[IKKA MÄNGIN] The Elder Scrolls V: Skyrim

"The Elder Scrolls V: Skyrim" mängimisega alustasin 2 aastat tagasi. Täpsemalt öeldes 26.12.2011 - 28.07.2013 ehk siis kuni tänase päevani ja "Skyrim" pole minu jaoks kaugeltki mitte läbi. Loo progressi kohta uurides selgus, et olen umbes poole peal. Teetähisena võin öelda, et nägin esimest korda Alduini draakonit ellu äratamas.
Hetkel olen jõudnud 37. tasemeni ja jooksen juba pikemalt aega ringi oma lemmikvibuga Orcish Bow of Scorching. Vahetasin raske Ebony Armor kerge Glass Armor vastu, võlusin seda natuke ja nüüd lasengi enamjaolt ringi ühesuguse komboga: Glass Armor, Ebony Helmet of Eminent Restoration, Orcish Bow of Scorching, Elven Bracers of Archery ja maskina ka Vokun või Rahgot.

Relvade suhtes eelistan muidugi vibu, aga lisaks veel igasuguste võimetega sauad, raskemad ja kergemad mõõgad või haamrid. Sanguine Rose ja Staff of Flame Atronach on väga tihedad kaaslased tüütuks muutuvates katakombides ja koobastes.
Relvadest olen kasutama jäänud Glass Warhammer of Despair, Mace of Molog Bal, Orcish Mace of Weariness, Iron Sword of Souls ja Steel Dagger of Souls. Maagia osas kasutan enam jaolt 55. tasemeni jõudnud hävitamis - ja ravimaagiat, aga ka 32. taseme manamismaagiat. Igasugused scrollid on ka alati kasutuses.

2 aasta jooksul olen ära teinud 109 loovälist ja 35 loopõhist ülesannet. Teha on veel palju. Kõike ei pea muidugi ette võtma, aga olen juba sellist tüüpi mängur, kes teeb ära kõik, mida on mängul pakkuda. Tõenäoliselt ei mängi mitte keegi "Skyrim"-i nii kaua, aga minu jaoks on Dragonborni seiklus olnud alati see väike vahepala, mida olengi nüüd kahe aasta jooksul vahetevahel mänginud. Isegi mitte iga päev. Pigem kuus korra või isegi vähem. Seda tõendab ka uute relvade vähesus, väiksed tasemed ja looga alles poole peale jõudmine.
Siiski on "Skyrim" minu jaoks tõeliselt hea koht, kuhu end ära kaotada mitmeks tunniks ja siis jälle tervelt kuuks ajaks maha jätta, et siis jälle minna mõnele uuele seiklusele selles  müstilises draakoniterohkes maailmas. Sellise tempoga jagub "Skyrim"-i minu jaoks veel kaheks aastaks või ehk isegi uue osani välja. Mitte see uus võrguversioon, vaid ikka "The Elder Scrolls VI".

Natuke statistikat tapmiste arvu kohta. Õnneks ainult 4 jänest, aga kahjuks või õnneks ka 536 inimest ja 403 looma. 12 draakonit on leidnud oma lõpu ja minuga võitlemist ootab tõenäoliselt veel terve hulk. 

Ja natuke pildikesi mängust, mida jooksutab minu vana masin ehk graafika on alla keeratud ja kaadrisagedus jookseb kohati amokki. 

Kole välimus, aga siiski piisavalt võimekas

T'äpsuslaskmine kitse pihta

MIna ja surnud hobune. I didn`t do it!

Jälle hobune ja jälle surnud. 

Isegi vana masina peal on vaade ilus ja kuskil seal jookseb jänes. 

The Ebonyborn

Kurva kuju rüütel

Peab vist hobuse omaniku üles otsima, sest Skyrimis ootab kodulooma tapjat surm 

"Skyrim" pole kaugeltki mitte täiuslik mäng. Fantaasia jaoks siin ruumi pole. Kogu maailm ja iga detail on välja joonistatud. Elanikega suhtlemine muutub väga kiiresti E klahvi klõbistamiseks ja suur osa ülesandeid on loodud ainult mängu kestvusaja pikendamiseks. Siiski on tegu suurepärase mänguga, mis suudab luua töötava illusiooni maailmast, milles mängija tunneb end nii väikse ja nii suurena. 

"The Elder Scrolls Online" on kuidagi võõras võrreldes "Skyrim"-iga. Ausalt öeldes ei peagi "Skyrim" olema võrku ühendatud tuhandete mängijate vahel, sest seda mängides on sageli tunne, et maailm on juba piisavalt elav ja liikuv. Kaks aastat veel ja siis panen kirja uue [IKKA MÄNGIN] rubriigi. 

[IKKA MÄNGIN] koondab enda alla kirjutisi mängudest, mis on juba mitu aastat vanad, kuid on ikka veel mõni, kes pole suutnud mängu lõpetada või on alles nüüd alustamas.