Dark

Kolmapäev, 25. september 2013

Midagi peab ikka väga valesti olema, kui näiteks 1999. aastast pärit esimese PlayStationi vampiirikeskne mäng "Countdown Vampires" on mängumehaanikalt ja üldse mängivatuselt palju kutsuvam kui 14 aastat hiljem valminud samateemaline "Dark". 
"Dark" on poolik nii animatsiooni, stsenaariumi kui ka tasemete kujunduse poolest, kuid sisu ja disaini osas on saavutatud tegelikult väga hea kooskõla. Peategelaseks on Eric Bane, kes ärkab kummalises ööklubis ja avastab, et on öö jooksul vampiiriks muudetud. 
Pimedusega löödud
Kohe selgub ka tõsiasi, et kui Eric ei joo teda ebasurnute armeega liitnud vampiiri või siis väga iidse vereimeja verd, muutub ta arutuks koletiseks. Eric asub teekonnale enne kui on hilja, avastades seejuures vampiiride salajast maailma, nendevahelisi mahhinatsioone ja varjudesse peitunud koletisi. Seebine lugu, kohutavad dialoogid ning mannetu püüdlus põnevust tekitada teevad "Dark`ist" väga kummalise elamuse. 
Kohatised sarnasused "Vampire: The Masquerade" on vaid ajutised. Mängu kunstilises küljes, disainis ja maailma loomes on peidus teatav grandioosne ilu. Peidus, sest kõik muu on nii ebaõnnestunud, et kipub varjutama mängu tõeliselt häid omadusi. 
Nii nagu pole mängu nimega palju vaeva nähtud, pole väga suurt tööd rakendatud ka loosse ega selle arendusse. Iga mängusisene video on nagu mannekeenidest kõhurääkijate kokkutulek. Emotsioon puudub, animatsioon on puudulik ning pealelugemine külm ja täiesti tundetu. Lugu iseenesest oleks isegi huvitav ja mängitav. 
Eric Bane peab ennetama oma enneaegse koletiseks muutumise, kuid teekond sinna ja tagasi on täis okkaid ning mitmeid pöördeid. Nii kommenteeriksin mängu sisu, aga väga raske on seda meenutada hea sõnaga kui selle esitus on piinlikult halb ja algeline.. 
Teine hea omadus on aga mängu disain. Erinevate võimete puhul on segatud lillakas pimedus sinakate ja punakate toonidega ning see loob päris kena ja teistest eristuva värvitoonidega maailma, mis üritab luua oma nägu ja tegu. Seda aga ei juhtu, sest pealkirjas viidatud pimedust pole kuskilt leida. Mängu eesmärk on iga tase läbida hiilides ja seda tehes peab alati varjudesse peituma. 
Pimedus peaks olema vampiiri parim sõber, kuid mingil väga vasturääkival põhjusel on suur osa mängu "pimedusest" lihtsalt natuke hämar ja enamjaolt liiga valge. Olles alles lõpetanud "Metro: Last Light`i" on mul varjudest ja pimedusest üsna hea tundmus ja "Dark`i" puhul on see lihtsalt natuke naeruväärne. 
Kui võtta mängumehhaanika ja võitlussüsteem äratuntavate mängude kaudu kiirelt kokku, siis "Dark" on natuke "Thief`i" kolmanda isiku vaadet meenutav hiilimismäng, kus on kasutuses "Dishonored`i" stiilis aega aeglustav võimete valimise süsteem ning igale mängule kohustuslik punktisüsteem võimete täiustamiseks ja vanade uuendamiseks. 
Tegelase liikumises, võimete kasutamises ja vaenlaste maha võtmises puudub osaliselt tänu poolikule animatsioonile igasugune sujuvus, hävitades ära ka selle kõige elementaarsema meelelahutuslikuma osa. Rääkimata hiilimisest, millele mäng niivõrd palju rõhutab. 
Kokkuvõte: "Dark" on kehv. Mängitavus on pea olematu. Disain ja stiil on omapärased, aga seda ei saa nautida, kui mäng ise mõjub poolikuna.

Hinne: 2/5

Arvustus ilmus esmakordselt septembrikuu [digi]-s.

0 kommentaari:

 
Mängumaania © 2012 | Designed by Bubble Shooter, in collaboration with Reseller Hosting , Forum Jual Beli and Business Solutions