti teha, seega puudub igasugune motivatsioon õige valik kohe esimese korraga leida, vaid tekib hoopis huvi ka teiste variantide vastu. Samuti on võimalus mäng selles punktis otsast alustada, kuid et seda teha, tuleb olla vist parajalt debiilne.

Lisaks põhiloole, milles elutsevad John, Jane ning viimase bossikandidaat, tegutsevad niiöelda kulisside taga ka kaks jutustajat, kelle otstarve jääb täiesti arusaamatuks. Tõenäoliselt lisati nad comedic reliefi eesmärgil, kuid tulemuseks on see, et mängija tunneb igal hetkel, mil üks neist ekraanil on piinlikkust, mille põhjustajaks on maailma kõige vanemad ja halvemad ja klišeelikumad "naljad", mis eales välja mõeldud. Ning kui "huumori" tegemisest paus tehakse, siis sel hetkel nad vinguvad, et kõik tehtud valikud on olnud äärmiselt õudsad ning et inimene, kes ekraani taga on, on maailma suurim pervert. KUID. Sedasorti hädaldamist kuuleb VAID siis, kui tehtud on ÕIGED valikud ning lugu kulgeb selles suunas, kuhu ta loogiliselt PEAB kulgema. Seega mille kuradi pärast on vaja neil vinguda? Kujutage ette, et te peate liikuma punktist A punkti B ning te teete seda, kuid kohale jõudes hakkab teid oodanud inimene õiendama, et miks sa siia tulid!? Loogika ei ole selle mängu tugevaim külg. Nagu ei ole seda ka kõik ülejäänud küljed. Fakt, et seda müüdi kunagi kui täisväärtuslikku mängu ei mahu mulle lihtsalt pähe.

Korrektne reaktsioon peale selle mängu mängimist.

Kui keegi on piisavalt hulljulge, et seda mängu mingil müstiliselt idiootlikul põhjusel proovida tahab, siis olge lahked.

Lisateave »

Maniac Mansion Deluxe

Mängisin platvormil: PC (Windows XP)
Saadavus teistel (mitte Deluxe): Apple II, Atari ST, Amiga, Commodore 64, DOS, NES

Seiklusmängude vallas on viimased aastad olnud üsna tagasihoidlikud. Ei saa väita, et mänge poleks välja lastud, Adventuregames.com leheküljel näen ma päris mitmeid nimesid, millel aastaarvudeks 2009, 2008, 200misiganes. Küll aga on suurem osa nendest nimedest täiesti tundmatud. Kui just ise ei taipa otsida, siis niisama nendega kokku ei puutu. Nii pidasingi ma seda žanrit üsna väljasurnuks ja võtsin endale kindla plaani lähiajal Ahvide saare seeria uued ja vanad osad ette võtta, seni aga end mõne kiirelt netist kättesaadava doosiga lohutada.

Maniac Mansion on graafiliste seiklusmängude hulgas üks tuntumaid ja ka kõige esimene, mis kasutas kuulsat SCUMM mängumootorit. Aja jooksul on sellest tehtud mitmeid erinevaid versioone erineva võimsuse ja võimalustega platvormide jaoks. Kuna ma pole mängu varem mänginud ja mingit nostalgiat CGA või EGA graafika suhtes ei tunne, valisin parima välimusega võimaluse, milleks on aastal 2004 fännide poolt tehtud uusversioon Maniac Mansion Deluxe. Iga soovija saab selle SIIT alla laadida.

Lugu algab 20 aasta eest, kui Edisonide perekonna mõisa murule prantsatab lillat värvi meteoor, mis muudab eriti just dr Fred Edisoni väga veidraks. Kui mängu sündmustele eelnevalt röövitakse Edisonide poolt kohaliku kooli ergutustüdruk, asub tema sõber Dave koos kaaslastega neidu kummalisest mõisast päästma, astudes vastu Edisonide perekonnale ja paarile ringihüplevale kombitsale.

Igas mängus saab valida lisaks Dave'ile, kes on alati meeskonnas, kuue tegelase hulgast kaks. Kuna nende oskused on erinevad, on erinevad ka mängu läbimiseks vajalikud lahendused ja raskusaste. Teatud mõistatuste lahendamiseks tuleb kasutada samaaegselt kahte tegelast, kellest üks nt meelitab ühe vastase mingist ruumist välja, et teine tegelane saaks siis sealt kähku vajalikud asjad kahmata.

Mõistatustes on olemas loogika, puudlit toasussideks võluma ei pea, siiski ei ole õige lahenduse tabamine alati niisama lihtne. Seda osalt tänu asjaolule, et nagu sageli sellistes mängudes, on ka siin esemeid ja tegevusi, milles pole kasu ja mis ei vii kuhugi. Siiski, külastage potitaim Chucki, ta on ju sõber.

Välimus ja kõla on tänu VGA-graafikale ja Day of the Tentacle'st laenatud muusikale meeldiv nii silmale kui kõrvale. Mängitavus on väidetavasti sama hea, nagu vanemates versioonides, eks pean uskuma, võrrelda ei saa. Küll aga pole varasemates vist võimalust kõikide käskluste jaoks klaviatuuri kasutada... ma oletan. QWE, ASD ja ZXC võimaldavad hiirega mööda ekraani siblimist vähendada ja see funktsioon leidis mängimise ajal kasutust küll. Mäng on esmajoones ingliskeelne, kuid kel inglise keel nõrgavõitu, saab muuhulgas valida nt saksa, prantsuse või vene keele.

Hiirekliki-seiklusmängude klassika, mida peaks iga selle žanri austaja proovima.

Lisateave »

Duke Nukem : Manhattan Project

Mängisin platvormil : PC
Saadavus teistel platvormidel : Puudub

Eile kui ParanoiaDisco end parajasti tööl apelsinimahlaga turgutas sai talt küsitud, millised järjed siis Duke Nukem 3D'le on, kuna olin enda meelest teadlik Forever nimelise mängu olemasolust ja eksisteerisid ka õrnad mälestused mingisugusest salapärasest Manhattan Projectist.

Vastus selline, et Forever on juba kümme aastat tegemises ja toosama Manhattan Project on hoopis platvormikas ja mitte FPS, aga tõtt-öelda ei ole mul sellise lahenduse vastu midagi ja kuna järsku tekkis ilge tahtmine seda nõndanimetatud järge testida sai see masinasse peale lastud, ja kahtlemata on see üks vahvamaid ja vaimukamaid shootereid mida hiljuti mänginud olen. Eks mängumaanidel ole Duke Nukem tuntud hea suuvärgi poolest ja mingi hetk mängu pelamise käigus tekkiski küsimus, et kas neid helifaile kuidagi mängu failide folderist enam-vähem mõistlikus formaadis kätte saada ei ole, chanel handbags sest mõte tema andekad repliigid telefoni panna ja sõnumi või sissetuleva kõne teavitusena kasutusele võtta oli tõesti ahvatlev. Korduvalt kuuleb juba tuntud "Rest in... pieces!" ja "Say hello to my little friend" ja Duke'i kavalad pomisemised siis kui päästad näiteks mingis radioaktiivses tünnis lõksus oleva kitsas tagasihoidlikus riietuses tütarlapse on kohe eriti teravad.
Üheks õhtuks pakub Duke Nukem : Manhattan Project mängulusti kõvasti. Väga ilusti loodud kaunis ruumiline maailm, lahedad ja üsna arutud sea-kollid kellel shotguniga ribisid kehast välja lasta saab, mõnusalt hüppamist-turnimist ja vahepeal koguni jetpackiga sõitmist ning loomulikult, nagu mainitud, mõnusalt huumorit.

Lisateave »

Half-Life 2

Mängin platvormil: PC

Saadavus teistel platvormidel: PS3, Xbox, Xbox 360

Tänu äsja Mängumaaniaga liitunud Gunslingeri poolt pakutud võimalusele sain lõppude lõpuks järele proovida niivõrd palju kiitust kogunud Half-Life 2-te. Esimese osaga sai madistatud juba aasta tagasi ja seegi oli omaette elamus. Gordon Freemani isevärki kannatused ei lõppenud tulnukate invasiooni välja tõrjumisega, vaid algasid uutmoodi ühiskonna ja türannia kujutamisega.

Kui algses seeria osas tulid tulnukeluvormid läbi portaali meie maailma ja vaesed teadlased nende poolt puruks kisti, siis Freeman otsustas õigustada oma perekonnanime tähendust ja haaras relva ning võitlus algas. Nüüd on aga jõuvahekord muutunud ja maapealne maailm on koondunud kaitstud ja organiseeritud linnadeks, mida juhib sõjaväeline valitsus iseenesestmõistetava hirmuvalitsusega. Freeman toimetatakse hallis kostüümis mehe poolt City 17-ni, mida juhib Dr.Breen. Alatasa on kosta mõistust manipuleerivat loengut Dr.Breeni esituses, sest kõikjal linnas on ekraanid ja kõlarid, kus kostub Dr.Breeni ideoloogia. Freeman liitub vastupanuvõitlejatega ja koos võitlejate juhtfiguuri Alyx Vance`ga püütakse õõnestada tulnukate ja nendega mestis olevate türannide ülemvõimu.

Sisu on vast kõige olulisem ja tähelepanuväärsem osa Half-Life 2 juures. 1. osas oli tegemist veel tavalise jookse, tapa ja tulista stiilis taktikaga, aga järjes lähevad asjad hoopis kaugele. Õuduselement saabub koos pähe kargavate väikeste olendite ja valust karjuvate zombilaadsete elavate surnutega. Erinevalt algupärasest osas on siin palju rõhku antud inimestele ja nende püüdlustele võidelda anastajatega. Koos juba tuttavate zombidega ilmusid ka looma moodi ringi lippavad ja kogu aeg rõvedalt karjuvad juba kiiremad näkkukargajatest nakatunud väärastunud inimeselaadsed tõprad. Nende kauge karje võis Ravenholmi osas hirmu küll peale ajada, sest linna kurjakuulutav pimedus ja võikad helid tegid juba oma eeltöö. Relvaarsenal on mingil määral oluliselt muutunud. Alles on jäänud vana ja hea pumppüss, kuid juurde on lisandunud asjaliku disainiga automaatrelvad igasuguste ulmeliste lisadega. Paljude erinevate asjatundjate poolt on juba ammu kuulutatud, et Gravity Gun on mängude universumi unikaalseim ja tarvilikum seadeldis. Kahtlemata pean ma nõustuma, sest selle vahvalt kollaselt ja mõnikord siniselt helenduva asjapulgaga saab päris palju nalja korda saata. Kui tahad hetke nautida, siis või rahumeelselt Gravity Guniga pisikesi materjale üles võtta ja vastaseid tükkhaaval rappida. Kui tahad, sest ega keegi käskima ei tule. Kui tekib soov jagada mäng kindlateks osadeks, siis minu arust võiks olla kolm osa, kus tegevus toimub. 1. tegevuspaik on tutvumine vastupanuvõitlejate peakorteritega ja seejärel õige varsti Ravenholmi valitsevate igast masti värdjate külastamine. Teine oleks juba valitsusvägede vastu võitlemine kõikvõimalikes tegevuspaikades ja kolmas oleks kindlasti Dr.Breeni valdustes hiiglaslikus City 17 keskel asuvas tornis. Mäng on ikka meeletult pikk. Võib olla mõne karastunud mänguri jaoks mitte, aga mulle pakuti tegevuspaiku, sündmusi, värdjalikke olendeid, huvitavat tulnukate tehnoloogiat ja isikipäraseid tegelasi, mis on mängude hulgas väga harv nähtus.

Füüsika koha peal on Half-Life 2 väga viis. Kastid, riiulid ja kes teab mis pisiasjad - kõiki neid saab oma suva järgi laiali loopida ja alatihti ka kindlal otstarbel kasutada. Graafika on nüüd 2009 aasta ässmängude kõrval veidi kahvatu, aga minu silma paitas Freemani vabadusvõitlus ikkagi. Ülesehitus oli lihtsalt väga kaasahaarav ja omapärane sisu oma uuenduslike lahendustega moodustas Half-Life 2-st nagu juba omaette filmielamuse. Kui kunagi mingi lavastaja tahab sellest filmi teha, siis kurat võtaks seda ei tohi untsu keerata. Liiga hea materjal, et keegi nagu Uwe Boll tuleks ja hakkaks solkima. Olgu Peter Jackson nii viks ja kena ning visaku see Halo põõsasse ja hakaku eesti keeles kummaliselt kõlavat Poolelu teist osa arendama. Eks ka laboratooriumis elu eest võitlemise võiks lisada filmi, sest kust kõik alguse sai, kui mitte algsest osast. Poliitilise alatooniga ulmelist seiklust rikastas kõige rohkem Alyx Vance`i tegelaskuju, kes kindlalt domineerib teiste mängude naistegelaste seas. Siin samas Mängumaanias on üleval video, kus arutatakse, miks naised pealtnäha vähe mänge mängivad ja üks kriipsujuku peenikese häälega püüab probleemile lahendusi leida. See juku tõi näiteks ka väga seksilistlikult promotavad naistegelased mängudest ning see oli üks peamisi probleemi allikaid ja siis tõi näiteks hoopis paremini käsitletud vastassugupoole esindaja, kelleks oli ei keegi muu kui Alyx Half-Life`st.

Mäng oli pikk, vaheldusrikas ja elav ning huvitav nagu üks korralik ulmeeepos olema peaks.

10/10

Lisateave »

Command & Conquer : Renegade

Mängin platvormil: Microsoft Windows (XP)
Saadavus teistel platvormidel: Puudub

Ausalt öeldes ei mäleta ma, et Command & Conquer : Renegade oleks mingisugust erilist vastukaja saanud või et sellel oleks kiiruga suur fännibaas arenenud, sest kui see 2002 aastal välja tuli olid kõik jätkuvalt Red Alert 2 hulluses ja nõnda jäi see first person shooter üsna tähelepanuta, küll aga kiideti professionaalsetes arvustustes rohkesti mängu tugevat multiplayer tuge. Kuna mul endal Westwoodi online component rumala peaga installeerimata jäi pole jõudnud mängu võrgus proovida (ja kahtlen sügavalt, kas keegi seda tänapäeval üldse aktiivselt mängib), kuid seda võin küll julge südamega öelda, et isegi single playeris on mängul üllatavalt palju sarmi. Ajutööd pole siin eriti vaja - kõik on üsna harilik run & gun.
Ma pole kahjuks Command & Conquer maailmaga kuigi kursis, seega jäigi veidi arusaamatuks kuidas mäng sellesse universumisse täpselt sisse sobitub, aga senikaua kuni saan peategelase Havoc'iga punases riietuses sõdureid maha nottida ja vahepeal tankiga sõita ning asju õhku lasta olen sama rõõmus kui laps Kalevi kommipoes. Mängus on ümbruskond väga mõnusalt üles ehitatud ja paugutamine on üllatavalt erutav. chanel handbags Vanasti nooremana olin pigem analoogiliste shooterite suur fänn ja nüüd eelistan ajutööd nõudvaid pelasid kuid Renegade, mille kallal hetkel ragistan, on tõepoolest täitsa kaasahaarav ja muhe põmmutamismäng.
Küll aga nuriseks selle üle, et mäng nii lihtne on: ronid mängu alguses näiteks tanki ja sulle antakse 100 kahurit ning kui elusid korjad, siis lähevad need kõik täis ja hiljem spawnib see elude pakk samasse kohta veel paar korda uuestigi, ja ma ei räägi kõige lihtsamast vaid keskmisest raskustasemest!

Gameplay video

Lisateave »

StarCraft : Brood War

Mängin platvormil: PC
Saadavus teistel platvormidel: Nintendo 64, Mac OS

Minu tuline armusuhe StarCraftiga algas umbes sel ajal, mil mäng 1998 aastal ilmavalgust nägi ja strateegiamängudes revolutsiooni tegi ja kõikide mängurite südamed võitis. Käisin paar maja edasi elava endast aasta vanema poisi juures 266 MHz arvutil demot näppimas ja hiljem ostsin mängu enda natuke võimsamalegi arvutile. Pean aga tunnistama, et ei ole StarCraftis aga kunagi kuigi hea olnud. Kuna tegemist on strateegiamänguga, pead ise välja mõtlema korraliku viisi vastas(t)ele tuupi tegemiseks ning see on justkui omamoodi matemaatika, mida minu pea ei võta - see-eest teebki mängu mõnusaks see, et igast kaotusest tekib palav soov olla parem ja harjutamist jätkata. On ju palju mänge, milles pidevast kaotamisest ehk nii kõvasti tüdined, et kohe Uninstall kallale lähed.
Blizzard Entertainmenti kultusmängus on kolm erinevat rassi: Terran (inimesed), Zerg (limased elukad) ja Protoss (tehnoloogiliselt arenenud psiooniliste võimetega rass). StarCrafti põhimõte seisneb peamiselt vastavalt enda rassi atribuutidele ja võimetele enda baasi, mida sa ise arendama pead, kaitsmises, ja vaenlaste hävitamises. Mõistagi on mängus ka oma stoori, mis missioonide kaupa areneb, ja neis missioonides võib juhtuda kõike. Tihtilugu pead väikese salgaga läbi map'i kõndima ja end ettejuhtuvate vastaste eest kaitsma. Mäng on niivõrd populaarne, et Lõuna-Koreas korraldatakse selle meistrivõistlusi, mille staarid võivad teenida miljoneid aastas. Ühe säärase progameri, SlayerS_`BoxeR` autobiograafia avaldati alles hiljuti võrgus ingliskeelsena ja seda võib lugeda siin. Samuti on välja lastud tohutul hulgal raamatuid, lauamäng jne.
Mis kõige toredam, kõik rassid on täiesti võrdsed: terranitel on hea tulejõud, mida korralikult ära kasutades ei saa sinu vastu miski, zergid arenevad kiiresti ja protossidel on hulgaliselt võimeid ja omadusi, mis ainult sinu kasuks mängivad. Blizzard on nende rasside loomisel kahtlemata kõvasti ajusid ragistanud ning saanud hakkama vahekorraga, mis on tõeliselt muljetavaldav. louis vuitton handbags Võib küll öelda, et 11 aastaga on mäng omajagu aegunud (ja eks ta nii on), aga mina eelistan kahtlemata sisulist kvaliteeti visuaalsele ja StarCraft on ning jääb üks mu lemmikmängudest... mis sest, et ma seda mängida ei oska. Brood War on mõistagi expansion set, ja sealjuures üks parimaid mis mängule väljastatud on. Kirjutaks kõvasti pikemalt, aga jätan mängu teile endale avastada, ehkki ma olen kindel, et kõik kes vähegi arvutimängudest huvitunud on, on mänguga hästi tuttavad.

PS. Praegu on tegemisel StarCraft II!

Lisateave »