Esimese Portali edu tuli arvatavasti paljudele üllatusena; oli ta ju The Orange Boxi peal kõigest kuulsa meeskonna uus ning tundmatu liige, kes nime poolest jäi selliste gigantide varju nagu Half-life 2 oma lisaosadega või kauaoodatud Team Fortress 2. Mõistatusmäng Portal võlus aga mängijaid oma suurepärase sisuga ning geniaalse stsenaariumiga, mille vürtsiks olid robotliku naishääle humoorikad kommentaarid, mis lubasid mängijale kooki. Kook oli vale.
Portalist sai kiirelt populaarne nähtus ning fännid nõudsid enamat. Neli aastat hiljem sai nende soov täidetud, kui poelettidele jõudis Portal 2, mida lubati olevat parem kui varem, pikem kui eelmine, ning igatpidi ilusama välimusega. Tuleb tunnistada, et enamjaolt tuldi oma ülesandega toime. Portal 2 pakub taaskord suurepärast stsenaariumi, mis selle autori arvates on isegi humoorikam kui varem. Eelmise osa peategelane, vaikiv neiu nimega Chell ärkab hotellitoas aastaid peale esimese mängu lõpus aset leidnud vastasseisu. Mitmete möödunud aastate jooksul, mil Chell magab õndsat tehisund, jõuab Aperture Science'i hoone alla käia ja laguneda. Siiski on hoone veel endiselt töös ning et sealt edukalt pääseda kasutab Chell personaalsustuumiku abi, kellele annab hääle Stphen Merchant. On raske Merchanti rollisooritust mitte kiita, sest vägagi humoorika dialoogi esitamine tuleb mehel suurepäraselt välja. Kuid Merchant ei ole ainuke, kes suudab stsenaariumist kõike võtta - Ellen McLain naaseb kurja tehisintelligentsi GLaDOSena, ning J.K. Simmons teeb meeliülendava soorituse Aperture Science'i kadunud juhatajana, pakkudes mängijatele mitmeid meeldejäävaid tsitaate -
When life gives you lemons, don't make lemonade - make life take the lemons back! Ning see on kõigest jäämäe tipp.
Mängitavus jätkab sama vana rada, samal ajal pakkudes ka uusi elemente, et valemit värskendada. Jätkuvalt tuleb lahendada erinevaid mõistatusi, kasutades selleks portaalipüssi, mis tekitab kaks portaali. Lisaks sellele on mängu lisatud ka virtuaalsillad, lasereid juhtivad kuubikud ning erinevad geelid - sinine geel toimib trampoliinina, oranž geel toimib kiirendajana ning valge geel lubab iga pinnase portaalisõbralikuks teha. Geele tutvustatakse mängijale kuskil mängu keskel, kus too leiab ennast Aperture Science'i vanade ruumide varemetes, mis on nii esteetiliselt kui ka hingeliselt totaalselt erinevad. Esteetilist väärtust pakutakse aga terve mängu vältel, kõik levelid on detailirikkad ning mõnikord tuleb lihtsalt seisma jääda ja imetleda igat väiksematki pisiasja. Mõnikord tuleb pikem piidlemine kasuks, sest tekib tunne, et too oleks justkui üks väheseid abivahendeid mängu tehislikuks pikendamiseks, kuna toda on siiski pisut vähe. Muidugi, kasuks tuleks ka vähene kogemus mõistatusmängude valdkonnas, et nuputamine rohkem aega võtaks.
Lisaks ülimalt heale üksikmängule on võimalus mängu mängida ka koos sõbraga, kes on siis kas sinu kõrval diivanil või teisel pool ekraani. PS3'e omanikel on põhjust eriliseks rõõmustamiseks, sest nemad saavad mitmikmängu kaaslaseid ka arvutiversiooni omanike seast leida, lisaks saavad nad Steamist mängu tasuta alla laadida kui PS3'el uus originaalversioon juba soetatud on. Häid asju jagatakse ka teistele, sest nüüdseks on ilmunud juba tervelt kaks plaaditäit Portal 2e soundtracki, mis mõlemad on internetis täiesti
tasuta allalaetavad!
Ka Portal 2'e lõpus jäi mängijal kook saamata, kuid sellest ei teki probleemi, sest mäng ise maitseb sama magusalt kui mitte rohkemgi. Kel mõistatusmängud meeltmööda, neil tasub selle mängu soetamist raudkindlalt kaaluda ning seejärel positiivse otsuseni jõuda. Teiste žanrite austajail niisamuti, sest Portal oskab ennast armastama panna!
Eelmise aasta märtsis ilmavalgust näinud ja mängijad tuumasõjajärgsesse Moskva metroorägastikku transportinud Metro 2033 oli vaatamata oma märgatavatele vajakajäämistele postapokalüptilisel mängumaastikul igati teretulnud ja kiiduväärt saavutus. Siinkirjutaja sai mänguga hiljuti ühele poole ja kui kõrvale heita mõned või isegi paljud vead, mis puudutasid eelkõige graafikat ja inimvastaseid, suutis S.T.A.L.K.E.R-i seeria loonud GSC Game World`ist sirgunud 4A Games pakkuda rikkaliku atmosfääri, paeluvat survival horrori stiilis stsenaariumit ja detailirohket maailma nii maa all kui ka maa peal. Postapokalüptilise teema fännidele peaks Metro 2033 olema igati soovituslik mänguelamus, minagi võtsin noore Artjomi ja tema ristiretke vastu suure õhina ja üllatusega.
Tänavuse E3 paiku pakkus 4A Games võimalust tutvuda nüüdseks juba Metro seeria teise sissekande Metro Last Light`i treileriga või õigemini treileritele. Ega nad just palju ei pakkunud, aga nii mõnigi vähene selget pilti andev kaader lubab taaskord Metro 2033-le väärilist jätku. Suletud uste taga leidis aset ka väike demo esitlus, mida kahjuks näha ei saa. Tahaks öelda, et tullakse lagedale senisest veelgi parema jätkuga, aga seda ma siiski ei tee. Kuna 2033 oli loo, tegelaste, maailma, vaenlaste ja peamiselt klaustrofoobilise atmosfääri poolest igati nauditav, siis ei tahagi positiivset elamust maha suruda ja hakata nii väiksemaid kui ka suuremaid detaile välja noppima ja nende kallal virisema, kuigi neid oli ja maha vaikima neid ka ei hakka, aga pigem tahan öelda, et elamust ei suutnud neist mitte ükski rikkuda. Mehaanika, füüsika ja unikaalsed omapärad üleüldises võitlus-ja ellujäämistaktikas on suutelised iga väiksema graafilise vea kiiresti kaugele selja taha heitma. Metro 2033 ei olnud üldsegi mitte veatu üritus mängijad taas rõskesse ja hämarasse tulevikku viia, aga võib täiesti kindel olla, et Last Light`ga püüavad arendajad parandada, mida parandada annab. Alati on ju arenguruumi küllaga. Metro: Last Light ei põhine seekord Dimitri Glukhovsky romaanidel nagu seda tegi Metro 2033 Glukhovsky samanimelise teosega. Olen enamgi kui kindel, et igaüks, kes mänguga ühele poole saavad, tahavad kasvõi natukenegi Glukhovsky värske ja kontroversiaalse ulmeseeriaga tutvust sobitada. Mina püüan seda kindlasti teha.
