The Punisher

Testitud platvorm: Xbox
Saadavus teistel platvormidel: PS2, PC

The Punisher, või emakeele järgi „Karistaja“ on aastal 2005 ilmunud kolmanda isiku tulistamismäng, mis asetab mängija Frank Castle'i verega kaetud saabastesse. Ühele keskmisele filmi- ja/või koomiksisõbrale peaks The Punisher nii mõndagi, või siis vähemalt midagigi ütlema, kuid kes veel tutvust teha pole jõudnud, siis mehe niinimetatud „sünnilugu“ on ülimalt lihtne – ühel ilusal päeval peab Frank pargis perega piknikut, kui äkitselt saavad nad terves koosseisus maitsta maffia omavahelise õiendamise käigus ringilendavaid kuule. Frank jääb ellu, kuid tema pere mitte. Pärast seda, kui kohtusüsteem on mehele korralikult taha keeranud, otsustab mees õiglusejagamise oma kätesse võtta ning süüdlastele kätte maksta. Aja möödudes saab kättemaksuinglist eluoluparandaja ning ka iga pisipätt võib ennast leida olukorrast, kus ta ajud tema koljust pumppüssi abil eraldatakse.

Mäng ise oma olemuses on ülimalt lihtne, ei mingit ajude ragistamist. Selle asemel antakse kätte parajas koguses püssirohtu täis käsikahurid ning lastakse linna peale laiali, et seda laastavate kurjategijate numbreid vähendada. Peaaegu igale levelile on omased erinevad relvad, seega selles osas ei tohiks tüdimus väga kiirelt ligi hiilida. Lisaks erinevatele püssidele on Franki arsenalis olemas ka nuga, kuid seda kasutab ta ainult kas juhuslikult, sooritades niinimetatud ühe-nupu-kiirtapmisi (mille meetodid võivad varieeruda vastavalt keskkonnale) või siis spetsiaalses Slaughter Mode'is (emakeeli Veristamisseisund, fucking awesome!), mis käivitub vastavat nuppu vajutades. Muidugi on selle käivitamiseks vaja ka n.ö. energiat, mis koguneb vaenlasi elimineerides. Kui vajalik energia on käes ning mängija nupule vajutab, siseneb Frank eelmainitud „veristamisseisundisse“, mille käigus muutub terve maailm kergelt uduseks ning mustvalgeks ja ta kuuleb oma peas oma ohvrite karjeid ja muud säärast paska, mis on ühele korralikule tapamasina psüühikale omane. Seisundi ajal viskab Frank vaenlaste pihta lõpmatul hulgal nuge või piisavalt lähedal olles pussitab neid. Samuti saab seisundi ajal oma kehvenenud tervist parandada.

Nagu juba eelnevalt mainitud sai, on olemas võimalus vaenlasi ka ühe nupuvajutusega kiirelt tappa ning see võib mõnikord isegi haiglast rahuldust pakkuda, kui Frank pätil kratist kinni haarab ning talle näiteks leegiheitja toru suhu topib ja päästikule vajutab. Mängu tõmbenumbriks on aga pättide vägivaldne läbikuulamine kasuliku ja kasutu informatsiooni saamise eesmärgil või et nende eluküünal lihtsalt teistmoodi ära puhuda. Mõlemat pidi valem töötab. Süsteem ise on järgnev - kui teele jääb ette kriminaalne isik, kelle pea kohal hõljub väike kolju tähendab see, et tema valduses on infot, mis on Frankile vajalik, olgu siis selleks vaenlaste asukoht järgnevas toas, relvade asukoht või muu säärane. Selleks tuleb pätist kinni krabada ning seejärel on mängijal võimalik valida 2 – 4 erineva meetodi vahel, olenevalt keskkonnast. Kägistamine ning peksmine on alati kasutatavad, relvaga ähvardamine nõuab loogiliselt relva ning et päti nägu põrandale tutvustada, on vaja tasast pinnast. Kui vajalik info kätte saadud, on võimalus pätile ots peale teha või kasutada teda inimkilbina ja kaitsta ennast kuulide eest. Samuti on peaaegu igas levelis suure valge hõljuva koljuga ära märgitud erikohad, et läbikuulamine huvitav oleks – pätte võib toppida vortsitegemismasinasse, pakkimismasinasse, lükata nägu piraajasid täis akvaariumisse või tulisesse vette ja nii edasi. Kuldse koljuga on ära märgitud niinimetatud special kill kohad, kuid nende peale satub suhteliselt harva.

Mängu edasiviiv lugu on samuti lihtne ja mõnus jälgida. Mängu alguses on Frank oma karakterile mittekohaselt trellide taha sattunud ning viibib parasjagu ülekuulamisel, kus arutatakse tema arreteerimisele eelnenud kolme nädala juhtumeid, mille käigus on ta üritanud leida ja tappa kõik, kes tema peale hammast ihuvad. Tema teele jäävad ette nii mõnedki kurjamid, nagu Bullseye, Kingpin või Gnucci perekond, kuid tema kirstunaelaks saab Jigsaw. Loo üheks autoriks on Garth Ennis, kes on pikka aega Punisheri koomiksiversiooni kallal kätt proovinud ning seda mõnusalt teinud ja teeb seda ka mängu puhul, sest lugu põhineb osaliselt koomiksil, osaliselt ka aasta varem ilmunud filmil. Kohati pakutakse ka sellist tobedat, kuid siiski muigele ajavat huumorit, enamjaolt siis kui Punisher oma tulevaste ohvrite vestlusi pealt kuuleb. Päris tihti pakutakse erinevaid viiteid Marveli universumi enda tegelastele, mõni on isegi mängus esindatud, nagu näiteks Must Lesk, Raudmees ja Daredevil. Samuti tehakse kummardus Half-Life mängu poole.

Graafika kallal eriti nuriseda pole; kuigi see pole midagi enneolematut ja võrratut, on ta siiski täiesti aksepteeritav. Mis aga tõmbab vägisi kulmu kortsutama ja roppe sõnu välja pilduma on audiot puudutavad mured, enamjaolt leidub sellist asja küll vaheanimatsioonide ajal, kuid mõnikord võib selliste jamade otsa sattuda ka mängimise ajal ning siis tuleb tahes-tahtmata mõelda, et kas enamus mängu kallal tööd teinud tüübid olid poolkurdid? Üpris tihti tuleb ette hetki, mil heli on lihtsalt viivitatud või heliefektid keeravad ise oma volüümi vaiksemaks, eriti närvidele käib see siis kui tegelased vahetavad omavahel informatsioon ning samal ajal üürgab neist üle muusika, seega on võimatu täienisti aru saada, mida nad räägivad. Ning sellest on ikka kuradi kahju, sest häälenäitlemine on suhteliselt hästi tehtud; näiteks peaossa on võetud Thomas Jane, kes kehastas Franki ka aasta varem ilmunud filmis ning kõlab mõnusalt süngelt.

Gameplay on suhteliselt lineaarne, teelt pole võimalik eksida, kuid õnneks ei anna mäng ümbruse avastamiseks ka just väga palju aega (või noh, kui töö on tehtud, siis saab tahtmise korral ka vaatamisväärsusi avastada) ja saadab Franki ette parajas koguses ennasthävitavalt käituvaid kriminaale ja muud inimrämpsu. Nende ridade harvendamise eest premeeritakse mängijat punktidega, miile eest saab omakorda avada hunnikute viisi lisasid ja uuendusi. Väga erilist vastupanu mäng ei osuta, alati on võimalus ennast kuulide eest kaitsta inimkilpide abil, kuid ka ilma nendeta vaenlastele vastu astudes saab ilma surmale silma vaatamata levelid läbitud (välja arvatud siis, kui Frank tsiviilisikuid juhtub maha koksama). Endale tuli vikatimees esimest korda järele alles kusagil kaheksanda leveli pauiku, kus üks täpse käega vene laevatööline mulle kuuli otsaette kihutas. Kokku on mängus 16 levelit, millest kaks on ülimalt lühikesed ning üks enamjaolt tagurpidine versioon ühest eelnevast. Mitmekordsele läbimängimisele lisab teoorias kaalu juurde Challenge Mode, kus tuleb läbida level teatud ajaga või läbida muud ülesanded. Endale see ei imponeerinud, mängu juurde naasesin siis, kui lihtsalt oli tuju kedagi veristada..

Kokkuvõtvalt:
+ mõnus ajuvaba stressimaandaja
+ häälenäitlejad
+ läbikuulamine
+ tobenaljakas huumor
- vigane audio
- läbikuulamine ei oma suurt praktilist väärtust
- kohati frustreerivad lõpupaha-võitlused

7/10