Sanctum 2

"Sanctum 2" on omapärane kooslus tornide kaitsmise strateegiast ja esimese isiku vaates tulistamisest, mis kahjuks eelistab tulistamist strateegiale. Unreali mootoril valminud esimene "Sanctum" polnud minu jaoks just see kõige meeldivam kooslus. Esimese osa põhjal ei saanud strateegiahuviline minus piisavalt väljakutseid ja tulistamismängude fänn minus ei saanud just väga rikka kogemuse osaliseks. 

Teine osa teeb mitut head asja korraga, aga unustab ära, mida tahab saavutada või mis rolli tahaks niigi karvaseid ja sulelisi täis mängumaastikul omada. 

FPS kohtub strateegiaga 

"Sanctum 2-es" tuleb ülistiilsete futuristlike seadeldiste ja relvade abil luua baasi keskel asuva hinnalise tuuma ümber läbimatu labürint ja seda turvavad kahurid, kuulipildurid ja muud kaitsemehhanismid. Kindla aja möödudes või ise valmisolekust märku andes saabuvad tulnukad, kes üritavad iga hinna eest sind ja sinu tuuma hävitada. Mida keerukam on labürint ja mida rohkem on kaitset, seda väiksem on võimalus, et nad tuumani jõuavad. Iga matši järel saab täiustada torne, relvi ja iseennast.

Enne matši tuleb eelkõige panustada parima võimaliku strateegia väljamõtlemisele, aga mängija käsutuses oleva kahe relvaga vaenlaste pihta tuld andmine ei ole strateegia, vaid lihtsalt tulistamine. Tornid küll kaitsevad ja neid saab igatpidi kasutada, aga FPS mängija olemasolu ja mõju tundub olevat minimaalne ja sama kehtib ka strateegilise osa kohta. 

Tulistamismängu osa suurendamiseks ja pinge parandamiseks on mängijale antud korraga kätte kaks relva ja mõlemal on ka alternatiivne tulejõud. Mõlemad relvad peavad teatud kuulide arvu tulistamise järel laadima ja nii vahetadki kogu aeg relvi omavahel, olles ise samal ajal tule all - see annab juurde pinget ja tunnet, et liigselt paigal püsides ja niisama tulistades ei saa ikka hakkama. 

Õnneks on mäng tehtud piisavalt raskeks. Vaenlased pole kergemate killast, raha ja varusid ei jagata niisama - kogu strateegia peab väheste olemasolevate jõududega ära kasutama.

Pingsat mõttetööd labürintide ehitamises osas ja ühe kaardi kontrollimist oma äranägemise ja võimekuse järgi pakutakse vähem kui võiks eeldada, aga siiski piisavalt, et olla vajalik osa mängust. Üksi mängides saab iga matsi järel valida 4 tegelase vahel ja sul on ühe matši jaoks ühte kindlat tüüpi relvad. Koos sõpradega või võrgus mängides on kõigil erinevad relvad ja nende funktsioone saab grupi liikmete vahel lahingutandril oskuslikult jaotades väga tulemuslikult ära kasutada. 

"Sanctum 2" keskendubki kõige rohkem mitmikmängule, mis on ühtlasi ka mängu üks kõige suuremaid väärtusi. Fookus on grupiga koos töötamisel, meeskonnaga tulnukate hävitamisel, tuuma kaitsmisel ja labürindi ehitamisel. Relvade, tornide ja erinevate võimetega tegelaste uuendamine pakub vaheldust ja vajalikus koguses põnevust uueks matšiks valmistumisel. Mängija progressi ja tähtsust meeskonnas kannustab pidevalt uusi võimeid lahtilukustav taseme – ja punktisüsteem. 

Mäng kukub läbi aga selles, et üritab rohkem olla tulistamismäng kui tornide kaitsmise strateegia. Vaenlaste tulek on igav ja ühesuunaline ning varieeruvust on vähe. Väljakutse seisneb ainult raha ja varude hoidmises ning nende strateegilises kasutamises, aga mitte vaenlastega võitlemises. Tulistamismängu olemust lõhub aga see, et relvadel ja nende uuendustel ei ole vaenlaste pihta lastes tuntavat tulejõudu. On ühte ja on teist, aga pole ühte selget pidevat joont. 

Algupärane "Sanctum" keskendus rohkem strateegiale ja vähem tulistamisele. Teise osaga on vastupidi - tundub, et mõlemat korraga ei saa. "Sanctum 2" pole hea strateegilises lähenemises ja tulistamismänguna on see samuti väga puudulik. 

Kokkuvõte: Võib-olla ei pea tornide kaitsmise strateegia olema FPS žanris, sest "Sanctum 2" ei tee kumbagi just väga hästi kui suurepärane mitmikmäng välja arvata. 

Hinne: 3/5

Arvustus ilmus esmakordselt septembrikuu [digi]-s.