Dead Island: Riptide

"Dead Island: Riptide" pole otseselt küll järg mängustuudio Techland zombiseiklusmängule "Dead Island", aga samas pole tegu ka lühikese allalaaditava lisaga, vaid sellise vahepealse osaga, mis sõna otseses mõttes ei jää mahult ega suuruselt maha 2 aasta vanusest külastusest zombiesaarele. 

Tegu ei ole elavatest surnutest kubiseva ellujäämisõudusega, vaid pigem on seda lihtne nimetada kiireks seikluseks ja meelelahutuseks, kus zombide vastu võitlemine on muudetud täiesti tavaliseks, kiretuks ja pingevabaks jalutuskäiguks. Endiselt on lokatsiooniks zombidest kubisev saar, kuid seekord saab ühe uuendusena valida senise 4 tegelase asemel hoopis 5 hulgast. 

Ka surnud puhkavad

Saart saab endiselt uurida nii üksi kui ka läbi võrgu koos sõpradega. See, mis töötas esimeses pole muutunud, kuid samas pole värskendust saanud ka see, mis ei töötanud. Suurim erinevus seisneb kolmes uuenduses: esimeses osas arendatud tegelase saab üle tuua "Riptide"-i või alustada uut 15 arendusastmelt, tegevus leiab aset uuel saarel ning seekord lisab vanadele tegelastele värskust austraallasest rusikakangelane. 

Sellega muudatused ka piirduvad. Üldjoontes on tegu täpselt sama mänguga nii heas kui halvas. 

"Dead Island"-i seeria eristub teistest avatud maailmaga FPS mängudest selle poolest, et leiab aset ilusal troopilisel saarel ja zombide kõrvaldamiseks tuleb kasutada enamjaolt ainult erinevaid külm – ja terarelvi. Mängija on ebasurnutega alati ninapidi koos. 

Relvi saab uuendada, parandada, osta ja leida. Neile saab külge siduda tuld purskavaid keevitusaparaate ja rusikatele saab omandada elektrilise löögiulatuse. Kahju ainult, et kogu selle arsenaliga pole teha muud kui külastada ellujäänuid ja täita iga nende ülimalt triviaalne palve. Esialgu kõlab küll hästi, aga kui oled juba 10-ndat korda toonud mõnele hädalisele patareisid või koola purke, siis võib tekkida kerge tüdimus.

 "Dead Island" pole loodud üksikmänguga. Seda peab mängima koos sõpradega, sest muidu kaob lõbu ja esialgne huvi väga kiiresti. "Dead Island: Riptide" reklaamib end kui tõsist ellujäämisõudust, kuid on tegelikult sõbraga lõbutsemiseks mõeldud meelelahutuslik seiklus ja seda silmas pidades tulekski seda mängida. 

"Dead Island: Riptide" on mäng selle kõige labasemas, otsesemas ja piiratud tähenduses. Kõik, mida teed, on väga mängulik. Isegi kui lugu üritab sind veenda, et tegelased peaksid sulle korda minema, kujuneb nende emotsionaalse osa suurendamine üheks kõige suuremaks naljanumbriks. 

Mõnes mõttes sobib siia väga hästi filmimaailmast pärit termin "b-film" ja selle järgi on "Dead Island: Riptide" "b mäng", kus mängu loojad pole tõsiselt võtnud ei lugu ega tegelasi, vaid on selle asemel surunud nii palju erinevaid elemente ühte mängu kui üldse võimalik. 

Vaatamata ilmselgetele möödalaskmistele teeb "Dead Island: Riptide" ühte asja väga hästi. Selleks on muidugi võitlus RPG elemendis. Midagi väga nakkavat on süstemaatilises relvade uuendamises ja ebasurnute rivide vähendamises. 

Olgugi, et mängufüüsika töötab kohati sellele tegevusele vastu ning graafilised probleemid muudavad sageli ka kõige lihtsama kokkupõrke zombidega üpriski kummaliseks nähtuseks. Seda juhtub tihti, kuid õnneks või kahjuks on Techland sellest väga teadlik ja seetõttu ongi panustanud palju tõhusale võitlussüsteemile ja avatud saare võimalikult laiaks ajamisele. 

Kokkuvõte: Esimese osa fännidele rahuldav lisa, kuid tänapäeva FPS mängude suhtes on latt endiselt väga madalal.

Hinne: 2/5 

Arvustus ilmus esmakordselt augustikuu [digi]-is.