Batman: Arkham Asylum GOTY

Laupäev, 5. veebruar 2011


Batman: Arkham Asylumi tulek on võrreldav tema nimitegelase meetoditega - ta peitis ennast varjudes, oodates õiget hetke ning suutis tabada meid ootamatult. Mängu teinud Rocksteady Games'i varasemate loomingute nimekirja mahub vaid üks nimi - Urban Chaos, mäng mis hetkel omab näiteks Metacritcu andmete järgi 75% suurust populaarsust. See fakt kergitas enne mängu ilmumist ehk kulme, kuid kõik kartused ja umbusaldamised lükati pauguga ümber kui selgus tõsiasi, et Batman: AA on selle sajandi meisterteos ning kunagine klassika.


Mängu lugu on lihtne, ent mõjuv. Selle taga seisab Batmani veteran Paul Dini, kes on olnud kauaaegne Batmani koomiksi kui ka teleseriaali kirjutaja. Nahkhiiremehe vana vaenlane Jokker üritab linnapea kabinetis taaskord segadust tekitada, kuid eelnimetatu vangistab ta ning toimetab ta Arkhami hullumajja. Sinna jõudes aga Jokker pääseb valvurite valvsa pilku alt ning võtab Arkhami juhtimise enda kätte. Batman kahtlustab, et tegemist on pikalt valminud plaaniga ning asub teda mööda Arkhami saart jälitama. Jokker saadab samal ajal tema vastu nii terve hunniku tavalisi pätte, kui ka Batmani vanu ja tuttavaid vihavaenlasi, nagu Harley Quinn, Poison Ivy, Bane, Scarecrow ja Killer Croc. Samuti leidub hulgaliselt vihjeid teiste tuttavate kohta ning kuigi ta otseselt nägu ei näita, on ka Riddler mängus esindatud, andes Batmanile mängu ajal mitmeid mõstatusi lahendamiseks.


Graafika on lausa imeline. Iga liigutus on sujuv, iga ümbruskond näeb väga hea välja ning näha kuidas Batmani keep joostes tema taga lehvib, on unustamatu tunne. Geniaalsus peitub pisiasjades ning Rocksteady on teinud kõik endast oleneva, et need pisiasjad märkamata ei jääks. Eriti hästi avaldub graafika kõrge kvaliteet tegelaste disainis, nende liikumises, riietuses ja näoilmetes. Heaks näiteks on ka Batman ise, kes aja liikudes aina rohkem habemesse kasvab ning kelle kostüüm peale igat võitlust natukene kannatada saab, näidates riietes auke ja rebenemisi.


Ka audiopool on suurepärane, alustades õige muusikalise valikuga, lõpetades aga vaimustava häälenäitlemisega. Selle eest tuleb eelkõige tänada üheksakümnendate Batmani multika veterane Kevin Conroy'd, Arleen Sorkin'it ning suurepärase esituse teinud Mark Hamilli, kes kõik taaskord astuvad oma vanade tegelaste saabastesse ja teevad suurepärast tööd ning kuigi kõik näitlejad on tasemel, varastab Mark Hamill siiski kogu show. Tema Jokker on niivõrd õel, humoorikas, südamlik, karismaatilne...ning kõike seda samal ajal. Hetkedel, mil Batman varitseb varjudes, et oma vaenlasi elimineerida, võib ennast unustada kuulama Jokkeri teravaid ja humoorikaid kommentaare.


Kontrollid on selles kolmanda persooni action-seikluses täpselt õiges kohas ning teevad just seda mida mängija käsib, seega pole oma vigades siinkohal kedagi teist võimalik süüdistada. Mängu kaklusosad kasutavad enamjaolt kahte nuppu (mis hiljem eraldiseisvatel areenidel võideldes üksluisena võib tunduda), kuid teeb seda hästi, muutes võitluse ka suurema karja vastu voolavaks ning graatsiliseks. Lisaks on võimalik valemisse liita ka oma üpriski rikkaliku kasulike vidinate kogu, samuti ka Batmani hi-tech kostüüm saab kasutust, kui on vaja leida juhtlõngi ja lahendada Riddleri mõistatusi. Lisaks on võimalik vastaseid ka (nagu juba korduvalt mainitud) varjudes oodata, istuda katuse all ja rippuda kujude küljes kuni õige hetk saabub. Vaenlaste varitsemine oli minu jaoks vast kõige põnevam moment, kuid seda alles hetkeni, mis teatud upgradeid avanesid.


GOTY versioon on muidugi tore, kuid ei anna eelnevalt ilmunud tavamängule just väga palju juurde. Mängija saab lisaks neli uut areeni, millel enda kaklus- või hiilimisoskusi proovile panna ning võimaluse mängu 3Ds mängida. 3D ei ole muidugi millest koju kirjutada, tegemist on kõige lihtsama versiooniga, mille jaoks on mänguga kaasas ka kaks paari papist prille. Kui nüüd ausalt tunnistada, siis tuleb nentida, et BAA ei ole täiuslik mäng. Juba algusmomentidel näidatakse mängijale Batmani ja Killer Croci kohtumist ning õhus on tunda pinget; seda võiks lausa noaga lõigata. Mängu edenedes tekib neid momente veelgi, kuid kahe viimane kohtumine on enam kui pettumustvalmistav. Sama võiks öelda ka viimase bossivõitluse kohta, mis oleks võinud olla parem ning raskem, nagu ka ülejäänud.


Nendele pisiasjadele vaatamata ei ole Batman: Arkham Asylumi soovitamine mitte üldsegi raskust valmistav ülesanne. See pole enam lihtsalt mäng, see on kunst!

 
Mängumaania © 2012 | Designed by Bubble Shooter, in collaboration with Reseller Hosting , Forum Jual Beli and Business Solutions