The Godfather

neljapäev, 6. mai 2010


Tegemist on ühe parima asjaga, mis nikerdati pärast Mafia't, kuid nendin, et nende mängude ebatäpsus ning bugid on mänguritele tekitanud peavalu juba mitu aastat. Kas tõesti ei suudeta leiutada massiivne gängsterimäng, mis tagaks ka suure edu mänguturul? Olgugi aasta 2006 ning tänu graafilistele lahendusele toob "Electronic Arts" meie ette mängu "The Godfather : The Game" - tundub just kui suurepärane lüke solkida kogu franchise.

The Godfather : The Game (PC)

Olles ise suur filmiaustaja, otsustasin mängu väljalaskel kogu nalja järele proovida ning pean tunnistama, et aastaid tagasi olin üpriski vaimustatud ning koduseinte vahele sai end päris mitmeks päevaks lukustatud. Eelmise nädala rekordiga suutsin mängu läbida ühe ja poole päevaga.

Peale 30 tundi mängimist, suutsin mängu 100% läbi teha ning veedetud aeg, ristiisa seltsis, oli seda igati väärt. Graafika on täiesti rahuldav, kuid mis värk on nende neljarattalistega? Kogu drive-teema on üldiselt väga labane. Autode esivedu mehaanika tundus ainukese reaalse omadusena selles supis. Juhitavus on häirivalt harjumatu, kuid kiites mängu paremaid külgi, võib selle koha pealt isegi silma kinni pigistada. Süsteem on üles ehitatud hand-to-hand combatina ning püssi paugutamisest ei väsi mängurid iial. Plahvatuseffektid pälvisid minu tähelepanu.

Character creation'i võimalus on tänapäevaks juba über-mainstream.. aga ehk ongi see väike maiuspala uuema põlve mänguritele. Hoolimatta hädistest riiete valikust, on võimalik uuendada oma tongipüsse ning mõnel üksikul õhtul saab ka lipata bordellist läbi - flirtida pesuväel neidudega, mis omakorda teenib sulle austust.. kõlab kui panomehe kultus.

Pea missioonid tundusid liiga lühikesed, aga see-eest täitsid suurepäraselt oma koha, pildudes
ekraanile palju tulemöllu ja aktsiooni. SPOILER! Mida lähemal jõuad mängu lõpetamisele, seda igavamaks kogu temaatika muutub. Peategelased surevad ükshaaval ning missioonid feilivad, üritades mängu venitada nii palju kui annab.

Story võtab ootamatuid pöördkäike ning üldjuhul on filmiga vähe seost. Küll võetakse nišši filmi elementidest ning üritatakse kogu teema põnevaks ajada, siiski oleks võinud Michael Corleone olla veidike Hr. Pacino nägu - hoolimatta, et Al ei tahtnud oma väljanägemist mängule müüa.

Hea üritus allilma realiseerimiseks ning mingi hetk tekitab mäng endalegi väikse pahapoisi tunde. Mäng oli kohati küll pain-in-the-ass, kuid soovitan soojalt märulisõpradele.

 
Mängumaania © 2012 | Designed by Bubble Shooter, in collaboration with Reseller Hosting , Forum Jual Beli and Business Solutions