Colin McRae Dirt 2

Lisateave »

Sleeping Dogs

 

Magavate koerte tee algusest lõpp-punktini on üpriski huvitav, pisut konarlik, kuid siiski õnneliku lõpuga. Väidetavalt algas tema elutee täiesti uue mänguna, kusagil keskel aga otsustati Activisionis, et tegelikult oleks see täiesti arvestatav jätk True Crime seeriale, ning True Crime: Hong Kong oli sündinud, või vähemalt oli ta valmimisjärgus. Siis aga hakkas kivi liiga kiirelt veerema, nõudes liigselt raha ja ressursse, mille tõttu Activision otsustas kogu asja kuradile saata ning nii juhtuski, et True Crime: Hong Kong lükati kuhugi sahtlisse peitu. Seda kõike nägi aga pealt Square Enix, kes otsustas taskupõhjast dollarid kokku kraapida, need Activisonile ulatada, ja siis sahtlipõhjas asuva mängu riismed endale ostis. Kuna aga mänguga ei tulnud kaasa nime, siis sai mäng endale uue - Sleeping Dogs. Sellega sai aga ring taaskord täis, sest mäng, mis oli olnud alguses täiesti uus ja värske, oli seda taaskord. Ning parem ongi, sest kui aus olla, siis oleks ma True Crime: Hong Kongi tõenäoliselt ostmata jätnud.

Mängu peategelseks on Wei Shen, Hong Kongi politseiameti detektiiv, kes on oma salamissiooni käigus imbunud kohaliku triaadijõugu Sun On Yee ridadesse, eesmärgiga jõuk tänavatelt eemaldada. Loomulikult ei ole asi aga nii lihtne, Wei Shen seisab vastamisi dilemmaga - kas jääda ustavaks oma missioonile ning kaheldava moraaliga ülemusele või lapsepõlvesõpradest jõugukaaslastele. Huvitaval kombel jäetakse nii mõneski kohas situatsioon umbmääraseks, jättes mängijale piisavalt tõlgendamisruumi ning võimaluse ettekujutus luua temale meeldivast situatsioonist. Isiklik näide - peale põhiloo lõpetamist järelejäänud kõrvalmissioone täites meeldis mulle mõelda, et kuigi jätkuvalt politsei ridades, oli Wei südames eriline koht oma triaadisõprade jaoks ning vastupidi, mis võimaldas tal jätkata nende heaks väiksemate tööde tegemist. Muidugi, kui fantaasiat mitte kasutada, võib kõrvalmissioonide sooritamine peale põhiloo lõppu tunduda pisut eemaletõukav ning eelnevalt väljakujunenud pilti lõhkuv. Põhilugu ise laenab Hollywoodist klišeesid, kuid tehes seda stiilselt ning edukalt, visates tee peal mängijale hambusse ka mõne paraja pöörde.

Suvekuude mängupõua ajal turule tulnud Sleeping Dogs paistab oma ilmumisaja tõttu eriti säravalt silma, kuid julgen oletada, et ka tihedamal hooajal oleks ta suhteliselt esirinnas, sest tegemist on väga hea mänguga. Kolmanda isiku vaates seiklusmäng nö. vabas maailmas ei kõla just kõige originaalsemalt, ning olgem ausad, nii mõningate mängitavuselementidega tehakse pisukest laenamistööd, kuid laenatud on headelt mängudelt ning kokkusegatud kompott on enam kui õnnestunud. Oma žanri tippu liigitatud GTA seeriaga võib tõmmata mitmeid paralleele, valem on teada ja tuntud - põhimissioonid, kõrvalmissioonid, suvaliselt ilmuvad sündmused, palju võimalusi vaba aja veetmiseks, sarnane navigatsioonisüsteem ja veel muud säärast. Kuigi ühel hetkel mängus ka relv pikhu pistetakse, on suurem rõhk pandud kaklemise peale (mis on loos ka ilusasti ära põhjendatud). Kaklussüsteem meenutab üpris palju viimastest Batmani mängudest tuttavaks saanud lihtsate kombode ehitamist, kus peamine rõhuasetus on vastaste löökide õigeaegne blokeerimine ning eputavad lõpulöögid. Pean siinkohal tunnistama, et vähemalt alguses oli minul kaklemisega probleeme - asi tundus kuidagi puine ning samasugust "voolavust" nagu seda oli Batmanil, siin mängus ei kohta. Ilmselt võtab süsteemiga harjumine pisut aega, sest mängu teises pooles olid mured ununenud ning vastaseid langes igasse suunda justkui ma oleksin olnud Jackie Chan.

Tähtsal kohal on ka parkour, mis on oma olemuselt väga lihtne, kuid samas ka väga mõnus vahend kiirelt takistuste ületamiseks. Samas on see ka pisut naljakas; kui Hollywoodi märulifilmidest on paljudele tuntuks saanud fakt, mille kohaselt kõik hiinlased oskavad kung-fu'd, siis siin mängus oskavad kõik parkourida. Võib olla ei ole Hong Kongi kitsastel tänavatel millegagi tegeleda, seega võib iga kõhukas keskealine kiilanev härrasmees treenitud lihaselise noore mehe eest ära joosta. Magavad Koerad sisaldavad endas ka vähesel määral rollimängude elemente, nimelt jagatakse iga missiooni või kõrvalmissiooni eest kogemuspunkte. Kogemuspunktid on jaotatud mitmetesse erinevatesse kategooriatesse, arenevad nii Wei politseinikuvõimed, triaadilase oskused kui ka üleüldine "maine." Samuti on terve Hong Kong täis igasuguseid avastamisväärt asju nagu rahalaekad, tervisepühamud, mis pikendavad Wei eluiga ning Wei tuttava võitluskunstide instruktori varastatud kujud, mille tagastamisel õpetatakse Weile uusi kombosid. Lisaks kõigele muule on Weil võimalus külastada karaookebaare, panustada kukevõitlustele, osta teenitud raha eest autosid või riideid, mängida mahjongpokkerit või käia kohtingutel. Viimasena nimetatud element on taaskord tuttav GTA seeriast, kuid siin tundub asi kuidagi pealiskaudsena - vii tütarlaps ühe korra välja ning sinu kaardile tekivad kogutavate esemete asukohad. Seejärel võta ette järgmine tütarlaps ning korda protsessi. Siin lähevad kaotsi mitmed huvitavad tegelased, kellega edasine kohtumine on võimatu ning see on kurb.

Mängu visuaalne külg on üsna kena. Siin ja seal võib ette tulla puudujääke, seda eelkõige suvaliste NPCde väljanägemises (üks preili, kes minu korteri ukse taga sõbrannaga vestles, omas kohati kandilisi kaenlaauke) ning mootorrattaga tagurdades hakkas ekraan mõnikord pisut tõmblema. Muidugi ei saa mainimatta jätta juhust, mil läksin keset merd asuvale kodukootud gängsterikasiinosse mängima ning silma jäi ilmselgelt vigane HTML-koodi jupike. See pani küll kulmu kergitama ning tahes-tahtmata tekkis küsimus, et kuidas selline asi märkamata jäi. Kui nendest puudustest aga mööda vaadata, tuleb esile Magavate Koerte tõeline ilu. Hong Kong on kirev, täis värve ja isikupära. Mängu kaart on piisavalt suur, et avastamisrõõmu pakkuda, samas aga ka vajalikul määral kompaktne, et mitte ära eksida. Humoorikal kombel oli esialgu vasakpoolse liiklusega harjumine raske, sest videomängu loogika väitis vastupidist - olen ma ju aastaid sõitnud paremal, seda nii GTA's, LA Noire's, Mafia II's ja mujal. Audiovisuaalne külg on täiesti korralik, kaasatud on igasuguse kaliibriga staare, kuigi näiteks Emma Stone'i kasutamine kõrvalrolli tarbeks tundus raiskamisena. Tüüpiliselt vastavale žanrile on ka siin mängija kasutada/kuulata mitmed erinevad raadiojaamad, kuid siinkohal ei ole tegemist mitte millegi meeldejäävaga.

Sleeping Dogs ei ole eriti raske mäng. Kuigi endal õnnestus surra ikka päris paras ports kordi, siis üldiselt olid need põhjustatud enda rumalusest ning pärit ajast, mil veel tutvusin kaklussüsteemiga. Kuidas kommenteerida aga mängu pikkust, sest tänapäeval on ju inimestel erinevad ootused? Endal kulus põhiloo läbimiseks umbes 10-12 tunni jagu, praeguseks hetkeks on aga mänguga koos veedetud üle 25 tunni ning ikka veel on mul nii mõndagi linnas teha ja avastada, et püüelda sajaprotsendilise läbimise poole. Miski selle mängu juures hoiab mind kinni. Suutsin pisikestest vigadest mööda vaadata ning avastasin enda jaoks ühe suurepärase mängu, mida vähemalt mina pean oma žanri tippu kuuluvaks. Kui ülalolev tekst või muud infoallikad kasvõi väheselgi määral huvi selle mängu vastu tekitanud on, siis tuleks see kohe kindlasti järgi proovida.

Lisateave »

Max Payne 3

Olgem ausad, taaskord tuleb alustada postitust tõdemusega, et mul ei olnud alguses sellesse projekti suurt usku. Max Payne'i elu kolmandas episoodis hüljati sünge noir-stiil, külm ja kõle New York ning graafiliste romaanide stiilis üles ehitatud vaheklipid. Kõik see asendati rohkete värvidega eputava São Pauloga, kus vaheanimatsioonide ajal ekraan pidevalt eredates värvides virvendusi ette lõi, vahel peegeldades valgust Maxi nüüdseks kiilaksajatult kolbalt. Paljud inimesed tõmbasid enne mängu ilmumist paralleele John McClane'iga, kes Die Hardi seeria neljandas osas oli umbes sarnases olukorras - kunagisest nägusast mehest on saanud vana peer, kuid ometigi tuleb leida oma graafikus aega, et pahadele jalaga tagumikku anda.

Eelmises mängus aset leidnud sündmustest on vahepeal möödunud üheksa aastat. Max on lõpetanud töö politseinikuna ning veedab nüüd aega kas baaris või kodus pudelite põhjadest õnne otsides. Aastatepikkune valuvaigistite tarbimine, et lugematutest tulevahetustest võitjana välja tulla, on ilmselgelt jätnud oma jälje, sest vanast Maxist on alles vaid vari, kes on sõltuvuses ravimitest ning kallab igal võimalusel viskit kõrist alla. Teatud sündmuste tagajärjel leiab Max ennast aga Brasiilia päikese all, kus ta koos oma kunagise kaaslasega politsekoolist tegutseb rikka ja mõjuka pere turvamehena. Ometigi ei kesta rahulikud ajad kaua ning Max leiab ennast taaskord sealt kus eelneva kahe mängu jooksul - tema vastas on terve kamp mehi, kes ootavad surma, mille võimaldab neile relv Maxi käes. Loo alguses röövitakse ühe Maxi kaitse all oleva pereliikme naine, kuid mida edasi lugu veereb, seda segasemaks muutuvad asjaolud, paljastades igasuguseid üllatavaid saladusi. Lugu ei ole lineaarne, hüpates ajas tarantinolikus võtmes edasi-tagasi, viies Maxi vahepeal tagasi eelmistest mängudest tuttavliku stiili rüppe mähitud New Jerseysse. Viimasena mainitud segmendid kuuluvad (vähemalt minu jaoks) vaieldamatult mängu levelite paremikku, näidates Maxi uusi külgi, omades samas siiski vanade mängude hinge.

Mitte ainult visuaalne pool ei ole saanud uuenduskuuri, vaid ka mängitavusega on ette võetud nii üht kui ka teist, mis mõnele võib tunduda pisut harjumatuna, või isegi vastuvõetamatuna. Ikka ja jätkuvalt on tegu kolmanda isiku tulistamismänguga, kuid nüüdseks on lisatud võimalus takistuste taha varjuda. Üllataval kombel ei muuda see aga mängu põrmugi lihtsaks, vastupidi - vaenlaste AI on üpriski heal tasemel, kuna ei ole tegu tavaliste jõmmidega, kes oma kasti taga end peidavad ning vahetevahel pea välja pistavad, et mängija järjekordse pealasu kirja saaks. Selles mängus oskavad osad vastased niivõrd kavalalt Maxi lõksu ajada, et surm on vahetevahel kiire tulema. Nii mõnigi kord seisin dilemma ees - kas peituda varje taha või mängida mängu nii nagu seda sai tehtud ennevanasti, joostes ja hüpates ja kõrvalepõikeid tehes, relvatorud vaenlaste poole suunatud. Valik oli raske, sest varje taha ei saanud liiga kauaks jääda, kuna kavalad pätid otsisid mu üles, jättes mulle õhkõrna võimaluse nende eest järgmise varje taha põgeneda. Hulljulgema pealejooksu puhul oli aga raske rahvast hallata, kuna kuule lendas igast suunast ning mõne tulevahetuse puhul kulus liigselt medikamente, et elus püsida. Lõppude lõpuks otsustasin millegi vahepealse kasuks.

 Levelite ülesehitus toetab kogu seda ärevust loovat kontseptsiooni, jättes koridorid piisavalt laiaks, et vaenlased saaksid Maxile märkamatult külje alla pugeda. Kõige sellega puutusin kokku ning nii mõnigi kord pidin vastastele alla vanduma. Muidugi, ei olnud minu taktika alati kõige kavalam, kasutades juba eelmainitud süsteemi, kus lihtsalt vastastele peale jooksin või siis meeleheitlikult aegluubis hüppama asusin. Lisaks strateegia kujundamisele kulus aega ka vana hea sõbra Bullet Time'iga taastutvumisele, kuid nagu korralikule eestlasele kombeks ei saanud alguses vedama ning pärast pidama. Bullet Time on kohe kindlasti kasulik abimees, sest mäng pakub raskusastmeid igale maitsele. Lisaks üldistele raskusastmetele lisatakse juurde võimalus valida sihtimissüsteemi erinevate võimaluste vahel - kas tahad, et sihik automaatselt vastaste veel elus olevate vastaste suunas kisuks, teeks seda justkui natuke, või siis suunad ise nii kuidas tahad. Kui neid valikud lisaks kombineerida erinevate raskusastmete vahel, on igal mängijal võimalus leida endale parimad sätted enda mängustiili ja oskuste tarbeks. Ise pidin alla vanduma ning enamus mängust sai esmakordselt läbitud kõige kergema raskusastmega, seda häbi kompenseerisin kasvõi pisut valides vabalt sihtimise võimaluse. Raskusastmele vaatamata pidin nii mõnigi kord (tavaliselt siiski ka osaliselt enda rumaluse tõttu) taaslaadima kontrollpunkte, et need neetud pätid karistamata ei jääks. Lisaks tavalisele üksikmängule pakutakse ka üksikmängu varianti, kus tuleb level algselt ühe minutiga läbida, kuid iga surnud vastane annab mängijale aega juurde.

See ei ole aga veel kõik, sest lisaks kõigele eelnevale, mis on uus ja huvitav, on seeria enda jalge alla võtnud lõpuks ka mitmikmängu raja. Mitmikmäng pakub mängijale lisaks tavalistele deatchmatch-tüüpi moodidele ka veel teisigi huvitavaid variante. Ülesehitus on geniaalne, ent samas ka pisut kiuslik. Nimelt on esialgu avatud ainult üks-kaks erinevat moodi, mille käigus tuleb täita teatud eesmärgid, et ülejäänud moodid lahti teha. Õnneks ei tähenda see seda, et enne kullani jõudmist tuleb rämpsus ringi sumbata, sest mängijale ettesöödetav kraam ei ole suvaline solk, vaid ikkagi täiesti kiiduväärt ettevõtmine. Siiski ei tohiks arvata, et mitmikmäng mingil moel üksikmängu ületaks. Huvitaval kombel on suutnud Rockstari mehed Bullet Time'i ka mitmikmängus töötama panna, kuigi siin leidub seda siiski tunduvalt väiksemates kogustes. Miinuseks võiks lugeda mängijate arvu mõningates moodides - neli nelja vastu ei tundu just eriti palju. Peale surma kaardile taasilmumine võtab aega vaid paar sekundit, muutes matšid kiireks, jättes väga vähe aega niisama passimiseks. Kokkuvõttes on mitmikmäng meeldiv lisa.

Graafiliselt näeb mäng võrratu välja, pakkudes ohtralt detaile ning, nagu eelnevalt mainitud, tänu asukoha muutusele ka tohutul hulgal värve, mille tõttu on mängu lausa lust mängida või kasvõi niisama vaadata. Variatsiooni pakutakse pidevalt, lubades mängijal kolada nii steriilsetes kontorites, sädelevas ööklubis, vihmases sadamas või kirevas Brasiilia väikelinnas. Kõlalise poole pealt raputab Max Payne 3 endalt eelmiste mängude kurvad viiulid ning asendab need noise rock žanrit esindava Health'i lugudega, moodustades ühe mõnusalt kõlava terviku. Lisaboonusena on Maxi hääletoruks (ning digitaalseks näoks) taaskord James McCaffrey, kelle osalus projekti algfaasis kaheldav oli, kuid siis taaskord kastanid tulest välja tõi. Kõik need pisiasjad moodustavad fantastilise mängu, mis paneb Max Payne'i triloogiale vägagi väärika punkti.

Lisateave »