Bioshock

Bioshock oli üks viimase aja parimaid mänguelamusi. Pole ime, et mäng pärast ilmumist aasta parimate sekka kuulutati. Bioshock pakub suhteliselt head sisu, unikaalset keskkonda ning huvitavaid tegelasi ja võimalusi mängitavat tegelast pidevalt täiustada. Gore Verbinski pidi ka filmiversiooni arendama, aga eelarve mured panid projekti ootele.

Sisu lugemine on enda vastutusel, sest sisaldab minimaalseid spoilereid ja võib rikkuda mänguelamust. Bioshocki tegevus leiab aset 1960-ndatel Atlandi ookeani põhja ehitatud unistuste linnas. Mängija kehastub Jacki, kelle lennuk hädamaandub ookeanisse ning viimase ellujäänuna satub veealuse linna Rapture väravatele ning suundub teadmata, mis teda ees ootab vete sügavustesse. Rapture on ärimagnaadi ja maailma andekamate teadlaste poolt loodud utoopiline linn, mis loodi, et pääseda korruptsioonist, poliitilisest survest ja kõikidest teistest probleemidest, mis Maa elanikke vaevavad. Rapture pidi olema ideaallinn, kus tehika areneb jõudsalt ning inimene on kõige tähtsam ja kõige olulisem omadus on see, et inimene oleks vaba. Biotehnoloogia areng Raptures jõudis nii kaugele, et loodi ADAM, millega sai inimese geene muuta ja anda neile üliinimlikud omadused. Nii loodi plasmiiditööstus. Kõigile soovijatele pakuti võimalust olla midagi võimsamat. Inimesed muutusid ADAM-ist sõltuvaks ja üsna pea oli kogu linnarahvas pidevas vajaduses ADAM-i järele, et mitte taandareneda ja hulluks muutuda. Linna rajas Andrew Ryan, kellel tekkis tuntud ärimehe ja mafiooso Frank Fontainega konflikt, mis lõppes oletatavalt Fontaine surmaga. Fontaine oli loonud plasmiidi tööstuse ja oli saamas niiviisi võimsamaks kui Ryan ja seetõttu üritas ta teda kukutada. Pärast Fontaine surma ilmus uus alamklassi liider Atlas, kes koondas enda ümber uued jõud ja alustas taas sõda Ryaniga, kes vastas sama vägivaldselt kui enne. Ideaallinnast oli saanud võimu nimel võitlejate konfliktipiirkond ja nii algas Rapture allakäik. Inimesed surid ning tekkis ADAM-i puudus, mistõttu enamus rahvast muutus pöördumatult hulluks, kelle elu mõte on ADAM-it korjata. ADAM-i vähesuse tõttu loodi Little Sisterid, kes surnutelt ADAM-it eemaldaksid ja nende kaitseks loodi Big Daddyd, kes on küll inimesed, aga neil puudub mõtlemisvõime. Big Daddyde elu eesmärk on Little Sistereid kaitsta. Nii muutus kunagine utoopiline ja harmoonias loodud linna varemetes seisvaks kummituslinnaks, kus ainult vähesed on säilitanud terve mõistuse ja elavad nüüd peidetuna Rapture`i veealuses linnas, kui samal ajal valitsevad linnatänavatel ADAM-it jahtivad hullud. Pimedates koridorides lippavad ringi armsad tüdrukud, kelle kannul püsib alati vankumatu Big Daddy, kellele ei julge keegi ligi minna. Jacki kehastuses tutvub mängija linna ajalooga ning püüab ellu jääda kuulates Atlase juhiseid. Tee läbi linna sisaldab pidevaid vastasseise erinevate tegelastega ja kohalike hulludega ning alati peab ühe silmaga jälgima, ega Big Daddy raskeid samme kuulda pole.

Nii, nüüd siis mängust endast ka. Tegemist on siis first person shooteriga. Teistmoodi ei kujutaks mängu ettegi. Graafika on üpris tore. Silmapaitavalt ilus on nii veealune maailm kui ka Rapture linnakoridorid, mille veest nõretavad krobelised seinad on vaatemäng omaette. Rõhku pole pandud üksnes edasiminekule ja hullude nottimisele, vaid ka ümbritsevale keskkonnale, sest näiteks akende taga peituvat ookeani ja selle asukaid jälgida on vahelduseks mööda karjeid täis linnas jalutamisele päris rahustav jälgida. Samas on parajas koguses igasuguseid täiustamise võimalusi. Iga relva on võimalik võimendada, aga kõige tähtsam osa mängus on muidugi plasmiididel, sest kui kuulid otsas, siis käest välja purskav telekinees, leek, külmalaine, tuul, kärbsed ja veel muud võimed on mängija parimad sõbrad. Eriti Big Daddyga võideldes. Maailma detailsus ja vaheldusrikkus tagavad selle, et ühekülgseks mäng ei muutu. Pärast mitmet mängutundi võib tekkida küll ühetaolisuse tunne, aga üha uued vastased ja päris head sisupöörded (eriti lõpus) tagavad selle, et üksluisust eriti ei leia. Mängu atmosfäär on ka parajalt õudne, et päris tormakalt iga suvalise nurga taha just ei lähe, kui keegi naine parajasti valju häälega ägiseb. Füüsika on tasemel, kui välja arvata üksikuid praagid, nagu näiteks tõmblevad laibad, aga seda esineb arvatavasti üksnes arvutiversioonil.

Soovitan mängu igaühele, kes naudib FPS-e või otsib sisukaid mänge. Põhimõtteliselt on tegu juba filmiga, mis on mängu peidetud. Kui mängus leiab aset peale tulistamise ja muu madina ka sisuarendus, siis tavaliselt mina selliseid mängingi. Ülimalt efektne on rünnak Big Daddyle. Esmane kokkupuude sukeldumiskostüümis ringi jalutavale monstrumile ajas ihukarvad püsti, aga hiljem, kui teatud tase juba käes oli, siis sai hõlpsasti maad väristama panevaid tegelasi teise ilma saata. Kui kogu mängu aja jälgisin imetlusväärselt Big Daddyde võimsust, siis lõpus saab ka mängija ise osa sellest võimsusest. Teine osa on ka arendamisel ja seekord saab mängija olla ei keegi muu kui Big Daddy ise. Uuemate mängude seas võiks Bioshocki laadseid rohkem olla. Tavaliselt panustatakse üksnes graafikale ja füüsikale ning sisu jäetakse unarusse. Seetõttu on mäng ühe korra läbi tegemiseks ja jääb riiulile tolmu koguma.

9/10

Nõudmised arvutile.