ADoM

Mängudest olen enda põhiblogis siiani vaid ühe korra kirjutanud
ja nagu hiljem üks mu lugeja veidi vindise peaga Rokiklubis tunnistas
ei olevat see ka just kõige parem olnud, kuid esimene vasikas
minevatki ju aiataha. Igaljuhul otsustasin algust teha suurelt ja
kirjutada ühest enda kõige kauaaegsemast lemmikust nimega ADoM.
Sõprus selle vinge mänguga sai alguse 97/98 sõbra masina taga.
Hiljem sai seda enda 486DX2 peal terveid päevi taotud ja
mõnikord praegugi ajan ta BSD konsoolilt käima ,et pisut kolle
peletada ning levelit teha.

ADOM ehk Ancient Domains of Mystery liigitub stiililt roguelike
mängude hulka mis tähendab seda ,et tegemist on
1980nendatel ilmunud Rogue't meenutava mänguga kus kõike
ekraanil toimuvat kujutatakse ASCII graafika abil. Näiteks mängijat
ennast sümboliseerib märk "@", puid "T", muru "." ning koletisi
erineva värvi ja suurusega ülejäänud sümbolid. Tuntuim roquelike
on arvatavasti Nethack mis ühtlasi ka üks vanimaid endiselt
arendatavaid arvutimänge. Mis sellised mängud võluvaks teeb on
minuarust asjaolu ,et on leitud mõnus kesktee puhta tekstimuda
ning graafiliste RPG'de vahel. Mängurile jääb esiteks kõvasti ruumi
fantaasia ning ettekujutuse jaoks kus ta võib enda vaimusilmas
maalida just täpselt selliseid olevusi ning kangelasi
ja õilsaid printsesse nagu ise soovib - samas aga on võimalik kõiki
võitlusi ning liikumist lihtsalt klaviatuuri abil juhtida ja on olemas
hea ülevaade levelitest ning neis valitsevast olukorrast.

Oma olemuselt on Adomi näol tegemist klassikalise D&D (Dungeon
& Dragons) RPG mänguga. Selle tegevus leiab aset müstilisest
Ancardia maailmas kuhu on hakanud imbuma korrumpeeriv kaose
jõud. Mängija eesmärgiks on võidelda kaosejumalaga ning kas
permanentselt sulgeda kaosemaailma värav või asuda ise hoopis
kunni kingadesse ning anda maailmale viimane otsustav ja hävitav
hoop. Kõlab küllap lihtsalt kuid tegelikkuses on tee selleni muidugi
väga raske.

Graafika puudumisel on põhirõhk pandud loo sügavusele, loogikale ning detailirohkusele. Maailm sisaldab sõna otseses mõttes tuhandeid rasse, objekte, queste ning isegi peale kümme aasta pikkust mängimist suudan ikka komistada mingile uuele kohale või olevusele. Realismi lisavad seejuures veel paljud pisikesed kuid meeldivad nüansid näiteks see ,et mängija peab aeg ajalt toituma ning seda mitte tehes on täiesti võimalik nälga surra. Mägedes on mul seetõttu läinud viimases hädas toiduks isegi orcide laibad (mis küpsetatuna
isegi päris toitvad). Üldiselt on laipade õgimise asemel targem osta sööki sõbralike asulate kauplustest. Või siis virutada kui oled juba piisavalt osav maag (kaupluseomaniku tapmine pole väga tark mõte). Vastavalt mängija käitumisele võivad hakata toimuma temaga "tänu" kaose jõududele veel veidrad mutatsioonid. Kuigi mõned muudatused võivad olla isegi kasulikud on nad üldiselt pigem siiski ebameeldivad - näiteks väävli järgi haisemine viib inimestel igasuguse tahtmise sinu tegelasega suhelda. Olemas on ka ilmastikuefektid ning jäädes paduvihma kätte ähvardab reaalne oht ,et mõõk läheb rooste või vettivad väärtuslikud scrollid ning maagiaraamatud loetamatuks. Võimalik on veel võita jumalate soosingut tuues spetsiaalsetel altaritel neile ohvreid jne. Selliseid näiteid võiks tuua tohutult sest praktiliselt iga mängija tühiseimgi tegevus kutsub esile mingi mängupoolse reaktsiooni.


Mängu autoriks on sakslane nimega Thomas Biskup kes
selle esimese versiooni andis välja aastal 1994. Litsentsiks
on Adomil ametlikult Postcardware mis tähendab põhimõttelt
seda ,et kui asi meeldis võib saata autorile ühe kena postkaardi.
Olen seda kunagi isegi kaalunud teha kui jäid viimaks siiski laiskuse
tõttu katki. Praeguseks on Adomi arendus kahjuks soiku jäänud ja
viimane versioon ilmus viimati aastal 2002. Oma blogis on Biskup
küll lubanud kokku maid ja ilmu ning kohe ilmuvaid java versioone
kuid reaalsuses paistab ,et tüüp on endale elu leidnud ning ei oma
enam eriti ei aega ega energiat vana hobiga tegeleda. Viimasel ajal
käivad suisa kuulujutud ,et mees kaaluvat tõsiselt Adomi
opensourceks tegemist - asi millele on ta siiani kategooriliselt
vastu olnud.


Üks hea näide Adomis valitsevast mustast huumorist ning
sigatsemivõimalustest oleks järgnev. Ühes alguse missioonis
palub väike tüdrukuke ,et vapper kangelane
päästaks ta koerakese kes vupsas lähedal olevasse koopasse ja
läks kaduma. Mina ei saanud muidugi neiule ära öelda ja ronisin
koerale järgi. Seal suutsin aga erinevate soerdite ja peletistega maid
jagades piisavalt aega veeta ,et jõudsin krantsini alles siis kui viimane
surnud oli. Egas midagi, nälg oli ka juba kallal ning pistsin selle mis
tast järgi oli kinni. Taas maapeale jõudes hakkas tüdruk muidugi
lohutamatult nutma kui kuulis ,et ta lemmik on surnud. Mille peale
lõin kaastundest ka tsiki maha ning sõin ära.

Kokkuvõtteks kui teil on palju aega ning kannatust, elav fantaasia, huvi midagi teistsugust proovida ja väga väga aeglane arvuti siis on Adom just teile (mis loomulikult ei tähenda
,et nende asjade puudumisel ei tasuks proovida). 10/10