Lost Planet 3

Jaapanlaste Capcomi poolt välja antud ja USA stuudio Spark Unlimitedi ("Call of Duty: Finest Hour", "Legendary") arendatud „Lost Planet 3“ on täpselt selline kolmanda vaate tulistamismärul, mille kohta võib öelda, et kui oled žanriga varem kokku puutunud, siis ei tohiks see „Dead Space 3“ meenutav kosmosemärul midagi uut pakkuda. Tulistamis - ja võitlusmehaanika on igav, puine ja ennastkordav. Lugu ei paku üllatusi ning maailm pakub nii vähe isikupära, et raske on mängu isegi lõpetada. 

Kõige üllatavam on aga see, et mängu peategelasega on nähtud kõige rohkem vaeva ja see tasus end ära. Ainuke põhjus, miks üldse mängu lõpetasin, seisneski selles, et Jim Peyton on huvitavalt, veenvalt ja omapäraselt kirjutatud lihtne mees ebatavalises olukorras. 

„Lost Planet`i“ seeria ei saanud kunagi sama populaarseks kui näiteks „Gears of War“, kuid kindel fännibaas on lasknud seerial muutuda triloogiaks ja ilmselt selleks ta jääbki. „Lost Planet 3“ on erinevalt eelmistest osadest väga loo – ja tegelasepõhine ning kõige suurem erinevus ei seisne mitte selles, et tegu on eellooga eelnevatele osadele, vaid et kadunud on mehitatud robotite kaootiline võitlus ja mängijaid piitsutanud kiire tempo.
Mängu peategelaseks on Jim Peyton. Jim on heasüdamlik, töökas ja oma naist armastav lihtsameelne sinikrae, kes töötab „Alien`i“ filmidest inspiratsiooni saanud kurja korporatsiooni NEVEC`i heaks ainult selleks, et teenida piisavalt raha oma tulevase järelkasvu tuleviku kindlustamiseks.

Jim saabub EDN III nimelisele jäisele planeedile ainult ühel eesmärgil – teha tööd, teenida raha ja hoida oma suu kinni NEVECi kohta levivate kuulduste suhtes. See osutub aga keerulisemaks kui mees oskas arvata, sest Coronise nimelise baasi ümber toimuvad kahtlased sündmused. Inimesed kaovad või lähevad hulluks. Töölised vannuvad, et on näinud lumetormis inimesi liikumas. Ülemused ütlevad, et see on võimatu ja et see on kõigest meeltega mängiv luust ja lihast läbi tungiv külmus.
Jim harjub rutiiniga. Tema ülesanne on parandada baasi eluks vajalikke masinaid, abistada teisi nende tööülesannetega ja olla sõnakuulelik mehaanik. Tavaline, kuid samas ka täiesti ebatavaline töö on iseenesest huvitav.

Mängija saab planeedil ringi sõita oma isikliku robotiga, kuulata naise saadetud tuleviku country muusikat ning asju parandades tuleb paratamatult lugematutes koridorides ja areenidel võidelda väiksemate ja suuremate Akrini nimeliste putukalaadsete olenditega.
Sarnasused „Dead Space 3`ga“ on paratamatud. Lumi, üleõla tulistamine, relvade täiustamine ja lumi ja veelkord lumi. Valge surm võõral planeedil oli „Lost Planet`il“ juba enne kasutusele võetud, kuid kolmas osa sarnaneb ka kõiges muus varem mainitud märulile andunud õudusseeriale.
Kui tegu oleks otse PC-ile loodud mänguga, siis võiks "Lost Planet 3" olla tõeliselt ilus mäng, aga praegu kordab see eelmiste osade poolt loodut, kuigi Unreal Engine 3 põhjal valminud lumine maastik, kõrged robotid, kõledad jäätunnelid ja meeletud kosmilised tormid pakuvad vahel tõeliselt ilusat vaatepilti.

Vahel on õhustik nii täiuslik, et lausa kahju on näha seda mängudele omaste klišeede all tükkideks lagunemas. Pean silmas muidugi mängude suutmatust jutustada oma lugu nii, et seda ei räägita mängijale otse, vaid et mängija kogeb lugu seda ise läbi mängides.
Hetkel on „Lost Planet 3“ seda tüüpi mäng, kus pärast pikki ekslemisi koridorides ja areenidel tuleb vahele mõni pikem lugu edasi arendav mängusisene video. Loo esitus ise peaks olema osa mängumehaanika ja loo sümbioosist mitte eraldiseisev osa, mis halastamatult matkib filmidele omaseid elemente.
See rutiin, kus mängija käib baasist väljas, parandab seadeldisi, abistab teisi ja võitleb muuseas ka nõrku kohti oranži värviga paljastavate tulnukeluvormidega on huvitav, kaasahaarav ja isegi emotsionaalne puhtalt Jim Peytoni karakteri pärast. Tema mured, rõõmud ja unistused lähevad korda, sest ta on täiesti tavaline mees. Ta ei päästa maailma, vaid on lihtne mehaanik.

Lugu ise on klišee kurjast korporatsioonist ja selle vastu võitlevatest mässulistest, kuid Jimi tegelaskuju on see, kes annab loole ja üldse kogu mängule vajalikus koguses tõsist draamat, veenvaid intriige ja piisavalt palju südant, et natukenegi eristuda teistest palju edukamatest seeriatest.
"Lost planet 3" on ilmselgelt kokku hoitud eelarvega järg, mis ei ürita olla teetähis, vaid on täpselt nii hea kui oma võimaluste piires on üldse võimalik.

+ veenvalt kirjutatud peategelane
+ lihtne, klišeeline, aga siiski töötav lugu
- igav tulistamis - ja võitlusmehaanika
- visuaalselt igav maailm

 6/10