Saints Row IV

 

Algselt sündinud kui Grand Theft Auto kloon uue konsoolipõlvkonna tulekul, on nüüd Saints Row seeria oma "suurest vennast" lahku kasvanud ning iga järgneva osaga aina enam ja enam omanäolisemaks muutunud. Seeria kolmas osa, mis paljude mängurite poolt positiivselt vastu võeti, heitis kõrvale tüüpilise tänavajõmmide stsenaariumid ning keskendus rohkem naeruväärsele - endistest kriminaalidest olid saanud ülelinna superstaarid, kelle tegevuste ampluaasse mahtus nii suure roosa peaga kassimaskoti tapamängudest osavõtmine, zombidega võitlemine kui ka niisama linna peal möllu korraldamine, kasutades selleks kas vektorgraafikast valmistatud tanki või suurt lillat dildokurikat.

Saints Row IV , mis oma kontseptuaalse alguse sai küll kolmanda osa allalaetava lisapaketina, ent THQ pankrotistumise ning õiguste ja vahendite uute omanike kätte liikumise järel täisväärtuslikuks mänguks sai, viib aga naeruväärsuse (ja sellega koos ka lõbu) hoopis uuele tasemele. Saints Row kamba kuulsus on jõudnud uuele tasemele ning enam ei tegeleta tühiste tänavasõdadega, vaid mängija loodud peategelasest on saanud Ameerika Ühendriikide president, kelle üks esimestest otsustest on kas näljahäda lõpetamine või vähi ravimine igaveseks. Minuteid hiljem ründavad Valget Maja aga tulnukad ning pea et terve kamp langeb nende kätte vangi. Järgmisel hetkel leiavad nad endid virtuaalsest maailmast ning nende peamiseks eesmärgiks on oma vangikongist põgenemine ning otse loomulikult tulnukate pealikule naha peale andmine. Mäng ei võta ennast kordagi tõsiselt ning see on hea - lugu on lihtne, ent toimiv ning kogu kompott lihtsalt pulbitseb mõnusast huumorist ja arvukatest viidetest nii mängudele, filmidele kui ka muule popkultuuri elementidele. Kui kogu seda ülemeelikut tobedust ja lõbu ühe lausega kokku võtta, siis on Saints Row IV oma olemuselt just see mäng, mis Duke Nukem Forever oleks pidanud olema, seda küll omas võtmes. Mängu eelmiste osade mängimine ei ole küll kohustuslik, ent päris palju viiteid minevikule siin siiski tehakse.

Kuna suurem osa tegevusest leiab aset virtuaalses maailmas, on ka eksisteerimise reeglid palju paindlikumad, andes mängijale supervõimed. Juba päris alguses saab peategelane endale võime joosta kiiremini kui mistahes mootorsõiduk ning võime hüpata üle kõrgete majade. Mängu edenedes lukustub lahti veel terve posu muid võimed ning samuti saab neid edasi arendada, kogudes linna peale laiali puistatud datariismeid, ent kõige esimesed supervõimed on üldjuhul ka kõige kasulikumad ja lõbusamad. Lisaks supervõimetele on mängija kasutada ka terve arsenalitäis erinevaid hullumeelseid relvi, alustades lightsaberilaadsest energiamõõgast ning lõpetades dubstep-relvaga, mis sõna otseses mõttes tulistab muusikat ning paneb kõik ümbritseva tantsima.

Visuaalselt ei ole mingit hüpet toimunud, mootor on sama, kuigi tänavad on vallutatud neoonvärvide poolt. Kahetsusväärseks võib pidada seda, et nii mõnelgi korral oli konsoolil raskusi asja väljajooksutamisega, seega kel vähegi võimalik, see jahtigu PC versiooni. Kindlasti ei saa öelda, et mäng ei oleks konsoolil mängitav, kaugel sellest. Ent kui ekraanil toimub liiga palju asju korraga, eredaimaks näiteks suur hulk plahvatusi, lasereid ja dubsteppi, siis võib kaadrisagedus madalaks kiskuda ning pilt hakkida. Õnneks oli neid juhtumeid piisavalt vähe, et mitte häirivaks muutuda. Audiopoolel on asjalood tunduvalt paremad, häälenäitlemine omal kohal ning päris humoorikalt visatakse tuld alla mängutööstusele üldiselt pilades ühe tuntuima häälenäitleja Nolan North'i osalust igas videomängus sellega, et siin on võimalik valida tema häält oma tegelasele. Plusspunktid ka hea muusika eest ning samuti tuleb kiita võimalust kuulata seda ka siis kui parasjagu autoga sõitmist ei toimu, elimineerides need piinlikult vaiksed momendid, mil tuleb jalamees olla.

Mänguaega kulus minul umbes 25 tundi, sinna hulka saab lugeda nii 37 missiooni pikkuse loo osa, kui ka kõikide kõrvalmissioonide läbitegemise ja kogutavate esemete ülesotsimise alla kulunud aja. Teiseks läbimängimiseks piisavalt motivatsiooni ei pakuta, ent see ei tähenda seda, et mäng mängimata tuleks jätta - otse vastupidi. Saints Row IV võib väga vabalt olla selle aasta üks kõige lõbusam mäng üldse ning seda on raske mitte soovitada. Kuidas saab ta aga vastu kohe-kohe ilmuvale uuele Grand Theft Auto osale? Seda näeme juba varsti...