Star Wars: The Force Unleashed

Tähesõdade filmid on ühed minu lemmikute hulgast, eriti just vana hea klassikaline triloogia, mis kahjuks tänapäeval uue  triloogia varju jääb - seda eelkõige seetõttu, et papa George uut triloogiat igasuguste sarjade ja muu näol meile sisse üritab sööta. Seetõttu tundus SWTFU olema päris sobiliku stooriga, kus uue triloogia riismed pühitakse minema ning astutakse sirge seljaga vana triloogia poole. Ideaalses maailmas oleks lugu kütkestav ja kaasahaarav ning mängitavus rikkalik, põnev ja lõbus. Kuidas on lood aga tegelikult ning kas jõud selles mängus on tugev?

Mängu lugu leiab aset kahe triloogia vahepeal - peale Revenge of the Sith'i ja enne A New Hope'i, mil Darth Vader rändab Kashyyyki planeedile, et leida Käsu nr 66 üle elanud jedi rüütlit. Olles oma ohvri hävitanud, leiab ta tema kodust väikese lapse, kelles ta tajub suurt jõudu ning otsustab ta endaga kaasa võtta, et kasvatada temast endale õpipoiss. Aastaid hiljem on väikesest poisist kasvanud mees, nimega Starkiller, kes jahib Vaderi käsul kosmoses allesjäänud jedi rüütleid ning tapab ka kõik muud olendid, kes tema teele ette jäävad. Ometigi on Starkilleri südames kahtlused kas Vaderi poolt talle valitud tee on siiski õige. Tema kahtlusi toidab ka tema tähelaeva naispiloot Juno, kes veenab teda Vaderile vastu hakkama. Kahjuks on huvitavaid tegelasi vähe, kui välja arvata Starkilleri droidist sõber, kes teda pidevalt tappa üritab. Stoori jääb lahjaks, kuna kasutab suhteliselt vana ja kulunud valemit ning sellele faktile viskab puid alla ka mängu ülejäänud keskpärasus igas elemendis.

Nimelt oleks võimalik kesisele stoorile läbi sõrmede vaadata kui mängitavus oleks hea või kui graafika paitaks silma. Kahjuks jääb aga mõlemast puudu. Kuigi idee valgusmõõgaga vehkimisest ja jõuga vastaste minema puhumisest kõlab väga laheda tegevusena (ning, mängu esimene level Darth Vaderi rollis on tõesti päris lahe), siis kahjuks on see ka ainus asi, mida mängija terve eepose jooksul teha saab - vehi mõõgaga, tõuka jõuga, šokeeri välguga ning kui see ring täis saab, siis alusta otsast peale. Võimeid saab mängu jooksul küll arendada, aga mingit suurt erinevust nende evolutsioonis märgata ei ole. Samuti on vaenlasi vahel niivõrd palju, mistõttu mängu hilisemates levelites otsustasin võimaluse korral neist lihtsalt mööda joosta ning mängu nautimisest sai sulaselge töö ja üleelamine. Mängu graafika on samuti märkimisväärselt halb, eriti võiks nuriseda selle üle, et korduvkasutatavates levelites on värvivalik üpriski üheülbaline ning pruun ja hall on domineerivamad variandid.

Rutiinse mängitavuse ning korduvkasutatavate levelite tõttu võiks öelda, et mängon isegi liiga pikk. Mängimine ei ole lõbus ning tundub kohati kui tüütu ülesande, mitte vabatahtlikult valitud ajaviitena. Tõsihingelised fännid suudavad võib olla selle igava teose üle elada, teised aga võivad meelelahutust otsida kusagilt mujalt. Vaadake näiteks filme, need on head. Kui Attack of the Clones välja arvata...