Teleglitch

Selle arvustuse valmimine võttis aega oodatust kauem. Eelkõige oli selle põhjuseks fakt, et soovisin seda teha videoformaadis, sest  mitte iga päev ei ole mul võimalust mängida kodumaist indiemängu, mis ei ole ainult hea, vaid on saanud väga palju kiitust nii kohalikus kui ka rahvusvahelises mängundusemeedias. Ometigi pidin tehnilistele probleemidele alla vanduma ning proovima kõike neid (eelkõige positiivseid) elamusi kirjalikult edasi anda.

 
Teleglitch on roguelike pealtvaates kosmoseshooter, mille eripäradeks on suvaliselt genereeritud levelid, äärmiselt piksliline graafika ning andestamatu raskusaste. Roguelike mängudele kohaselt on mängijal ainult üks elu ning kui see lõppeb tuleb mängu uuesti algusest alustada, sest levelites checkpoindid puuduvad. Väikese lohutusena ei ole mängijad sunnitud iga kord esimesest levelist alustama, seega mida kaugemale mängija jõuab, seda vähem peab ta surma korral tagasi minema.

Mängu pikselgraafika on korraga tema tugevaim kui ka nõrgim külg, sest kuigi visuaalne ilme on suhteliselt stiilne, siis oleme viimasel ajal näinud kahjuks liiga palju pikselgraafikat kasutavaid indiemänge, alustades Bindinc of Isaac'iga, lõpetades Retro City Rampage'iga. Tänu sellele ei tundu kütkestav visuaal enam niivõrd uudse ja huvitavana kui ta seda paar aastat tagasi oli. Mängu edasikandev lugu jutustatakse mängijale läbi arvutitest leitavate tekstide ning väikese indiemängu kohta on selle taga peituvat universumit üprsiki hästi lahti seletatud.

Mina, kes ma arvutit mängumasinana suhteliselt harva kasutan, leidsin et mängu kontrollsüsteem on väga hea. Selle selgeksõppimine on suhteliselt lihtne ning kõik on niivõrd sujuv, millest saab järeldada ainult seda, et kõik need mitmed ja mitmed surmad tulid vaid minu enda süü tõttu ning mitte selle pärast et mõni nupp või klahv ei teinud seda mida ta tegema pidi. Kindlasti ei tohiks aga ära unustada, et lihtne hiireklõbistamine siin ennast ära ei tasu ning ainult sellega mängu lõppu ei näe. Üks abistav (ning üpriski kohustuslik) element on erinevate esemete omavahel kombineerimine, olgu selleks kas relvad või midagi muud.

Teleglitch on see miski, mida tasub proovida, sest mitte ainult ei ole tegu hästi tehtud mänguga, vaid samuti ka ühe tähtsa hetkega Eesti mängumaastiku ajaloos.

Lisateave »

2013: Uus aasta ja uued mängud - Aliens: Colonial Marines

Pean tunnistama, et minu ainsaks "Alieni" filmist sündinud mängukogemuseks on 2000. aastal PS1 peal ilmunud "Alien Resurrection". Põhines see siis Ridley Scotti mõjuka ja unustamatu ulmefilmi "Alieni" poolt alustatud seeria viimasel osal. 

Mäng ise oli oma aja kohta ja nüüd meenutades tegelikult üsna suurepärane hirmutaja. Platvormile omase tapeedigraafika pakkus seda, milles neljas film seerias natuke ebaõnnestus. Kitsad ja pimedad tossu täis koridorid, kus tegelikult PS1 kohta väga ilusa disaini ja liikumisega hapet pritsivad ja oma väikese suuga sinu poole suskavad tulnukad mööda seinu jooksid. Abiks ainult ühte lähenevat või kaugenevat täpikest kujutav radar ja mitmed erisugused relvad alates lihtsast püstolist, jätkates mõne suurekaliibrilisega ja lõpetades laseriga. Mäng oli muidugi filmi ideaalne koopia. 

"Alien vs. Predator" seeria mängud on mul kõik puutumata. Mitte küll päris. Proovinud olen, aga otsene kogemus puudub. 

Tulnukad

Tulnukas

"Aliens: Colonial Marines" ei ole aga filmide koopia ega ka spin-off, vaid seda on nimetatud James Cameroni "Aliensi" otseseks järjeks. Filmi sisu meeldetuletuseks nii palju, et pärast Nostromo ja üheainsa tulnuka hävitamist veetis Ripley 57 aastat staasises. Üles leituna suundus ta koos karmide ja väga ropusuiste merejalaväelastega sellele samale planeedile, kus ta üldse esmakordselt tulnukatega kokku puutus. Ainult nüüd oli sinna rajatud inimeste koloonia. Ülejäänu jäägu igaühe fantaasia meelevalda. Inimeste koloonia + tulnukad = munad ehk siis neid karjeid jätkuks kogu kosmose piirituse jaoks. "Aliens" lõppes stiilis "Get away from her you bitch" ja suur kuri ema lendleb kosmoses võib-olla tänase päevani. 

Game over man. Game over!

Planeedil asunud koloonia lakkas võimsa plahvatuse tagajärjel olemast. Suure tõenäosusega hävinesid kõik tulnukad. "Aliens: Colonial Marines" uuribki sellist "mis oleks kui" stsenaariumi, kus merejalaväelased kohale saatnud kompanii kaotab sõduritega kontakti ja saadab uuesti karmid ja ropusuised sõdurid asja uurima. Mida nad ees leiavad? Hävinenud koloonia ja orbiidil tiirleva kompanii kosmoselaeva. Ülejäänu on juba ette teada. Tulnukad pole sugugi hävinenud, vaid ootasid õnnetuid lollikesi, kes astuksid nende sekka. Seekord on selleks õnnetuks lollikeseks mängija ise. Kes ei tahaks olla üks neist Bill Paxtoni tüüpi sõduritest, kes tekitab paanikat ("Game over man. Game over") siis kui on vaja uus plaan välja töötada või siis sigarit näriv kapten, kes tulistab enne ja siis küsib?

Sir! The game really is over. 

Meeldiv on aga see, et mängu stsenaristideks on "Battlestar Galactica" kirjutajad ning arendajafirma Gearbox käis kohtumas Ridley Scotti endaga ning said võimaluse lugeda ka "Prometheuse" stsenaariumit.  Tegijad on äelnud, et mängus võib olla seoseid Scotti teoreetilise eellooga "Alieni" seeriale. 

Uue põlvkonna mängude seas poelgi tegelikult olnud ühtegi korralikku ainult kuulsale tulnukale pühendunud mängu. Seeria suri ja asendus "Alien vs. Predatoriga", kuid kosmos kuulis  karjeid ja vastas fännide palvetele. Mäng ise on loomult first person shooter, kus on olemas nii üksik - kui ka mitmikmäng. "Aliensi" tunnetuse ja nägemusega on ka palju vaeva nähtud. Tuleb ainult loota, et näpud ei saa kõrvetada. 

"Aliens: Colonial Marines" ilmub PC, PS3, Wii U, Xbox 360 peale 12. veebruaril. 

It`s so nice to see you guys again!

Lisateave »

2013: Uus aasta ja uued mängud - Dead Space 3

Aeglase, kuid järjekindla kirjutajana otsustasin ühe suure kõiki mänge koondava postituse asemel kirjutada igast oodatud mängust eraldi. Mõte on tore, aga oodatuid mänge tuli vähemalt minu jaoks kokku umbes 25. Kõigest vast ei kirjuta, aga nendest küll, milleta ei saa enam öösiti magada. Esimeseks valituks osutus siis minu lemmikseeria "Dead Space" ja selle ametlik kolmas järg. Järgedele kohaselt on iga uue mängu nimi väga originaalne ja otsekohene ehk siis ka seekord on selleks lihtsalt number 3. 

2008. aasta lõpus ilmunud "Dead Space" pani aluse tervele frantsiisile. Kohe kohe on "Dead Space" saamas triloogiaks. Vahepeal on ilmunud ka väiksemad spin-off mängud alapealkirjadega "Extraction", "Ignition" ja lihtsalt "Dead Space". Viimane ilmus iOS-ile ja Androidile, aga ülejäänud siis juba Wii, Xbox-i ja PS3-e võrkudes. Asi sellega ei piirdunud. Esimese mängu väljatulekut saatis ka tegelikult väga suurepärane koomiks ja animefilm alapealkirjaga "Downfall". Mõlemad olid eellood esimesele osale. "Dead Space 2" ajaks olid ilmunud ka juba 2 raamatut "Martyr" ja "Catalyst". Mõlemad lahkasid omal moel Unitoloogia osa "Dead Space"-i universumis. 

Isaaci igapäevaelu kapriisid

Isaaci uus sõber Carver

Teise osa järel ilmus ka järgmine animefilm "Aftermath", mis oli aga nii kohutavalt halb, et määris juba algmaterjali enda nime. Animefilmiks oli seda käkerdist raske nimetada ja veel vähem vajalikuks "Dead Space"-i universumi suurendamisel. Siinkohal ilmnesid juba esimesed märgid suurest eduloost tingitud probleemidega ehk siis lööme sildi ükskõik millele külge. Keegi ikka sööb. Asi nii hull siiski polnud. Esimesele koomiksile on tekkimas juba kolmas lisa, mis taaskord frantsiisile kohaselt ehitab üles eellugusid mängus kehastatavatele tegelastele.

Nüüd siis kolmas ja kõige suuremate uuendustega osa. Esimene "Dead Space" hiilgas suurepärase õhustiku, ka kõige kangema mängija naha vahele pugeva helitöö ja graafiliste ning kunstiliste elementide poolest. Mängitavus ise oli klaustrofoobiline ja kohati taluvuse piire kompav pimeduses ekslemine selle sõna kõige otsesesemas tähenduses. "Dead Space 2" täiustas ja uuendas seda, mis polnud katki. Mehhaanika ja maailmatunnetus säilitati ning juurde lisati graafilist ilu, veelgi rohkem õõva tekitavaid vaenlasi ning isegi sisu sai särtsu juurde. Kõige suurem lisa oli muidugi mitmikmäng, kus sai möllata nii inimese kui ka necromorphina. 

Mõnikord kargavad probleemid otse näkku

Karvane kosmosevarustus - külm ikkagi ju

"Dead Space 3" annab kahe esimese osa üksikule kangelasele kaasa sõbra, kellel on üksikmängus omad motiivid ja eesmärgid. Omapära lisab veel tõik, et kahekesi mängides kogetakse lugu ja isegi teatud gameplay elemente sootuks erinevalt.  Isaac Clarke pole küll kunagi olnud otseselt üksi, aga ma arvan, et sisemiste deemonite põlemisest ja Unitoloogide poolt palavalt armastatud Markeri tekitatud košmaaridest tingitud surnud tüdruksõber väga ei loe. Niisamuti ei saa kaaslasteks nimetada valjuhääldi taga peituvaid juhtnoore jagavaid kaaskannatajaid. Teises osas pakuti vaheldust ühe kena ja palju kannatanud neiuga, aga tema jäi samuti kuidagi kaugeks. Isaac on alati pidanud üksi võitlema, aga nüüd tuleb välja, et on aeg muutusteks ja nii ongi loodud uus tegelane nimega Carver, seersant John Carver, kelle tausta lahkabki kolmanda osaga samal ajal ilmuv koomiks "Liberation".

Läbi uue tegelase on juurde lisatud ka co-op võimalus. Funki lisab võimalus alustada üksikmängu näiteks üksi, aga kui sõber teatab, et tahab sinuga liituda, siis võib ta seda igal hetkel ka teha. Lõbusam ja huvitavam on muidugi algusest peale koos läbi necromorphide jäsemete raiuda, aga kui pole võimalik, siis saab ka arvuti juhitud kaaslasega madistada. Ainuke miinus võib olla see, et vestlused kipuvad jääma ühepoolseteks ning keegi ei kuule sinu plikalike häälitsusi järjekordsele hordile vastu seistes. 

Isaac Clarke - üksik kangelane, Unitoloogide ja necromorphide suurim vastane

Necromorphid on võikamad ja kiiremad

Visceral Games on suutnud kahe "Dead Space"-iga teha seda, mida "Resident Evil" kunagi algupäraselt oli ja mida "Silent Hill" siiani üritab säilitada. Olgugi, et "Dead Space" ei eksisteeriks ilma "Resident Evil 4" tulekuta, võib siiski tõdeda, et suurstuudiote poolt toodetavaid tõeliselt elamusterikkaid ja juuretasandil survival horror-it austavaid mänge jääb ainult vähemaks või polegi neid rohkem peale mõne üksiku. Indie mängude seas on seevastu aga survival horror nii võimas, et jätab kõik "RE"-d ja "SH"-id häbisse.
Konsoolide peal peaks praegu saama ka demosid proovida - kes on proovinud võib julgelt kommenteerida. 

"Dead Space 3" ilmub PC, Xbox 360 ja PS3 peale alates 5. veebruarist. 

Lisateave »

Medal of Honor: Warfighter

Mäletan oma nooruspõlvest seda aega, mil Medal of Honor oli SEE mäng ning Call of Duty oli just värskelt tema külje alla pugemas. Oh kuidas need ajad muutunud on - Call of Duty müüb ja müüb, Medal of Honor üritab kramplikult ennast aga areenil hoida. Kuigi paar aastat tagasi ilmunud reboot sai meedias pigem positiivset vastukaja, siis ei olnud ta samasugune hitt nagu loodeti. Ometigi piisas sellest, et tegijad saaksid valmis vorpida järje ning nüüd ongi meil harukordselt õnnelik võimalus mängida imelikku nime kandvat Aumedal: Sõjavõitlejat.

Mängu lugu jätkub (kuuldu järgi, endal järgi testimata) sealt, kus eelmine osa pooleli jäi. Üldplaanis pole sellel nii väga tähtsust, sest kõik taandub ühe idee ümber - Ameerika eliitsõdurid versus üdini halvad islamimaa terroristid. Ise pidasin mängu lihtsat (ent pisut igavat) lugu pigem plussiks, sest neid üle võlli märuleeposeid on nähtud küll ja küll. Muidugi ei saa öelda, et siin nendest momentidest puudu oleks, ent siiski võetakse siin asju kasvõi kraadi võrra tõsisemana. Tõsi, siin ja seal tehakse mõni kohustuslik jalaga perse nali, kuid maailma vallutamise plaanidega kättemaksuhimulised diktaatorid hoiavad sellest mängust eemale. Ometigi on veidike kahju, et on mindud kergema vastupanu teed ning selle asemel, et pakkuda mängijale pisutki vaheldust (tuues mängu sisse kasvõi mingisuguse väikese taktikalise elemendi), on kasutatud kõiki blockbusterite kohustuslikke elemente, nagu seda on aegluubis ruumidesse tungimine, igasugused sõiduvahenditega sõitmised ja nende peal tulistamised, tohutult edevad plahvatused, salajased vaiksed snaiprimissioonid ja muu säärane. Tänu sellele muutub kogu stsenaarium vägagi etteaimatavaks.

Mitmikmäng jäi seekord proovimata, aga kuna kunagi beetat sai proovitud ning kuuldu järgi lõppversioon sellest ei erinenud, siis ei nutnud seda ka taga. Beeta ajast jäi meelde versioon, mis tundus olevat kõikide ideede summa ning lõppkokkuvõttes polnud see mitte midagi millest koju emale kirjutada. Oletades muidugi, et kellegi ema on üldse huvitatud mis mänge nende pojad-tütred mängivad. Visuaalsel tasemel pole mängule pea et midagi ette heita, Frostbite'i mootor on suhteliselt eeskujulik. Mingeid erilisi vigu samuti silma ei paistnud, aga eks nüüd mitu kuud hiljem on enamik nendest suurtest aukudest kinni paigatud (ma olen näinud videosid, ma tean). Audiopool on samuti kõlbulik, eriti meeldisid mulle relvade hääled, millest osad kõlasid väga tõetruuna.

Mille üle veel kurta? No, üksikmängu pikkus on ikka masendavalt lühike. Ise mängisin selle ühe päevaga läbi, ilma et oleksin seda hommikust õhtuni tagunud. Hommikul tegin paar missiooni paari tunniga, õhtupoole samamoodi. Mänguaega läks kokku nii umbes 5-6 tundi ning raskusaste oli ka täiesti keskmine. Kerge tasemega oleks tõenäoliselt veel kiiremini läinud. Ise laenasin mängu sõbralt, kes omakorda sai selle tasuta, seega raha taga nutma ei pea. Aga kui oleksin reaalselt selle ka ostnud, siis pisut kahju oleks küll. Mitte et ma kahetseks selle mängu seltsis veedetud aega, aga turul on nii palju paremaid ja huvitavamaid asju. Militaarshooterite fännidele julgen ehk soovitada, aga midagi uut siin küll ei pakuta.

Lisateave »

Märkmeid maailma lõpust ehk 2012. aasta parim mängumuusika

Üks asi, mida alati hindan filmide juures, on muusika ehk OST (original soundtrack). Niisamuti on ka mängudega ning käesoleval aastal ilmusid päris mitmed unustamatud palad, mis alati meenutavad möödunud või kestvat mänguelamust ja on ka iseseisvalt nauditavad kui suurepäraselt komponeeritud muusika. 

Minu isiklikuks lemmikuks osutus endalegi üllatuseks "Far Cry 3" (Brian Tyler). Tänapäevaseid rütme, viise ja noodiribasid täis meeleolukas saatemuusika ei üllata mitte ainult sellega, et muusika autoriks on Hollywoodis leiba teeniv Brian Tyler, vaid mõned aasta parimad lood on pärit just siit. Lood nimega "Far Cry 3", "The Rakyat", "Falling Into A Dream", "Bad Trip" ja eriti just "Further" on vaid mõned näited sellest suurepärasest muusikast.

"Mass Effecti" seeria on alati hiilanud muusikalise poole tõttu, kuid mitte kunagi varem pole seerias kõlanud selliste eepiliste mõõtmetega tulevikumuusikat. Väga hea iseloomustuse muusikast üleüldiselt annavad need valitu lood: "Leaving Earth", "The Fate of the Galaxy", "A Future for the Krogan" ja "I Was Lost Without You".

Aasta parimate muusikaliste elamuste poolest tõstaks esile veel sellised üllatajad nagu "Dishonored", "Dear Esther", "Max Payne 3" ja "Journey". Viimast mänginud ei ole, aga muusika on hunnitu. Üldiselt ei suuda muusikat ilma filmi nägemata või mängu mängimata nautida, aga Austin Wintory helimaastik ärgitab meeli ja kutsub kaugele, kaugele ära.

"Dishonored" eristus rohkem helidisaini poolest, sest muusikaline osa põhines rohkem mängu teatud elementidel, mistõttu kahanes ka eraldiseisev väärtus, kuid lõpulugu "Honor for All" Daniel Lichti muusika saatel ja "Silent Hill"-ga endale surematuse teeninud Mary Elisabeth McGlynni esituses on lausa väärtus omaette. Daniel Licht on ka "Silent Hill"-ga seotud. Täpsemalt siis saatis tema muusika "Silent Hill: Downpouri".
"Max Payne 3" muusika loomine oli tootjate jaoks sama oluline kui uue järje valmistamine. Kuidas ületada midagi nii klassikalist (kui nii öelda võib)? Alati ei pea ületama, vaid hoopis mugandama ja tervendama. Tulemuseks oli tervitatav järg ja muusika kohanes samuti. Vanad meloodiad koos põrgukuumust täis kiirete rütmidega tekitasid toreda koosluse uuest ja vanast."Dear Esther"-i musikaalne maailm on nagu mäng ise - omapärane ja voolav nagu monoloogid koopaseintel.

"Halo 4" oli üks kõige oodatuimad mänge ja klassikaks kujunenud viisid said uue järje puhul samamoodi uue autori osaliseks nagu mäng ise. Neil Davidge asendas seekord Martin O`Donnelit ja Michael Salvatorit. Kas õnnestus luua midagi unustamatut nagu esimest osast pärit "Opening Suite" ja "Halo"? Õnnestus ja enamgi veel. Siinkohal oleks sobilik segaduste vältimiseks mainida, et "Halo 4" oli üks möödunud aasta suurtest nimedest, mis minuni ei jõudnud, kuid muusikat olen sellegi poolest nautinud juba väljatulekust saadik. Seekordsed kordumatud palad võiksid vähemalt minu silmis olla "Awakening", "Requiem", "Legacy" ja "Faithless".

2012 TOP 5 - parim mängumuusika

1. Far Cry 3 - Brian Tyler

2. Mass Effect 3 - Sascha Dikiciyan ja Cris Velasco

3. Dishonored - Daniel Licht

4. Dear Esther - Jessica Curry

5. Max Payne 3 - Health, Pedro Bronfman, Emicida

Kõrvalmärkusena mainin juurde "Halo 4" ja "Journey" puudumise põhjuse. Otsustasin, et teiste valikute suhtes oleks ebaõiglane lisada parimate nimekirja ka nende mängude muusika, mida pole veel läbinud, mistõttu saavad mõlemad auväärse eripreemia kui fantastiline muusika tõenäoliselt fantastiliste mängude juures. Lisamärkusena annaks veel teada, et mänguhuvilisena vaatasin veebi vahendusel läbi kõik "Halo 4" lugu edasi kandvad videod ja isegi sel viisil tajusin Master Chiefi ja Cortana traagilist lugu selle mõõtmatuses ja võimatuses. Seda enam on põhjust "Green and Blue" korduvaks kuulamiseks.
Siinkohal soovitaksin julgelt vaadata ka "Halo 4" väljatuleku eel valminud 5 osalist "Forward Unto Dawn" veebiseeriat (2 episoodi on tuubis, aga ülejäänud tuleb ise leida, sest keegi tarkpea otsustas vahepeal, et oleks vist mõistlik ikka nende vaatamise eest raha küsida). Alguses ei pruugi olla kõige huvitavam, aga hilisemad osad tõestavad kuivõrd hea projektiga on siiski tegemist.

By Ra Ragnar Novod (Spellbound)

Lisateave »

Märkmeid maailmalõpust ehk 2012. aasta parimad mängud

(Järgnev postitus kirjeldab mänguaastat puhtalt minu mängukogemuse järgi. Mitmed lõppenud aasta suuremad mängud on veel proovimata ning seetõttu ei vasta minu listid kindlasti kõikidele ootustele või auhinnahooajal välja kujunenud trendidele.)

2012 on läbi. Maailma lõppu ei tulnud, kuigi paljud mängud seda kuulutasid. Tulnukad meid ei rünnanud ("XCOM: Enemy Unknown"), surnud kõndima ei hakanud ("The Walking Dead: The Game") ja iidne tehisrass uut tsüklit käivitama ka ei saabunud ("Mass Effect 3"). Vaadati küll tagasi minevikku seda julgelt ja loominguliselt muutes ("Dishonored") ning ega ka meie praegust aega rahule jäetud ("I Am Alive"). 

Mass Effect 3

Samas ei olnud kõik ründajad välisjõud nagu tulnukad, zombied ja apokalüptilised kliimamuutused, vaid vahetevahel näidati ka õudusi meis endis. Nendeks võisid olla laastava sõja mõjud inimesele ("Spec Ops: The Line") või hoopis isiklikud deemonid ("Alan Wake"). 

Vahel loobuti maailmalõpu ideedest ja naaseti klassikaliste lugude juurde. Kättemaks, lunastus, enesetõestus ja - ohverdus nõuab ohvreid ("Max Payne 3"), kuid mõnikord on vägivald ainuke vahend võitlemaks vägivallaga ("Far Cry 3"). 

Mõnikord ei eksisteerigi võitlus füüsilises ega psüühilises maailmas, vaid hoopis meile kõigile väga lähedases vastuseta küsimuses - mis saab pärast surma? Teekond andestuseni võib olla raske, sest puuduvad sissetallatud rajad ("Dear Esther"). Alles kohale jõudes avastame, et tee kuskilt kuhugi, peatus ei-tea-kus ("Closure") on olnud kogu aeg meie ees. Pimedus pakub mõnikord katet, kuid vahel peidab hoopis ihaldatud valguse.

XCOM: Enemy Unknown

2012. aastat ilmestab originaalsete mängude rohkus. Originaalse all pean silmas mängu, mis pole järg, eellugu ega uusversioon. Tänavu olid nendeks mängija käest olulisi valikuid ja otsuseid nõudev "Dishonored", emotsioone pigistav ja moraalseid, eetilisi ning elumuutvaid otsuseid nõudev "The Walking Dead: The Game", tõeliselt kaasahaarav ja mängijale ootamatuid küsimusi suunav "Spec Ops: The Line" (tegemist on küll nö. uusversiooniga, aga üliväike seos varasemate osadega annab sellele loa olla originaal). Samuti hiilgasid originaalsusega "Alan Wake" (ilmus küll 2010, aga PC-ile alles 2012), "Dear Esther" ja "I Am Alive". 

"Dear Esther" pakkus unikaalset mänguelamust, mida ei saakski enam traditsiooniliste terminite järgi mänguks nimetada. Tegemist on rohkem visuaalse novelli või interaktiivse lühifilmiga. Mängija saab ainult kuulata, liikuda ja mõista. Ta on küll osaline, aga mitte tegija, vaid üksnes pealtvaataja. 

"Alan Wake" oli või ei olnud juba 2010. aasta mängude nimekirjades, kuid alles nüüd sain osaliseks selles pimeduse ja valguse vägikaikaveos. Stephen Kingi`lik atmosfäär ja sellest tulenev lugu on täis käänakuid ja pöördeid ning see kõik on mänguelamusena nii ootamatu kui ka mõnevõrra juba tuttav. 

Spec Ops: The Line

"I Am Alive" pole kaugeltki mitte täiuslik mäng. Seda nime ei kohta mitte üheski aastalõpu kokkuvõttes ja suure tõenäosusega jooksis see väga paljudest suure kaarega mööda. Kaua töös olnud postapokalüptiline "I Am Alive" õnnestub väga eeskujulikult selles vallas, mida ta püüab olla. Võitlus elu ja surma peale paneb mõtlema ning mängija valikutega kaasnevad kannatused või rõõmud mõjuvad hirmuäratavalt reaalsetena. Mängumehhaanika ja sageli kõige enam mängu olemust defineeriv graafika on aga komistuskivid, mida on raske ületada, kuid seda tehes võib avastada midagi enneolematut. 

2012 oli ka suurejooneliste lõppude ja kauaoodatud järgede aasta. Eepilise lõpu osaliseks sai "Mass Effecti" saaga ning vaatamata päikest varjutavale kriitikanoolte pilvele jäin lõpuga rahule. Tunnistan, et väike pettumusepojake tegi küll häält, aga see ei kujunenud aja jooksul valjemaks, vaid muutus hoopis soosivamaks. Kauaoodatud järg palavalt armastatud "Max Payne" seeriale sai kolmanda osa näol viisaka, klassikat austava ja värskust lisava järje. 

Minu üks möödunud aasta üllatavamaid järgesid oli aga hoopis "Far Cry 3". Eelmised osad on mulle võõrad, kuid seeria värske sissekande avatud maailm, võimalusterohkus ja lihtsalt puhas graafiline ilu võimaldasid mulle lugematuid tunde džunglis hiilimist ja elamusterohket saareseiklust. Vaas Montenegro hääletämbriga painajalik küsimus "Have I ever told you the definition of insanity?" kõrvus kajamas nautisin isegi tema hullumeelsust, sest esiteks oli ta loole mitte just väga palju rõhku paneva mängu kohta väga julgelt kirjutatud tegelane ja teiseks ei meenu mulle paarist möödunud aastast just väga palju teisi nii karismaatilisi antagoniste.

Olgu ette teada, et Mängumaanias on ilmunud minu arvustused "Dishonored" ja "I Am Alive" kohta.
Samuti on minu listides mänge, mille kohta on arvustusi ilmunud minu kaaskirjutajatelt: "Far Cry 3", "Halo 4", "XCOM: Enemy Unknown", "Max Payne 3", "Spec Ops: The Line",
Ennetamise eesmärgil märgin ära ka mängud, mida möödunud aastal proovida ei jõudnud, mistõttu puuduvad nad ka minu aastalõpu kokkuvõtest, kuid arvustused meie kirjutajatelt on täitsa olemas. "Assassins Creed III", "Call of Duty: Black Ops 2", "Journey", "Sleeping Dogs", "Borderlands 2" ja "Halo 4".

Dishonored

2012 TOP 10 - parim mäng
1. Dishonored
2. Mass Effect 3
3. XCOM: Enemy Unknown
4. Far Cry 3
5. The Walking Dead: The Game
6. Max Payne 3
7. Spec Ops: The Line
8. Dear Esther
9. Alan Wake
10. I Am Alive
Lisaks juurde, et minu arvustust "XCOM: Enemy Unknown" kohta on võimalik lugeda möödunud aasta detsembri [digis]-st.

The Walking Dead: The Game

Aasta parimate (filmid, mängud, muusika) nimekirju koostades juhtub nii, et vahel tekib sundus hakata mänge, filme ja muusikat žanritesse jaotama. Sel juhul saaks kas või kõik lemmikud ära mainida, aga 10 parima leidmine muutuks sel juhul natuke triviaalseks, sest väljakutse leida 5 või 10 parimat on palju keerulisem.

Žanritesse laskuma ei hakka, aga elukutselistel põhjustel loetleksin küll üles 5 parimat mängu ühes teatud kategoorias, milleks on parima stsenaariumiga mäng. Mitte lugu kui selline, vaid stsenaarium. Minu silmis tähendaks see mängu, mis pakub sadu erinevaid stsenaarseid võimalusi ülesandeid loo piires lahendada või siis tõesti lugu, mis tõmbab kurku klombi ja sunnib pärast mängu läbimist tuubist mängusiseseid videosid puhtalt emotsiooni tõttu üle vaatama. Hea loo jutustus ja rohked võimalused sisulises tähenduses on need kriteeriumid, mille alusel valisin siis 5 parima stsenaariumiga mängu. 

2012 TOP 5 - parim stsenaarium
1. The Walking Dead: The Game
2. Dishonored
3. Mass Effect 3
4. Spec Ops: The Line
5. I Am Alive
Eripreemia läheb visuaalsele novellile "Dear Esther". Sündis ta kui väike mod, aga sai jalad alla kui igat minutit väärt tõeliselt ilus eksperiment.

Closure

Mõned väiksed huvitavad leiud
1. Closure
2. Quantum Conundrum

Kohe tekib küsimus selle kohta, et miks on näha väikest lihapallikest ("Super Meat Boy") postituse esimesel pildil? See ilmus ju 2010, aga minu jõudsin jälile alles nüüd ja ai kuidas ma seda nautisin. "Quantum Conundrumi" kohta ei saa just öelda indie. Pigem on tegu väikse mänguga, mis vajus suurte vendade jalajälgede sügavustesse. Mängu taga seisab mõni mees, kes lõi "Portali" nimelise meistriteose, kuid seda ta ometi ei ole. Siiski on tegu nauditava visuaaliga ja piisavalt keerulise mõistatamisega. "Closure" on omapärane ja väga leidlik must-valge imelaps, mis võlub valguse ja varju ootamatu mänguga.
Erinevate tegurite kokkulangevuse tõttu on võimalik lugeda minu lühikesi arvustusi "Closure" ja "Quantum Conundrumi" kohta möödunud aasta novembri [digi]-st.

Things are bad. Let`s go this way! Do we have a choice? Uhm...no...not really

2012. aasta halvimad mängud
1. Syndicate
2. Medal of Honor: Warfighter

Kindlasti on neid veel, aga minu kätte sattus seekord 2. "Syndicate" on isikupäratu ja teisi mänge ahnelt kordav FPS tulistamismäng, mille ainuke eripära (ja see ei ole isegi hea) on jube vastik ja häiriv light bloom effect, mis vähemalt minu jaoks hävitas igasuguse mänguelamuse seal, kus oli seda juba niigi vähe.
"Medal of Honor: Warfighter" on nagu esimene PS1-e "Medal of Honor". Vabandust. Isegi PS1 "MoH" on parem kui see "uus" ja "ilus" koridoritulistamine.
Et heita natukene valgust mõne arvamuse näitel, siis minu vend Henryk Johan Novod (LiveForThis) kirjutas väga kurja arvustuse möödunud aasta detsembri [digis] "Medal of Honor: Warfighter" kohta. 

Praeguseks kõik.
Logging out. 

By Ra Ragnar Novod (Spellbound)

Dear Esther

Lisateave »