Batman Arkham City

Ma seisan kõrge maja katuse serval ning vaatan all tänavatel vohavat korralagedust. Kõnniteed on kaetud prahiga, tänavatel liiguvad relvastatud vangid ning kusagil kaugemal ähvardab üks jõhkard sisse lüüa siia kogemata sattunud süütule kõrvalseisjale. Ma hüppan katuselt alla, löön lahti oma tiivad ning liuglen üle selle meeletu segaduse. Tere tulemast Arkham City’sse!


Batman: Arkham City on järg paari aasta tagusele hitile Batman: Arkham Asylum’ile. Kahe mängu vahel on lugu edasi liikunud kuus kuud ning vana kinnipidamisasutuse juht ja nüüdne Gothami linnapea Quincy Sharp on otsustanud, et saar on pättide vabaduse piiramiseks liialt kitsas ning et palju parem mõte oleks hankida üks räämas linnaosa, piirata see kõrge müüriga ja lasta pättidel teha mis pähe juhtub. Rahvale teadmata tõmbab kulisside taga nööre aga hoopiski Batmani vana vaenlane Hugo Strange. Läbi ootamatute sündmuste satub Arkham City’sse ka Bruce Wayne, kel ei jää üle muud kui et ajada selga vana hea nahkhiiremehe kostüüm ning alustada müsteeriumi lahendamist – mis on Hugo Strange’i plaani tagamõte ning kuidas mahuvad sinna Jokker, Bane, Kassnaine ning paljud teised ikoonilised Batmani vaenlased. Taaskord on naasnud Kevin Conroy, kes annab oma hääle Batmanile ning Mark Hamill, kes puhub viimast korda oma karjääri jooksul elu sisse maniakaalsele Jokkerile.


Mängitavus on üldjoontes sama, kuid sisse on viidud pisikesi muudatusi, juurde toodud häid asju ja ära võetud mitte nii häid asju. Asukoha muutus on toonud mängu ka vaba-maailma konspekti, võimaldades Batmanil terve linna raames takistamatult liikuda ning avastada ka kõige pimedamaid kõrvaltänavaid. Kaklemist on samuti krutitud ning sisse on toodud pisut vaheldust eelkõige uut sorti vaenlaste näol, kelle võitmiseks on vaja kasutada uusi liigutusi. Kaklused tunduvad värsked, kiired, sujuvad ning enam ei teki sellist tunnet, et nüüd võiks asi läbi saada, sest ma vajutan ainult kahte nuppu. Tagasi on ka kõik kasulikud riistapuud Batmani põhjatute taskutega vööl – batarangid, trossid, pommigeel ja muu säärane. Lisaks tuleb mängu jooksul riistapuude valikusse veel palju uut ja põnevat, kasvõi jääpomme Mr. Külma käest ning ka uusi kasutusvõimalusi vanadele asjadele.


Teha on Arkham City’s palju – lisaks põhiloole, kus tuleb rinda pista Hugo Strange’i, Ra’s Al Ghuli ja Jokkeriga, on veel paras ports kõrvalmissioone, kus tuleb aidata Arkham City poliitilisi vange pättide küüsist, lahendada sarimõrvajuhtum, püüda kinni surmav snaiper ning otse loomulikult on tagasi ka Mõistataja, kes on jätnud linna peale terve posu mõistatusi ja trofeesi, mida leida, avastada ja koguda. Kahjuks on (või vähemalt tundub) terve mäng taaskord olevat liiga lühike võrreldes sellega, mis ta olla võiks, samuti ei ole kadunud vanade kohtade taaskülastamise element, mis seekord linna mitmekülgsuse tõttu vähem tüütum tundub kui Arkham Asylum’is. Lisaks sellele on Mõistataja trofeede kogumine vist ainuke, mis mänguaega tehislikult pikendab. Siiski, vaatamata sellele pisiveale, on see aeg väärt iga sekundit.


Oma olemuselt on Arkham City just kui lihvimata teemant – ta ei ole täiuslik, kuid väärtuslik sellegi poolest. Ta on nagu lahe onu, kes iga kord välismaalt tulles sulle kingitusi toob. Arkham City laheduse kasuks räägib ka see seik, et tihtilugu üldise pööbli poolt tagakiusatud sidekick Robin teeb mängus lühikese, kuid piisavalt veenva soorituse, et kõikidel lõõpijatel ja muidu naljahammastel igaveseks suu kinni panna. Kes on ostnud mängu uuena saavd kaasa koodi, mis lubab tasuta alla laadida Kassnaise episoodid (mida on võimalik omastada ka DLC-na), samuti on võimalus Arkham City’t ka tema saabastes avastada.


Tõsi, praeguseks hetkeks on möödunud mängu väljatulekust juba mitmeid ja mitmei kuid, aga see ei tähenda, et Arkham City oleks vähem mängimist väärt. Kel veel siiani Arkhami linn avastamata on, see tõmmaku selga nahkhiirekostüüm ning seadku oma sammud selle kõrge müüri poole, mis eraldab Arkham City't ülejäänud Gothamist. Kuritegevus ei oota, on sinu ülesanne see peatada!