Remember Me on üks nendest mängudest, millest ma ei oodanud mitte midagi, ent sellegi poolest pidin pettuma. Hiljem, kui ta läbi sai, läksin uurisin internetiavarustes ringi ning nägin, et nii mõnigi tõsiseltvõetavam arvustuslehekülg on mängule heldelt punkte jaganud. Mitte ei saanud aru kuskohast need kiidusõnad leitakse. Äkki on põhjuseks suur suvepõud, mil vähegi asisem mäng end kohe tipust leiab? Või olen tõesti mina rumal ja ei näe selle mängu võlu?
Remember Me suurim viga on see, et ta on liiga ambitsioonikas. Ta üritab räägida lugu, mis on sügavmõtteline, ühiskonnakriitiline, tulvil segaseid emotsioone, mis vajutaks inimeste hingekeeltele, haaraks nende jäägitu tähelepanu ja nii edasi. Kahjuks kukub lugu juba esimestel minutitel suure kaarega istuli, sest inimeste huvi köitmiseks kasutatakse ühte kõige vanemat trikki raamatus - peategelane, kena neiu nimega Nilin, ei mäleta kes ta on ja miks ta on. Sellele järgneb muidugi kohustuslik oma minevikuradadel kõndimine, taastamaks mälestusi, millest aeg-ajalt killukesi meenub.Ent see ei ole niisama mälestuste jahtimine, sest iroonilisel kombel leiab tegevus aset aastas 2084, kohaks Neo-Pariis ning inimeste mälestustest on saanud igapäevane laiatarbekaup - neid on võimalik kustutada või internetti üles laadida ning teiste inimestega jagada. Seda ideoloogiat aga ei toeta rühmitus, kes kutsuvad ennast Erroristideks ning, nagu kohe alguses selgub, kuulub ka Nilin, kes avastab, et mitte ainult ei ole ta üks Erroristide parimaid agente, vaid omab erakordset võimet inimeste mälestusi varastada ning neid oma suva järgi muuta.
Lisaks kohutavale klišeede lembelisusele on üheks miinuseks ka enamus tegelaste esitamine - nad lihtsalt kas ilmuvad, või siis õpid nende olemasolust vahetult enne nendega kohtumist läbi lühikese dialoogijupi või nähes neid kas reklaamplakatitel või uudistesaadetes. Toome kiire näite - üks esimesi suuremaid põhipahasid on (väidetavalt) Nilini ammune vihavaenlane, nimega Kid Xmas. Jõululaps on selline Capcomilikult pisut üle võlli keeratud karakter, kelle olemasolust sain teada umbes paar minutit varem kui ühes televiisoris parasjagu tema tegemistest räägiti. Samuti on raske investeerida Nilini ja Kidi omavahelisse vastasseisu, kui Nilin kannatab jätkuvalt osalise mälukaotuse all ning seega ei oma mingeid emotsioone, kui ta Kid Xmasi nägu (piltlikult öeldes) sisse peksab. See ongi loo peamine probleem - puudub pea et igasugune tegelaste arendus; asjad lihtsalt juhtuvad, justkui Jaapani animeseriaalides, kus üks paha tüüp saab peksa ning siis tuleb välja, et tegelikult on olemas üks veel halvem tüüp.
Mängitavus on samuti pisut problemaatiline. Remember Me võitlussüsteem sarnaneb pisut oma olemuselt Batmani Arkhami seeriaga, kuigi tuues sisse omanäolisust, rõhudes erinevatele kombodele, mis justkui lubaksid sujuvat ja elegantset (ning samalajal lõbusat) võitlust, ent lõppkokkuvõttes tuleb taaskord pettuda. Peamine põhjus selleks on vaenlased - nad ei püsi paigal, vaid nad on kõik korraga alati Nilinil niivõrd sabas, et vahel on raske aru saada kus üks lõppeb ja teine algab. Kokku on mängus neli erinevat kombot, millest viimased on juba paraja pikkusega, ent nende ideaalne sooritus on aga pea et võimatu, kui alles on rohkem kui üks vastane, sest niipea kui keskenduda ühele tüübile, tulevad teised varmalt seljataha ja nüpeldavad Nilinit päris korralikult, sellega katkestades ka kombo.
Rääkides kombodest, siis mängule eelnenud kuudel ilmunud treileritest ja uudisjuppidest jäi justkui mulje, et kombod on täielikult mängija meele järgi kohandatavad, lootus oli et saan ise nupud paika panna ja muid sääraseid valikuid teha. Reaalsuses antakse aga mängijale ette eelnevalt kokku pandud neli kombot, kus mängija saab valida mis nupud mis efekti kasutavad - kas annavad löögile lisajõudu, pisut tervist tagasi või muud säärast. Eriti nüriks teeb asja aga see, et kõik kombod ei ole kohe mängu alguses lahti, enda mängusessiooni käigus avanes viimane kombo alles mängu viimases veerandis ning siis olid enamus vastavseid juba niivõrd verejanulised, et juba lihtsamate kombode kordasaatmine oli vahel vaevanõudev. Lisaks tavalistele käe- ja jalalöökidele on Nilinil veel kinnas, millega saab lisaks mälestuste röövimisele ka tulistada ning lisaoskused, mille abil saab ta ennast kas nähtamatuks muuta, vaenlasi üksteise vastu pöörata või muud säärast. Need lisaoskused olid kõige lõbusam osa mängu juurest, ent kahjuks jäi lõbu lihtlabase eluspüsimise varju. Ning seda kõigest keskmisel raskusastmel.
Mängu üheks suurimaks tõmbenumbriks reklaamiti Nilini oskust inimeste mälus sobrada ning neid enda tuju järgi muuta - seda nimetatakse mälude remiksimiseks. Kunagi ühes treileris näidatud versioon tundus huvitav ning endalgi tekkis tahtmine see ära proovida. Kahjuks leidub selle omaduse kasutust mängus kõigest neli korda ning kaks korda neist sarnanevad loolistel põhjustel teineteisega, kuigi kumbki on kujutatud pisut erinevas võtmes. Natuke mõrkjaks muudab asjaolu ka fakt, et kuigi intrigeeriv, on mälude remiksimine oma olemuselt katse-eksitus meetodil põhinev
Mängu alla võib mattuda umbes 7-9 tundi, olenevalt kui põhjalikult mängija viitsib üldjoontes üpriski lineaarseid leveleid erinevate boonusesemete otsimiseks aega kulutada. Kuigi lineaarsed, näevad levelid ülimalt kenad välja ning väga kahju on mul sellest, et niivõrd kena kunstilise jäljega mäng niivõrd keskpärase mängitavusega on. Imelikul kombel on see sel aastal juba teine mäng, mis on niivõrd kena, ent samas ka suur pettumus (teine oli Gears of War: Judgement). Neo-Pariis on mitmekülgne, näidates nii vaesuses elavat alamklassi kui ka rikaste rajooni, tehaseid, kinnipidamisasutusi ning palju muud, lisakiitust selle eest kuivõrd värviline kõik on. Kahjuks aga tundub ilus Neo-Pariis üsna väljasurnud linnana, sest lisaks tänavatel ekslevatele robotitele ning vaenlastele, ei ole ülejäänud elanikke just väga tihti näha. Audiovisuaalne pool on keskpärane - meeleolukas ning situatsioonidesse sobiv muusika saab enda paariliseks üpriski puise ja igava esitlusega häälenäitlemise. Paljud tegelased kõlavad masinlikud ning isegi maailmas leiduvad robotid tundusid elavama loomuga olevat.
Seda mängu on raske soovitada, sest iroonilisel kombel on Remember Me, mida kohe kuidagi mäletada ei tahaks...
0 kommentaari:
Postita kommentaar