The Last of Us ehk nii taheti teha I Am Alive`i

The Last of Us ehk TLoU on Naughty Dog`i uusim katsetus. Katsetuseks on seda raske nimetada, sest Unchartedi triloogiaga igavese kuulsuse pälvinud stuudio uusim projekt tundub olevat järjekordne edulugu. Ülimat realismi on raske luua, kuid seda sama realismi on lihtsam tuua näiteks postapokalüptilisse maailma, sest seda maailma võib sättida omade reeglite järgi ja täpselt seda TLoU teebki. Kummalisel konmbel on peategelase kaaslase nimi Ellie ja veelgi kummalisemal kombel ilmus just teade, et Naughty Dog kavatseb senise Ellie välimust muuta. Miks? Tuleb välja, et Beyond Two Souls tekitas võrdusmärgi peategelasele näo andnud Ellen Page`i ja Ellie vahele ning nüüd otsustati Ellie uuesti käsile võtta, et eemaldada kõikvõimalikud väited nagu oleksid tegelased mingit moodi sarnased. Ausalt öeldes nägid nad tõesti sarnased välja, aga nii võibki juhtuda kui kujutad ette maailmas leiduvate õuduste poolt räsitud kangelannat.

E3-l ilmus esimest korda ametlik gameplay video. Muidugi järgnes sellele ka meeletu pressikajastus ning kiitus igast ilmakaarest. Gameplay`d vaadates võiks öelda, et õigustatult, sest ega mängu, kus mängitav tegelane suhtleb oma keskkonnaga nii nagu iga teine inimene, ei ilmu iga päev. Uncharted seda juba tegi, aga mitte postapokalüptilises maailmas ja mitte koos kaaslasega. 

The Last of Us mõjutab just oma realismiga. Mitte ainult see, kuidas maailm välja näeb, vaid ka see, kuidas tunnetame tegelasi. Kõige võikam realism tuleneb empaatia nõretamisest - kui tunnetad tegelasi, hoolid neist ja võtad maailma kui reaalset, siis mõjub ka kõige tavalisem tulistamine nagu pingeline stseen Hillcoati 2009. aasta "The Road"-`ist.