Half-Life 2

Mängin platvormil: PC

Saadavus teistel platvormidel: PS3, Xbox, Xbox 360

Tänu äsja Mängumaaniaga liitunud Gunslingeri poolt pakutud võimalusele sain lõppude lõpuks järele proovida niivõrd palju kiitust kogunud Half-Life 2-te. Esimese osaga sai madistatud juba aasta tagasi ja seegi oli omaette elamus. Gordon Freemani isevärki kannatused ei lõppenud tulnukate invasiooni välja tõrjumisega, vaid algasid uutmoodi ühiskonna ja türannia kujutamisega.

Kui algses seeria osas tulid tulnukeluvormid läbi portaali meie maailma ja vaesed teadlased nende poolt puruks kisti, siis Freeman otsustas õigustada oma perekonnanime tähendust ja haaras relva ning võitlus algas. Nüüd on aga jõuvahekord muutunud ja maapealne maailm on koondunud kaitstud ja organiseeritud linnadeks, mida juhib sõjaväeline valitsus iseenesestmõistetava hirmuvalitsusega. Freeman toimetatakse hallis kostüümis mehe poolt City 17-ni, mida juhib Dr.Breen. Alatasa on kosta mõistust manipuleerivat loengut Dr.Breeni esituses, sest kõikjal linnas on ekraanid ja kõlarid, kus kostub Dr.Breeni ideoloogia. Freeman liitub vastupanuvõitlejatega ja koos võitlejate juhtfiguuri Alyx Vance`ga püütakse õõnestada tulnukate ja nendega mestis olevate türannide ülemvõimu.

Sisu on vast kõige olulisem ja tähelepanuväärsem osa Half-Life 2 juures. 1. osas oli tegemist veel tavalise jookse, tapa ja tulista stiilis taktikaga, aga järjes lähevad asjad hoopis kaugele. Õuduselement saabub koos pähe kargavate väikeste olendite ja valust karjuvate zombilaadsete elavate surnutega. Erinevalt algupärasest osas on siin palju rõhku antud inimestele ja nende püüdlustele võidelda anastajatega. Koos juba tuttavate zombidega ilmusid ka looma moodi ringi lippavad ja kogu aeg rõvedalt karjuvad juba kiiremad näkkukargajatest nakatunud väärastunud inimeselaadsed tõprad. Nende kauge karje võis Ravenholmi osas hirmu küll peale ajada, sest linna kurjakuulutav pimedus ja võikad helid tegid juba oma eeltöö. Relvaarsenal on mingil määral oluliselt muutunud. Alles on jäänud vana ja hea pumppüss, kuid juurde on lisandunud asjaliku disainiga automaatrelvad igasuguste ulmeliste lisadega. Paljude erinevate asjatundjate poolt on juba ammu kuulutatud, et Gravity Gun on mängude universumi unikaalseim ja tarvilikum seadeldis. Kahtlemata pean ma nõustuma, sest selle vahvalt kollaselt ja mõnikord siniselt helenduva asjapulgaga saab päris palju nalja korda saata. Kui tahad hetke nautida, siis või rahumeelselt Gravity Guniga pisikesi materjale üles võtta ja vastaseid tükkhaaval rappida. Kui tahad, sest ega keegi käskima ei tule. Kui tekib soov jagada mäng kindlateks osadeks, siis minu arust võiks olla kolm osa, kus tegevus toimub. 1. tegevuspaik on tutvumine vastupanuvõitlejate peakorteritega ja seejärel õige varsti Ravenholmi valitsevate igast masti värdjate külastamine. Teine oleks juba valitsusvägede vastu võitlemine kõikvõimalikes tegevuspaikades ja kolmas oleks kindlasti Dr.Breeni valdustes hiiglaslikus City 17 keskel asuvas tornis. Mäng on ikka meeletult pikk. Võib olla mõne karastunud mänguri jaoks mitte, aga mulle pakuti tegevuspaiku, sündmusi, värdjalikke olendeid, huvitavat tulnukate tehnoloogiat ja isikipäraseid tegelasi, mis on mängude hulgas väga harv nähtus.

Füüsika koha peal on Half-Life 2 väga viis. Kastid, riiulid ja kes teab mis pisiasjad - kõiki neid saab oma suva järgi laiali loopida ja alatihti ka kindlal otstarbel kasutada. Graafika on nüüd 2009 aasta ässmängude kõrval veidi kahvatu, aga minu silma paitas Freemani vabadusvõitlus ikkagi. Ülesehitus oli lihtsalt väga kaasahaarav ja omapärane sisu oma uuenduslike lahendustega moodustas Half-Life 2-st nagu juba omaette filmielamuse. Kui kunagi mingi lavastaja tahab sellest filmi teha, siis kurat võtaks seda ei tohi untsu keerata. Liiga hea materjal, et keegi nagu Uwe Boll tuleks ja hakkaks solkima. Olgu Peter Jackson nii viks ja kena ning visaku see Halo põõsasse ja hakaku eesti keeles kummaliselt kõlavat Poolelu teist osa arendama. Eks ka laboratooriumis elu eest võitlemise võiks lisada filmi, sest kust kõik alguse sai, kui mitte algsest osast. Poliitilise alatooniga ulmelist seiklust rikastas kõige rohkem Alyx Vance`i tegelaskuju, kes kindlalt domineerib teiste mängude naistegelaste seas. Siin samas Mängumaanias on üleval video, kus arutatakse, miks naised pealtnäha vähe mänge mängivad ja üks kriipsujuku peenikese häälega püüab probleemile lahendusi leida. See juku tõi näiteks ka väga seksilistlikult promotavad naistegelased mängudest ning see oli üks peamisi probleemi allikaid ja siis tõi näiteks hoopis paremini käsitletud vastassugupoole esindaja, kelleks oli ei keegi muu kui Alyx Half-Life`st.

Mäng oli pikk, vaheldusrikas ja elav ning huvitav nagu üks korralik ulmeeepos olema peaks.

10/10