Mõttevälgatus: Kadunud ja leitud planeet - Lost Planet 3

Lumehelbed langevad, väljas valitseb tormieelne ilmastik, pilved kogunevad, kaugel on kosta müristamist. Sina teed tavalise sinikraena aga oma igapäevast vahel igavat ja vahel tüütut tööd - parandad masinaid, abistad ülemusi erinevate ülesannetega ja proovid oma tööd nautida.
Samas loodad, et palk ei vähene ja et sellest ikka piisab, et pere üleval pidada. Sinu töö on kodust kaugel ja oma naist pole sa juba ammu näinud. Samas loodad ikka, et kogu vaev tasub end ära, sest tasu on hea, aga mis hinnaga?

Sinu töö on aga olla mehitatud hiigelroboti juht kosmose kaardistamata osas leitud lumisel ja väga jäisel planeedil täis inimeste kohalolusse väga konfliktselt suhtuvat kohalikku loomastikku. Konfliktse all pean silmas muidugi seda, et loomastik on valmis sind ja sinu töökaaslasi igal hetkel tükkideks rebima. Samas pole kõik ka nii hull. Palk on hea, kaastöölised meeldivad ja töö hiigelrobotiga pole raske.
See kaitseb sind vaenuliku loomastiku eest ja vahel kui peabki alati tormise näoga ilmaga väljas käima, siis on sul kaasas mitut tüüpi relvi, mis tulevad eriti kasuks siis kui hiigelrobot jääb liiga kaugele või kui jäine supertorm lihtsalt külmutab sinu masina ära ja ei jää muud üle kui jää maha lammutada.

Sinikraena on Jim Peyton väga leplik ja teab, kus on tema koht suurkorporatsiooni lõputus ahnuses. Tema koht on asendatav ja elu väärtusetu. Seetõttu teeb Jim seda, mida kõige paremini oskab - parandab sõidukeid, roboteid ja peab tehnilist järelvalvet uut kütuselementi kaevandava baasi ümber. Jim oskab oma tööst mõnu tunda.
Naine saadab talle kodukandi country muusikat, mida mees kuulab iga kord kui läheb uuele sõidule. Sõnumid saabuvad suure hilinemisega ja see morjendab Jimi. Iga vestlus naisega on nagu pihtimus mitte dialoog, aga muusika viib ta mõtted mujale.
Robotiga planeedi lumistel nõlvadel ringi käies ja tuleviku versiooni country muusikast kuulates on olemine mõnus ja isegi tüütu töö muutub hetkeks nauditavaks. Seda kuni hetkeni, mil baasi tabab torm või kui robot loobub töötamast või kui on vaja väljas palja peaga ringi käia ja hädalisi aidata.

Vahel Jim väsib ära, aga siis ronib ta robotist välja ja vaatab tundmatu planeedi lumiste mäeahelike poole. Suur mecha tema selja taga ja tuleviku country muusika üle tormi üürgamas. Lund hakkab sadama ja Jim on siiski rahul, aga miski siiski pitsitab. Kõik siin planeedil ei ole nii nagu paistab. Mingi suurem jõud on tegutsemas ja esimesed märgid sellest annavad juba tunda.
Keegi sellest ei räägi, aga kõik teavad. Jim on roheline ja väga värske töömesilane sellel lumisel planeedil. Ta alles tutvub korporatsiooni pahede ja selle jäise, aga vägagi elusa planeedi saladustega.

Kui Jim vaid teaks, et muusika, mida kuulab on komponeeritud "Mass Effect`i" kahe esimese osa autori poolt, siis ta mitte ainult ei kuulaks, vaid naudiks igat nooti. Jack Wall pole seekord loonud eepilist muusikat eepilisele mängule ja seda ilmselgetel põhjustel. Selle asemel on "Lost Planet 3" täis James Horneri "Aliens`i" ja paljude teiste kuulsate ulmefilmide viiside erinevaid variatsioone, kuid see teeb oma töö ära - õhkkond muutub suuremaks kui elu ja lugu eepilisemaks kui ta seda tegelikult on.
Kõige suurem ilu Jack Walli muusika juures on aga tuleviku country muusika või nagu ta seda ise on nimetanud alien country music. Kultusliku režissööri, stsenaristi ja produtsendi Joss Whedoni kultuslik seriaal "Firefly" kasutas tuleviku country muusikat omas vesternlikus laadis esimest korda väga tõhusalt, luues seejuures unustamatu õhustiku.

"Lost Planet 3" muutub seetõttu kohe ka tükkmaad nostalgilisemaks, argisemaks ja kodusemaks. "Firefly" muusikat meenutavaid palasid kuulates mechaga ringi sõites unustan ka ise ära mängu mitmed möödalaskmised ja hindan seda, mida on püütud saavutada - hea lugu, veenev peategelane ja maailm, mida kõik juba tunneme, aga mida keegi meist hinnata ei oska.
"Lost Planet 3" on seeria kolmas ja tõenäoliselt ka viimane osa. Kolmas osa pole siiski järg, vaid hoopis seeria eellugu - uus lugu, uus peategelane ja veel vaiksevõitu külmunud planeet.

Maailmakuulsa Jaapani suurstuudio Capcomi jaoks oli esimene, nüüd juba ligi 7 aastat tagasi ilmunud, "Lost Planet" samm uude generatsiooni. Aasta oli siis 2006 ja maailma asus vallutama Xbox 360 järel aasta hiljem turgusid rünnanud PlayStation 3. Iga suurstuudio oli valmis avama uut mängugeneratsiooni oma parima pakkumisega. Xbox 360 jaoks oli selleks "Lost Planet`iga" umbes samal ajal ilmunud ja senini mängurite südames pesitsev "Gears of War". 

"Lost Planet`it" tabas aga natuke teine saatus. Kui "Gears of War" läks iga järgneva osaga aina paremaks ja on seda tänini suuresti fännide nostalgia pärast, siis "Lost Planet 2" ei suutnud ületada nii esimese võlusid ega haarata osa "Gears of War`i" võidukäigust. Põhjuseid oli mitu. Alates kaasahaarava loo puudumisest ja lõpetades võitlusmehaanika puudulikkusega. Kasuks ei tulnud ka võrdlus "Gears of War"-iga.

Jaapanlased töötavad teistmoodi. Nende mängueetika ja seetõttu ka looming on teistsugune. Kui Jaapani mängustuudiod loovad kõigepealt mehaanika, võitluse ning kõik kellad ja viled ning alles siis paigutavad selle keskele loo ja tegelased, siis läänes on asjad teistmoodi. Algul lugu ja tegelased ning alles siis graafika, mehaanika, võitlus ehk siis kõik, mis teeb mängu lõbusaks. Seetõttu suhtuvad nii ka lääne mängurid - lugu ja tegelased peaksid alati olema piisavalt head. et nautida mängu ennast.
See ei kehti muidugi kogu aeg ja enamjaolt ei pea see väide isegi paika, aga suundumus on selline olnud ja on alati iga uut mängu prooviva mänguri südames.
"Lost Planet 2" ilmus ligi kaks aastat pärast esimest ja sinna jäi asi ka seisma. Capcom hakkas vaikselt oma intellektuaalse omandi õiguseid lääne arendajatele üle andma (alguses "Devil May Cry" ja nüüd viimati "Dead Rising") ja tulemuseks on vana konsooligeneratsiooni lõpus ilma suurema kisa ja kärata ilmunud "Lost Planet 3".

Kuigi "Lost Planet`i" seeria populariseeris taaskord "Star Wars`i" stiilis lumise planeedi seikluse, on kolmandal osal teatavad sarnasused ühe teise lumise õudus/seiklusmänguga. Selleks on muidugi väga lumiseks osutunud "Dead Space 3".
Veri paistab valgel lumel hästi välja ja nii arvas ka Visceral Games, kelle Isaac Clarke`i kolmas tulemine pöördus natuke rohkem ära õudusest, et sisse tuua rohkem võitlust ja seiklust. See, et kas see oli hea otsus, oli fännide otsustada ja enamjaolt tundus, et tunti siiski puudust kitsaste koridoride horrorist.
"Dead Space" pole "Lost Planet`i" seeriaga küll väga seotud. Üks sai alguse Jaapanist ja teine on lääne horrorimaial filmi - ja mängukultuuril põhinev ulmeõudus. Muidugi on kahe seeria vahel ka ligi 2 aastat.

"Lost Planet" on rohkem nagu "Gears of War" ja vähem nagu "Dead Space", kuid kolmanda osa puhul ei saa enam nii öelda. Teatavad sisulised nüansid uue tegelase arengus ja loo esituses meenutavad vägisi kogemata kangelaseks ostunud Isaac Clarke`i seiklusi. 

"Lost Planet 3" ilmumine samal aastal "Dead Space 3"-ega ei ole muidugi juhus, aga annab siiski alust võrdluseks. Tegu on huvitava võrdlusmomendiga, sest ühelt poolt saame näha kuidas USA arendajad käsitlevad Jaapani mängukultuuris üles kasvanud seeriat, aga teiselt poolt on meil olemas ka seeria, mida on algusest peale arendanud lääne stuudiod. Ja seda on ka tunda.
"Dead Space" on iga osaga üritanud minna aina suuremaks ja seda tehes on kaotanud ka osa oma algsest võlust, aga "Lost Planet 3" on kahe viimase osaga võrreldes väiksem, vaiksem ja rahulikum. 

Samalaadne üleõla tulistamismehaanika, sarnased CGI videod ja üldiselt väga sarnane planeet - lumine ja külm. Nii "Dead Space`is" kui ka "Lost Planet`is" on vastased, keda peab tulistama suurima tõhususe nimel strateegilistesse kohtadesse.
Kolmest "Lost Planet`i" mängust paistab kõige värskem osa olevat kõige vähem populaarsem, aga tegu pole sugugi mitte halva mänguga, vaid pigem ei suutnud see algselt "Gears of War`i" ja "Dead Space`i" kõrval pakkuda midagi uut nii sisu, mängumehaanika kui ka tegelaste vallas ja praegu on selleks natuke liiga hilja.

"Lost Planet 3"-l on sümpaatne peategelane, sisu areneb aeglaselt, kuid piisava pingelaenguga, et olla köitev ning loo ja disaini kooskõla loob põneva maailma, millel oleks palju pakkuda. Võitlusmehaanika, graafika ja disain on maha jäänud suuresti tänu konsooligeneratsioonile endale.
Kui tegu oleks otse PC-ile loodud mänguga, siis võiks "Lost Planet 3" olla tõeliselt ilus mäng, aga praegu kordab see eelmiste osade poolt loodut, kuigi Unreal Engine 3 põhjal valminud lumine maastik, kõrged mechad, kõledad jäätunnelid ja meeletud kosmilised tormid pakuvad vahel tõeliselt ilusat vaatepilti. Vahel. Mitte tihti, aga vahel on õhustik nii täiuslik, et kahju on näha seda tükkideks lagunemas. 

"Lost Planet 3" on mul hetkel veel pooleli, kuid isegi pärast paari lühikest tundi võin südamerahus öelda, et tegu pole masstootmisest välja hüpanud juhusliku järjega, millest peaks suure kaarega eemale hoidma, vaid mängule pühendudes ja tõesti kuulates, mida sellel on öelda, võib avastada, et oma südamikus on tegu ilusa, isegi liigutava looga natuke liiga traditsioonilises ja tavapärases vormis.
Pealtnäha selline nagu teised, aga natuke jäist lund maha kraapides leiab siit nii mõndagi head ja ehk ka midagi sellist, mida suurem osa mänge enam ei paku - ilmselgelt kokku hoitud eelarvega järg, mis ei ürita olla teetähis, vaid on täpselt nii hea kui oma võimaluste piires on üldse võimalik.