Lauamäng "Kelgukoerad"

Mida teha sellistel õhtutel, kui mängutahe on suur, kuid puudub ligipääs mängukonsoolile või arvutile või veelgi hullem, elektrit majas pole ning tube valgustavad ainult küünlad? Sel juhul tuleb pilgud pöörata oma lauamänguvaramu poole (mis, olgem ausad, peaks igal mänguril varuks olema). Mõnikord aga juhtub, et vana hea Monopoli või Reis Ümber Maailma asemel satub näppu selline elukas nagu seda on Kelgukoerte lauamäng.

Lauamängude võlu pesitseb reeglina selles, et neid mängitakse seltskonnas ning sellega kaasneb mõnus olemine, teiste mängijate ebaõnnest tingitud huumor ning lihtsalt muhe vestlus. Kelgukoerte puhul on asjad teisiti - iga mängija nohiseb omaette oma paberite taga, mingit vestlust ei toimu ning atmosfäär on pea et masendav.


Nagu lahjale kodumaisele krimiseriaalile kohane, siis ka lauamängu eesmärgiks on leida lahendus toime pandud kuritööle. Kuuldavasti on võimalik osta mängule juurde lisajuhtumeid, mis on tervitatav nähtus, sest peale kaasasoleva juhtumi lahendamist kaoks mängu edasise kasutamise mõte. Samas ei ole teada lisajuhtumite kvaliteet, kuid kui otsustada masendavalt lihtsa originaali järgi, siis pole oodata midagi head.

Juhtumi lahendamiseks ning mängu võitmiseks on vaja kokku koguda kood, mida on võimalik saada leides üles kõik juhtlõngad, mis viitavad süüdiolevale isikule. Siin ilmneb ka mängu suurim nõrkus, sest kuna juhtumi lahendamine on lihtne ning ülejäänud mängust kujuneb vaid laua peal ringide tegemine, et leida erinevatest juhtlõngahunnikutest vajalikud elemendid. See tegevus on aga kõike muud kui huvitav ja lõbus.


Häid lauamänge on ilmas küll ja küll, kahjuks aga ei kuulu Kelgukoerad (või, kui lähtuda sarja logol nähtaval olevatest tähtedest, siis Kelgukerad) nende hulka.